Peegeldus. I osa

Published On: February 28, 2016By

old-1130743_1920

Võti lukustas klõpsatades kabineti ukse ning tähistas seega esimese töönädala lõppu. Päris töönädala, mitte praktikandi töö, mis sisaldas päevast päeva lõputute paberite täitmist, kadunud kliendikaartide taga otsimist ning patsientidele õige kabinetiukse ette näitamist. Nüüd võis totra me-saame-sind-aidata-naeratuse ära unustada ning keskenduda lõplikult probleemidele, tõeliselt aidata ja nõustada patsiente nagu õige psühholoog seda tegema pidi.

Registratuur oli tühi, kuna õde oli sealt juba tükk aega tagasi lahkunud ning kõik teised konsultandid ammu koju kamina ette pagenud. Kõik see vihjas esimestele ületundidele, mida armastavad vaid noored ja alles tööle asunud optimistid; maailmaparandajad, kes tõepoolest usuvad, et suudavad inimesi paremaks muuta. Hiljem kaob ületundide-komme loomulikult ära, kui see just paratamatus pole. Kuid sel hetkel oli noor psühholoog veel õnnelik oma väikese saavutuse üle, nagu ta seda nimetas, uskudes, et see ongi professionaalsuse ja andekuse näitajaks.
Võtit hetke käes hoides pistis ta selle siis kotti ning lasi pilgul üle pisikese hubase fuajee käia. Teist aastat juba samas kohas, kuid ometigi tundus talle, et alles nüüd näeb ta kogu seda ruumi esimest korda. Neid kolme diivanit ja seda äratäkitud puidust lauda, millel lebavatest ajakirjadest vähemalt pooled olid aegunud ja alati lootusetult segamini. Kuldse tooniga seinu, mis hämaruses tundusid salapärased ning veidi hirmutavad, kuid päikesepaistes soojad ja helged. Kaske, mis nurgas üksinda tukkus ja mis endiselt kasvas ning elas, hoolimata sellest, et keegi ei võtnud tema eest hoolitsemist oma õlule. Noor psühholoog vaatas seda kõike ja naeratas omaette, õnnitledes ennast edukuse eest ning kinnitas endale taas, et kogu see kadalipp kutsetunnistuse saamiseks oli magamata öid väärt. Siis kujutas ta ette väikest tagasihoidlikku tähistamist kodus, millest nüüd hoidis teda eemal vaid lühike kodutee rahulikus lumesajus. Kõik oli suurepärane.

Mõne sammuga oli ta välisukse juures, asetades käe juba ukselingile, et see lahti lükata, kui ta enda seljataga kuulis järsku sahinat, mida seal kindlasti ei oleks tohtinud olla. Korraga oli tajuda, kuidas ruum polnud enam tühi ja kuidas kellegi silmad puurisid noore naise selga. Keegi ei liigutanud, isegi pilgud ei liikunud, kuna hirm, kes oli oma positsiooni sisse võtnud, sai paremini valitseda siis, kui tegelikkust polnud võimalik näha. Naeratus oli ammu peitu pugenud ning nüüd oli mänguruumi vaid pärani silmadele.

„Sa oled endiselt sama võluv kui ennegi, Alisa,“

lausus keegi mees. Sel hetkel kadus kummalisel kombel osa naise hirmust ning ta suutis ennast järsult ümber pöörata.

„Te ajate mind kellegagi segamini,“

vastas naine, leides veidral kombel oma hääle ja kõlades isegi enesekindlalt.

„Minu nimi ei ole Alisa.“

Alisaks hüütu üritas näha mehe nägu, kuid kuna mees seisis kõige kaugemas nurgas hädise kase varjus, siis oli see üritus koheselt hukule määratud. Ainuke, millest naine aru ei saanud, oli see, kuidas ta polnud meest enne märganud. Kas tõesti oli ta nii kenasti varjudega ühte sulanud? Või siis ei osanud ta lihtsalt tähelepanu pöörata kummalistele joontele, mis nüüd pimeduses kontuure joonistasid?

„Ma vabandan,“ lausus mees väga rahulikult, „ma ei tea sinu praegust nime ja ei oska seetõttu teisiti sind kutsuda.“

Võõras astus nüüd sammu ette ning hämaras valguses, mida heitis väljas olev tänavalamp, nägi noor naine tema näojooni. Jahmatavalt korrapäraseid ja meeldivaid. Kahtlemata oli mees ilus, lühikesed blondid juuksed kui inglil ümbritsemas veidi piklikku nägu, mille ilme oli nii sõbralik, et hävitas kogu hirmu oma teelt.

„Näen, et te ei tunne mind ära,“ sosistas mees, justkui alla andes.

Ta hääles hakkas kõlama üks kurb noot, mis helises eriti teie-vormi ajal, mis oli lugupidav ja kust esialgne soojus oli korraga külmunud. Siis aga kadus see illusioon kõik ära, mees astus naise juurde, sirutas talle käe ja lausus särava naeratuse saatel:

„Aleksander. Võib ka lihtsalt Aleks.“

Ei perekonnanime ega midagi. Lihtsalt üks nimi.

Mõistmata miks, võttis naine käe vastu ning lausus naeratusevarjuga, mis oli talle rääkides väga omane:

„Gabriella.“

Nende pilgud jäid üksteisele hetkeks pidama ning nüüd nägi Gabriella ka mehe silmi – tumesinised nagu äikesetormieelne taevas mere kohal. Millegipärast oli naine kindel, et mõnikord tundusid mehe silmad ainult mustad, nagu pilvine öö, kus valgust ei olnudki loota. Ta teadis seda ning see kummaline kindlustunne tekitas talle segadust. Hetkeks voolas Gabriella keelele isegi küsimus – kas me oleme varem kohtunud –, kuid ta neelas selle kiiresti alla. Vähemalt esialgu, kuna tema jaoks sai olla vaid üks ilmselge vastus.

„Ma pean minema, seega…,“

Gabriella otsis viisakaid vihjavaid sõnu, millega lause lõpetada, kuid seda polnud vajagi. Aleksander lõikas tema juttu sisse ning mehe häälest kostis samal ajal nii paanikat kui palvet.

„Ei, palun oota!“ Juba eelnevalt kõlanud kurb noot nõudis kordust ning helises nüüd märksa tugevamalt.

„Mul on väga kahju, härra, kuid te peate lahkuma. Ma ei saa teid siia jätta,“ kordas Gabriella oma sõnu ja avas seekord isegi juba ukse, et vajadusel sealt välja joosta.

„Palun kuulake mind ära. Vähemalt korrakski. Mul on vaja teiega rääkida.“

„Te olete mulle täiesti võõras, teie jutt hirmutab ja ajab segadusse. Teil pole mingit põhjust paluda mul oodata ja minul pole põhjust jääda. Palun lahkuge, ma ei saa teid majja jätta.“ Gabriella hääl tõusis veidike ning sealt kostis kannatamatust. See ületund kiskus juba liiga pikaks. Aleksander aga vaatas naist, ennast liigutamata ning andmata vähimalgi määral mõista, et ta on valmis oma kohalt lahkuma.

„Te ei pruugi mind uskuda, kuid ma tõepoolest tunnen teid. Rohkem, kui te seda arvatagi oskate. Rohkem, kui te ise praegu ennast!“

Mees tõmbas hinge ja astus siis Gabriellale nii lähedale, et naine jahmatusest sammu eemale astus. Aleksander aga ei teinud seda märkamagi, ta haaras Gabriella ühe käe ning seda enda omasse pigistades hüüdis ta:

„Ma olen sind otsinud, Alisa. Kuula mu lugu ainult ära ja otsusta siis, kas ma olen võõras või oma. Ma palun sind.“

Gabriella vaikis, korrakski pilku mehelt pööramata. Teda häiris, et Aleksander teda jätkuvalt Alisaks kutsus ja teda häiris see kindlameelsus mehe silmis. Sest psühholoogina oli ta seda varem näinud – nende silmis, kes tõesti uskusid, et nende nähtud nägemused on tõelised. Nende silmis, kelle jaoks eksisteeris veel üks kummaline maailm. Tõeliselt omadega sassis inimeste pilkudes.

„Ma palun vaid lihtsat teenet – et sa mind ära kuulaksid. Ja kui mitte isiklikust vaatenurgast, siis kuula mind psühholoogina, nagu su töö nõuab. Sa ei või ju ühte hädalist abita jätta. Ma tean, et sul ei oleks selleks südant. Isegi, kui sa sellise näo teed. Ma tunnen sind.“

Gabriella hingas sügavalt sisse ja välja, üritas kiiresti peas leida lahendust antud olukorrale ning mõista, miks ta käsi otsib kotist võtmeid enne, kui ta on ühe korraliku ratsionaalse otsuse jõudnud langetada, mis põhineks kõigile poolt ja vastuargumentidele. Ta ei teadnud, miks ta otsustas meest kuulata, ta ei teadnud, miks ta ei suutnud lihtsalt „ei“ öelda ja majast välja astuda, kordagi tagasi vaatamata ja unustades kogu vestluse sel samal hetkel. Kas tõesti oli see kummaline mees puudutanud tema tööuskumusi ja empaatiavõimet, millega oli teda liiga palju õnnistatud. Või siis oli lugu tema uudishimu kõditanud nii korralikult, et ta ei saanud uurimata edasi minna. Pead raputades astus Gabriella tagasi oma kabineti juurde, vaatas nimesilti selle kõrval ja mõtles samal ajal, et kui neil oleks kuu parima töötaja tiitel, siis ta nõuaks selle igal juhul endale.

Võti, mis oli vaid mõni minut tagasi ukse kinni keeranud, avas uuesti kabineti ning mõlemad sisenesid. Sõnagi lausumata istus Gabriella oma toolile ja võttis psühholoogikoha sisse. Aleksander asus nõustatava kohale ja jäi oma tumesiniste silmadega ootavalt naist silmitsema, justkui ootaks ta luba või et keegi helistaks kella, mis tähistaks kõneminuti algust. Gabriella aga, kartes, et mees arvab, et ta on juba võidetud, võttis laualt kaantega paberid ja pliiatsi, et rõhutada seansi meeleolu ja tema üleolekut olukorrast. Samal ajal aga oma sisimas polnud ta kogu selle tseremoniaalsuse vajalikkuses üldse nii kindel. Ja et seda ebakindlust peita, ütles ta järsult:

„Räägi.“

Aleks vaikis hetke, lastes pilgul üle kaaslase joosta ning otsides siis õiget algust. Hetk tagasi tundus rääkimine nii lihtne, kuid nüüd… Ta teadis, et õige algus on kogu asja võti – kui ta suudab naise ennast kuulama panna, võib kogu saladus tema hingelt sõnadesse voolata, ta võib kõik tagasi võita ning Gabriella uskuma panna seda, mida tema teadis. Kui aga ta jätab hullumeelse mulje, jõuab ta tõenäoliselt psühholoogi juurest psühhiaatri juurde, kust teda enam nii kergelt tagasi ei lasta. Seega nüüd ei teadnud ta, kus olid õiged sõnad.
„Ma alustan lugu sealt, kus me esimest korda kohtusime,“ sosistas Aleks lõpuks. Gabriella surus muige maha ning sel hetkel võttis ta vastu otsuse, et kuulab hullumeelset.

 

Jätkub…

Foto: Pixabay fotopank

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Peegeldus. I osa

Published On: February 28, 2016By

old-1130743_1920

Võti lukustas klõpsatades kabineti ukse ning tähistas seega esimese töönädala lõppu. Päris töönädala, mitte praktikandi töö, mis sisaldas päevast päeva lõputute paberite täitmist, kadunud kliendikaartide taga otsimist ning patsientidele õige kabinetiukse ette näitamist. Nüüd võis totra me-saame-sind-aidata-naeratuse ära unustada ning keskenduda lõplikult probleemidele, tõeliselt aidata ja nõustada patsiente nagu õige psühholoog seda tegema pidi.

Registratuur oli tühi, kuna õde oli sealt juba tükk aega tagasi lahkunud ning kõik teised konsultandid ammu koju kamina ette pagenud. Kõik see vihjas esimestele ületundidele, mida armastavad vaid noored ja alles tööle asunud optimistid; maailmaparandajad, kes tõepoolest usuvad, et suudavad inimesi paremaks muuta. Hiljem kaob ületundide-komme loomulikult ära, kui see just paratamatus pole. Kuid sel hetkel oli noor psühholoog veel õnnelik oma väikese saavutuse üle, nagu ta seda nimetas, uskudes, et see ongi professionaalsuse ja andekuse näitajaks.
Võtit hetke käes hoides pistis ta selle siis kotti ning lasi pilgul üle pisikese hubase fuajee käia. Teist aastat juba samas kohas, kuid ometigi tundus talle, et alles nüüd näeb ta kogu seda ruumi esimest korda. Neid kolme diivanit ja seda äratäkitud puidust lauda, millel lebavatest ajakirjadest vähemalt pooled olid aegunud ja alati lootusetult segamini. Kuldse tooniga seinu, mis hämaruses tundusid salapärased ning veidi hirmutavad, kuid päikesepaistes soojad ja helged. Kaske, mis nurgas üksinda tukkus ja mis endiselt kasvas ning elas, hoolimata sellest, et keegi ei võtnud tema eest hoolitsemist oma õlule. Noor psühholoog vaatas seda kõike ja naeratas omaette, õnnitledes ennast edukuse eest ning kinnitas endale taas, et kogu see kadalipp kutsetunnistuse saamiseks oli magamata öid väärt. Siis kujutas ta ette väikest tagasihoidlikku tähistamist kodus, millest nüüd hoidis teda eemal vaid lühike kodutee rahulikus lumesajus. Kõik oli suurepärane.

Mõne sammuga oli ta välisukse juures, asetades käe juba ukselingile, et see lahti lükata, kui ta enda seljataga kuulis järsku sahinat, mida seal kindlasti ei oleks tohtinud olla. Korraga oli tajuda, kuidas ruum polnud enam tühi ja kuidas kellegi silmad puurisid noore naise selga. Keegi ei liigutanud, isegi pilgud ei liikunud, kuna hirm, kes oli oma positsiooni sisse võtnud, sai paremini valitseda siis, kui tegelikkust polnud võimalik näha. Naeratus oli ammu peitu pugenud ning nüüd oli mänguruumi vaid pärani silmadele.

„Sa oled endiselt sama võluv kui ennegi, Alisa,“

lausus keegi mees. Sel hetkel kadus kummalisel kombel osa naise hirmust ning ta suutis ennast järsult ümber pöörata.

„Te ajate mind kellegagi segamini,“

vastas naine, leides veidral kombel oma hääle ja kõlades isegi enesekindlalt.

„Minu nimi ei ole Alisa.“

Alisaks hüütu üritas näha mehe nägu, kuid kuna mees seisis kõige kaugemas nurgas hädise kase varjus, siis oli see üritus koheselt hukule määratud. Ainuke, millest naine aru ei saanud, oli see, kuidas ta polnud meest enne märganud. Kas tõesti oli ta nii kenasti varjudega ühte sulanud? Või siis ei osanud ta lihtsalt tähelepanu pöörata kummalistele joontele, mis nüüd pimeduses kontuure joonistasid?

„Ma vabandan,“ lausus mees väga rahulikult, „ma ei tea sinu praegust nime ja ei oska seetõttu teisiti sind kutsuda.“

Võõras astus nüüd sammu ette ning hämaras valguses, mida heitis väljas olev tänavalamp, nägi noor naine tema näojooni. Jahmatavalt korrapäraseid ja meeldivaid. Kahtlemata oli mees ilus, lühikesed blondid juuksed kui inglil ümbritsemas veidi piklikku nägu, mille ilme oli nii sõbralik, et hävitas kogu hirmu oma teelt.

„Näen, et te ei tunne mind ära,“ sosistas mees, justkui alla andes.

Ta hääles hakkas kõlama üks kurb noot, mis helises eriti teie-vormi ajal, mis oli lugupidav ja kust esialgne soojus oli korraga külmunud. Siis aga kadus see illusioon kõik ära, mees astus naise juurde, sirutas talle käe ja lausus särava naeratuse saatel:

„Aleksander. Võib ka lihtsalt Aleks.“

Ei perekonnanime ega midagi. Lihtsalt üks nimi.

Mõistmata miks, võttis naine käe vastu ning lausus naeratusevarjuga, mis oli talle rääkides väga omane:

„Gabriella.“

Nende pilgud jäid üksteisele hetkeks pidama ning nüüd nägi Gabriella ka mehe silmi – tumesinised nagu äikesetormieelne taevas mere kohal. Millegipärast oli naine kindel, et mõnikord tundusid mehe silmad ainult mustad, nagu pilvine öö, kus valgust ei olnudki loota. Ta teadis seda ning see kummaline kindlustunne tekitas talle segadust. Hetkeks voolas Gabriella keelele isegi küsimus – kas me oleme varem kohtunud –, kuid ta neelas selle kiiresti alla. Vähemalt esialgu, kuna tema jaoks sai olla vaid üks ilmselge vastus.

„Ma pean minema, seega…,“

Gabriella otsis viisakaid vihjavaid sõnu, millega lause lõpetada, kuid seda polnud vajagi. Aleksander lõikas tema juttu sisse ning mehe häälest kostis samal ajal nii paanikat kui palvet.

„Ei, palun oota!“ Juba eelnevalt kõlanud kurb noot nõudis kordust ning helises nüüd märksa tugevamalt.

„Mul on väga kahju, härra, kuid te peate lahkuma. Ma ei saa teid siia jätta,“ kordas Gabriella oma sõnu ja avas seekord isegi juba ukse, et vajadusel sealt välja joosta.

„Palun kuulake mind ära. Vähemalt korrakski. Mul on vaja teiega rääkida.“

„Te olete mulle täiesti võõras, teie jutt hirmutab ja ajab segadusse. Teil pole mingit põhjust paluda mul oodata ja minul pole põhjust jääda. Palun lahkuge, ma ei saa teid majja jätta.“ Gabriella hääl tõusis veidike ning sealt kostis kannatamatust. See ületund kiskus juba liiga pikaks. Aleksander aga vaatas naist, ennast liigutamata ning andmata vähimalgi määral mõista, et ta on valmis oma kohalt lahkuma.

„Te ei pruugi mind uskuda, kuid ma tõepoolest tunnen teid. Rohkem, kui te seda arvatagi oskate. Rohkem, kui te ise praegu ennast!“

Mees tõmbas hinge ja astus siis Gabriellale nii lähedale, et naine jahmatusest sammu eemale astus. Aleksander aga ei teinud seda märkamagi, ta haaras Gabriella ühe käe ning seda enda omasse pigistades hüüdis ta:

„Ma olen sind otsinud, Alisa. Kuula mu lugu ainult ära ja otsusta siis, kas ma olen võõras või oma. Ma palun sind.“

Gabriella vaikis, korrakski pilku mehelt pööramata. Teda häiris, et Aleksander teda jätkuvalt Alisaks kutsus ja teda häiris see kindlameelsus mehe silmis. Sest psühholoogina oli ta seda varem näinud – nende silmis, kes tõesti uskusid, et nende nähtud nägemused on tõelised. Nende silmis, kelle jaoks eksisteeris veel üks kummaline maailm. Tõeliselt omadega sassis inimeste pilkudes.

„Ma palun vaid lihtsat teenet – et sa mind ära kuulaksid. Ja kui mitte isiklikust vaatenurgast, siis kuula mind psühholoogina, nagu su töö nõuab. Sa ei või ju ühte hädalist abita jätta. Ma tean, et sul ei oleks selleks südant. Isegi, kui sa sellise näo teed. Ma tunnen sind.“

Gabriella hingas sügavalt sisse ja välja, üritas kiiresti peas leida lahendust antud olukorrale ning mõista, miks ta käsi otsib kotist võtmeid enne, kui ta on ühe korraliku ratsionaalse otsuse jõudnud langetada, mis põhineks kõigile poolt ja vastuargumentidele. Ta ei teadnud, miks ta otsustas meest kuulata, ta ei teadnud, miks ta ei suutnud lihtsalt „ei“ öelda ja majast välja astuda, kordagi tagasi vaatamata ja unustades kogu vestluse sel samal hetkel. Kas tõesti oli see kummaline mees puudutanud tema tööuskumusi ja empaatiavõimet, millega oli teda liiga palju õnnistatud. Või siis oli lugu tema uudishimu kõditanud nii korralikult, et ta ei saanud uurimata edasi minna. Pead raputades astus Gabriella tagasi oma kabineti juurde, vaatas nimesilti selle kõrval ja mõtles samal ajal, et kui neil oleks kuu parima töötaja tiitel, siis ta nõuaks selle igal juhul endale.

Võti, mis oli vaid mõni minut tagasi ukse kinni keeranud, avas uuesti kabineti ning mõlemad sisenesid. Sõnagi lausumata istus Gabriella oma toolile ja võttis psühholoogikoha sisse. Aleksander asus nõustatava kohale ja jäi oma tumesiniste silmadega ootavalt naist silmitsema, justkui ootaks ta luba või et keegi helistaks kella, mis tähistaks kõneminuti algust. Gabriella aga, kartes, et mees arvab, et ta on juba võidetud, võttis laualt kaantega paberid ja pliiatsi, et rõhutada seansi meeleolu ja tema üleolekut olukorrast. Samal ajal aga oma sisimas polnud ta kogu selle tseremoniaalsuse vajalikkuses üldse nii kindel. Ja et seda ebakindlust peita, ütles ta järsult:

„Räägi.“

Aleks vaikis hetke, lastes pilgul üle kaaslase joosta ning otsides siis õiget algust. Hetk tagasi tundus rääkimine nii lihtne, kuid nüüd… Ta teadis, et õige algus on kogu asja võti – kui ta suudab naise ennast kuulama panna, võib kogu saladus tema hingelt sõnadesse voolata, ta võib kõik tagasi võita ning Gabriella uskuma panna seda, mida tema teadis. Kui aga ta jätab hullumeelse mulje, jõuab ta tõenäoliselt psühholoogi juurest psühhiaatri juurde, kust teda enam nii kergelt tagasi ei lasta. Seega nüüd ei teadnud ta, kus olid õiged sõnad.
„Ma alustan lugu sealt, kus me esimest korda kohtusime,“ sosistas Aleks lõpuks. Gabriella surus muige maha ning sel hetkel võttis ta vastu otsuse, et kuulab hullumeelset.

 

Jätkub…

Foto: Pixabay fotopank

+ posts
+ posts