Euroopa päeva eesmärk on tähistada rahu ja ühtsust Euroopas. Kolmandat korda tähistatakse päeva ka Narvas. Soovisin ka ise kogeda, mida see päev endast kujutab. Nii leidsingi end ühel maikuu pärastlõunal bussipeatusest, ootamas bussi Narva poole, aimamata, milline päev mind eest ootab.

Kell näitab 13.15. Seisan bussipeatuses ja ootan maakonnabussi, mis peaks juba ammu kohal olema. Tuul puhub, inimesed piiluvad närviliselt tee poole, aga bussi ei paista. Alles kümme minutit hiljem jõuab see lõpuks peatusesse.

Sisenen, valideerin kaardi ja saan kohe aru, et mugavast sõidust võib ainult unistada. Buss on rahvast täis. Mõtlen optimistlikult, et vähemalt saab hingata, kuid järgmises peatuses kaob seegi lootus.

Bussi pressib end veel ligi 15 inimest. Kaks lapsevankriga naist jäävad maha, sest ruumi lihtsalt pole. Sinimäel tuleb peale veel kolm reisijat. Inimesed seisavad ja pole isegi ruumi varvast liigutada. Nii loksubki terve bussitäis rahvast, nagu sardiinid karbis, järgmised 20 minutit Narva poole. Kõige kummalisem on aga see, et keegi ei näe eriti pahane välja.

Inimesed seisavad ja pole isegi ruumi varvast liigutada. 

Minu taga arutavad noored kõike alates McDonald’si uuest hommikusöögist kuni Narva kindlusele riputatud Putini plakatini. Lõpuks jõuab see higine ja väsinud, kuid üllatavalt rõõmsameelne bussitäis Euroopa päeva külastajaid Narva.

Euroopa päev täis avastusi

Tartu ülikooli Narva kolledži poole liikudes juhatab teed muusika. Lava ümber on telgid, lipud ja sagivad inimesed. Kõikjal toimub midagi.

Lava ümber on telgid, lipud ja sagivad inimesed. Kõikjal toimub midagi.

Kõige rohkem tõmbab tähelepanu aga üks kummaliselt pikk järjekord. Seal seisavad inimesed igas vanuses: noored, vanemad, erinevad sõpruskonnad. Kaugelt vaadates näeb see välja nagu järjekord mõne kuulsa artisti kontserdile.

Tegelikult oodatakse tasuta HIV-testi.

Üks võõras noormees rääkis, et testi tegijatele jagatakse tasuta riidest kotte. Selgub, et tasuta kott on piisavalt hea põhjus, miks kannatlikult pool päeva järjekorras seista.

Otsustan siiski edasi liikuda. 

Euroopa päeval Narvas kanti hoolt ka tervise eest. Foto autor: Samanta Tsopp

Hemoglobiin – normis või ei?

Kõrvaltelgi juures on järjekord lühem. Ootan vaid viis minutit. Minu taga naeravad poisid nende üle, kes HIV-testi järjekorras seisavad.

Istun toolile ja medõde küsib:

„Kas veregrupi testi teeme ka?”

„Ikka,” vastan kiiresti, nagu ei teaks, mis mu veregrupp on.

Minu taga olev poiss mainib juhuslikult, et on 17-aastane.

„Kes on 17?” hüüab medõde üle telgi ning lisab: „Alla 18-aastased vanemate loata testi teha ei tohi!”

Seejärel pöördub ta minu poole ja küsib: „Kui vana sa oled?”

„Kakskümmend,” vastan.

„Mida?” küsib ta.

„Kakskümmend,” kordan valjemalt.

„Olgu,” ütleb medõde ja vaatab mind kahtlustava pilguga, kuid dokumenti ei küsi.

Mõni minut hiljem saan teada, et minu veregrupp on 0 ja hemoglobiin 130.

„Mida see 130 üldse tähendab?” küsin.

Selgub, et kõik on ideaalne ning minu veri transpordib hapnikku eeskujulikult. Tasuta riidest kotti küll ei saanud, kuid lahkusin telgist iiriskomm peos. Ausalt öeldes tundub see isegi parem auhind.

Ministrid keset melu

Peaminister Kristen Michal Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse tudengitega ehitamas silda Da Vinci. Foto: Samanta Tsopp

Samal ajal toimub minu selja taga midagi üsna sürreaalset. Peaminister Kristen Michal ehitab koos Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse tudengitega silda. Mõni minut hiljem seisab ta ise silla peal. Veidi eemal surub inimestega kätt siseminister Igor Taro. Ühel pool ministrid, teisel pool testid ja järjekorrad. Suundun aga kolledžisse. 

Uksest sisse astudes käib melu edasi. Erinevad koolid ja organisatsioonid tutvustavad oma tegemisi, inimesed liiguvad ringi kohvitopsid käes ja igast nurgast kostab erinevaid vestlusi. Enne kui jõuan aru saada, kes täpselt minu kõrval seisab, ilmub hoonesse taas Michal. Seekord annab ta intervjuud TV3-le. 

Samal ajal toimub minu selja taga midagi üsna sürreaalset. Peaminister Kristen Michal ehitab koos Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse tudengitega silda. 

Staarid lavale

Kell saab kolm ja Narva raekoja ees elavneb melu veelgi. Inimesed liiguvad lava ette ja ootavad midagi suuremat. Esimestena astuvad lavale Ida-Virumaa koolibändid – Virland, The Rising ja Between Two Stars. Rahvast koguneb aina juurde. Mõni seisab niisama ja mõni filmib terveid lugusid algusest lõpuni. Väiksemast tuntusest hoolimata elab publik bändidele korralikult kaasa.

Narva raekoja ees toimus kontsert. Foto: Samanta Tsopp

Õhtu poole läheb platsil juba palju kitsamaks. Lavale tuleb Narva linna sümfooniaorkester koos Ott Leplandi ja Tanja Mihhailovaga. Inimesed laulavad kaasa, telefonid tõusevad õhku ja isegi need, kes enne lihtsalt mööda jalutasid, jäävad seisma. Ürituse lõpus astub lavale NOËP.

Inimesed laulavad kaasa, telefonid tõusevad õhku ja isegi need, kes enne lihtsalt mööda jalutasid, jäävad seisma.

Muusika kõlab üle terve raekoja platsi ja inimesed laulavad kaasa. Igal pool lehvivad Euroopa Liidu ja Eesti lipud ning õhus on tunda kogukonnatunnet.

On aeg koju sõita.

Tagasi sõites satun jälle samade noorte lähedusse, keda hommikul bussis kuulsin. Ainult et nüüd on buss peaaegu tühi. Keegi enam väga ei räägi. Mõni kuulab muusikat, teine magab akna najal.

Ausalt öeldes on isegi kurb, et see buss polnud sardiinibuss.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Anette Marie Volt