Ühiselamus elamine on paljude tudengite jaoks ülikooliga paratamatult kaasnev nähtus. Ka mina ei ole erand. Kui ma kolisin Tallinnast ülikoolilinna Tartusse, ei olnud mul ühikas elamise suhtes ühtegi kahtlust. Millal siis veel kui mitte praegu?

Olen elanud ka uuemas üliõpilaskodus ja seal olles sai mulle kiiresti selgeks, et selle maja puhul võib liitsõna ”ühiselamu” esimese poole julgelt maha kriipsutada. See maja oli lõppkokkuvõttes lihtsalt koht, kus elatakse ja millega väga suurt emotsionaalset sidet ei teki, kuna valitsev õhkkond on kliiniline ja steriilne. Seal veedetud aja jooksul sattusin võõraga rääkima vaid korra. Ka siis oli põhjuseks rohkelt tarbitud vägijook.

Jalutasin sageli mööda kurikuulsast Narva mnt 89 ühiselamust. Iga kord mõtlesin, milline tunne oleks sellises kohas elada. Minule kui väljast vaatajale tundus, et seal toimub kogu aeg midagi.

Ühel päeval mööda jalutades nägin, kuidas esimese korruse aknast kargas välja pikkade juuste ja kildiga mees ning pistis lauldes üle rohuvälja jooksu.

Lõpuks langetasin otsuse ja esitasin ümber kolimiseks vajaliku avalduse. Minu uueks elukohaks pidi saama 1968. aastal ehitatud ja toona ainuke renoveerimata Tartu ülikooli ühikas aadressil Narva mnt 89, mida paljud inimesed teavad rohkem selle hüüdnime – Mordor – järgi.

Hirmul on suured silmad

Kui ma oma sõpradele sellest rääkisin, tegid peaaegu kõik suured silmad ja hakkasid mulle agaralt jutustama legende, mis selle ühiselamu kohta levivad. Lugusid, kuidas seal jooksevad ringi rottide hordid, kuidas sealt prussakad kotiga vanematekoju ümber kolivad ja kuidas kõik hallitab ja haiseb.

Üks mu kursaõde ütles mulle, et tema ema lööks ta maha, kui ta plaaniks nii räämas ühiselamusse kolida.

Kuulsin neid lugusid küll ja veel. Selliste legendide järgi ei jää Narva mnt 89 väga kaugele Dante „Jumalikus komöödias“ kujutatud põrgust. Panin aga tähele, et suurimad jutustajad ei olnud ise kunagi sellesse ühiselamusse jalgagi tõstnud.

Küsisin endalt uuesti: millal siis veel kui mitte praegu? Hoolimata lugudest, kuidas sõgedad arstitudengid all keldris kodutuid loomi lahti lõikavad, läksin endale õhinaga tuba välja valima. Minu jaoks oli esmakordne külastus täis üllatusi. Jalutasin majajuhatajaga ringi ning trepikojas ja koridoris liikusid inimesed, mitmest toast kõlas muusikat ja õhus oli tunda toidulõhnu. Ühika elanikud rääkisid möödaminnes omavahel ja tervitasid majajuhatajat eesnime pidi. Elu käis!

Mis tegelikult toimub

Kas need legendid ei vastagi siis tõele? Peale viit kuud Mordoris elamist kinnitan, et ei ole selle aja jooksul kohanud ühtegi rotti ega prussakat. Nägin kord tüdrukut, kes maja peal oma valget tuhkrut taga ajas, kuid see ei ole ju sama. Olen selle asemel hoopis kohtunud mitme huvitava inimesega ja kuulnud teistelt elanikelt asjust, mis muudavad Narva mnt 89 ühiselamu ainulaadseks. Kuulsin, et kunagi elas seal üks tudeng, kes tegi regulaarselt kõigile huvilistele väikse summa eest pannkooke. Kuulsin, kuidas kellegi toa lakke pandi projektoriga film jooksma, mida siis kambaga koos vaadati. Majja on tekkinud ka oma väike kaltsukanurk, kuhu inimesed oma üleliigsed riided viivad.

Ükskord juhtus nii, et ma käisin kaks tundi hambaid pesemas. Ja seda kõike sellepärast, et sattusin kokku majaelanikuga, kes rääkis mulle, mida minu tähtkuju täpsemalt tähendab ja kuidas paar aastat tagasi oli keegi end kapis üles poonud. Ma ei tea, kui palju selles viimases tõtt on, aga pikale venis see hammaste pesemine sellegipoolest.

Seni võib minu jutust eeldada, et kõik on kena ja elu on lill. Enamasti see nii ongi, aga ühiselamuga, kus kõik saavad täiesti vabalt korruste vahel liikuda, kaasneb ka probleeme. Hetkel otsitakse ühte meie ühiskööki uut pliiti, sest kellegi arvates oli uriiniga täidetud õlleklaasi ahju toppimine tark idee. Vahel näpatakse ka ühisvetsudest paberit. Eks igas karjas ole musti lambaid.

Ma tahan öelda, et Mordori legendid ei ole tõesed ja kui keegi tahab elada tõelist ühikaelu, siis soovitan soojalt just seda ühiselamut. Minu jaoks oli ümber kolimine parim otsus ja jään selles omapärases ühikas elamist kindlasti meenutama.

Fotod: Eva Mallene