Nüüd, kus KOV valimised on läbi ja demokraatia pidu (valimispäev) on peetud, võime kogu sellest saagast veidike hinge tõmmata ja jälgida, kuidas moodustatakse koalitsioonid ning kes jäävad opositsiooni.

Ajakirjandus aga rahu ei anna. Möödunud nädalal võis igal hommikul hommikukohvi kõrvale lugeda mõnest skandaalist. Skandaalidejada algas juba üle-eelmisel nädalal, kui ilmsiks tuli reformierakondlase Taavi Rõivase ahistamisjuhtum. Sellega kaasnesid lugematud artiklid, kus püüti juhtunut seletada, sellele toetavat või laitvat hinnangut anda. Kirsiks tordil oli Taavi Rõivase ja tema abikaasa intervjuu TV3 saates „Kolmeraudne“, kus toetava abikaasa käsi patustanud mehe põlvel andis märku nende tugevast liidust. Veel ka korruptsioonikahtlus Tartu linnavalitsuses, ERR-i kuum sisekliima ning kupeldamiskahtlused eksmissi Laura Kõrgemäe kohta.

Sõna „skandaal“ on see, mis kutsub inimese lugema. Peab ju olema kursis teemadega, millest igal pool räägitakse. Teise inimese supi sisse sattumine on hea võimalus oma hambaid teritada, sukelduda aina sügavamale võõra musta pesu sisse, et oleks midagi, mille üle arutada oma pere, kolleegide, sõprade, tuttavatega ning anda juhtumile oma (tavaliselt laitev) hinnang. Me tahame ju teada, mis siis ikkagi päriselt seal Malaisia ööklubis juhtus. Kas Taavi Rõivas lükkas tolle naisterahva külmkappide vahele ja kostitas teda kirgliku suudlusega või oldi tantsuplatsil teineteisele liiga lähedal? Kas Erik Roose kutsub kedagi igal nädalal vaibale ja laseb oma alluvate peal auru välja? Kas Laura Kõrgemäe on siis ikkagi kupeldaja ja kes veel avaliku elu tegelastest sellega seotud on?

Sõna „skandaal“ ÕS-i järgi tähendab avalikku kõmulist pahandust või häbistavat juhtumit. Kuid juba nende kahe seletuse vahe on sisult erinev. Kõmuline pahandus viitab sellele, et inimeste uudishimu saaks rahuldatud. Avaldatud on uudis, mis tekitab kõmu: sellest räägitakse ning selle üle arutletakse nii avalikult kui ka mitte-avalikult. Häbistav juhtum aga peaks olema äratuskell kõikidele kodanikele. Hetk, mil saab õppida teise vigadest ja võib-olla vaadata ka kriitilise pilguga enda sisse. Kas olen oma kaasat petnud, kui teisest liialt lähedalt möödusin? Kas olen halb juht, kes liialt dikteerib oma alluvate tööd ning kasutab ähvardavat kõneviisi jne.

Skandaalide puhkemine ei peaks tekitama meis verejanuliste koerte tunnet ja äratama lootust, et ajakirjandus kaevaks aina sügavamale ja laoks iga räpase detaili lauale. Sellised juhtumid peaksid olema koputused meie kõigi südametunnistusele. Samuti ka hoiatused, kui rääkida kupeldamisest või korruptsioonist.

Mõnes mõttes on sääraste skandaalide laiaulatuslik käsitlemine märk sellest, et oleme astunud suure sammu heaoluühiskonna suunas. Inimestel on igav. Neid huvitavad n-ö pseudoprobleemid, sest endal on suuri muresid järjest vähem.

Kuid siiski ei maksa unustada eesti vanasõna: loll õpib oma vigadest, tark teiste omadest. Selle asemel, et teiste üle hambaid teritada, vaadakem üle ka oma paturegister.