„Shit, is that my toast burning?“ Juhtub ka parimates peredes!

 

Gordon Ramsay jätab oma gourmet-munapudru sõtkumise pooleli, et söestunud leivaviilakas prügikasti visata ja uus lõigata. Ma olen seda oma elu jooksul ka varem näinud, kuidas keegi leiba röstib – ühe korra. Pöördudes tagasi Full Englishi peategelase juurde, manitseb Gordon vaatajat: soolamine tuleb jätta viimaseks, muidu muutub puder liiga vesiseks. Ja pidevalt tuleb segada, segada, segada. Lõpptulemus saab tõepoolest kena ja kreemilaadne, õhuline ning kerge. Mina isiklikult jätaksin leiva siiski pudru kõrvale, mitte alla, kuid minul pole 12 Michelini tähte, seega puudub ka siinkohal igasugune autoriteet maestrole vastu vaielda.

 

Võrdlusmomendi pakub Jamie Oliver, kellel on välja pakkuda lausa kolm erinevat munapudruretsepti. Kahjuks valmistavad neist viimased kaks pettumuse. Prantsuse stiilis munapuder tehakse kausis, mis on asetatud potitäie keeva vee sisse – seda teadusulmet pole mõtet isegi vaatama hakata. Ameerika stiilis munapuder valmib pannil ning on sõna otseses mõttes omlett. Esimene retsept on teemas, kuid paraku rikub Jamie otsekohe Gordoni reeglit, lisades esimese asjana soola, ning tema roog saabki märgatavalt vesisem. Mind hämmastab Jamie munade sügav tibukollane värv… Kokk kinnitab, et ta kasutab vaid vabalt peetud kanade ökomune. Huvitav, kas need asjaolud on omavahel seotud? Ega mina ei teaks, ostan vaid kõige odavamaid.

 

Sattusin hiljuti kokku ühe sõbraga, kes rääkis mulle huvitava loo seoses eelnevalt mainitud tegelastega. Ta oli ühe oma sugulase pulmas, kus tutvus mehega, kes oli 15 aastat Gordon Ramsay tipprestoranis peakokana töötanud ning teda hästi tundis. Ta kinnitas, et Gordon on eraelus väga inimsõbralik ja leebe loomuga ning ta küsib tihti oma alluvatelt nende arvamust. Kõnealune kokk oli talle lausa näidanud, kuidas üht retsepti paremini valmistada, ning Gordon oli tema nõu kuulda võtnud. Ma täitsa usun seda juttu, sest olen ka ise täheldanud, et Gordon Ramsay tegelaskuju on teatud saadetes niivõrd üle võlli, kõik see prügikastide peksmine ja nii edasi, et see ei saa kohe kindlasti reaalsus olla. Casual tundub ta igati muhe. Seevastu Jamie Oliver pidi totaalne jobu olema, ülimalt arrogantne kuju. Ei ole siin mingit paipoissi, kes oma aiakeses peterselli lõikamas käib. Jamiel on aga õnnestunud rohkem pappi kokku ajada, seega ärivaistu tal jätkub: tema net worth on 400 miljonit dollari kandis, Gordonil vaid 160 miljonit. Jamie müüb ka rohkem igasugu kräppi, tal on oma toodeteseeria (Jamie Oliveri noad, kahvlid, potid, pannid, toiduained, juuksegeelid…).

 

Nüüd suundun ka mina kööki munaputru valmistama. Tahan hommikut hea energialaksuga alustada ning mõnus doos kolesterooli on just see sobilik. Nägin täna öösel taas üht oma klassikalist korduvat unenägu: mul on tööl närvivapustus ning mu ülemus saadab mu psühhiaatri vastuvõtule. Paraku ei leidnud ma seda unenägude seletajast, seega jään tähenduse osas vastuse võlgu. Ma lähtun pigem Gordoni retseptist, seda mitte niivõrd isiklikust sümpaatiast, kui soovist mitte mingi vesise plönniga lõpetada.  Niisiis löön munad potti ning hakkan kooretükke välja nokkima. „It’s a long way to Tipperary…“  Keeran tule alla. Ja jällegi, need munad ei ole kaugelt nii kollased kui Jamie Oliveri videos. Võtan munapakendi kätte ja loen välja: puuris peetavate kanade munad. Mitte seda sorti kanade munad, keda võib leida kadakasel karjamaal ringi kepslemas.

Seda sorti kanade munad, kelle tibusid võib leida pühapäeva hommikusel jalutuskäigul prügikonteineris üle saatusekaaslaste laipade sumpamas.

 

Ma unustan korraks putru segada.

 

Loobusin juba ammu Eesti meediamaastikuga kursis olemisest. Ma pole aastaid telekat vaadanud ning internetis loen vaid välismaa uudiseid välismaal toimuvast. Vahel satub mulle Facebooki sõnumitesse eesti artikleid, mida kohusetundlikult läbi vaadata tuleb, et sõber ei solvuks. Ehk siis vajalik info jõuab mu suhtlusringkonna kaudu niikuinii minuni. Eesti meediamull on justkui mikrokoopia muust maailmast: meie teemad on väiksemad ja väiklasemad. Meil on täitsa võimalik, et kaanelooks satub Tarvastu naine, kelle aias kasvab kahemeetrine till. Või keegi tundmatu laulja, kes üritab kaalust alla võtta. (Kuid ära jumala eest teda avalikult kritiseerima hakka, enne kui oled veendunud, et sinu vestluspartnerid pole tema sugulased, mis on tõenäoline. Piinlik!) Rääkimata veel sellest, et maailmamastaabis uudised ilmuvad siinkandis reeglina hilinemisega, nad on ju vaja Eestile positiivselt raamistada, kuidas muidu.

 

Olen aga sellel suvel töötanud kohas, kus vedeleb palju kodumaiseid ajalehti, ning kui tööd pole ning igavus peale tuleb, hakkan neid lappama. Eelmisel nädalal oli igas ajalehes uudis „tibuskandaalist“. Tibugate, munagate. Formaat oli pidevalt sama: artiklit illustreeris pilt Talleggi prügikonteinerist, mis oli justkui tibude Auschwitz. Ega see meeldiv vaatepilt ei olnud. Pealkirjad viitasid Talleggi boikoteerimisele ja deklareerisid inimeste muna- ning kanaisu kadumist. „Mina enam kana ei söö! Mina enam muna ei söö!“ Netis levivad tänavaintervjuud masendunud kodanikest, kes kuulutavad oma pühendumust antiornitofaagiale. Tähendab, et nad ei söö enam linde.

 

Olen kuulnud Talleggi selgitusi, et see oli tehniline rike ja/või inimlik eksimus ning tibude teise ilma saatmise masin oli rikkis. Ja muidugi vabandused ette ja taha, sest nende imidžile on see kõik päris hea põmakas. Eks näis, kas siin tuleb ka miskit seoses kohtuskäimise ja trahvidega. Mulle meenus esimese asjana kunagine skandaal kiirtoidufirma Kentucky Fired Chicken’i ehk KFC-ga, kui meedia hakkas kajastama sealsete kanafarmide elutingimusi. Punkthaaval väljakirjutatuna olid need pehmelt öeldes õõvastavad, näiteks olid kanad omaenda pasaga puuride külge kinni kleepunud ja ei saanud liikuda. Tookord tehti veebileht nimega Kentucky Fried Cruelty, kus näidati flash-animatsioonides ära, mis nendes farmides kanade ja tibudega toimub. Mäletan ka KFC tootmisprotsessi kritiseerviat klippi 2003. aasta dokumentaalfilmis Supersize Me. Ehk kellelegi meenub? See oli see film, kus üks tüüp 30 päeva järjest ainult McDonaldsis söömas käis, 8 kilo juurde võttis ja kelle maks pasteediks muutus. KFC suutis firmana pinna peal püsida ja skandaali enamjaolt minetada, kuid eks märk jäi ikkagi külge.

 

Hiljuti on KFC-le rohkem probleeme valmistanud konkurendi Chick-Fil-A laienemine, mis pakub sisuliselt sama toitu. Kanatöösturitel ei tundu vedavat, sest ka Chick-Fil-A sai paar aastat tagasi kaela korraliku PR-tragöödia, kui nende omanik ütles avalikult välja oma poliitiliselt ebakorrektse arvamuse homoabielude kohta. Nii mõnedki geid läksid tofu peale üle.

 

Nüüd, kus meil on päris oma kanaboikott välja kuulutatud, saame mikrovariandi USA skandaalidest. Oma hommikust kanaputru valmistades võin öelda, et mul on sellest boikotist savi. Kas see teeb minust halva inimese, et ma söön muna ja kana edasi ja ei pane enda Facebooki profiilipildile kollast filtrit või mis iganes on laste seas populaarne? Kas ma olen ülalmainitud pulmakülalise termineid kasutades cocky nagu Jamie, mitte suave nagu Gordon? Kas ma ostaks ökomune, kui mul oleks 400 milli?

 

Võib kindel olla, et neid inimesi, keda tibuskandaal sügavalt kõigutas, ma mõtlen südamepõhjani ja siiralt, on vähe. Ja suur osa neist on kahtlemata veganid, kellel on suhtkoht by default kohustus kogu aeg rääkima hakata, kui keegi loomadele liiga teeb. Ma hoian nende arvu oma tutvusringkonnas nulli lähedal. Aga mis saab sinu kliki, kas videoreportaaž pealkirjaga „Inimesi ei huvita Talleggi tibuskandaal“ või „Inimesed ei söö tibuskandaali tõttu enam kana ja mune!!!!!!“ (paksult ja punaselt)? Millal sa viimati lugesid millegi kohta, mis kedagi ei huvita, kaasa arvatud sind ennast? Võrdluseks: poliitilise partei struktuuri diagrammis on organisatsiooni kõige tegusamad liikmed aktivistid, kes teevad 90% PR-tööd. Leian, et ka siinkohal näeme aktivismi, sest aktivism on PR, klikid, reklaamiraha. Hüsteerikud on huvitavad, flegmaatikud on igavad. See, mis meid närvi ei aja, ei haara meid. Nagu pull, kes hakkab jooksma punase rätiku peale.

 

See on täiesti arusaadav, et inimestel on kirge erinevate asjade vastu. Ühte jätab külmaks see, mis teisele on elutähtis. Antud olukorras ütlen siiski, et tibuskandaal liigitub suures osas esimese maailma probleemide alla. Tuleb esitada põhimõtteline küsimus: kas see inimene, kes hakkab nutma, nähes Schrödingeri kassi stiilis poolelus-poolsurnud prügikonteinerit, jätab nutmata millegi muu pärast? Kas sul on „muus osas“ kõik nii korras, et sa pead leidma endale poolkunstlikult probleemi, millest kettasse minna? Kohe kindlasti, sest emotsionaalset intensiivsust saab ju olla vaid piiratud arvule asjadele. Ja inimesed kipuvad jagunema kahte lehte, ühed, kellel on kalduvus mitte otseselt nende isikliku eluga seotud suurt temaatikat tõsiselt võtta, ja need, kes keskenduvad oma maailmale ja ei käi boikoteerimas. Need, kellel on tõenäoliselt tibuskandaalist ükspuha. Võime öelda, et esimesed inimesed on aatelised, maailmaparandaja tüüpi, veganid. Teised on valdavalt raipesööjad – Enough said.

Meil on mõlemaid vaja. Keegi peab andma eesmärgi ja keegi peab selle reaalsusele vastavalt ellu viima. Reaalsuses sööb enamus inimesi liha, kuid me peaksime siiski olema loomadega humaansed.

Vahepeal õnnestub mul pipratoos munapudrusse pillata ja tulemus pole tibukollane, vaid üleküpsenud banaani tooni. “There she goes again.” Maitseb siiski hea, ei põletagi liialt. Süües kalkuleerin ma peas kaloreid, mis toit mulle andma peaks. Tulemus on mõõdukas.

Ma söön täna muna, sest see on tervislik. Seda kinnitas üks kapp ühes YouTube’i videos, ning ma sooviksin olla veidi kapim. Eks ma pean siinkohal munadesse uskuma.

 

Millessegi peab uskuma.