Kolmapäev, 23. märts. “Batman v Superman: Dawn of Justice” eellinastus. Ekraanil jooksevad veel viimased Prisma ja Atlantise reklaamid.Kustuvad tuled märgivad, et on aeg. Pärast kolme pikka aastat mõistatamist ja meediakära on Zack Snyderi linateos lõpuks kinoekraanidel. Kuid kas kauaoodatud suur film pakub loodetud filmielamuse?

Lühike vastus oleks: “üsnagi”. “Batman v Superman” on esiteks ajaloolise tähtsusega film, kuna Batman, Superman ja Wonder Woman on suurel ekraanil esimest korda koos. Kolme titaani kehastavad Oscari võitjast Ben Affleck, “Man of Steelist” Supermanina tuntud Henry Cavill ja Gal Gadot, kes on mänginud “Fast and Furious” filmides.

Neile lisaks on osatäitjate nimistus teisedki tuntud nimed nagu Jesse Eisenberg (“The Social Network”), Amy Adams (“Man of Steel”) ja Laurence Fishburne (“The Matrix”). Kui osatäitjate nimekiri kinno ei meelita, siis võib-olla tuleks lihtsalt lugeda filmi pealkirja ja minna vaatama kahe peategelase vahelist konflikti, millele film keskendub. Vähemalt enamjaolt.

Kõigi heameele nimel annan endast parima, et spoiler’eid vältida.

Brutaalne ja sünge Batman

Kõik, kes arvasid, et Ben Affleck Batmani kehastamas oleks katastroof, võivad kinosaalist lahkuda maguskurva naeratusega, kuna Affleck tõestab end sünge ja meeldiva, kuid eelkõige usutava Batmani ja Bruce Wayne’ina. Bruce on oma 20-aastase kangelasekarjääri jooksul nii mõndagi kaotanud. Nähes, millist kahju on Superman võimeline tegema, usub Bruce, et too on oht inimkonnale. Seetõttu näeb ta, et ainus võimalus inimeste ohutuse tagamiseks on Supermani kõrvaldamine. Kuna suur osa filmist keskendub pigem Batmanile kui Supermanile, siis on vaatajal üsna lihtne talle kaasa elada.

Ben Afflecki Batman on üks parimaid, mida näinud olen. Parem kui Michael Keaton ja üle isegi Christian Bale’ist ning seda seepärast, et Affleck tõi sünge tegelase juurde teistest enam inimlikkust. Batmani kostüüm on samuti vapustav – tõeliselt hästi on jäljendatud Frank Milleri koomikseid. Nagu igas Batmani filmis, on ka siin tema ustavaks ratsuks Batmobile. Seda ei näidatud filmis just kuigi kaua, aga sellest hoolimata pakkus võimas ja vägev masin silmailu. Kahjuks aitas Batmobile kaasa ka minu ainsale probleemile Batmani puhul.

Afflecki Batman mõrvab inimesi. Kes on Batmani karakteriga pikemalt tuttavad, teavad, et Batman ei tapa. Mitte kunagi. Ta on sellele piirile alati lähedal, kuid ta ei ületa seda. Ta ei tapa oma kätega, vaid tekitab olukorra, kust on pea võimatu elusana pääseda.

Võrdluseks saab tuua Tim Burtoni Batmani filmid, kus Batman pani üsna tuimalt inimesi põlema. Paljud fännid on huvitaval kombel välja toonud, et Afflecki Batman tegutseb sarnaselt. Filmis on paar vihjet, miks ta nii käituda võib, kuid sellest ei räägita kahe ja poole tunni jooksul kordagi. Siiski on Ben Affleck suutnud meieni tuua väga usutava ja hardcore Batmani, kes kindlasti rahuldab fänne ja taastab usu Afflecki võimetesse näitlejana.

Wonder Woman varastab rambivalguse

Järjekordne vastuoluline rollijaotus. Kui internetis hakkas levima esimene pilt Gal Gadoti Wonder Womanist, arvati, et ta on rolli jaoks liiga õbluke. Wonder Woman on amatsoon, Zeusi tütar, pooljumal ja fännid ei näinud, et ta suudaks seda tegelast tõetruult kehastada. Mul on äärmiselt hea meel öelda, et Wonder Woman/Diana Prince on “Batman v Supermani” tõeline staar, jättes teised osatäitjad oskuslikult enda varju. Tal on küll vähe stseene, kuid Gadot mängib rolliliselt olulise müstilisuse väga hästi välja.

Tema enda film “Wonder Woman” ilmub 2017. aasta suvel. Gadot ja Affleck on ekraanil koos võrratud ning nendevaheline side on kergesti märgatav. Kahjuks ei vaheta Gadoti tegelane Henry Cavilli kehastatud Supermaniga ühtegi sõna, mis jätab filmi kolmanda vaatuse emotsionaalselt tühjaks. Kui suur kolmik lõpuks kokku saab, peaks olema seal mingisugunegi emotsionaalne side, mida kahjuks ei eksisteeri.

Kolmandas vaatuses võitlesid kolm kangelast Doomsday vastu, kes on koomiksitest tuntud kui väga tähtis Supermani vaenlane. Nad oleksid võinud astuda ükskõik kelle teise vastu, kuna Doomsday oli täiesti mõttetu lisand. Ta on filmis vaid seetõttu, et kolmikul on vaja kellegi vastu üheskoos sõdida, aga see lahendus ei tööta nii, nagu filmitegijad sooviksid. Kolmanda vaatuse sisulistest puudustest hoolimata on Gadot imenaise rolli tõesti suurepärane valik ning on näha, et isegi oma väheste stseenide puhul on näitlejanna andnud endast kõik.

Superman ei ole väga super

Suur osa filmist otsib vastuseid küsimustele, kas Superman käitub inimkonna huvides ja kas sellist kangelast nagu Superman on üldse vaja. Huvitaval kombel on Supermanil minu teada vaid üks stseen, kus ta räägib Lois Lane’iga (Amy Adams) sellest, et võib-olla tõesti ei ole ta hädavajalik, kui suudab ainult kahju teha. Peale selle jõllitab Superman kurvalt maapinda või jälgib nutuse näoga uudiseid. Reaalselt ei tegele ta nende probleemidega filmi jooksul kordagi. Ma olen päri sellega, et Superman ei ole headuse etalon ega päästa päevast päeva puu otsast koduloomi.

Supermani eelmine film „Man of Steel“ ei meeldinud just kõigile, kuid see oli hea film näitamaks, et suur kangelane Supermangi teeb vigu ja peab mõnikord kasutama äärmuslikke meetodeid. Ma ootasin, et Henry Cavill viiks sisemise võitluse selles filmis edasi, aga kahjuks seda olulisel määral ei toimunud. Cavill on väga okei Superman – kirjutajad ja režissöör võiksid anda talle rohkem võimalusi enda oskuste näitamiseks.

Omapärane Lex Luthor

„Batman v Superman: Dawn of Justice“ on vastuolulisi rollijaotusi täis. Affleck, Gadot ja nüüd Jesse Eisenberg, kes kehastab Supermani rivaali Lex Luthorit. Tema kohta on eriarvamusi. Kes leiab, et Eisenberg andis rollile enda omapära ja kes usuvad, et tema sooritus ei sobitunud kusagile.

Pean tunnistama, et minu jaoks Luthori kehastus ei töötanud. Pigem tundus, et ta on kui Mark Zuckerberg, kes on narkootikumidega natuke liiale läinud. Ma saan aru, mida Eisenberg tegelasega teha üritas, aga see lihtsalt ei sobinud. Lex Luthor näitas, et ta on vägagi ohtlik, kuid Eisenbergi maneerid ja kerge tõmblemine muutsid püüdlused kergelt naeruväärseks. Kindlasti näeme seda tegelast tulevikus veel, aga pigem hiljem kui varem. (mis mõttes?)

Batman on prohvet?

Kahe ja poole tunni jooksul näeme filmis mitut prohvetlikku unenägu. Need kõik ilmuvad magades Bruce Wayne’ile. Selgituste puudumise ja kehva montaaži tõttu on unenäod väga segased. Kes on DC koomiksitega tuttavad ja filmi või treilereid näinud, teavad, et unenägudes on vihjeid tegelaste kohta, kes ilmuvad tulevastes Justice League filmides. Need stseenid on filmi vaadates väga lahedad, aga puudub kontekst ja selgitused nende tähenduse kohta on olematud.

Ma usun, et Justice League selgitab need stseenid kenasti ära, kuid kuna sündmused toimusid näiliselt Bruce Wayne’i unenägudes, võib see ajada nii mõnegi vaataja segadusse. Kui tulevikus tuleks nendest stseenidest juttu ja Batman väidaks, et nägi toimunut unenägudes, oleksin pettunud. See on lihtsalt laisk viis filme siduda, mis toob mind ka järgmise, kuigi väga väikese probleemi juurde.

Selleks on teiste Justice League tegelaste põgusad ilmumised. Nende stseenid iseenesest on väga lahedad, kuid see, kuidas neid näidatakse, on taas mugav viis filmide ühendamiseks. Nüüd aga – kui sina, armas lugeja, ei taha filmi kohta ainsamatki spoiler’it, ära järgnevat paari rida loe. Tõsi küll, see ei rikuks sinu jaoks filmi üldse, sest sellel pole looga otseselt midagi pistmist.

Nimelt avab Diana Prince/Wonder Woman filmis meili Bruce Wayne’ilt. Kuradi meili?! Filmitegijatele on antud võimalus näidata, kasvõi kiirelt, kolme tähtsat tegelast ja nad näitavad neid meili teel. Saadetud failide juures on nende kangelaste logod ja nimede lühendid. Keegi LexCorp’is (Lex Luthori firma) võttis aja, et tegelastele logod teha ja kangelaste nimed anda. Jällegi: seda stseeni oli lahe vaadata, aga seda oleks saanud palju paremini teostada. Selle oleks saanud filmist välja lõigata ja panna lisana Blu-ray juurde. Mitte midagi poleks muutunud.

Snyderi tugev pool

Režissöör Zack Snyderi karjäär on tõestanud, et kuigi vahel võivad tema filmid olla loo poolest nirud, siis on casting ja visuaalne osa üldiselt väga hea. Mul ei jagu piisavalt häid sõnu kirjeldamaks, kui ilus ja hingemattev on „Batman v Superman“. Värvide kasutus, valgus, varjud ja CGI (Computer-generated imagery) olid imelised. Film sõltub CGI-st üsna palju ja seda on kasutatud võrratult hästi.

Tohutult on tähelepanu pööratud detailidele: riided, kostüümid, sümbolid, asukohad ja kõik muu näeb äärmiselt hea välja. Et veenduda, kui hästi on visuaalid tehtud, pead ise kinno minema ja seda suurelt ekraanilt nägema. Ja kui see film ei tõesta sulle, et Snyder oskab ilusaid filme teha, siis ole hea ja vaata ka tema teisi teoseid. Näiteks „300“, „Watchmen“ ja ka „Man of Steel“, mis on sarnases stiilis.

Režissöör tegi veel ühe väga hea otsuse. Ta sai Hans Zimmeri oma filmile muusikat tegema.  [Režissööri järjekordne väga hea otsus oli kasutada oma filmis Hans Zimmeri muusikat.] Kes veel ei tea, siis Hans Zimmer on saksa helilooja ning minu jaoks elav legend. Nimelt on Zimmer loonud üle saja soundtrack’i erinevatele filmidele nagu näiteks „The Lion King“, „Inception“, „Interstellar“, „The Dark Knighti“ triloogia ja nüüd „Batman v Superman: Dawn of Justice“.

Ta on võitnud Oscari, kaks Kuldgloobust ja neli Grammyt, rääkimata muudest arvukatest preemiatest. Praegu kõige populaarsem pala „Batman v Supermani“ muusikast on „Is She With You?“, millel on YouTube’is pea 1.7 miljonit vaatamist ning mis on ühtlasi ka Wonder Womani tunnusmeloodia. Vaadates, kuidas kriitikud kergelt öeldes filmi hävitavad, kahtlen, et Zimmeri loodud imeline filmimuusika mõnele auhinnale kandideerib. Siiski soovitan tema loomingut kas või internetis nautida.

Kui minu kirjutatust jääb sulle üldiselt mulje, et „Batman v Superman“ on halb film, mis ei ole su raha väärt, siis tegelikult pole see üldse nii. „Batman v Superman: Dawn of Justice“ on väga ambitsioonikas. Zack Snyder on üritanud teha kompleksse filmi, mis toob kokku kolm populaarset ja armastatud tegelast, pakkudes samal ajal ka kananahka tekitavat action’it. Tõsi – teemad, mida Snyder on soovinud filmi põimida, ei ole alati hästi välja mängitud ning lugu ja montaaž jätavad soovida.

Siiski on rollijaotus olnud väga hea, näitlejad teevad head tööd ja muusika ning visuaal on suurepärased. „Batman v Superman“ sillutab tee DC filmide laiendatud universumisse ning kuigi film pole kaugeltki täiuslik, on see üsna hea algus eepilisele teekonnale, mis loodetavasti muutub järgnevate filmide jooksul üha paremaks.

Nüüd tuleb hakata end ette valmistama aprilliks, kuna järg on Marveli käes. „Captain America: Civil War“, sinu kord.

Pilt: kuvatõmmis filmi “Batman v Superman” treilerist