Näitleja Karl Edgar Tammi: “Päike läks roheliseks ja inimesed tulid välja”

Published On: May 18, 2017By

Karl Edgar Tammi (25) on pühendunud loomeseisundi kehastus. Munapeast kiirgab loomingut. Ta ütleb, et tal pole midagi erilist rääkida, kuid siiski tuleb tema suust eruditsioonilisi pärle.

Karl Edgar on lõpetanud TÜVKA etenduskunstide osakonnas näitleja eriala ning õppinud teatrit ka Inglismaal ja Saksamaal. Hetkel töötab ta teatris Must Kast. Neljas Dimensioon sai temaga ühel palaval hommikul kokku, et pikemalt ja põhjalikumalt rääkida näitlejatööst.

Artikli autor ja Karl Edgar Tammi pingsalt kohvide saatel vestlemas

Kuidas sa alustad rolli loomist?

Kõigepealt vaatad teksti, et mis seal kirjas on. Stanislavski on öelnud väga toredalt, et esimene lugemine on ülioluline. Seda ei tohiks mitte kunagi kergelt võtta. Ja see tunne, mis sul tekib esimesel lugemisel, sellega tuleks arvestada. See on hiljem väga oluline. Sa mäletad, mis oli see esimene feeling, mis sul tekkis, kui sa lugesid enda repliike esimest korda. Aga jah alguses on ikka tekstianalüüs. Loed, mis tähendus seal on. See on muidugi selline klassikaline lähenemine.

Kuidas mõjutab näidendi keele iseloom sinu näitleja tööd?

Sõltub, milline see dünaamika on sellel tekstil. Nii palju nagu ma olen töötanud erinevate näidenditega, siis mis mõjutab on see, et vaatad ikka teinekord teksti, mis on uus nii-öelda dramaturgia, kirjutatud Eestis kellegi poolt. Siis sa mõtled, et huvitav, et sisu ja tähendus ja rütm. Siis sa võrdled seda mingi võimsa, mitte isegi Shakespeare’iga, võtame näiteks Vildega. Eduard Vilde, kellel on kirjutatud tohutult võimsad, minu arust väga kaunid ja mõjusad näidendid, siis see tekitab kohe minus küsimusi, kas ma saan usaldada mingisugust dramaturgiat, mis on nüüd kirjutatud. Kuidagi tundub, et väga kiiresti kergesti tehtud.

Palju sa tekstiga improviseerid? Mis faasis sa lähed autori tekstile üle?

Ikka meeldib improviseerida. Mitte puhtalt impro pärast, vaid see justkui tundub õige. Sa tunned, et nüüd tahaksin siia lisada onomatopoeetilise ohke või häälitsuse. Siis tekibki see moment, kas mul on õigus muuta seda tähendust natuke. Või on see, et ma saan aru, mis on selle repliigi taga, mis on kirjutatud autori poolt. Ma saan aru ja ma tahaks lisada mingeid kuule, mida teiselt poolt võib võtta parasiitsõnadena. Tekib kohe moraalne eetiline probleem, kas ma võin seda teha, kui ma tunnen, et see aitab kaasa. Need on küsimused, mis ma enda käest ka küsin. Aga üldiselt jah, ma üritan algusest saadik olla võimalikult väga autoritruu ja võimalikult täpselt kinni pidada sellest, mis on autor kirja pannud. Aga siis mingisugusel hetkel tekib ikkagi see moment, kus näidendist saab lavastus, kus ma tunnen, et mul on õigus natukene improda, mugavdada, muuta. See on väga peenetundeline piir, kus tunnen, et nüüd see impro tuleb kasuks sellele või nüüd see mugavdus tuleb kasuks ja samal ajal ei tee ma haiget dramaturgiale või dramaturgile.

Mis sinu arvates avaldab rohkem vaatajale mõju, kas meisterlik esitus või spontaanne lüke?

Ühelt poolt ma vist olen õppinud seda, et jah meisterlik lähenemine ja tehniliselt hea saavutus näitlejana meeldib inimesele. See pälvib nende komplimendi. Aga kindlasti sellest üksi ei piisa. Seal võiks olla ka mingisugune metsikus, sinu oma natuur. Siis tekib see tasakaalu küsimus, et kui palju on seda tehnikat ja kui palju on oma natuuri, sinu spontaansust, sinu oma näitleja käekirja. See peaks loogiliselt kõlama.

Kui sul laval äpardused juhtuvad, kas sa oskad neid enda kasuks ära kasutada?

Teinekord sünnibki teatriime sellest äpardusest. Kui mitte ime, siis vähemalt tõeline moment. Need võivad olla väga ilusad kohad. See viib mind selleni, et tuleb saavutada üliteravus, et sa suudaksid ja psühholoogiline tasakaal, et kui nüüd juhtub mingi apsakas, siis see ei vii mind endast välja. See on asi, mida ma otsin mõnes mõttes ja tahan saavutada. Ikka on tekkinud mingeid tekstiapse ja siis ongi see, et püsi fookuses, ära kaota fookust ära, ära hakka mõtlema mingisugustest asjadest, mida nüüd publik mõtleb. See on fookuse küsimus mõnes mõttes.

Kas sa kasutad oma elu sündmusi rolli loomisel?

Ikka, ikka. Kuidagi on see paratamatult üks allikas, millest ma võtan.

Kas pigem võtad endast või väljastpoolt?

Tead, ma kunagi vist ei ole saanud mitte läbi enda seda asja teha. Kui ma hakkan sellega tegelema, et ma üritan enda loomust varjata või enda olekust üle hüpata või nii nagu mina seda ütleksin ja teeksin, siis läheb asi põhja. Selles mõttes ma ei saa välistada enda teatavat olemust, kuidas mina seda ütleksin. Aga lihtsalt see on üks alustala, mis ei tähenda, et ma ei või seda totaalselt muuta. See on vana küsimus. Kui ma ei ole näiteks mõrvanud, siis kuidas ma saan seda enda pealt mängida. Aga noh tegelikult saan. Saan nii palju, et ma leian mingisuguse isikliku kogemuse, mis on negatiivne ja seotud. See läheb kõik emotsioonideni. Me tegeleme emotsioonidega. Ma leian üles need emotsioonid, mis on kuidagi sarnased või paralleelsed või ühtivad viha ja raevuga. Sellest lähtuvalt ma hakkan destilleerima ja töötan selle emotsiooniga, et seda ühildada selle kontseptsiooniga.

Mis osa rollist tuleb kõige ennem?

See viib mind juba selleni, et oleneb olukorrast. Saab kindlasti mitut moodi teha. Saab teha nii, et alustad füüsiliselt, mille üle mul oli rõõm, mida me tegime Berliinis, kui ma õppisin kümme kuud pärast Viljandi lõpetamist. Ma läksin kümneks kuuks Berliini ja seal kadus teksti osa teisejärguliseks ja esmatähtis oli sinu keha. Kuidas sa väljendad enda kehaga tähendust või emotsiooni. See oli füüsilise teatri kool. Mul oli väga rõõm. Viljandis tegelesime sellega, et tekstianalüüs on kõige esimene, pigem psühholoogiline. Nii või naa jääb alati see psühholoogiline pool minule. Seni kuni ma olen artist või lavakunstnik, siis ma näen ikkagi seda, et ma paratamatult olen emotsioonidega töötav inimene. See on EOS psühholoogiline, isegi, kui teen füüsilist teatrit. Ma ei ole muidugi tead mis palju füüsilist teatrit teinud.

Kust sa otsid rolli välist kuju?

Teinekord on nii, et loed ja siis tekivad mingid kujutluspildid, aga see eriti ei loe jällegi lavastuse kontekstis, kus mina ei lavasta. Aga informatsiooni, väga lahedat informatsiooni saab dokumentaalidest ja filmidest, mis võivad olla ajastufilmid, aga ei pea olema. Aga üldse filmidest, raamatutest, piltidest. Näiteks ma käisin hiljuti nukkude muuseumis. See oli tohutult inspireeriv. Elamus. Vaatad lihtsalt nukku, mis on tehtud ja sealt saab kostüümi, grimmi, figuuri ja füüsise.

Kas žestid ja miimika tulevad sul tekstiga töötades või tulevad vahetult enne laval kehastamist?

Ühes mõttes tuleb see emotsiooni pealt. Teises mõttes tuleb see ikka paratamatult tekstist. Jah, seda kõike on väga huvitav uurida, kuidas žest tekib või millise väljenduse tahab leida endale sõna. Millise kvaliteediga on sõna ja kuidas see kvaliteet väljendub sinu kehas. See oli asi, millega me Berliinis tegelesime. Meil oli grupp inimesi, kus oli rahvusvaheline seltskond. Mina olin Eestist, mõni inimene on Bulgaariast. Igale õpilase antakse võimalus öelda oma keeles mingisugune sõna ja siis teised inimesed said ülesande. Ma olen võõras ja ma ei tea, mida see bulgaaria keeles tähendab, siis kuidas ma väljendaksin seda kehaga. Siis tekib kohe huvitav vaatlusmoment. Sa saad vaadata, kas see, kuidas ma seda sõna kehaliselt väljendan, kas ja kuidas see ühtib selle sõna tähendusega.

Mil määral lavastaja sind aitab või segab? Too näiteid.

Ikka aitab ja segab. Ma ei tahaks öelda seda, sellepärast et ma olen õppinud seda, et võib-olla ma ei tunne veel ennast liiga hästi. Ma olen õppinud seda, et kui ma mõnikord pirtsutan või mõtlen, et oh nõme ta ei lase mul seda teha või mulle see ei meeldi, siis ma tegelikult olen hiljem aru saanud, et tagantjärele on vastupidi. Mul oli väga kasulik see, et öeldi nii nagu öeldi. Ma olen näinud, kuidas lavastajad töötavad erinevat moodi, kuidas mõnikord peab väga täpselt täitma lavastaja joonist ja teinekord on rohkem ruumi. Aga ma ei ütleks, et üks on parem kui teine. Mul oli üks kogemus, kus jällegi ma pidin väga täpselt lavajoonist täitma. Oli äärmiselt punktuaalne skeem, selline megatäpne pidi olema. Misanstseeniliselt, tekstiliselt, emotsiooniliselt ja see mingi hetk muutus frustreerivaks. Ma mõtlesin, aga mis siis kui ma ei võigi seda muuta, kui mu emotsioon viib mind uuele rajale. Tegelikult mingiks frustratsiooniks põhjust ei olnud. Ma nägingi seda, kuidas tegelikult see selline tööpõhimõte võib väga hästi töötada. Ja töötabki. See kandis hiljem edaspidi lavastust väga tugevalt edasi ja tegelikult andis platvormi ka mulle loominguliselt ennast väljendada ja realiseerida.

Kui lihtsasti sa suudad oma soovil esile kutsuda hingeseisundi, mis on rolli jaoks vajalik?

Vanasti tuli kuidagi lihtsamalt. Siis kui ma kooli läksin, siis tuli mega lihtsalt. Mida rohkem ma õppisin, seda rohkem tekkis seda, et ma hakkan tegelema sellega, kuidas nüüd valmistada ette, et ma saaksin seda hingeseisundit – seda hingeelu – läbi teha. Ühelt poolt saab seda õpitud harjutustega saavutada, ei maksa lihtsalt üle mõelda. Kõige tähtsam eesmärk, mida saavutada on see, et on üldine seisund, nii-öelda loominguline seisund, mida meile õpetati – õige lavaline enesetunne. Aga mulle meeldib sellest mõelda kui sellisest loomingulisest seisundist ja kui sul on see tunne käes, siis sa võid lavale minna. Vahet ei ole, kas sa pead tegema nuttu või naeru või ahastust või ängi või mingit positiivset asja.

Kas sa suudad vabal tahtel pisaraid esile kutsuda?

See on naermisega sama moodi, kas ma suudan hakata naeru paugutam. Ütleme nii, et ma ei ole veel nii kõrgel tasandil, et ma päris niimoodi suudan. Nipsust. Aga ma suudan väga sügavale seisundisse minna ja emotsiooni sisse minna. See tähendab seda, et ma unustan kõik muu ära ja ma elan seda tunnet lihtsalt läbi.

See tuleb sul kergesti?

Pigem tuleb kergesti. See on kokkuvõttes nii lõbus saad aru. Sa saad mängida, sa saad teeselda, sa saad proovida, eksperimenteerida ja see on lihtsalt tore. See ongi nagu mäng.

Mis on sinu üks lemmikumaid harjutusi selle saavutuseks?

Ma parem ütlen ühe toreda harjutuse. Sa hingad kolm korda sisse ja ühe korra välja ning sa kordad seda rütmi vähemalt kolm korda. See on üks võimalus. Ma kohe ütlen, mida see tähendab. Teine võimalus on, et sa hingad kolm korda välja ja siis ühe korra sisse ja kordad seda kolm korda. Sisse hingamisega on negatiivne ja tekitab sellist negatiivset ahastust, see on nii-öelda nuturütm. Teistpidi on positiivne, naeru tuju. See võib sinus esile kutsuda sellise seisundi, sest see rütm imiteerib tegelikku, kas siis nuttu või naeru mõnes mõttes seoses hingamisega. Hingamine on muidugi ülioluline meie erialas, nii emotsioonides ja füüsises, kogu psühhofüüsises. See kõik on seotud hingamisega.

On sul olnud päevi, kus sul endal on kurb ja halb olla ning sa pead mängima kedagi lõbusat?

Mhm. Vot see ongi see, mille üle ma mõtlen, et kurjam, et see on kunst ja töö, millega ma tegelen, see justkui eeldab seda, et ma olen kuidagi psühholoogiliselt terve. Ma pean saama, ma pean olema nii tasakaalus ja vormis, kui on õhtul etendus või proov. Kui ma ei suuda proovi teha, siis on mõttetu. Ma pean proovis olema ka selles seisundis. Kui ma laskun mingitesse negatiivsetesse tunnetesse, mis võivad olla tingitud minu elu olukorrast, siis see kohe hakkab pärssima proovitööd ja ka loomulikult etendust. Mis ei välista seda, et tegelikult iga päev on natuke erinev ja sa võid sellest lähtuvalt kasutada natuke teistsugust emotsiooni, aga see on kõik värvingu lisamine enda etendusele. Lisad teistsuguse varjundi enda mingisugusele kõnele. Laias laastus see ei tohi segada töötamisel, terve psühholoogia peab olema. Tore asi on see, et nüüd ma jõuan tegelikult olulise juurde. Teinekord ongi niimoodi, et maru nõme tunne on, mingisugune sündmus elus ja sant tuju. Siis kõnnid teatrisse ja nii kui teatriukse lahti teed – tuju tuleb, rõõm tuleb, näed inimesi ja siis on kõik hästi.

Kasutad sa enne etendust mingisuguseid erguteid? Kohv, suits, šokolaad?

Kohv pigem võib-olla jah, teinekord ka lihtsalt vesi. Tegelikult hiljuti ma olen kahe vaatuse vahel teinud kiire suikese väikse tervisetoidu. Tervislikud rasvad ja vitamiinid sisse, banaanid ja sellised asjad. Ma usun, et see tegelikult teeb mind natuke teravamaks. Aga jah selline looduslik ja tervislik toitumine on kõige parem.

Kas sa etenduse päeval üles ärgates tunned, et hakkad vaikselt selleks karakteriks muutuma?

Vanasti ma tundsin rohkem seda, aga nüüd kui nii palju tööd tekib ja muud elu, siis sa lihtsalt ei jõua. Mina ei jõua lihtsalt. Võib-olla kui esietendus on, kui on selline eriline etendus.

Siis on ärevus?

Mitte isegi ärevus, vaid rohkem lihtsalt see teadmine, et nii nüüd täna on etendus, täna on esikas. See võib siis muutuda ka selliseks karakteritundeks. Ma hakkan keskenduma teadlikult ja mitteteadlikult sellele ühendumisele enda karakteriga, et jumala eest saaks ikka kätte selle. Kui edaspidi lihtsalt mängid ja sul on töö samal ajal…hommikul on töö, proovid ja ütleme õhtul on etendus, siis on rutiin, aga mitte halvas mõttes. Ma ei kurda mitte midagi.

Karl Edgar Tammi kelmikalt küsimust kuulamas

On sul vahet, kas sa mängid täissaalile või pooltühjale saalile?

Minu pühendumise aste ei muutu sellest, see on kindel. Võib ka vähem kui pool olla.

Mil määral sa tajud seda?

Tajumine on paratamatus. Sa tajud, kas publik võtab rõõmsalt vastu või ei võta vastu. Noh kui kaasas nad on ja teinekord, kui ei ole kaasas, siis natukene ikka mõjutab. Ega ainus asi, millega edasi töötada on ikkagi maksimaalne pühendumus, andumine selle lava olukorrale ja ega muud seal ei ole. See kindlasti mõjutab veidikene.

Kui palju mõjutab sind trupi ja partnerite suhtumine sinu isiksusse?

Ikka mõjutab. Selles mõttes ma võin mõelda, et mina olen mina ise ja teistest sõltumata ja sellest, mida nad arvavad minust. Aga eks kokkuvõttes on niimoodi, et parem on kui trupiliikmed ja inimesed, kes koos töötavad hoiavad üksteist. Nii on kõige parem. Kergem ja parem, see on lihtsalt ökonoomne.

Kuidas sind mõjutab, kui proove käivad jälgimas inimesed väljastpoolt teatrit? Või näiteks kriitikud etendusi?

Eks see ikka mõjutab. See ei pruugi negatiivselt mõjutada, vaid tekib lihtsalt see moment, kus sa oled teadlik, et ma olen kellegi fookuses. See võib tekitada lisapinget korraks, siis tuleb jälle see fookuse küsimus, mis on põhiküsimus. Kui palju ma usun endasse ja sellesse, mida ma teen? Ja kui ma usun väga palju, siis ei ole probleemi. Siis kirjutagu kogu Eesti kriitikute rügement seal arvustusi. Minu seisukohast professionaalina ei tohiks see midagi muuta. Ma pean ise suutma oma emotsioonidel fookust hoida. See on osalt tehniline. Kui palju ma tõsiselt võtan seda, mida ma teen. Mulle meeldib mõelda nii, et ikka tuleb võtta tõsiselt ja uskuda. Muidu ei teki vaatajal seda uskumus momenti. Vaataja usub sind, siis kui sina ise usud. Ma saan uskuda nii, kui ma tean, et seal on mingi tüüp, kes kirjutab praegu kriitiliselt. Aga teiselt poolt see võib ka rivist välja lüüa. On seda ka juhtunud.

Kui sa tuled lavalt maha, kas sa lähed kohe rollist välja?

Tead ma ütleks, et see piir rollist välja minemise ja minu vahel on teinekord nii hägune, et seal ei olegi seda momenti, kus käib see plõks ära, vaid pigem sujuvalt.

Kas pead rolli läbielamist vajalikuks pigem prooviperioodil või kogu aeg?

Ma kaldun pigem ütlema jah, et kogu aeg vajalik, ka etenduste ajal. Kindlasti prooviprotsessi ajal. Mida varem ja mida sügavamale sa saad, seda parem. Seda tugevam on see etenduse tulemus ja lavastuse tulemus.

Kas mõnikord oled mõnda rolli ennast täiesti ära unustanud?

Ilmselt küll jah.

Millised rollid on sul kõige paremini välja tulnud?

Kõige paremini õnnestusid mul need nii-öelda rollid, need ei olnudki rollid tegelikult. Ma ütlen, mis õnnestusid, ma ütlen sulle. Õnnestusid stseenid või etüüdid, mida me siis tegime esimesel või teisel kursusel. Ma lisaksin, et need olid puhtalt lehelt tegutsemine. Sisuliselt ma ei teadnud tehnikatest asjadest eriti palju. Minimaalselt. Raame ei olnud ümber ja need õnnestusid lihtsalt.

 

Berliinis õpitud füüsiline näitlemine andis palju juurde, Tammi jalgratta kehastusena

Kas tunned rohkem rahuldust sellisest tegelasest, kes on sinu isiksusega sarnane või sellisest, kes on sinu vastand?

Isegi kui ma mängin näiteks mingisugust ennasttäis välismaalt tulevat lavastajat, siis iseenesest ma tunnen, et see ei ole ju mina, aga samas mingisugusel põhjusel ma suudan samastuda mingisuguste momentidega. Arvatavasti need on universaalsed emotsioonid, mis on kõikidel inimestel, mille pealt see samastumine toimub. See küsimus tegelikult viib mind selle mõtteni, et kuidas ma lihtsalt töötan tegelasega, kes ma tean, et ei ole mitte mingil juhul kindlasti mina. Mul on kauge, mul on väga raske temaga samastuda. Ja siis on tegelane, keda ma mängin laksust. Ma võin ühe näite tuua. Tegime “Wertherit” Endlas. “Noore Wertheri kannatused” Goethe kirjutatud. Oli esimene lugemine. Ja siis kui proovisime, me veel ei teadnud, kes keda mängib ja siis mina lugesin Wertherit. Mingisugune noor tüüp nagu mina. Ühesõnaga mingisugused asjad, mis on juba väga sarnased.

Point on selles, et tuli tohutult kergelt. Kõigil oli see tunne, et mina võiksingi seda mängida. Mul oli selline tunne endal ka, et ma võiks seda vabalt mängida. Nii lihtne on samastuda, kuigi see oli hiljem hästi traagiline tüüp. Lõpus ta võttis endalt elu ja ma siis ei oskagi öelda. Ta oli teisest sajandist, kas ma ise olen samasugune tüüp? Ma ei julgeks seda öelda, aga ilmselt ma ikkagi olen sarnane.

Kui mingit rolli mängid pikalt, kas tunned, et sel rollil kaob värskus ära?

Teinekord juba proovis kaob ära.

Aga kui etendusel on pikk vaheaeg, ütleme suvepaus?

Siis on vastupidi.

Kas need rolli lahendused on samad?

Ei ole. Nad ei ole ka hoopis erinevad, aga mingi muutus on. See ongi see, et sa isiksusena arened. Inimesena arened ja muutud. Näiteks 15 raamatut või 25 filmi hiljem sa ei ole enam sama inimene. Need on kõigest teosed, aga puhtalt elukogemuse pealt juba sa muutud nii palju. Minu arust mingid asjad jäävad su rollijoonises samaks. Lavastus on ise sama, aga kindlasti tuleb juurde mingit värskust, mitte lihtsalt värskust, vaid elemente, mida sa suudad tabada. Sa näed midagi palju sügavamat hoopis. Sa näed stseenis, et tegelikult siin on see emotsioon. Ma ei näinud seda varem, poole aasta eest ma ei oleks saanud arugi. Miskipärast on niimoodi.

Kas sa nõustud selle väitega, et näitleja elukutse saab kogeda palju rohkem kui teised elukutsed?

Jah ja ei. Ühelt poolt see on alati tore, et sa saad palju ümber kehastuda mingisugusteks inimesteks, kellega sa muidu lihtsalt kokku ei puutuks. See annab kindlasti mingisuguse kogemuse. Ma ütleks pigem jah. Seal on mingisugune moment, mis tekib selle pealt, et sa kraabid natuke erinevate asjade pealispinda lihtsalt. Tekib see küsimus, kui süviti sa jõuad minna erinevate asjadega? Võib tekkida see pealiskaudsuse moment lihtsalt. Kas see ei ole lihtsalt pealiskaudne teesklemine? Siin ongi see, et kui pühendunud oled sa oma töösse, igasse rolli, millega sa kokku puutud. Kui sa lähed sügavale, siis võib öelda jah, näitleja kogeb palju rohkem kui teised.

Kui tehnilised iseärasused jätta kõrvale, kas sinu jaoks on erinev mängida teatris, teles või raadios?

Veidi on vahe küll. Tead ma ei oska sulle öelda, kuna see tehniline muutub tundeliseks. Mul oli näiteks nii, kui ma esimest korda kaamera ees mängisin. Ma mäletan seda väga hästi, siis mul oli selline väga selgelt ära tuntav tunne. Tunne, mida mul ilma selle kaamerata ei saaks tekkida. See veider kontakti tunne. Ma tean, et see kaamera on seal, ma ei vaata otse kaamera sisse. Mul tuleb emotsioon ja esitan teksti või dialoogi. Täiesti spetsiifiline filmivõtte tunne. Kindlasti seda ei teki laval. Laval tekib ka mingi sarnane tunne, aga siis sõltuvalt või lähtuvalt nendest tingimustest laval. Lähtudes sellest prožektori kuumast valgusest või sellest lõõmendavast higist, mis sul tekib olles selles kuumas valguses või lavatagusest alast. Ühesõnaga need tingimused on erinevad ja see tekitab natuke erineva tunde, aga mõlemal puhul tekib siuke huvitav fookusmoment, huvitav lava-või esinemisolukord. Kahtlemata on erinev asi laval ja kaamera ees.

Kuidas sinu loomingut mõjutavad teised kunstid?

Ma olen melomaan. Kahtlemata side muusikaga on väga tugev ja see kutsub esile väga tugevalt emotsioone. Samamoodi filmid ja igasugune kaunis maalikunst. Kõik arhitektuur samamoodi. Vaatad lihtsalt linna ja see kuidagi… esteetilisus, mis on kunstides peidus või millega kunstid tegelevad. See lihtsalt avaldab mulle väga tugevat mõju, positiivset mõju. Kui ma näen ilusat hoonet linnas või lihtsalt arhitektuuri, ka tänavakive, siis see võib tohutult hästi mõjuda ja vastupidi ka. Ma võin väga negatiivselt saada mõjutada sellest, kui ma näen, et mulle ei meeldi see, mis linnas toimub. Arhitektuuriliselt ma näen, et ei arendata midagi või et ei ole haljasalasid või parke.

Ütle ühe lausega sinu suur elu filosoofia.

Ei olegi midagi öelda. Ma olen proovinud igasuguseid elu filosoofiad väljendada ja kirjutada. Ma jõudsin selleni, et ma kirjutasin mingisuguse tühise luuletuse, see on mul Musta Kasti leheküljel. Algus oli niimoodi. Mul oli mingi siuke jutt, et usaldust on vaja, et ilma usalduseta ei ole võimalik. Põhimõtteliselt see on õige, aga siis ma muutsin ära selle. Ja muutsin selle lihtsalt mingiks luuletuseks, et ala mingi Aleksandri koogid, tuuletaskud, rummikoogid jne. See ongi kõik, mul ei ole midagi tarka öelda.

Hiljem ta täpsustas, et tal oli hommikul pea kinni ning kõik eelnev on paras häma. “Kui mingi hea soovitus inimestele, siis ikka et mindagu välja,” parandas Tammi.

Härra Tammi oma täies hiilguses

Pärast intervjuu lõppu kiirustas Ets ruttu rehve vahetama, et sõita Tallinna kanti tööle. Vahetasime veel viimaseid sõnu ning kuna ilm oli tõesti nii uskumatult palav, siis läks jutt paratamatult selle peale. Sellel hetkel lausus Tammi kaunid sõnad: “Päike läks roheliseks ja inimesed tulid välja”. Ta vist mõtles muru, aga nii on parem.

Etsi saab näha laval Musta Kasti suvetükis, Eesti-soome koostöös “Kaksismaa”, mis esietndub 21. juulis Eesti Rahva Muuseumi Viinaköögis.

Fotod: Joanna Laast

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Näitleja Karl Edgar Tammi: “Päike läks roheliseks ja inimesed tulid välja”

Published On: May 18, 2017By

Karl Edgar Tammi (25) on pühendunud loomeseisundi kehastus. Munapeast kiirgab loomingut. Ta ütleb, et tal pole midagi erilist rääkida, kuid siiski tuleb tema suust eruditsioonilisi pärle.

Karl Edgar on lõpetanud TÜVKA etenduskunstide osakonnas näitleja eriala ning õppinud teatrit ka Inglismaal ja Saksamaal. Hetkel töötab ta teatris Must Kast. Neljas Dimensioon sai temaga ühel palaval hommikul kokku, et pikemalt ja põhjalikumalt rääkida näitlejatööst.

Artikli autor ja Karl Edgar Tammi pingsalt kohvide saatel vestlemas

Kuidas sa alustad rolli loomist?

Kõigepealt vaatad teksti, et mis seal kirjas on. Stanislavski on öelnud väga toredalt, et esimene lugemine on ülioluline. Seda ei tohiks mitte kunagi kergelt võtta. Ja see tunne, mis sul tekib esimesel lugemisel, sellega tuleks arvestada. See on hiljem väga oluline. Sa mäletad, mis oli see esimene feeling, mis sul tekkis, kui sa lugesid enda repliike esimest korda. Aga jah alguses on ikka tekstianalüüs. Loed, mis tähendus seal on. See on muidugi selline klassikaline lähenemine.

Kuidas mõjutab näidendi keele iseloom sinu näitleja tööd?

Sõltub, milline see dünaamika on sellel tekstil. Nii palju nagu ma olen töötanud erinevate näidenditega, siis mis mõjutab on see, et vaatad ikka teinekord teksti, mis on uus nii-öelda dramaturgia, kirjutatud Eestis kellegi poolt. Siis sa mõtled, et huvitav, et sisu ja tähendus ja rütm. Siis sa võrdled seda mingi võimsa, mitte isegi Shakespeare’iga, võtame näiteks Vildega. Eduard Vilde, kellel on kirjutatud tohutult võimsad, minu arust väga kaunid ja mõjusad näidendid, siis see tekitab kohe minus küsimusi, kas ma saan usaldada mingisugust dramaturgiat, mis on nüüd kirjutatud. Kuidagi tundub, et väga kiiresti kergesti tehtud.

Palju sa tekstiga improviseerid? Mis faasis sa lähed autori tekstile üle?

Ikka meeldib improviseerida. Mitte puhtalt impro pärast, vaid see justkui tundub õige. Sa tunned, et nüüd tahaksin siia lisada onomatopoeetilise ohke või häälitsuse. Siis tekibki see moment, kas mul on õigus muuta seda tähendust natuke. Või on see, et ma saan aru, mis on selle repliigi taga, mis on kirjutatud autori poolt. Ma saan aru ja ma tahaks lisada mingeid kuule, mida teiselt poolt võib võtta parasiitsõnadena. Tekib kohe moraalne eetiline probleem, kas ma võin seda teha, kui ma tunnen, et see aitab kaasa. Need on küsimused, mis ma enda käest ka küsin. Aga üldiselt jah, ma üritan algusest saadik olla võimalikult väga autoritruu ja võimalikult täpselt kinni pidada sellest, mis on autor kirja pannud. Aga siis mingisugusel hetkel tekib ikkagi see moment, kus näidendist saab lavastus, kus ma tunnen, et mul on õigus natukene improda, mugavdada, muuta. See on väga peenetundeline piir, kus tunnen, et nüüd see impro tuleb kasuks sellele või nüüd see mugavdus tuleb kasuks ja samal ajal ei tee ma haiget dramaturgiale või dramaturgile.

Mis sinu arvates avaldab rohkem vaatajale mõju, kas meisterlik esitus või spontaanne lüke?

Ühelt poolt ma vist olen õppinud seda, et jah meisterlik lähenemine ja tehniliselt hea saavutus näitlejana meeldib inimesele. See pälvib nende komplimendi. Aga kindlasti sellest üksi ei piisa. Seal võiks olla ka mingisugune metsikus, sinu oma natuur. Siis tekib see tasakaalu küsimus, et kui palju on seda tehnikat ja kui palju on oma natuuri, sinu spontaansust, sinu oma näitleja käekirja. See peaks loogiliselt kõlama.

Kui sul laval äpardused juhtuvad, kas sa oskad neid enda kasuks ära kasutada?

Teinekord sünnibki teatriime sellest äpardusest. Kui mitte ime, siis vähemalt tõeline moment. Need võivad olla väga ilusad kohad. See viib mind selleni, et tuleb saavutada üliteravus, et sa suudaksid ja psühholoogiline tasakaal, et kui nüüd juhtub mingi apsakas, siis see ei vii mind endast välja. See on asi, mida ma otsin mõnes mõttes ja tahan saavutada. Ikka on tekkinud mingeid tekstiapse ja siis ongi see, et püsi fookuses, ära kaota fookust ära, ära hakka mõtlema mingisugustest asjadest, mida nüüd publik mõtleb. See on fookuse küsimus mõnes mõttes.

Kas sa kasutad oma elu sündmusi rolli loomisel?

Ikka, ikka. Kuidagi on see paratamatult üks allikas, millest ma võtan.

Kas pigem võtad endast või väljastpoolt?

Tead, ma kunagi vist ei ole saanud mitte läbi enda seda asja teha. Kui ma hakkan sellega tegelema, et ma üritan enda loomust varjata või enda olekust üle hüpata või nii nagu mina seda ütleksin ja teeksin, siis läheb asi põhja. Selles mõttes ma ei saa välistada enda teatavat olemust, kuidas mina seda ütleksin. Aga lihtsalt see on üks alustala, mis ei tähenda, et ma ei või seda totaalselt muuta. See on vana küsimus. Kui ma ei ole näiteks mõrvanud, siis kuidas ma saan seda enda pealt mängida. Aga noh tegelikult saan. Saan nii palju, et ma leian mingisuguse isikliku kogemuse, mis on negatiivne ja seotud. See läheb kõik emotsioonideni. Me tegeleme emotsioonidega. Ma leian üles need emotsioonid, mis on kuidagi sarnased või paralleelsed või ühtivad viha ja raevuga. Sellest lähtuvalt ma hakkan destilleerima ja töötan selle emotsiooniga, et seda ühildada selle kontseptsiooniga.

Mis osa rollist tuleb kõige ennem?

See viib mind juba selleni, et oleneb olukorrast. Saab kindlasti mitut moodi teha. Saab teha nii, et alustad füüsiliselt, mille üle mul oli rõõm, mida me tegime Berliinis, kui ma õppisin kümme kuud pärast Viljandi lõpetamist. Ma läksin kümneks kuuks Berliini ja seal kadus teksti osa teisejärguliseks ja esmatähtis oli sinu keha. Kuidas sa väljendad enda kehaga tähendust või emotsiooni. See oli füüsilise teatri kool. Mul oli väga rõõm. Viljandis tegelesime sellega, et tekstianalüüs on kõige esimene, pigem psühholoogiline. Nii või naa jääb alati see psühholoogiline pool minule. Seni kuni ma olen artist või lavakunstnik, siis ma näen ikkagi seda, et ma paratamatult olen emotsioonidega töötav inimene. See on EOS psühholoogiline, isegi, kui teen füüsilist teatrit. Ma ei ole muidugi tead mis palju füüsilist teatrit teinud.

Kust sa otsid rolli välist kuju?

Teinekord on nii, et loed ja siis tekivad mingid kujutluspildid, aga see eriti ei loe jällegi lavastuse kontekstis, kus mina ei lavasta. Aga informatsiooni, väga lahedat informatsiooni saab dokumentaalidest ja filmidest, mis võivad olla ajastufilmid, aga ei pea olema. Aga üldse filmidest, raamatutest, piltidest. Näiteks ma käisin hiljuti nukkude muuseumis. See oli tohutult inspireeriv. Elamus. Vaatad lihtsalt nukku, mis on tehtud ja sealt saab kostüümi, grimmi, figuuri ja füüsise.

Kas žestid ja miimika tulevad sul tekstiga töötades või tulevad vahetult enne laval kehastamist?

Ühes mõttes tuleb see emotsiooni pealt. Teises mõttes tuleb see ikka paratamatult tekstist. Jah, seda kõike on väga huvitav uurida, kuidas žest tekib või millise väljenduse tahab leida endale sõna. Millise kvaliteediga on sõna ja kuidas see kvaliteet väljendub sinu kehas. See oli asi, millega me Berliinis tegelesime. Meil oli grupp inimesi, kus oli rahvusvaheline seltskond. Mina olin Eestist, mõni inimene on Bulgaariast. Igale õpilase antakse võimalus öelda oma keeles mingisugune sõna ja siis teised inimesed said ülesande. Ma olen võõras ja ma ei tea, mida see bulgaaria keeles tähendab, siis kuidas ma väljendaksin seda kehaga. Siis tekib kohe huvitav vaatlusmoment. Sa saad vaadata, kas see, kuidas ma seda sõna kehaliselt väljendan, kas ja kuidas see ühtib selle sõna tähendusega.

Mil määral lavastaja sind aitab või segab? Too näiteid.

Ikka aitab ja segab. Ma ei tahaks öelda seda, sellepärast et ma olen õppinud seda, et võib-olla ma ei tunne veel ennast liiga hästi. Ma olen õppinud seda, et kui ma mõnikord pirtsutan või mõtlen, et oh nõme ta ei lase mul seda teha või mulle see ei meeldi, siis ma tegelikult olen hiljem aru saanud, et tagantjärele on vastupidi. Mul oli väga kasulik see, et öeldi nii nagu öeldi. Ma olen näinud, kuidas lavastajad töötavad erinevat moodi, kuidas mõnikord peab väga täpselt täitma lavastaja joonist ja teinekord on rohkem ruumi. Aga ma ei ütleks, et üks on parem kui teine. Mul oli üks kogemus, kus jällegi ma pidin väga täpselt lavajoonist täitma. Oli äärmiselt punktuaalne skeem, selline megatäpne pidi olema. Misanstseeniliselt, tekstiliselt, emotsiooniliselt ja see mingi hetk muutus frustreerivaks. Ma mõtlesin, aga mis siis kui ma ei võigi seda muuta, kui mu emotsioon viib mind uuele rajale. Tegelikult mingiks frustratsiooniks põhjust ei olnud. Ma nägingi seda, kuidas tegelikult see selline tööpõhimõte võib väga hästi töötada. Ja töötabki. See kandis hiljem edaspidi lavastust väga tugevalt edasi ja tegelikult andis platvormi ka mulle loominguliselt ennast väljendada ja realiseerida.

Kui lihtsasti sa suudad oma soovil esile kutsuda hingeseisundi, mis on rolli jaoks vajalik?

Vanasti tuli kuidagi lihtsamalt. Siis kui ma kooli läksin, siis tuli mega lihtsalt. Mida rohkem ma õppisin, seda rohkem tekkis seda, et ma hakkan tegelema sellega, kuidas nüüd valmistada ette, et ma saaksin seda hingeseisundit – seda hingeelu – läbi teha. Ühelt poolt saab seda õpitud harjutustega saavutada, ei maksa lihtsalt üle mõelda. Kõige tähtsam eesmärk, mida saavutada on see, et on üldine seisund, nii-öelda loominguline seisund, mida meile õpetati – õige lavaline enesetunne. Aga mulle meeldib sellest mõelda kui sellisest loomingulisest seisundist ja kui sul on see tunne käes, siis sa võid lavale minna. Vahet ei ole, kas sa pead tegema nuttu või naeru või ahastust või ängi või mingit positiivset asja.

Kas sa suudad vabal tahtel pisaraid esile kutsuda?

See on naermisega sama moodi, kas ma suudan hakata naeru paugutam. Ütleme nii, et ma ei ole veel nii kõrgel tasandil, et ma päris niimoodi suudan. Nipsust. Aga ma suudan väga sügavale seisundisse minna ja emotsiooni sisse minna. See tähendab seda, et ma unustan kõik muu ära ja ma elan seda tunnet lihtsalt läbi.

See tuleb sul kergesti?

Pigem tuleb kergesti. See on kokkuvõttes nii lõbus saad aru. Sa saad mängida, sa saad teeselda, sa saad proovida, eksperimenteerida ja see on lihtsalt tore. See ongi nagu mäng.

Mis on sinu üks lemmikumaid harjutusi selle saavutuseks?

Ma parem ütlen ühe toreda harjutuse. Sa hingad kolm korda sisse ja ühe korra välja ning sa kordad seda rütmi vähemalt kolm korda. See on üks võimalus. Ma kohe ütlen, mida see tähendab. Teine võimalus on, et sa hingad kolm korda välja ja siis ühe korra sisse ja kordad seda kolm korda. Sisse hingamisega on negatiivne ja tekitab sellist negatiivset ahastust, see on nii-öelda nuturütm. Teistpidi on positiivne, naeru tuju. See võib sinus esile kutsuda sellise seisundi, sest see rütm imiteerib tegelikku, kas siis nuttu või naeru mõnes mõttes seoses hingamisega. Hingamine on muidugi ülioluline meie erialas, nii emotsioonides ja füüsises, kogu psühhofüüsises. See kõik on seotud hingamisega.

On sul olnud päevi, kus sul endal on kurb ja halb olla ning sa pead mängima kedagi lõbusat?

Mhm. Vot see ongi see, mille üle ma mõtlen, et kurjam, et see on kunst ja töö, millega ma tegelen, see justkui eeldab seda, et ma olen kuidagi psühholoogiliselt terve. Ma pean saama, ma pean olema nii tasakaalus ja vormis, kui on õhtul etendus või proov. Kui ma ei suuda proovi teha, siis on mõttetu. Ma pean proovis olema ka selles seisundis. Kui ma laskun mingitesse negatiivsetesse tunnetesse, mis võivad olla tingitud minu elu olukorrast, siis see kohe hakkab pärssima proovitööd ja ka loomulikult etendust. Mis ei välista seda, et tegelikult iga päev on natuke erinev ja sa võid sellest lähtuvalt kasutada natuke teistsugust emotsiooni, aga see on kõik värvingu lisamine enda etendusele. Lisad teistsuguse varjundi enda mingisugusele kõnele. Laias laastus see ei tohi segada töötamisel, terve psühholoogia peab olema. Tore asi on see, et nüüd ma jõuan tegelikult olulise juurde. Teinekord ongi niimoodi, et maru nõme tunne on, mingisugune sündmus elus ja sant tuju. Siis kõnnid teatrisse ja nii kui teatriukse lahti teed – tuju tuleb, rõõm tuleb, näed inimesi ja siis on kõik hästi.

Kasutad sa enne etendust mingisuguseid erguteid? Kohv, suits, šokolaad?

Kohv pigem võib-olla jah, teinekord ka lihtsalt vesi. Tegelikult hiljuti ma olen kahe vaatuse vahel teinud kiire suikese väikse tervisetoidu. Tervislikud rasvad ja vitamiinid sisse, banaanid ja sellised asjad. Ma usun, et see tegelikult teeb mind natuke teravamaks. Aga jah selline looduslik ja tervislik toitumine on kõige parem.

Kas sa etenduse päeval üles ärgates tunned, et hakkad vaikselt selleks karakteriks muutuma?

Vanasti ma tundsin rohkem seda, aga nüüd kui nii palju tööd tekib ja muud elu, siis sa lihtsalt ei jõua. Mina ei jõua lihtsalt. Võib-olla kui esietendus on, kui on selline eriline etendus.

Siis on ärevus?

Mitte isegi ärevus, vaid rohkem lihtsalt see teadmine, et nii nüüd täna on etendus, täna on esikas. See võib siis muutuda ka selliseks karakteritundeks. Ma hakkan keskenduma teadlikult ja mitteteadlikult sellele ühendumisele enda karakteriga, et jumala eest saaks ikka kätte selle. Kui edaspidi lihtsalt mängid ja sul on töö samal ajal…hommikul on töö, proovid ja ütleme õhtul on etendus, siis on rutiin, aga mitte halvas mõttes. Ma ei kurda mitte midagi.

Karl Edgar Tammi kelmikalt küsimust kuulamas

On sul vahet, kas sa mängid täissaalile või pooltühjale saalile?

Minu pühendumise aste ei muutu sellest, see on kindel. Võib ka vähem kui pool olla.

Mil määral sa tajud seda?

Tajumine on paratamatus. Sa tajud, kas publik võtab rõõmsalt vastu või ei võta vastu. Noh kui kaasas nad on ja teinekord, kui ei ole kaasas, siis natukene ikka mõjutab. Ega ainus asi, millega edasi töötada on ikkagi maksimaalne pühendumus, andumine selle lava olukorrale ja ega muud seal ei ole. See kindlasti mõjutab veidikene.

Kui palju mõjutab sind trupi ja partnerite suhtumine sinu isiksusse?

Ikka mõjutab. Selles mõttes ma võin mõelda, et mina olen mina ise ja teistest sõltumata ja sellest, mida nad arvavad minust. Aga eks kokkuvõttes on niimoodi, et parem on kui trupiliikmed ja inimesed, kes koos töötavad hoiavad üksteist. Nii on kõige parem. Kergem ja parem, see on lihtsalt ökonoomne.

Kuidas sind mõjutab, kui proove käivad jälgimas inimesed väljastpoolt teatrit? Või näiteks kriitikud etendusi?

Eks see ikka mõjutab. See ei pruugi negatiivselt mõjutada, vaid tekib lihtsalt see moment, kus sa oled teadlik, et ma olen kellegi fookuses. See võib tekitada lisapinget korraks, siis tuleb jälle see fookuse küsimus, mis on põhiküsimus. Kui palju ma usun endasse ja sellesse, mida ma teen? Ja kui ma usun väga palju, siis ei ole probleemi. Siis kirjutagu kogu Eesti kriitikute rügement seal arvustusi. Minu seisukohast professionaalina ei tohiks see midagi muuta. Ma pean ise suutma oma emotsioonidel fookust hoida. See on osalt tehniline. Kui palju ma tõsiselt võtan seda, mida ma teen. Mulle meeldib mõelda nii, et ikka tuleb võtta tõsiselt ja uskuda. Muidu ei teki vaatajal seda uskumus momenti. Vaataja usub sind, siis kui sina ise usud. Ma saan uskuda nii, kui ma tean, et seal on mingi tüüp, kes kirjutab praegu kriitiliselt. Aga teiselt poolt see võib ka rivist välja lüüa. On seda ka juhtunud.

Kui sa tuled lavalt maha, kas sa lähed kohe rollist välja?

Tead ma ütleks, et see piir rollist välja minemise ja minu vahel on teinekord nii hägune, et seal ei olegi seda momenti, kus käib see plõks ära, vaid pigem sujuvalt.

Kas pead rolli läbielamist vajalikuks pigem prooviperioodil või kogu aeg?

Ma kaldun pigem ütlema jah, et kogu aeg vajalik, ka etenduste ajal. Kindlasti prooviprotsessi ajal. Mida varem ja mida sügavamale sa saad, seda parem. Seda tugevam on see etenduse tulemus ja lavastuse tulemus.

Kas mõnikord oled mõnda rolli ennast täiesti ära unustanud?

Ilmselt küll jah.

Millised rollid on sul kõige paremini välja tulnud?

Kõige paremini õnnestusid mul need nii-öelda rollid, need ei olnudki rollid tegelikult. Ma ütlen, mis õnnestusid, ma ütlen sulle. Õnnestusid stseenid või etüüdid, mida me siis tegime esimesel või teisel kursusel. Ma lisaksin, et need olid puhtalt lehelt tegutsemine. Sisuliselt ma ei teadnud tehnikatest asjadest eriti palju. Minimaalselt. Raame ei olnud ümber ja need õnnestusid lihtsalt.

 

Berliinis õpitud füüsiline näitlemine andis palju juurde, Tammi jalgratta kehastusena

Kas tunned rohkem rahuldust sellisest tegelasest, kes on sinu isiksusega sarnane või sellisest, kes on sinu vastand?

Isegi kui ma mängin näiteks mingisugust ennasttäis välismaalt tulevat lavastajat, siis iseenesest ma tunnen, et see ei ole ju mina, aga samas mingisugusel põhjusel ma suudan samastuda mingisuguste momentidega. Arvatavasti need on universaalsed emotsioonid, mis on kõikidel inimestel, mille pealt see samastumine toimub. See küsimus tegelikult viib mind selle mõtteni, et kuidas ma lihtsalt töötan tegelasega, kes ma tean, et ei ole mitte mingil juhul kindlasti mina. Mul on kauge, mul on väga raske temaga samastuda. Ja siis on tegelane, keda ma mängin laksust. Ma võin ühe näite tuua. Tegime “Wertherit” Endlas. “Noore Wertheri kannatused” Goethe kirjutatud. Oli esimene lugemine. Ja siis kui proovisime, me veel ei teadnud, kes keda mängib ja siis mina lugesin Wertherit. Mingisugune noor tüüp nagu mina. Ühesõnaga mingisugused asjad, mis on juba väga sarnased.

Point on selles, et tuli tohutult kergelt. Kõigil oli see tunne, et mina võiksingi seda mängida. Mul oli selline tunne endal ka, et ma võiks seda vabalt mängida. Nii lihtne on samastuda, kuigi see oli hiljem hästi traagiline tüüp. Lõpus ta võttis endalt elu ja ma siis ei oskagi öelda. Ta oli teisest sajandist, kas ma ise olen samasugune tüüp? Ma ei julgeks seda öelda, aga ilmselt ma ikkagi olen sarnane.

Kui mingit rolli mängid pikalt, kas tunned, et sel rollil kaob värskus ära?

Teinekord juba proovis kaob ära.

Aga kui etendusel on pikk vaheaeg, ütleme suvepaus?

Siis on vastupidi.

Kas need rolli lahendused on samad?

Ei ole. Nad ei ole ka hoopis erinevad, aga mingi muutus on. See ongi see, et sa isiksusena arened. Inimesena arened ja muutud. Näiteks 15 raamatut või 25 filmi hiljem sa ei ole enam sama inimene. Need on kõigest teosed, aga puhtalt elukogemuse pealt juba sa muutud nii palju. Minu arust mingid asjad jäävad su rollijoonises samaks. Lavastus on ise sama, aga kindlasti tuleb juurde mingit värskust, mitte lihtsalt värskust, vaid elemente, mida sa suudad tabada. Sa näed midagi palju sügavamat hoopis. Sa näed stseenis, et tegelikult siin on see emotsioon. Ma ei näinud seda varem, poole aasta eest ma ei oleks saanud arugi. Miskipärast on niimoodi.

Kas sa nõustud selle väitega, et näitleja elukutse saab kogeda palju rohkem kui teised elukutsed?

Jah ja ei. Ühelt poolt see on alati tore, et sa saad palju ümber kehastuda mingisugusteks inimesteks, kellega sa muidu lihtsalt kokku ei puutuks. See annab kindlasti mingisuguse kogemuse. Ma ütleks pigem jah. Seal on mingisugune moment, mis tekib selle pealt, et sa kraabid natuke erinevate asjade pealispinda lihtsalt. Tekib see küsimus, kui süviti sa jõuad minna erinevate asjadega? Võib tekkida see pealiskaudsuse moment lihtsalt. Kas see ei ole lihtsalt pealiskaudne teesklemine? Siin ongi see, et kui pühendunud oled sa oma töösse, igasse rolli, millega sa kokku puutud. Kui sa lähed sügavale, siis võib öelda jah, näitleja kogeb palju rohkem kui teised.

Kui tehnilised iseärasused jätta kõrvale, kas sinu jaoks on erinev mängida teatris, teles või raadios?

Veidi on vahe küll. Tead ma ei oska sulle öelda, kuna see tehniline muutub tundeliseks. Mul oli näiteks nii, kui ma esimest korda kaamera ees mängisin. Ma mäletan seda väga hästi, siis mul oli selline väga selgelt ära tuntav tunne. Tunne, mida mul ilma selle kaamerata ei saaks tekkida. See veider kontakti tunne. Ma tean, et see kaamera on seal, ma ei vaata otse kaamera sisse. Mul tuleb emotsioon ja esitan teksti või dialoogi. Täiesti spetsiifiline filmivõtte tunne. Kindlasti seda ei teki laval. Laval tekib ka mingi sarnane tunne, aga siis sõltuvalt või lähtuvalt nendest tingimustest laval. Lähtudes sellest prožektori kuumast valgusest või sellest lõõmendavast higist, mis sul tekib olles selles kuumas valguses või lavatagusest alast. Ühesõnaga need tingimused on erinevad ja see tekitab natuke erineva tunde, aga mõlemal puhul tekib siuke huvitav fookusmoment, huvitav lava-või esinemisolukord. Kahtlemata on erinev asi laval ja kaamera ees.

Kuidas sinu loomingut mõjutavad teised kunstid?

Ma olen melomaan. Kahtlemata side muusikaga on väga tugev ja see kutsub esile väga tugevalt emotsioone. Samamoodi filmid ja igasugune kaunis maalikunst. Kõik arhitektuur samamoodi. Vaatad lihtsalt linna ja see kuidagi… esteetilisus, mis on kunstides peidus või millega kunstid tegelevad. See lihtsalt avaldab mulle väga tugevat mõju, positiivset mõju. Kui ma näen ilusat hoonet linnas või lihtsalt arhitektuuri, ka tänavakive, siis see võib tohutult hästi mõjuda ja vastupidi ka. Ma võin väga negatiivselt saada mõjutada sellest, kui ma näen, et mulle ei meeldi see, mis linnas toimub. Arhitektuuriliselt ma näen, et ei arendata midagi või et ei ole haljasalasid või parke.

Ütle ühe lausega sinu suur elu filosoofia.

Ei olegi midagi öelda. Ma olen proovinud igasuguseid elu filosoofiad väljendada ja kirjutada. Ma jõudsin selleni, et ma kirjutasin mingisuguse tühise luuletuse, see on mul Musta Kasti leheküljel. Algus oli niimoodi. Mul oli mingi siuke jutt, et usaldust on vaja, et ilma usalduseta ei ole võimalik. Põhimõtteliselt see on õige, aga siis ma muutsin ära selle. Ja muutsin selle lihtsalt mingiks luuletuseks, et ala mingi Aleksandri koogid, tuuletaskud, rummikoogid jne. See ongi kõik, mul ei ole midagi tarka öelda.

Hiljem ta täpsustas, et tal oli hommikul pea kinni ning kõik eelnev on paras häma. “Kui mingi hea soovitus inimestele, siis ikka et mindagu välja,” parandas Tammi.

Härra Tammi oma täies hiilguses

Pärast intervjuu lõppu kiirustas Ets ruttu rehve vahetama, et sõita Tallinna kanti tööle. Vahetasime veel viimaseid sõnu ning kuna ilm oli tõesti nii uskumatult palav, siis läks jutt paratamatult selle peale. Sellel hetkel lausus Tammi kaunid sõnad: “Päike läks roheliseks ja inimesed tulid välja”. Ta vist mõtles muru, aga nii on parem.

Etsi saab näha laval Musta Kasti suvetükis, Eesti-soome koostöös “Kaksismaa”, mis esietndub 21. juulis Eesti Rahva Muuseumi Viinaköögis.

Fotod: Joanna Laast

+ posts
+ posts