Kuidas mind üritati värvata Ameerikasse raamatuid müüma
Igal suvel suunduvad Eesti noored ookeani taha ukselt uksele raamatuid müüma. Neid suunavad sinna Southwestern Advantage Estonia konsultandid, kellest üks üritas mindki suvel Ameerikasse raamatuid müüma värvata. Pärast esialgset keeldumist läksin väga järjekindla veenmise tulemusena siiski infotunnile Southwesterni Tartu kontorisse.
Ühel pühapäeval avastan, et mul on paar vastamata kõnet tundmatult numbrilt. Huvi pärast helistan tagasi. Teisel pool telefoni ootab mu kõnet neiu, kes teab mu nime ja olevat saanud numbri meie ühise sõbranna kaudu. Neiu tutvustab ennast ja teatab, et on Southwestern Advantage Estoniast, mis otsib aktiivseid tudengeid, kes läheksid Ameerikasse raamatuid müüma.
Kõigepealt küsib ta mu käest, mida ma selle kohta tean. Vastan, et suurt midagi peale selle, et paar mu sõpra on käinud. Seejärel uurib neiu mu sõprade nimesid, kuid need ei ütle talle mitte midagi. Viisakalt keeldun ta pakkumisest raamatuid müüma minna: suveks on juba teised plaanid.
Mind kutsuti ustele koputama ja raamatuid müüma.
See teda ei peata. Ta kutsub mind peaaegu ahistavalt endaga infotunnis kohtuma. Et leida sobiv aeg, käime läbi terve minu nädalaplaani. Jutu sees kordab pidevalt, et “ainult pool tundi läheb”. Lõpuks otsustan kohale minna ja vaadata, mis seal tegelikult toimub. Neiu tahab täpsemalt teada, millega tegelen ja mis mu hobid on, sest mu tihe nädalakava on tema jaoks arusaadamatu. Kõik tegevus on juba päris agressiivne. Pikk ja naljakas telefonikõne möödas, jäi vaid üle oodata infotundi.
On neljapäev ja liigun Southwesterni kontorisse Tartu kesklinnas. Sisse jõudes valitseb seal väga kontorlik atmosfäär. Igal pool on suured lauad, mis on vaheseinadega boksideks jagatud. Samaaegselt käib palju personaalseid infotunde. Sisse astudes võetakse mind väga rõõmsalt vastu ideega, et olen potentsiaalne uusliige. Alustuseks ütlen kohe, et olen väljaandest Neljas Dimensioon ning soovin seda infotundi ajakirjanduslikel eesmärkidel salvestada.
Tekib vaikuse moment – minu konsultant läheb täiesti lukku ja vastab mulle ehmunud näoga “okei, väga huvitav”. Tema olek muutub kõigest hetkega kaitsvaks ja järgmisel silmapilgul kaob sõbralik suhtumine, mis asendub võltsi naeratusega. Neiu kontakteerub kõigepealt kõrvalboksi ja siis juba kõrgemal positsioonil oleva töötajaga. Vastust oodates räägitakse mulle ettevõttest.
Küsin palga kohta ja mulle öeldakse, et mingi protsent tulust. Uurin lepingu kohta, kuid nüüd ei räägita mulle praktiliselt midagi. Neiu toonitab, et neid ei sunnita inimesi värbama ning ka tema teeb seda vabatahtlikult. Siis tuleb vastus kõrgemalt ja mulle öeldakse, et ma ei tohi salvestada – neiu räägiks minuga parem niisama. Lisaks mainitakse, et nad keelavad mul igasugust materjali avaldamast, sest see võib neid halvas võtmes näidata. Heh, watch me.
Provotseerin natuke ja ütlen, et tõusen siis kohe püsti ja lahkun. Selle peale ütleb neiu hellitavalt, et nad väga sooviks minuga rääkida, kuid ilma diktofonita. Kõrvalboksist karjutakse mulle vihaselt: “miks sul üldse seda vaja on?!”. Nüüd helistan nende kommunikatsiooniinimesele ise. Pärast teistega konsulteerimist annab ta justkui loa salvestamiseks siis, kui neiu on ise nõus. Neiu aga kõhkleb ja minu aeg on otsa lõppemas. Lepime aja kokku järgmiseks päevaks, et ta siis saaks mulle põhjalikuma infotunni teha ja mina seda kajastada.
Kui üleriideid selga panen, seletatakse mulle, mida sekt endast täpsemalt kujutab, kuid tunnen, et see on vaid kate olukorrale. Tuletan veel meelde, et ise nad mu ju kutsusid ja küsin, miks nad minuga enam rääkida ei soovi. Vastuseks kõlab vaid “jah, aga”. Juurde pudistati veel “sa ei tohi midagi avaldada”. Sulgesin ukse ning läksin oma teed.
Järgmisel hommikul saabub sõnum minuga ühendust võtnud konsultandilt: “Hei! Ma arvan, et see ei ole hea m6te täna kokku saada. Aga sellegi poolest lahedat nädalavahetust!” ja jäängi infotunnist ilma. Kirjutan vastu, et minu arvates oleks hea mõte küll ja et kui too soovib rääkida, siis kontakt on olemas.
Sellega meie suhtlus lõppes. Ma tahaksin ikka veel teada, mida ta oleks mulle jutustanud ja kuidas üritanud mind ära rääkida. Ning miks need töösaladused on avalikkuse eest peidetud?
Mõned päevad hiljem tuleb uus kutse – seekord Tallinna harust ühe minu sõbra poolt. Annan teada, et mind juba kutsuti ning ei ole huvitatud. Noormees ütleb, et ta ise ei värba, kuid aitab manageridel inimesi jutule saada. Konsulteerin oma sõprade ja kolleegidega ja tuleb välja, et ka nendele on ettevõte lähenenud. Uskumatult suurele hulgale veel.
Kõik teavad kedagi, kes on juba raamatuid müümas käinud. Asi levib nagu kulutuli. Omalt poolt soovitan kõnealusesse organisatsiooni skeptiliselt suhtuda. Kui see on nii hea pakkumine, kui nad ise väidavad, siis nad ei peaks ise inimesi sinna kutsuma.
Foto: Eva Mallene
16 Comments
Leave A Comment
Sarnased artiklid
Kuidas mind üritati värvata Ameerikasse raamatuid müüma
Igal suvel suunduvad Eesti noored ookeani taha ukselt uksele raamatuid müüma. Neid suunavad sinna Southwestern Advantage Estonia konsultandid, kellest üks üritas mindki suvel Ameerikasse raamatuid müüma värvata. Pärast esialgset keeldumist läksin väga järjekindla veenmise tulemusena siiski infotunnile Southwesterni Tartu kontorisse.
Ühel pühapäeval avastan, et mul on paar vastamata kõnet tundmatult numbrilt. Huvi pärast helistan tagasi. Teisel pool telefoni ootab mu kõnet neiu, kes teab mu nime ja olevat saanud numbri meie ühise sõbranna kaudu. Neiu tutvustab ennast ja teatab, et on Southwestern Advantage Estoniast, mis otsib aktiivseid tudengeid, kes läheksid Ameerikasse raamatuid müüma.
Kõigepealt küsib ta mu käest, mida ma selle kohta tean. Vastan, et suurt midagi peale selle, et paar mu sõpra on käinud. Seejärel uurib neiu mu sõprade nimesid, kuid need ei ütle talle mitte midagi. Viisakalt keeldun ta pakkumisest raamatuid müüma minna: suveks on juba teised plaanid.
Mind kutsuti ustele koputama ja raamatuid müüma.
See teda ei peata. Ta kutsub mind peaaegu ahistavalt endaga infotunnis kohtuma. Et leida sobiv aeg, käime läbi terve minu nädalaplaani. Jutu sees kordab pidevalt, et “ainult pool tundi läheb”. Lõpuks otsustan kohale minna ja vaadata, mis seal tegelikult toimub. Neiu tahab täpsemalt teada, millega tegelen ja mis mu hobid on, sest mu tihe nädalakava on tema jaoks arusaadamatu. Kõik tegevus on juba päris agressiivne. Pikk ja naljakas telefonikõne möödas, jäi vaid üle oodata infotundi.
On neljapäev ja liigun Southwesterni kontorisse Tartu kesklinnas. Sisse jõudes valitseb seal väga kontorlik atmosfäär. Igal pool on suured lauad, mis on vaheseinadega boksideks jagatud. Samaaegselt käib palju personaalseid infotunde. Sisse astudes võetakse mind väga rõõmsalt vastu ideega, et olen potentsiaalne uusliige. Alustuseks ütlen kohe, et olen väljaandest Neljas Dimensioon ning soovin seda infotundi ajakirjanduslikel eesmärkidel salvestada.
Tekib vaikuse moment – minu konsultant läheb täiesti lukku ja vastab mulle ehmunud näoga “okei, väga huvitav”. Tema olek muutub kõigest hetkega kaitsvaks ja järgmisel silmapilgul kaob sõbralik suhtumine, mis asendub võltsi naeratusega. Neiu kontakteerub kõigepealt kõrvalboksi ja siis juba kõrgemal positsioonil oleva töötajaga. Vastust oodates räägitakse mulle ettevõttest.
Küsin palga kohta ja mulle öeldakse, et mingi protsent tulust. Uurin lepingu kohta, kuid nüüd ei räägita mulle praktiliselt midagi. Neiu toonitab, et neid ei sunnita inimesi värbama ning ka tema teeb seda vabatahtlikult. Siis tuleb vastus kõrgemalt ja mulle öeldakse, et ma ei tohi salvestada – neiu räägiks minuga parem niisama. Lisaks mainitakse, et nad keelavad mul igasugust materjali avaldamast, sest see võib neid halvas võtmes näidata. Heh, watch me.
Provotseerin natuke ja ütlen, et tõusen siis kohe püsti ja lahkun. Selle peale ütleb neiu hellitavalt, et nad väga sooviks minuga rääkida, kuid ilma diktofonita. Kõrvalboksist karjutakse mulle vihaselt: “miks sul üldse seda vaja on?!”. Nüüd helistan nende kommunikatsiooniinimesele ise. Pärast teistega konsulteerimist annab ta justkui loa salvestamiseks siis, kui neiu on ise nõus. Neiu aga kõhkleb ja minu aeg on otsa lõppemas. Lepime aja kokku järgmiseks päevaks, et ta siis saaks mulle põhjalikuma infotunni teha ja mina seda kajastada.
Kui üleriideid selga panen, seletatakse mulle, mida sekt endast täpsemalt kujutab, kuid tunnen, et see on vaid kate olukorrale. Tuletan veel meelde, et ise nad mu ju kutsusid ja küsin, miks nad minuga enam rääkida ei soovi. Vastuseks kõlab vaid “jah, aga”. Juurde pudistati veel “sa ei tohi midagi avaldada”. Sulgesin ukse ning läksin oma teed.
Järgmisel hommikul saabub sõnum minuga ühendust võtnud konsultandilt: “Hei! Ma arvan, et see ei ole hea m6te täna kokku saada. Aga sellegi poolest lahedat nädalavahetust!” ja jäängi infotunnist ilma. Kirjutan vastu, et minu arvates oleks hea mõte küll ja et kui too soovib rääkida, siis kontakt on olemas.
Sellega meie suhtlus lõppes. Ma tahaksin ikka veel teada, mida ta oleks mulle jutustanud ja kuidas üritanud mind ära rääkida. Ning miks need töösaladused on avalikkuse eest peidetud?
Mõned päevad hiljem tuleb uus kutse – seekord Tallinna harust ühe minu sõbra poolt. Annan teada, et mind juba kutsuti ning ei ole huvitatud. Noormees ütleb, et ta ise ei värba, kuid aitab manageridel inimesi jutule saada. Konsulteerin oma sõprade ja kolleegidega ja tuleb välja, et ka nendele on ettevõte lähenenud. Uskumatult suurele hulgale veel.
Kõik teavad kedagi, kes on juba raamatuid müümas käinud. Asi levib nagu kulutuli. Omalt poolt soovitan kõnealusesse organisatsiooni skeptiliselt suhtuda. Kui see on nii hea pakkumine, kui nad ise väidavad, siis nad ei peaks ise inimesi sinna kutsuma.
Foto: Eva Mallene
nii rumalat juttu pole ma ammu lugenud. Anna mulle ka neid seemneid mis sa söönud oled.
Väga-väga tubli, et kirjutasid sellest kogemusest! Paaniline hirm ajakirjanduses kajastatud saamise ees on esimene ja suurim ohumärk, et organisatsioonis ei ole kõik korras, selle hirmu väljanäitamine neist muidugi veel mõtlematum. Sa tegid väga tublit tööd, et ausalt ütlesid, kes oled, nagu ajakirjanike eetikakoodeks ette näeb, ja siis sellest kirjutasid!
No jah, tahad ma teen sulle infotunni?
Selles võtmes kirjutatud lugu annab edasi täpselt tunded ja kahtlused, mis tekivad ja on neil, kellel pole lähemat kokkupuudet Southwesterniga olnud, mis tõepoolest võivad jätta mulje, nagu tegu oleks millegi väga kahtlasega. Seda ju meedia teebki :)
Olles aga natuke teadlik organisatsiooni sisetingimustest, oskan näha ja loodan ka natuke selgemalt kirjeldada olukorda neiu vaatepunktist. Üldiselt paljud tudengid, kes valitakse programmi konsultantideks ja managerideks on värskelt esimese suve läbinud tudengid. Millal tegid sina viimati esimest korda midagi uut ja väljakutsuvat? Igal noorel, kes alustab kas telefonimüügist või kaubanduskeskuses telepaketti müügist või ükskõik mis klienditeenindajal on alguses õppimisperiood. Mäletan isegi kui esimest korda restorani tööle asusin, kui hirmuäratav oli inimestele lihtsalt vett klaasi kallata, ilma et väriseva käega klaasist mööda ei kallaks. Oleme ju kõik samas kohanud klienditeenindajaid, kes paistavad nii loomulikud ja müügimehi, kes ei ole üldse pealetükkivad ja selle asemel, et vuristada sulle ette teleka 100 erinevat funktsiooni, kuulavad hoopis sinu ära ja proovivad sind aidata vastavalt sinu soovidele. Tõsiasi on see, et kõik ei ole algusest peale kohe “head”, see võtab aega, harjumist ja õppimist. Olnud keegi tulnud mu juurde restoranis mu esimestel nädalatel ja öelnud, et kuule tavai sa nüüd teeninda me filmime kogu protsessi ja paneme netti – ma tõmbaks ikka täiega lukku ära! Oleks ma läinud vanemteenindajaga selles osas nõu pidama, kas oleks mu pihta ka viltu vaadatud mõttega “huvitav, midagi on mäda, miskit on neil siin restoranis kindlasti varjata”…
Tean, et Southwesternis õpetatakse noortel väga hästi oma hirmust üle saama ja tegema ebamugavaid asju, mis on tihti takistuseks meie ja meie eesmärkide vahel. Mida rohkem inimesi ta oma infotunnile saab, seda rohkem saab ta harjutada inimestega suhtlemist ja seda paremini õpib ta inimestest aru saama.
Teades Southwesterni müügiinimesi, oskan ka vastata mõnele tekkinud küsimusele. Mis sorti leping suveks sõlmitakse? Väga lihtne, leping ei kohusta sind põhimõtteliselt millekski, nad kõik teevad julmalt tööd ja rõhutan siinjuures, et töö on raske ja väljakutsuv, kuid nad teevad seda enda jaoks. Kui endast ikka 100% suvel ära anda, siis võib saada tubli kogemustepagasi ja rahagi. Kedagi ei panda peale esimest kohtumist minu teada mingile lepingule alla kirjutama, ükskõik kui väga sa ka ei põleks ise minema. Tudengid läbivad mitmekohtumise käigus protsessi, mille tagajärjel selgub, kas see on see, mida tudeng teha soovib või mitte, ja kas ta üldse soibib seda tegema.
Kokkuvõtteks: Ükskõik kes sa oled, kes seda lugu loeb, oma valikuid teed ja maailmavaadete üle otsustad ainult sina ise. Ühelt healt tuttavalt võtsin kunagi üle toreda põhimõtte “usalda, aga kontrolli”, ehk siis uskuge oma lähedasi ja vähem meediat ning treenigem oma aju ise järgi uurima, kontrollima ja oma kompuutriga asju analüüsides järeldusi tegema ;)
Tõesti on osad inimesed tegemas selles programmis oma elu esimesi info tunde ja enesekindlus pole laes ja ei oskagi veel igale küsimusele kohe vasstata. Ja nüüd kui näiteks tõesti algajalt kohe soovitakse lindistada vestlust siis võib korra jalad nõrgaks tõmmata küll ja igati okei, kui igaksjuhuls küsib kogenenumalt üle, kuidas tasuks käituda.
Kuna inimesed on huvitavad olendid ja pigem loevad uudiseid süngetest asjadest kui edulugudest siis tihti peale ajakirjandus toidab ka rahvast sellega. Ehk meediaväljaanded kirjutavad peamiselt sellest, mis toovad neile kuulajaskonda juurde ning selleks kipuvad olema negatiivsed uudised nagu see samune artikkel, mis külvab skeptisismi olematu koha pealt.
“Omalt poolt soovitan kõnealusesse organisatsiooni skeptiliselt suhtuda.” – On sul mingi alus sellele soovitusele, peale selle, et teine noor tudeng ei julgenud lindile ja ajakirjanduse hammaste vahele jääda? Kas kedagi sinu tutvusringkonnast on selle organisatsiooniga petetud või nahk üle kõrvade tõmmatud?
“Your assumptions are your windows on the world. Scrub them off every once in a while, or the light won’t come in.”
― Isaac Asimov
Aga muidu üldiselt elus ja selles programmis saavad paremini hakkama inimesed, kes on open-minded, positiivsemad ja töökad.
Nii palju siis minust ka, et olen nüüdseks ainult/juba kaks suve raamatuid müünud, kuid positiivselt elu muutev kogemus ja teeninud ka $30k+ 6 kuuga (see ei ole mingi miinum ega maksimum – kõik sõltub sellest, kui palju ise vaeva näed).
Niiet, kui huvi ja julgust on ennast proovile panna (loe: mitte mustavat artikli lugu leida) siis, soovitan uuesti infotunnil käia kuulamas, mida ikkagi see suvi Southwesterniga kujutab ning kas ja kuidas see sinu (ajakirjaniku) karjääri võiks kaasa aidata.
Edu sulle elus igaljuhul sõbrake ;)
Oli minulgi sarnane suhtumine sellesse esialgu – suhteliselt skeptiline – hoolimata faktist, et endal mitu tuttavat Ameerikas käinud ja vägagi edukalt sealt tagasi tulnud. Vedasin ennast siiski infotunnile kohale ja pärast seda, kui olin Southwesterni programmis reaalselt osalenud inimeselt rohkem infot teada saanud antud teema kohta, hakkas tagantjärele mõeldes häbi enda pärast. Respect nendele, kes on südameasjaks võtnud noortega kokku saada, et neile lähemalt suve veetmise võimalusi tutvustada. Arvan, et paljud tudengid Eestis on jäänud oma mugavustsooni ja ei taju lihtsalt sellise kogemuse väärtust ning ilmaasjata teevad maha. Arvavad, et ainuüksi ülikoolidiplom tagab neile hea tuleviku (not!). Ise Ameerikasse ei läinud, kuna tol hetkel olid suveks teised plaanid tehtud. Aga usun ka, et ega kõik selles programmis hakkama ei saagi.
Täitsa uskumatu, et sellest juhtumisest lugu tehtigi. Just nii halenaljakas see olukord seal oligi, kus kohtuma tulnud tudeng oli väga kahtlustav, provotseeriv ja lahkudes oligi näost punane ja käed värisesid. Kas tõesti nii luuakse omale edukat tulevikku teisi maha tehes? Mees, vaata enda ümber ringi ja näe, mida inimesed teevad. Sa ei ole siin maamunal üksi ja niimoodi edasi tegutsedes Sa väga positiivset tagasisidet tõesti ei saa. Päris paljud tudengid tulevad infotunnile mõttega, et noh, räägi, kuhu sa mind nüüd kutsud, aga nad on vähemalt nii avatud meelega, et kuulavad ära, saavad aru ja siis otsustavad, kas nad soovivad rohkem infot ja siis kandideerida või ei. Inimene kardabki asja, millest ta midagi ei tea. Lõpetuseks ütlen, et kutsunud tüdruk tegi isegi õigesti, et provotseerivale tudengile järgi ei andnud ja sellejuures viisakaks jäi. Edu!
Issakene, inimesed, rahunege ometi! :D Saad sa aru, seltsimees, et mitte kedagi ei panda seal ei esimesel, teisel ega ka kolmandal korral millelegi alla kirjutama :D Mis asi siin kahtlane on? See, et veel kogenematu manager, kes alles õpib, ei ole veel absoluudselt kõigega kursis ja kahtleb, kas tahab, et teda kohe lindistama tullakse? No mõelge palun ometi inimese moodi :D See negatiivsus, mis siin meedias vohab, on ikka jube… Kahju kohe, et see isegi noori ‘ajakirjanikke’ nakatab :/
Aga noh, loodan, et oled edaspidi elus natukenegi avatum erinetavetele asjadele maailmas. Kõik ei peagi sobima ega meeldima, aga see ei tähenda, et kõigest tuleb kohe oma negatiivsuses jube jutt kokku segada :D
Käisin ise ühe suve, tulin edukalt tagasi. Teist suve ei lähe, pole ka kohustatud ja pole ka mingi imeliku lepinguga kinni kuskile topitud.
Seega, palun ärge põdege liiga palju ja võtke elu tibakenegi positiivsemalt! ;)
Sopaajakirjandus tudeng! Kui esimesel semestril veel Ajakirjandus aineidki võtnud pole ja vaatleb ainult oma oma emotsioone kuna hirm on suur. Raamatumüümine polegi igaühe jaoks, kindlasti mitte inimeste jaoks kes juba kardavad lihtsat vestlust!
Loodame et see oli juhuslik, oskamatu ja mõtlematu näide sinu tööst ega jää sind kummitama.
Aitäh selle loo eest, Henry-Laur!
Mõistan väga hästi, mida sa võisid tunda, kuna käisin ka 4 aastat tagasi värske esmakursuslasena infotunnis kuulamas. Käed värisesid, näost punane, olin üsna oma mugavustsoonist välja tõugatud: rääkida võhivõõra inimesega tund aega näost näkku oli minu jaoks ebamugav. Aga ometi kuulasin ära, mida vastaspoolel mulle öelda oli. Otsustasin kandideerimisprotsessi läbi teha ja osutusin 2013.a suveks programmi valituks. Kuhugi alla ei kirjutanud, kuni olin asja enda jaoks põhjalikult läbi kaalunud. Minu jaoks oli suvi üks väljakutsuvamaid ja raskemaid asju, mida oma elus teinud. Ma ei kahetse midagi ja arvan, et igal tudengil oleks raamatumüügist midagi õppida, kuid kõik ei peaks minema raamatuid müüma.
Andsin ka mõne intervjuu raamatumüügi kohta erinevatele väljaannetele, kuid seda siis elukutselistele ajakirjanikele. Minu hea sõbranna, kes on 2 suve raamatuid müünud, õpib samuti ajakirjandust ja ma hindan väga uurivat ajakirjandust. Kuid kui keegi pöörduks minu poole sooviga sopaga loopida, või programmi halvas valguses näidata, keelduksin samuti viisakalt.
Huvitav lugemine igatahes! Soovin sulle, Henry-Laur, edu, julgust kuulata oma südant ning teha elus suuri valikuid!
Mina käisin ühe suve. Täiega äge oli ja toredad inimesed on selles organisatsioonis. :)
Kallis organisatsioon, kes sellega tegeleb. Minu silmis on tegu orjakaubandusega. Osaleja, kes hakkab raamatuid müüma müüb teile oma hinge.
Osaleja* – uus hing kelle te suutsite endale valedega värvata.
Paneme palgad kõrvuti ja vaatame kumb meist ori :D võime ka vaadata kumb meist edukam üleüldiselt :D
Enamik kommentaare siin eespool küll objektiivsed ei tundu. Nagu mingi sekt – nii peast ära tehtud, et kainelt ja rahulikult ennast väljendada ei saa. Ka soovimatus oma organisatsioonist ajakirjanikule rääkida on mingi sekti, mitte soliidse firma moodi.
Väga intrigeeriv :D