Juba 12. klassis lõi Markus Ian Monak omanimelise tantsukompanii. Pärnust pärit noormees on käinud korduvalt Ameerikas end täiendamas. Hiljuti paistis IAN Dance Company silma saates „Laul vs. Tants”, kus pälvis teise koha. 

Kui vanalt sa tantsimisega alustasid?

Olin umbes kolmene. Kuna mu ema on Pärnust ja tal oli seal tantsukool, juhtus see üsna loomulikult. Käisin juba väiksena tema tunde vaatamas ja tekkis kohe huvi. Mul on olnud alati koreograafia osas hea mälu, juttude järgi oskasin õpitu kodus kohe ette tantsida. Sealt läks kõik käima. 

Mis stiiliga alustasid?

Show-tantsuga. Tagantjärele on seda raske liigitada, tol ajal oli see üldtermin. Tänapäeval tähendaks see ilmselt midagi tänavatantsulaadset, kuid hip-hop kultuuri taustata. Paar aastat hiljem tuli meie tantsukooli tänavatantsutreener ja sealt algas minu jaoks selle stiili õppimine.

Alustasid kolmeaastasena ema tantsukoolis, aga mis edasi? Kuidas jõudsid siia, kus praegu oled?

Olles tänavatantsuga süvitsi läinud, käisin Eesti ja Balti meistrivõistlustel, kus saavutasin häid kohti. Huvi kasvas ja hakkasin üle Eesti koolitustel käima. Ühel hetkel avanes võimalus ise koreograafiat teha. Alustasin oma grupiga, kus tantsisid mu eakaaslased ehk oli turvaline keskkond katsetamiseks. 

Nii saigi minust tantsukoolis noor õpetaja. Käisime koos paari Tallinna stuudioga mitu korda Tšehhis tänavatantsu maailmameistrivõistlustel. Kuna tegemist oli ühiste bussireisidega, jäin seal silma ühele Tallinna tantsukooli juhile. Tema tegi mulle ettepaneku Tallinnas tööle hakata. 

Alustasin oma grupiga, kus tantsisid mu eakaaslased ehk oli turvaline keskkond katsetamiseks. Nii saigi minust tantsukoolis noor õpetaja. 

Nii veetsingi gümnaasiumi Tallinna ja Pärnu vahet sõites. 12. klassis otsustasin luua oma stuudio, IAN Dance Company. See oli väga värskendav, sest sain tantsijaid ise valida ja teha seda, mis mulle meeldis. Võistlustel läks samuti hästi.

Enne gümnaasiumi lõppu tegin katsed Londoni kaasaegse tantsu kooli, kuhu sain sisse. Samal ajal kandideerisin ka ühte Ameerika tantsukompanii aastasesse programmi ning osutusin valituks. Otsustasin USA kasuks – see tundus põnev väljakutse. 

Sain sealt tohutu kogemuse. Olin taseme poolest üks kehvemaid, aga see ei tulnud üllatusena. Ootasin, et on raske, aga ma polnud sealseks valmis – ülejäänud tantsijad olid taolises keskkonnas lapsest saati treeninud. Samas aitas kogemus mul jõuda tasemeni, mida ma ei pidanud enda puhul võimalikuks.

Sellel aastale langes ka esimene Covidi laine. Kuna pandeemia tõttu kadusid seal kõik töövõimalused, tulin tagasi Eestisse. Alustasin õpinguid BFM-is. 

Olin taseme poolest üks kehvemaid, aga see ei tulnud üllatusena. Ootasin, et on raske, aga ma polnud sealseks valmis.

Mis erialal?

Koreograafia. Õppisin kaks aastat, kuni tundsin läbipõlemist. Tantsija vaatepunktist tundus see õppekava pärast kogemust välismaal sammuna tagasi. Mõtlesin, et olen noor ja keha ei valuta. Tundus vale aeg fookus tantsult eemale suunata. Tundsin, et midagi peab kiiresti muutuma.

Igasuguse plaanita tegin katsed ühte teise Ameerika tantsuprogrammi. Sain sisse ja juba nädal hiljem oli mul kõne koolijuhiga. Minek oli raskem kui varem, aga läksin ikka. Pidin seal veetma kümme kuud, kuid olin lõpuks vaid neli. 

Tulin jõuludeks koju ja tagasi minnes mind enam lennukile ei lastud. Öeldi, et viisa on tühistatud. Täpset põhjust ei saanudki kunagi teada. Järgnev periood oli vaimselt keeruline, sest plaanid olid ju tehtud. Tegutsesin samal ajal IAN-is edasi, mis andis lootust. Ju siis pidi nii minema: jätkasin õpinguid BFM-is.

2025. aasta sügisel võtsin paberid välja. Õppisin koolis ka filmikunsti aineid, mis viis praktikale loovagentuuri produtsendina. Nii tegelesingi eelmine kevad-suvi hoopis produtseerimisega. Sain inspiratsiooni luua tantsufilme. See maailm pakub tantsimise kõrvalt vaheldust. Siia oma asjadega jõudnud olengi!

Oled 25-aastane. Nii noore inimese kohta on see muljetavaldav tantsukarjäär. Mis sind selle maailma juures köitis, et otsustasid seda elukutseliselt teha? 

Nooruses oli tegelikult aeg, mil tants mulle eriti ei meeldinudki. Mängisin hoopis üheksa aastat tennist ja lõpetasin muusikakooli tšello erialal. Ema olekski ehk soovinud, et jätkaksin tšellomänguga, läheksin orkestrisse ja oleksin muusik. Isa aga nägi mind pigem sportlasena. Nii et valikuid oli laual mitu, sealhulgas tants. Ei mäletagi täpselt, mis mind tantsu juures uuesti võlus, aga jätsin teised asjad sisuliselt päeva pealt katki ja jätkasin tantsimisega.

Nooruses oli tegelikult aeg, mil tants mulle eriti ei meeldinudki.

Kui tegeled millegagi varajasest lapsepõlvest, on see sulle kõige tuttavam ja kodusem keskkond. Teistes valdkondades võid oma teadmistes ja oskustes rohkem kahelda. Kuna olin tantsuga nii kaua tegelenud, tundus see kõige kindlam otsus. Kindlasti tõmbas mind ka loomise pool. Kui hakkasin tunde andma ja ise tantse looma, avastasin enda jaoks koreograafia, mis on nüüd minu töös suur osa. Enam ei kujutaks end ette orkestris ega tennisetreenerina.

Loomeprotsess

Milline näeb sinu jaoks välja loomeprotsess?

Oleneb keskkonnast ja eesmärgist. Kas loon õpilastele võistluskavasid, teen koreograafiat telesse või teatrisse. Kõik algab enamasti emotsioonidest ja isiklikest läbielamistest. See ei pea olema midagi rasket. Inspireerida võivad ka ilusad hetked või suhted. Olen üsna emotsionaalne ja elan asju suurelt läbi, mis kajastub mu loomingus.

Teine ja sama oluline sammas on muusika. Ma ei lõpetanud muusikakooli niisama, see on suur osa minust. Naudin uue muusika avastamist ning austan sügavalt pillimängu ja laulmist. Palju emotsioone ammutangi otse muusikast. Ma ei pea mingit olukorda ise läbi elama, et seda mõista. Sageli piisab mõne loo kuulamisest või kellegi teise tõlgenduse tabamisest.

Olen üsna emotsionaalne ja elan asju suurelt läbi, mis kajastub mu loomingus.

Muusika ja emotsioonid toovad inspiratsiooni, millest areneb liikumine, mis põhineb mu enda kogemustel. See on üsna loogiline käik, sest koreograafi käekirja loobki tema olemus ja sellest tulenev liikumiskeel. Samas otsin loomeprotsessist alati ka sügavamat mõtet. See on omamoodi teekond. Mõnel päeval ei tule midagi ja teisel päeval on ideid jälle tohutult palju. 

Ütlesid, et loomeprotsess on tihedalt seotud koreograafi olemusega. Milline on sinu olemus koreograafina?

Kui tuua välja paar märksõna, siis kindlasti emotsionaalsus. Kuna kogen kõike vahetult, võin koreograafina olla üsna ettearvamatu. Tantsu loomeprotsess on tihti üsna hektiline. Võin liikuda kiiresti ühest äärmusest teise. Minu õpilased on sellega harjunud, kuid uuele inimesele võib sellise tempoga kohanemine olla alguses huvitav või isegi keeruline. Kui olen hoos, tekib mul sada mõtet korraga.

Teiseks vajan loomiseks füüsilist keskkonda. Kodus lage vaadates ja mõtiskledes inspiratsiooni ei tule. Saalis näen tantsijaid ja visuaalid tulevad kergemini. Muidugi sünnib mingi kontseptsioon juba varem, aga tantsuline pool tekib enamasti alles saalis. Samas, kui pean andma kuskil näiteks töötuba, siis enda vaimse tervise säästmiseks ja stressi vähendamiseks mõtlen asju ikkagi ette.

Nii et see pole tehniline protsess, vaid tuleb ikkagi hingest ja südamest. 

Jah, kindlasti. See on ka põhjus, miks teen praegu vähem kommertsprojekte ja olen ennast suunanud rohkem teatri ning lavavormide poole. See tähendab minu jaoks rohkem. Kuigi ma ei väida, et kommertsprojektide seas pole põnevaid väljakutseid. See on valdkond, kus pikalt tegutsesin. 

Kodus lage vaadates ja mõtiskledes inspiratsiooni ei tule. Saalis näen tantsijaid ja visuaalid tulevad kergemini. 

Millistest inimestest või teistest koreograafidest inspiratsiooni võtad?

Peamiselt nendest, kes on mind koolis või mõnes töötoas mõjutanud. Üheks suuremaks on näiteks Medhi Walerski, kes on Kanadas Ballet BC tantsukompanii kunstiline juht, kelle intensiivtreeningutel olen kaks korda käinud. Meil on temaga tekkinud teatav professionaalne side. Ta on olnud suureks osaks minu kujunemisel lavastajaks ja koreograafiks.

Kindlasti mõlemad USA truppide treenerid, Shannon Mather ja Teddy Forance, kujundasid mind palju. Eestist on inspireeriv ka Jevgeni Grib, kes juhib Vanemuise balletitruppi. 

Missugused lavastused sulle endale kõige rohkem meeldivad?

Kuna olen praegu suundunud teatrimaailma, meeldivad kaasaaegsemad balletid ja tanstulavastused. Kaasaegne teater on tervikuna südamelähedane. Ma pole õppinud klassikalises mõttes lavastajaks, aga teater on teater. Vahet pole, kas tegu on sõna- või tanstulavastusega: mingi tähenduslikkus on ikka sama. 

Kas sina võiksid olla inimene, kes hakkab tantsulavastusi tegema?

Kindlasti. Mu järgmine samm on luua mõnele Eesti teatrilavale täispikk lavastus. Küsimus on, kas produtseerida asi ise või pakub keegi teine seda võimalust. Loodan, et mulle antakse see võimalus, sest produtseerimine võtab loomeprotsessist tegelikult suure tüki ära. Sa ei saa loomingusse sajaprotsendiliselt sisse minna, sest pead samal ajal mõtlema miljonile muule asjale.

Sa ei saa loomingusse sajaprotsendiliselt sisse minna, sest pead samal ajal mõtlema miljonile muule asjale.

See ongi Eesti tantsumaailma probleem. Kutsutakse lavastama inimesi ühest ja samast ringkonnast, nimed korduvad. Need, kes tahavad sellest ringist väljaspool midagi teha, peavadki oma asjad lõpuks ise produtseerima. Tuleb lihtsalt loota, et jääd kuskil kellelegi silma ja kutsutakse mõnda tükki lavastama või koreograafiat looma. 

Mis eristab IAN Dance Companyt teistest tantsutruppidest?

Sellises formaadis tantsukompaniisid või truppe tegelikult Eestis väga pole. Enamik kohti toimivad tantsukoolide või -stuudiotena, millel on oma saal, mitu õpetajat ja palju erinevaid rühmi. Meie grupid jagunevad stiilide järgi kaasaegse tantsu ja tänavatantsu rühmadeks. 

Veel eristab meid see, et korraldame igal aastal katsed. Iga tantsija, kes soovib meiega liituda, ei pruugi lõpuks valituks osutuda. Lisaks toob tantsu õpetamisse ja loomisse eripära minu veidi läänelikum suhtumine. Iga tantsutrupp on juhi nägu ning IAN Dance Company peegeldab väga palju minu isiksust ja visiooni. Püüame mitte jääda mugavustsooni ning oleme silma jäänud ilmselt oma uue ja värske energiaga.

IAN Dance Company toimib põhimõttel, et igal aastal on katsed ehk moodustuvad uued rühmad. Kuidas suudad rühma niimoodi ühendada, et tekiks kambavaim?

Üheks siduvaks elemendiks on see, et gruppi jõuavad inimesed, kes tahavad üle kõige tantsida ja tantsijana areneda. Ühine tahe saada parimaks versiooniks endast ongi kõige suurem liim tantsijate vahel.

Teine pool on minu loominguline lähenemine. Meie tantsunumbrid on alati elulised ja puudutavad meid isiklikult. See, et koos teemadesse süveneme ja proovisaalis iga detaili kallal nokitseme, aitab üksteist paremini mõista ja märgata. 

Iga tantsutrupp on juhi nägu ning IAN Dance Company peegeldab väga palju minu isiksust ja visiooni. 

Mis on su lemmikkava oma loomingust? 

Mul on olnud palju meelepäraseid numbreid, aga üks südamelähedasemaid on laulu „Purple Rain” järgi tehtud kava. Olin ammu tahtnud selle laulu järgi midagi teha. Hetk tundus õige ja kava tuli täpselt selline, nagu pidi. Mõnikord jääb kava kripeldama, aga selle üle saan lõpuni uhke olla. 

Üldse kõik „Laul vs. Tants” numbrid on minu jaoks erilise tähendusega. See aeg oli intensiivne ja kavadesse läks rohkem tööd, kui vaataja ehk tajus. Veel on meeldejääv kava ajast, mil ma Ameerikasse tagasi ei saanud. Ma ei loonud kava sellel teemal, aga hiljem tundus, et see tants aitas mul mõista, mis mu elus juhtuma hakkas.

Saade

Kust tuli mõte osaleda saates „Laus vs. Tants”?

Meile tuli postkasti teade, et tuleb selline saade ja kas sooviksime osaleda. Ütlesime üsna kiiresti jah. Puhtalt sellepärast, et tantsijad, kes on sel aastal koos, on minuga olnud päris kaua ja võistluse virvarrist natuke väsinud. Uus lähenemine tundus põnev ja kõik olid valmis 150% endast andma. 

Mõnikord jääb kava kripeldama, aga selle üle saan lõpuni uhke olla. 

Mis olid selle teekonna rõõmud ja valud?

Rõõmsad hetked on kahtlemata seotud tagasisidega. Hetk, mil nägin, kui paljudeni looming jõudis ja kuidas see korda läks jääb kindlasti meelde. Üldse sai palju nalja. 

Valupooleks olid kollektiivsed läbielamised. Olgu selleks siis minu eksimused, mõne tantsija haigestumine või vigastused. Tants on paraku ala, kus vigastustega tuleb väga palju kokku puutuda. Kui sportlane saab vigastada, siis ta tavaliselt puhkab ja taastub, aga tantsija läheb tihtipeale valu ja traumadega lavale.

Mul on tohutult hea meel, et tüdrukud olid kogu protsessis emotsiooniga kaasas. Tean, et olen ise tantsu juures alati kogu südamega, aga näha, et ka nemad panustasid samasuguse kirega, tegi kogemuse palju erilisemaks.

Mainisid, et saate salvestustel sai palju nalja. Palun kirjelda mõnd kentsakat seika. 

Finaalist tuleb meelde, et valisime teemaks vampiirid. Mõtlesime, et kui juba, siis juba ehk kasutame verd ja kunsthambaid. Vampiirihambad ei tahtnud üldse suus püsida. Kui õige nurga alt ei kleepinud, lendasid need keset tantsu suust välja. See tegi palju nalja. 

Ka kunstveri ja kostüümivariandid nägid alguses naljakad välja, aga laval mõjus kõik lõpuks lahedalt. Need on tehnilised asjad, mis tagantjärele teevad nalja ja näitavad, et seda kõike ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Tean, et olen ise tantsu juures alati kogu südamega, aga näha, et ka nemad panustasid samasuguse kirega, tegi kogemuse palju erilisemaks.

Jäite saates teiseks – kas jäi kripeldama ka?

Eks ikka. Kui oled endast kõik andnud, jääb kripeldama. Meiesuguse pisikese tiimi jaoks on ka rahaline pool oluline. Panime saatesse palju raha ehk 10 000 eurot oleks kulutuste katmisele kaasa aidanud. Oleksime saanud ennast ka trupina edasi arendada. 

Lõpuks loeb ikkagi see, et saade läks inimestele korda. Paljud, kes vaatasid, ei teadnudki, et saame Eestis sellisel tasemel üldse tantsida. Finaal oli tugev ja inimesteni poleks see muidu võib-olla jõudnud. Loodetavasti jõuab tants nüüd rohkemateni. 

Kas võtaksid tulevikus veel mõne sarnase projekti ette?

Ma ei ütle ei, kuid päris sama formaati uuesti ei teeks. Kui peaks tulema mõni tantsusaade, võtaksime kindlasti osa. Tegelikult loodangi, et mõni ainult tantsule saade on ka tulemas – lauljad on neid formaate nii palju saanud.  

Kuidas hindad Eesti tantsumaailma taset. Eriti arvestades, et oled ise käinud välismaal õppimas. 

Ütleksin, et seis on 50/50. Meil on tegelikult palju head tantsu ja suurepäraseid koreograafe. Minu ainus murekoht on see, et kõrvalt vaadates jääb mõnikord puudu ehedast tantsuarmastusest ja soovist avastada midagi uut. Võib-olla see on minu viga, et olen tantsu suhtes nii kirglik, aga tundub, et koreograafid ja tantsuõpetajad jäävad sageli mugavustsooni. 

Paljud, kes vaatasid, ei teadnudki, et saame Eestis sellisel tasemel üldse tantsida. Loodetavasti jõuab tants nüüd rohkemateni. 

Loomulikult jääb looja käekiri alati samaks, kuid vahepeal võiks läheneda asjadele täiesti teise emotsiooni või nurga alt. Julgusest teha midagi teisiti jääb minu silmis veidi puudu. Samas on Eestis ka palju neid koreograafe ja tantsijaid, kes tahavad, pingutavad ja annavad endast maksimumi.

Tantsijad on samuti muutunud. Kui olin noorem, olid fookus ja pühendumine võib-olla suuremad, sest ümberringi polnud nii palju segavaid faktoreid.Tänapäeval tuleb pidevalt nii palju uut infot, et noortel on raske ühele asjale keskenduda. 

Sellest hoolimata on meil tehniliselt väga tugevaid tantsijaid. Loodan, et liigume ikkagi paremuse poole ja üritan ka ise sellesse panustada. Kuigi ma ei tööta enam täiskohaga treenerina, soovin inimesi inspireerida. Mitte olema parem kellestki teisest, vaid saama parimaks versiooniks iseendast.

Julgusest teha midagi teisiti jääb minu silmis veidi puudu.

Mis on järgmised plaanid?

Mul on tantsija ja koreograafina veel palju õppida. Praegu olen mõttefaasis ja võtan aja maha, sest tantsusaade võttis tohutult energiat ning tühjendas mu loomepatareid.

Nagu mainisin, on tähtsal kohal tantsulavastuse loomine. Samas mõlgub mõttes variant minna tagasi kooli või veeta aega välismaal. Teises kultuuriruumis elamine avardab maailmapilti. Tunnen, et olen viimastel aastatel jäänud liialt mugavustsooni – see aitaks. 

Mind paelub ka filmimaailm. Tahaksin teha filme, katsetada kätt produtsendina või töötada võtteplatsil mõnes muus rollis. Aga mida homme teha tahan, vot seda ma ei tea.

Suundi ja tegevusi on sul palju. Mainisid ka, et läbipõlemine on kerge tulema. Kuidas ennast maandad?

Kuna läbipõlemine ja vaimne tervis on olnud minu varajastest 20ndatest keskne teema, siis olen õppinud ennast paremini hoidma. Olen õppinud tunnetama, mis on minu piirid ja ütlema „ei” asjadele, mis mind ei toida. 

Olen inimesena iseendaga suuremaks sõbraks saanud ning mõistnud, et paljud asjad pole lõpuks stressi väärt. Mulle meeldib selle kohta kasutada väljendit it’s not that deep. See, mis juhtuma peab ja mis tulevik toob, selgub aja jooksul ning kõige selle kõrvalt üritan elu päriselt nautida.

Olen õppinud tunnetama, mis on minu piirid ja ütlema „ei” asjadele, mis mind ei toida. 

Alustasin oma trupi juhtimist väga noorelt ehk tegin kõik tüüpilised vead ja läbipõlemised juba nooruses läbi. Tänu sellele oskan nüüd hinnata ja nautida igapäevaseid hetki, ilma et tants või mis tahes muu kohustus mind täielikult endasse mataks.

 

Dialoogi ankeet: MARKUS IAN MONAK

Mis tunne on?

Hea.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Tahaksin kunagi lilleseadmisega tegeleda. Seni olen nii palju kokku puutunud, et ostan poest lilled ja nokitsen, aga olen seda oskust alati romantiseerinud. 

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Mõlemaga, üht teiseta ei saa. Lihtsalt andega väga kaugele välja ei vea. Samas on anne minu arust justkui loomulik instinkt, mis aitab oskustele kaasa.  

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Kindlasti rohkem rahastust tantsule. Seda on liiga vähe, et sellest praegu üldse midagi rääkida. 

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Ei veedeta sõpradega piisavalt palju tähenduslikult aega. Ja mitte ainult see, et lähed kord nädalas välja. Viimasel ajal Euroopas reisides olen märganud, kuidas isegi pärast 9–5 tööpäeva elu alles hakkab, ollakse restoranides ja parkides. Eestis on klassika, et lähed koju, vaatad telekat ja magama. 

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Sotsiaalmeedia, oleme selle tõttu inimlikkust kaotanud. Kui selleta saadi varem hakkama, peaks ka nüüd ilma saama. 

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

See on pigem nagu lugu, aga pärast poolfinaali, kust üksikosalejana välja kukkusin, kirjutas mulle üks daam. Tal oli väga kahju, et ma välja langesin, aga et ta võib mulle müüa ühe salvi. See pidi mu jala võluväel terveks ravima. 

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Näide tuleb jälle saatest, aga see oli pikalt väga suur osa mu elust. Enim üllatas mind esimese saate numbri tagasiside. Me ei läinud seda tehes teadlikult kellegi tunnetele rõhuma, aga see, kui väga see inimestele korda läks, oli tõesti üllatav. Ise nutsin nagunii, selles polnud midagi uut, aga teiste reaktsioon puudutas mind väga.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2026? 

Segane, sest maailmas toimub nii palju arusaamatuid asju. Näiteks mis ma oma eesmärkideks sean ja kas ma üldse saan neid seada, kui ma tegelikult ei tea, mis saab aasta, kahe või 50 aasta pärast. 

Positiivsema poole pealt, siis saab elada rohkem hetkes. Nautida väikeseid asju, mida muidu ei saaks, kui pead kogu aeg tulevikule mõtlema. Saab rohkem detailidesse minna. 

Mida võiksid kõik sinu kohta teada? 

Näiteks see, et mängin „Kinky Boots” muusikalis drag queeni. Mul on õnn olla osa sellisest huvitavast projektist ja katsetada ka laulmist, mis mulle tegelikult väga meeldib. 

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Merilin Leetna