Ärkasin Lisebethi hääle peale. Ta karjus hüsteeriliselt ja hirmunult ning peletas nii meilt kõigilt une. Esialgu ei taibanud keegi meist, milles probleem või mis teda nii endast välja oli viinud. Siis aga viisime aeglaselt pilgu samas suunas, kuhu naise käsi agaralt osutas. Ja kui me pilgu tõstsime, nägime me endast mõne meetri kaugusel suurt hõbehalli stepihunti. Ta oli sinna ilmunud justkui eikuskilt, hääletult ja nähtamatult kui kummitus või prohvet, kellel on meile edasi anda salapärane sõnum.

„Ta ründab!“ hüüdis Lisebeth hirmunult, ilmselgelt veel pooleldi unesegaselt. Kuid hunt ei teinud midagi. Ta lihtsalt seisis liikumatult ning silmitses oma suurte silmadega meie hädist seltskonda.

„Äkki ta tahab süüa?“ pakkus Hannah, aga ilmselgelt ei pidanud ta iseennast selleks märtriks, kes selle sammu pidi teoks tegema.

Robert, kes oli toidupaunale kõige lähemal, vaatas mind küsivalt. Noogutasin talle nõusoleku märgiks ning ta hakkas kotis käega kobama, tundes ilmselget kahetsust tagavaradest loobumise üle. Kuid niipea, kui ta kotist pisikese leivapätsi nähtavale tõi, keeras hunt ümber ning kadus tuulena üle stepirohu silmapiiri taha. Vaatasime kaua loomale järele, mõistmata tema kavatsusi või püüdlusi. Siis otsustasime pidada väikese kesise hommikusöögi, jagades selle sama pätsi leiba ning lubades endale ka lonksu vett.

Oleksin tahtnud meelsasti edasi liikuda ning mitte ühe koha peale pidama jääda, kuid seekord ei olnud meil enam võimalust. Henri olukord oli selle ööga veelgi halvenenud ning me kartsime, et tema edasi kandmine tähendanuks lihtsalt meest tema enda hauale viia. Jäime esialgu paigale, et haige eest hoolt kanda ning üritades samal ajal välja mõelda, mis nüüd edasi peaks saama.  Selge oli see, et oli vaja leida pääsetee. Oli vaja leida võimalus, kuidas ellu jääda ja mitte alla anda. Ja kõik me teadsime vaikimisi, et selleks on ainult üks lahendus, üks väljapääs. Siiski polnud kedagi, kes oleks tahtnud selle välja pakkuda, veelgi vähem seda otsust vastu võtta.

Keegi ei tahtnud lahku minna, kuna koos oli julgem, koos oli korraga muret vähem, kuna siis oli see ängistav tunne jagatud.

Enne keskpäeva tuli Henri teadvusele, paludes kähiseval häälel vett ning kurtes, et nõnda ilusa ilmaga on väljas nii külm. Me ei osanud talle midagi vastata; öisest juhtumisest ei rääkinud talle keegi ning tema ei tulnud selle pealegi, et midagi võis viltu olla. Üks hetk tahtis Henri teada, miks me edasi ei liigu, jätkates isegi nüüd teesklust, et tema olukord pole üldsegi nii kehv. See oli mõnel määral isegi irooniline, kuna ta otsmik ja juuksed oli palavikust tekkinud higist märjad, silmaalused sinised ning nägu koos huultega täiesti valge. Kui ta ennast liigutas või käe veepudeli järele sirutas, oli näha, kuidas ta värises. Ja me ei saanud olla kindlad, kas need oli külmavärinad või meeletu pingutus.

Päike jätkas oma teekonda taevavõlvil, ujutades kogu stepi üle oma kuumusega ning muutes meid passiivseteks ja loiudeks. Sekundid tiksusid justkui tagurpidi ja aeg, mis tavaliselt tõi iga hetkega ellu ootamatuid pöördeid või homset etteaimamatuks muutvaid olukordi, oli nüüd väsinud üllatamast ja asus ennast pidevalt kordama: õrn tuuleiil, üksik linnuhuige või krabin kuskil eemal. Ja vaikus, suur, hoomamatu vaikus selle ümber, mida segas vaid Hannah’i sammude kaja, kui ta aeg-ajalt rahutult edasi-tagasi sammuma hakkas. Seda haletsusväärsust enda ümber nähes ja tundes teadsin ma, et ühtki otsust ei saa kauem eirata. Ja kuna Henri oli hetkeks uuesti uinunud, ei takistanud miski mul oma otsust kõva häälega välja kuulutamast:

„Ma lähen abi otsima. Üksi.“

„Sa oled segane,“ vastas Robert, „siin on kilomeetrite viisi lagedat maad. Võimalus, et sa ära ei eksi, on nullilähedane.“

„Kuid teist teed ei ole,“ vastasin otsusekindlalt, osutades silmadega Henrile. Minu kaaslased küll nõustusid hääletult selle väitega, kuid sellegipoolest ei tahtnud nad mind teele lasta.

„Need olid sinu enda sõnad, et lahku minnes teeme oma olukorra veel hullemaks,“ lausus Hannah pooleldi etteheites.

„Ja kuidas sa meid hiljem üles uuesti peaksid leidma?“ nõudis Lisebeth.

„Küll ma sellega –“ hakkasin teeseldud enesekindlusega vastama, kui Robert järsku püsti tõusis ja enda ümber vaatama jäi.

„Kas te kuulete seda?“

Esialgu ootasin järjekordset hundiulgu või mõne linnu hüüatust, kuid ma ei kuulnud mitte midagi sellist. Kui aus olla, ei kuulnud ma alguses üldse midagi. Siis arvasin ma ennast kuulvat kabjaplaginat ning mõni sekund hiljem olin juba kindel, et meile lähenesid hobused.

Hüppasime samuti kolmekesi püsti, jäädes pingsalt silmapiirilt häälte allikaid otsima. Ja tõepoolest – meie poole oli teel kolmeliikmeline seltskond viie hobusega. Galopis, nagu oleks neil kiire. Hetkeks üksteisele otsa vaadanud, justkui kontrollides oma silmade õigsust või et kas kõik näevad ikka seda sama, tõstsime käed ning hakkasime meeletult karjuma, nagu kartes kaotada ka seda pisikest õlekõrt, mis meile nüüd sülle kukkunud oli.

Nägime, kuidas seltskond järjekindlalt meie poole suundus ning iga sekundiga kasvas meie lootus pääsemisele. Iga minut, kui me nende tulekut jälgisime, tundus see järjekordse igavikuna. See oli liiga hea, et tõsi olla. Liiga ulmeline selles olukorras.

Päris lähedale jõudnud, märkasin, et üks ratsanikest oli naine, teised kaks mehed. Esimene neist tundus olevat nende juht: ta oli oma kaaslastest pool hobusepikkust ees ning juba tema hoiakust õhkus üleolekut: sirgelt ja uhkelt, pilguga, mis oli samal ajal terav ja sihikindel, suundus ta meie poole. Ta ei vaadanud kordagi seljataha, ta ei vahetanud ülejäänud kahe mehega ühtegi sõna. Ja oli näha, et neil kahel ülejäänud oli oma juhi vastu igavene usaldus ning nad olid valmis talle järgnema ükskõik kuhu.

Poole sammu pealt hüppas naine hobuse seljast maha ning jooksis sõnagi kommentaariks andmata Henri juurde. Katsunud mehe otsaesist, mõõtnud pulssi ning kontrollinud isegi lümfisõlmi, pöördus naine oma kahe saatja poole, kes tema käsklusi kuulekalt ootasid. Ta ütles neile midagi võõras keeles, millest ma midagi ei mõiganud ning mis minu kõrva jaoks ühegi senikuuldud keelega ei sarnanenud. Kuid naise kaaslased pidid sellest aru saama, kuna üks meestest ronis kohese hobuse seljast maha, tuli Henri juurde ning võttis haavatu sülle, et ta asetada teise võõra ette hobusele. Samal ajal pöördus naine meie poole ning küsis, kes meist on piloot. Minu jahmatuseks rääkis ta täiesti puhtalt minu emakeelt.

Astusin tema poole, öeldes, et olen piloot ning seega ka juht. Naine noogutas.

„Siit kolme kilomeetri kaugusel on meie laager. Palun, et te meiega tuleksite. Seal saab teie sõber terveks ravitud ning teie saate peavarju ja toitu. Kui olete kosunud, saame teid sealt laevale juhatada.“

Mul ei olnud vaja üldse kaaslaste poole vaadatagi – ma tundsin, kuidas nende rõõm ja elujanu kasvasid ning neil ei olnud kahtluse varjugi. Ime oli sündinud ja see pimestas meid. Kuid miks peakski kahtlema valguses, isegi, kui see on nii ere, et muudab nägemise võimatuks? Me lihtsalt uskusime parimat, lihtsalt lootsime ja võtsime nüüd vastu selle, mis saatus meile oli valmis pannud.

Naise üks kaaskondlastest ratsutas Henriga meist mõni meeter eemal. Hannah oli saanud endale koha ühe meie aitaja hobusel; kaasatoodud hobused läksid minu, Lisebethi ja Roberti vahel jagamisele, kuigi tegelikult ühtegi küsimust ei tekkinud: Robert võttis Lise enda hoole alla ning mina sain vabaduse üksinda ratsutada.

Nüüd, kui igasugune pinge ja hirm olid kadunud, oli mul aega ringi vaadata ja avastada, kus me oleme ja kellega me oleme. Ja esimesena tõmbas mu tähelepanu salapärane naine, kes oli ilmunud justkui eikuskilt, et viia meid kuskile. Ta ratsutas minust veidi eespool, nii et mul oli väga kerge teda jälgida, ilma et ma oma pilguga talle vahele oleksin jäänud. Ma silmitsesin ta pikki tumepruune juukseid, mis talle poolde selga langesid ning kangekaelselt tuulega võitlust pidasid. Naine oli pikk ja väga peenike, nii et ma tahtmatult kujutasin ette, kuidas ta võiks lihtsalt pooleks murduda. Samal ajal oli ta kuidagi nõtke ja graatsiline, iga liigutus väljapeetud ja kindel. Mitte ühtegi märki ebakindlusest või lohakusest. Ta kandis lihtsa lõikega pruuni kleiti, kus ei olnud mitte ühtegi kaunistust, mitte ühtegi pärlit, sulge või võltsvääriskivi, mida ma olin harjunud naistel tänavapildis igapäevaselt nägema. Ta ei olnud mitte kuidagi ennast ehtinud ja ma pidin tunnistama, et tal polnud seda vähimalgi määral vaja.

Tema nägu aga oli see, mis pani mind korraga kõike unustama. See kahvatu nahk, kirsipunased huuled ning tumerohelised smaragdidena säravad lahked ja abivalmid silmad. Kuigi ta ei naeratanud ja kuigi ta tundus sel hetkel pigem karm, kumas sellest kõigest läbi omakasupüüdmatu sõbralikkus, ilma pisemagi pahameele või kiusu varjundita. Ta oli nii selge, nii arusaadav ja samas – nõnda müstiline ja täis saladusi, mida ma isegi ei osanud aimata. Ma olin haaratud sellest, mida ma nägin. Ma tundsin, et sel hetkel, kui see naine meie juurde tuli, avasin teadvustamatult enda jaoks ukse, mida enam sulgeda ei saanud ja kust tagasiteed ei olnud. Ja suutmata, ning tahtmata, ennast takistada, ratsutasin ta kõrvale.

„Ma ei tutvustanud ennast enne. Minu nimi on Aleksander.“

Naine naeratas.

„Alisa,“ vastas ta lihtsalt.

 

Jätkub…

 

Foto: Pixabay fotopank