DIALOOG | Muusik Lennu: paneme rõhku lugudele, millel pole mõtet ja see annabki kõigele mõtte

Published On: May 27, 2026By

Lennu artistinime all tegutsev Lennart Tammiste on osa kiiresti kuulsust koguvast räpiduost jooseppro & Lennu. Nende lugu „Tikupoiss” jõudis vaid mõne kuuga Eesti Spotify top 50 edetabeli tippu. Intervjuus räägib noor muusik, kuidas duo alguse sai ning mis peitub nende edu taga.

Kuidas sa muusika juurde jõudsid?

Olen terve elu muusikast ebatervislikult sõltuvuses olnud. Uurin kogu aeg artistide, nende lugude ja albumite kohta. Minu jaoks on eriline, kuidas muusika kaudu annab nii palju teha, jutustada ja läbi elada. 

Minu jaoks on eriline, kuidas muusika kaudu annab nii palju teha, jutustada ja läbi elada.

Olen mitu korda üritanud alustada. Joosep (duo teine liige – toim.) on minu sugulane ja kui olime 11 või 12, proovisime teha telefonis soundtrack‘i.

Päriselt ühise projektini jõudsime nii, et sõitsime autoga ja kuulasime Eesti kuulsamaid peomuusika artiste. Nendel lugudel pole konkreetset mõtet, aga need töötavad ja annavad peole hinge. Ise oleme noored ja paneme palju pidu. Mõtlesime, et proovime ka.

Nendel lugudel pole konkreetset mõtet, aga need töötavad ja annavad peole hinge. Ise oleme noored ja paneme palju pidu. Mõtlesime, et proovime ka.

Hakkasime „Brigitta” kallal töötama ja alguses pidi see olema paroodia Eesti peomuusikast. Panime valge tahvli peale kirja märksõnad, mida olime kuulnud Eesti peolugudes. Viksisime nendest mingisuguse plönnerduse kokku ja sellest sai „Brigitta”. Alguses ei mõelnud seda avaldada, lugu oli meie sõpradele ja iseendale kuulamiseks, nalja viluks tehtud. Siis aga hakkasime seda teistele ka laskma ja neile meeldis.

Panimegi valge tahvli peale kirja märksõnad, mida olime kuulnud Eesti peolugudes.

Grafitist Spotify tippu

Saime tagasisidet, et pange laul Spotifysse või Soundcloudi. Panimegi ning väga üllataval kombel tuli palju kuulamisi.

Milline loominguline eneseväljendus tuli sinu jaoks esimesena?

Kui laiemalt loomevaldkondadest mõelda, algas see grafitiga.

Teismeiga algas mul rulaseltskondades ja -kultuuris. Hakkasime sõpradega grafitit tegema. Mina eriti ei sodinud seinale, meeldis pigem vihikusse kritseldada. 

Joonistamisest kasvas edasi soov panna midagi rohkemat pildile, kui enda soditud joonistust. Reisidel tegin GoProga suusavideoid. Üldse mitte teades, et mind huvitab videograafia või et niisugune asi olemas on.

Kuidas produtseerimisega lood on?

Produtseerimine on hästi tähtis, eriti klubimuusikas, mis on biidipõhine. Aga sõnad annavad muusikale iseloomu, isegi kui need ei tähenda midagi. 

See on nagu väike pusle, mida kokku panna. Leida sõnu, mis sobivad ja jäävad kõrvu kumisema. Mõnikord tuleb välja, mõnikord ei tule. Aga kui tuleb, siis on tore – nagu „Tikupoiss”.

See on nagu väike pusle, mida kokku panna. 

Siis oli küll kõne emale, et ma oled nüüd kuulus?

Põhimõtteliselt küll. Tegelikult alguses ei rääkinud ma vanematele. Mõtlesin, et tore on teha väikest pulli sõpradega. Ei arvanud, et see suureks asjaks kasvab. Mõtlesin, et ei hakka ema sellega segama, et kuskil SoundCloudis ropendan.

Aga siis kogus laul tuntust ja vanemad said sellest enne teada, kui jõudsin rääkida. Nüüd nad elavad väga kaasa.

Mõtlesin, et ei hakka ema sellega segama, et kuskil SoundCloudis ropendan. 

Rohkem kui hobi

Mis hetkel tekkis tunne, et see pole ainult hobi?

„Birgitta” oli mõnda aega üleval olnud, aga siis polnud meil veel esinemisi. Sellel oli 20 000 kuulamist. Panime lõpuks ka Spotifysse üles ja seal tuli uus laine nendele kuulamistele: esimese paari nädalaga tuhandeid ja tuhandeid kuulamisi. 

Milline oli teie esimene suurem esinemine ja mis tunde see jättis?

Noored ja Näljased pakkusid Joosepile, et teeksime need kaks lugu pulli pärast kontserdil ära. Mina, kes ma tegelikult olen introvert, ütlesin kohe ei.

Samal õhtul vaatasime Joosepiga telekat ja ta pakkus, et läheks ikka ja läksimegi.

Polnud kunagi käinud kuskil klubi backstage’is. Olime täiesti kütkestatud. Siis tuli meie kord, natuke kogusime ennast ja tegime umbes 700-le inimesele oma kaks lugu ära.

Minu üllatuseks tuli esinemine välja. Teine üllatus olid kaif ja adrenaliin, mille lavalt saime. Sealt jäigi väike pisik sisse. Hakkasid tulema uued pakkumised ja ka raha.

Minu üllatuseks tuli esinemine välja. Teine üllatus olid kaif ja adrenaliin, mille lavalt saime.

Kust sinu tekstid tavaliselt alguse saavad – emotsioonist, kujutluspildist või konkreetsest olukorrast?

Kõik algas läbi „Birgitta”. See oli mõeldud paroodiana, polnud otseselt sõnumit ja sealt arenes edasi. 

Edasised lood on tulnud pigem nii, et kujutan enda peas ette mingit emotsiooni. Näiteks milline on ideaalne õhtu või kui teeme klubiloo, siis milline on ideaalne klubiõhtu. 

Edasised lood on tulnud pigem nii, et kujutan enda peas ette mingit emotsiooni. Näiteks milline on ideaalne õhtu või kui teeme klubiloo, siis milline on ideaalne klubiõhtu. 

Niisugune multifilmilik klubiõhtu, kus tuled säravad ja kõik on päriselt rõõmsad. Siis proovin hakata seda utoopilist emotsiooni sõnadesse panema. Need võivad alguses minna hästi absurdseks ja arusaamatuks, pigem juba jutuks või mingiks looks. Sealt sorteerin välja sõnad, mis sobivad viisiga, mis jääb kummitama.

„Birgitta” tuli väga lihtsalt, aga „Tikupoiss” aeglaselt. Mõtlesin neid sõnu ja muudkui proovisin. Refrään oli valmis, aga algsest versioonist jäi alles 50 protsenti lühem. 

Refrään oli valmis, aga algsest versioonist jäi alles 50 protsenti lühem. 

Kas sinu laulusõnades esineb kriitikat noortele?

Kriitikat pole. Olen hämmingus sellest, kui lahe see on, et paneme rõhku lugudele, millel pole mõtet ja see annabki sellele kõigele mõtte. 

Minu arust praegune Triibupasta, Kermo Murel – kõik see meenutab üht pungi ideed, et noori ei huvita. Nad ei otsigi mingit tähtsamat mõtet, nad otsivad lihtsalt nii-öelda väljundit. Lihtsalt viisi, kuidas ennast natukenegi välja elada, kuidas ühtsed olla.

See, kuidas praegu muusika ühendab kõiki noori, on hämmastav. Soov koos lihtsalt vabaks võtta, olla noor ja elada korraks hetkes.

Kas tulevikus tuleb sügavamõttelisemaid lugusid ka?

Kindlasti tuleb. Peas on palju ideid, mis on vaja viisina välja saada. Aeg näitab, kuidas ja millal seda teha saan.

Sajad sahtlipõhja jäänud lood

Kas oled kunagi saanud teksti valmis ja tundnud, et seda ei saa välja anda?

Meil on väljas käputäis lugusid, viis-kuus äkki, aga niimoodi sahtlis, poolenisti valmis, on sadu. Tunnen, et kui teha vulgaarsemat muusikat, peab seda maitsekalt tegema. Kui võimalik, tahaksin roppusi vältida, aga kui on vaja väikest vürtsi, siis miks mitte. See on osa kõigi igapäevaelust ja see on minu silmis lihtsalt viis, et oma sõnum leida, seda rõhutada või mingit suuremat jõudu anda.

See on osa kõigi igapäevaelust ja see on minu silmis lihtsalt viis, et oma sõnum leida, seda rõhutada või mingit suuremat jõudu anda.

Milline lugu on su enda lemmik?

Ma ütleks, et viimane lugu, mis meil tuli – „Lauluke murtud sydametele, #techno”. See pole eriti kuulsust kogunud, aga me ei oodanudki seda. Sellesse loosse läks reaalselt mingisugune mõte ka. Tahtsime teha kurvemal toonil ausama loo pidutsemisest. Mõtlesime sõnu ka korralikult, et emotsiooni edasi anda.

Aga kõige lemmikum riim on „Birgittas“ refrääni esimeses pooles: „Stutti ees sa hääletad, see on sinu stiil“. See klikkis viisiliselt.

Loominguline vabadus ja brändi loomine

Kas pilli oskad mängida?

Ei, see on ka probleem, kuid plaanin seda parandada. Olen korduvalt alustanud kitarri õppimist ja kodus on mitu kitarri. See on lihtsalt kättevõtmise asi. Unistus on siiski osata nii-öelda käsitsi muusikat teha.

Unistus on siiski osata nii-öelda käsitsi muusikat teha.

Kas tunned survet sobituda mingisse kindlasse skeenesse või ootusesse?

Võtsime Joosepiga vastu otsuse, et tahame teha peomuusikat. Kuna sihtgrupp, kelle seas tuntud oleme, on pidulised, teeme neile muusikat.

Meil on olemas reggae-, kantri- ja rokklood, aga pole olnud kohta, kuhu neid panna. On lootust, et hakkame kunagi teise nime alt midagi muud tegema. Katsetada tahame kõike.

Kuidas näeb välja teie tööjaotus?

Bookingu ja suhtlemisega tegeleb Joosep, loominguline pool on suhteliselt pooleks.

Kogu sotsiaalmeedia, millega praegu pole liiga aktiivselt tegelenud, on minu teha. Imago ja brändi loomine on samuti minu rida.

Kas olete kunagi mõelnud merchi teha?

Kui teeks, siis arvatavasti esimesed asjad, mida inimesed saaks osta, oleks sokid, välgumihklid ja kondoomid.

Kui teeks, siis arvatavasti esimesed asjad, mida inimesed saaks osta, oleks sokid, välgumihklid ja kondoomid.

DIY-stuudio teki all

Kuidas te laule salvestate? 

Joosepil on Tallinnas armas poissmehe korter. Seal on pisike tuba, kus on nari, mille all on laud ja selle peal arvuti. Paneme seina äärde ühe madratsi, et see summutaks heli. Kui laulame, tõmbame teki ümber pea ja mikri, et jällegi heli summutada.

Kõige raskem on miksimine, sest see on omaette kunstivorm. Sellega tegeleb pigem Joosep.

Kui kaua võtab ühe loo tegemine?

Oleneb. „Tikupoisiga“ läks suhteliselt kiiresti. See lugu meeldis meile mõlemale kohe ja siis läks mõni nädal. Aga järgmise looga võib minna kolm või neli kuud – oleme olnud sellises tegemise staadiumis.

Esinemise adrenaliin

Mis tunne on enne lavale minekut?

Enne esinemist on elevus ja väike ärevus, see teeb pea väga paksuks. Kui lähed lavale ja ütled „Tere õhtust!“ ning näed neid naeratavaid nägusid rahva seas, tekib tunne, nagu kuskilt oleks punn maha võetud ja kogu pinge lihtsalt purskab välja.

Mis on esinemise võti?

Minu arust pole esinemine lihtsalt muusika edastamine publikule. Esinemine on ikkagi meelelahutamine. Mulle meeldib, kui artistid seovad ennast publikuga.

Esinemine on ikkagi meelelahutamine. 

Kasvõi sellest piisab, kui ütled laval midagi publiku kohta. Näitad publikule, et märkad neid. Me Joosepiga proovime laulude vahel inimesi intervjueerida. Aeg-ajalt hüppame ise publikusse. Oleme rahva seas, laulame ja samal ajal tantsime nendega. Kõige tähtsam on ühendada ennast publikuga.

Millist kuvandit sa endale soovid luua?

Mõtlen seda pigem visuaalselt, et mis värvi riideid kanname. Hetkel veel täiustame ja proovime seda arendada.

Iseloomu poolest ei usu, et tahan kunagi hakata mängima kedagi teist. Teen, mis teen ja kui minu iseloom ei sobi, siis mis teha. Autentsus on mulle oluline.

Teen, mis teen ja kui minu iseloom ei sobi, siis mis teha. Autentsus on mulle oluline.

Olen valinud olla see prillidega blond poiss Joosepi kõrval, et lisada natuke salapära.

See annab mingisuguse kihilisuse artisti ja tavainimese vahel. Avalikkuses mängib rolli, et olen terve elu olnud introvert. Isegi klassi ees esitlusi teha oli minu jaoks julgustükk. See ajas mind närvi ja hakkasin selle kallal töötama. Proovisingi rohkem võõraste inimestega rääkida ja öelda „jah“ võimalikult paljudele olukordadele, kus olin sunnitud publiku ees esinema. See on kaasa aidanud.

Nüüd mul pole enam probleemi lavale minna. Aga rohkem enda isiksust näidata… sellega pean veel natuke tööd tegema.

Loominguline geenipagas ja lapsepõlve mõjud

Millega su vanemad tegelevad?

Ema on kunstnik. Põhitöö on tal graafiline disain, aga ta on terve elu ka teisi kunstiga seotud asju teinud. Usun, et see loominguline osa, mis minus on, on temalt tulnud. 

Minu pärisisa lahkus siitilmast, kui olin juba noores täismeheeas ja temalt olen samuti väga palju kaasa saanud. Ta oli üsna loominguline, omal ajal tegi bändi. Temalt olen saanud ellusuhtumise ja moraali. Seda „kompotti“ tunnetan enda iseloomus ja tegevustes – nii ema kui isa mõju. Ja naudin seda, mida nad on mulle andnud.

Kuidas suhtud tagasisidesse? 

Ootan, et tuleks rohkem kriitikat, sest siis on juba päris asi.

Mida sa tahaksid, et inimesed su muusikast kaasa võtaks?

Korraks muusika abil kuhugi teise dimensiooni jõuda. Lihtsalt lasta end vabaks, anda inimesele hetk rahuneda muudest mõtetest, mis on minu arvates ka kogu rõõmsameelsema peomuusika üldine tüvi.

Lihtsalt lasta end vabaks, anda inimesele hetk rahuneda muudest mõtetest, mis on minu arvates ka kogu rõõmsameelsema peomuusika üldine tüvi.

Tehisintellekt loomevaldkonnas

Kuidas suhtud AI-sse loomevaldkonnas?

AI-ga on kõige lihtsam näide, et kui kunagi fotograafia leiutati, siis kõik maalikunstnikud mõtlesid, et mingi masin tuleb ja võtab kogu töö ära. 

Kunstnik näeb vaeva, et maalida kümme tundi päikeseloojangut ja fotograaf teeb selle sekundiga ära. Aga nüüd on mõlemast saanud täiesti omaette ja väga mitmekülgsed žanrid, kunstiliigid. Ootan, mida AI loomemaailmas tegema hakkab. Niisugune digitaalne areng on minu arvates väga lahe.

Ootan, mida AI loomemaailmas tegema hakkab.

Elu suurlinna rütmis

Mis on sinu lemmik pildistamise objekt?

Mingisugune linna-elu. Linnad on nii omanäolised ja peegeldavad hästi inimesi, kes seal elavad ja vastupidi. Linnades juhtub alati midagi lahedat.

Kas näeksid ennast elamas väikses linnas?

Ei tea – olen ikkagi suurlinna inimene. Mulle meeldib tunne, et oled väike tükike tervikust ja kõik kuidagi töötab su ümber ning sa ei saa arugi, kuidas see töötab.

Usun, et kui peaksin kunagi Tallinnast ära kolima ja oleks valik kolida ükskõik kuhu, siis see oleks mingi väga suur linn. 

Kus näed end viie aasta pärast?

Ei taha teha ainult muusikat või ainult pilti. Tahaksin kas tekitada endale või leida ennast osana platvormist, kus saabki kõike teha. Saab teha nalja, midagi tõsist, muusikat ja tuua sinna kõrvale ka visuaalse poole.

Hea näide on „Tujurikkuja”. See on minu lemmikkooslus või kontseptsioon üldse Eesti meelelahutuses. Nemad tegid ka kõike: muusikat, mis olid täielikud hitid, naljavideod ja sketšid. Sealt võtame šnitti päris palju. 

Midagi, mida tahaksid lõpetuseks veel öelda, mis jäi küsimata?

Saan noortele öelda ja seda omast kogemusest, et tegelikult pole piinlikkust olemas.

Asjad on alati ikkagi nii, et kui tahad, et need läheks joonde, siis saad ajada need joonde. 

Tervislikus koguses tuleb mängida ka lolli ja koguda lihtsalt mälestusi. 

Dialoogi ankeet: LENNU

Mis tunne on? 

Tunne on alati hea… Kui ei peaks olema, siis peab endale valetama, et on. Mine tea, äkki petad end ära.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid? 

Arvatavasti treeniksin ennast tippvormi ja kandideeriks kaitseväkke miinituukriks.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga? 

Ainuüksi andest ei piisa, tuleb näha vaeva, et oma kire või idee potentsiaal maksimumi viia. 

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva? 

Liiga vähe elatakse elu nagu filmis. Liiga vähe võetakse aeg maha, et ka stressirohkeid või kehvasid päevi vaadata läbi kolmanda isiku, nähes neis hetkedes tragikomöödiat ja lihtsalt ühte stseeni tervest filmist, milleks on meie igapäevaelu.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud? 

Mulle ei tehta komplimente.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas? 

Kaitsevägi, mis tegi mulle puust ja punasest selgeks, kui paljuks enamaks olen nii füüsiliselt kui ka vaimselt võimeline. Sealne eneseavastus on tõlgendunud suuresti ka minu ellu muudes valdkondades.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2026? 

Tunne on hea, sest hetkel on võimalik noorust nautida, võttes hüvesi ning effektiivsust tänapäeva tehnoloogiast, lisades sellele ka võimaluse võtta sentimentaalselt õppust varasemate generatsioonide noortest, et mõelda ja nautida elu nende moodi ja seda kas põhimõtete, maailmavaadete või ka vabalt riietusstiili poolest.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada? 

Mulle meeldivad väga kollased M&Msid ja kultuurmustikad.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Mari Kedelauk

Leave A Comment

Sarnased artiklid

DIALOOG | Muusik Lennu: paneme rõhku lugudele, millel pole mõtet ja see annabki kõigele mõtte

Published On: May 27, 2026By

Lennu artistinime all tegutsev Lennart Tammiste on osa kiiresti kuulsust koguvast räpiduost jooseppro & Lennu. Nende lugu „Tikupoiss” jõudis vaid mõne kuuga Eesti Spotify top 50 edetabeli tippu. Intervjuus räägib noor muusik, kuidas duo alguse sai ning mis peitub nende edu taga.

Kuidas sa muusika juurde jõudsid?

Olen terve elu muusikast ebatervislikult sõltuvuses olnud. Uurin kogu aeg artistide, nende lugude ja albumite kohta. Minu jaoks on eriline, kuidas muusika kaudu annab nii palju teha, jutustada ja läbi elada. 

Minu jaoks on eriline, kuidas muusika kaudu annab nii palju teha, jutustada ja läbi elada.

Olen mitu korda üritanud alustada. Joosep (duo teine liige – toim.) on minu sugulane ja kui olime 11 või 12, proovisime teha telefonis soundtrack‘i.

Päriselt ühise projektini jõudsime nii, et sõitsime autoga ja kuulasime Eesti kuulsamaid peomuusika artiste. Nendel lugudel pole konkreetset mõtet, aga need töötavad ja annavad peole hinge. Ise oleme noored ja paneme palju pidu. Mõtlesime, et proovime ka.

Nendel lugudel pole konkreetset mõtet, aga need töötavad ja annavad peole hinge. Ise oleme noored ja paneme palju pidu. Mõtlesime, et proovime ka.

Hakkasime „Brigitta” kallal töötama ja alguses pidi see olema paroodia Eesti peomuusikast. Panime valge tahvli peale kirja märksõnad, mida olime kuulnud Eesti peolugudes. Viksisime nendest mingisuguse plönnerduse kokku ja sellest sai „Brigitta”. Alguses ei mõelnud seda avaldada, lugu oli meie sõpradele ja iseendale kuulamiseks, nalja viluks tehtud. Siis aga hakkasime seda teistele ka laskma ja neile meeldis.

Panimegi valge tahvli peale kirja märksõnad, mida olime kuulnud Eesti peolugudes.

Grafitist Spotify tippu

Saime tagasisidet, et pange laul Spotifysse või Soundcloudi. Panimegi ning väga üllataval kombel tuli palju kuulamisi.

Milline loominguline eneseväljendus tuli sinu jaoks esimesena?

Kui laiemalt loomevaldkondadest mõelda, algas see grafitiga.

Teismeiga algas mul rulaseltskondades ja -kultuuris. Hakkasime sõpradega grafitit tegema. Mina eriti ei sodinud seinale, meeldis pigem vihikusse kritseldada. 

Joonistamisest kasvas edasi soov panna midagi rohkemat pildile, kui enda soditud joonistust. Reisidel tegin GoProga suusavideoid. Üldse mitte teades, et mind huvitab videograafia või et niisugune asi olemas on.

Kuidas produtseerimisega lood on?

Produtseerimine on hästi tähtis, eriti klubimuusikas, mis on biidipõhine. Aga sõnad annavad muusikale iseloomu, isegi kui need ei tähenda midagi. 

See on nagu väike pusle, mida kokku panna. Leida sõnu, mis sobivad ja jäävad kõrvu kumisema. Mõnikord tuleb välja, mõnikord ei tule. Aga kui tuleb, siis on tore – nagu „Tikupoiss”.

See on nagu väike pusle, mida kokku panna. 

Siis oli küll kõne emale, et ma oled nüüd kuulus?

Põhimõtteliselt küll. Tegelikult alguses ei rääkinud ma vanematele. Mõtlesin, et tore on teha väikest pulli sõpradega. Ei arvanud, et see suureks asjaks kasvab. Mõtlesin, et ei hakka ema sellega segama, et kuskil SoundCloudis ropendan.

Aga siis kogus laul tuntust ja vanemad said sellest enne teada, kui jõudsin rääkida. Nüüd nad elavad väga kaasa.

Mõtlesin, et ei hakka ema sellega segama, et kuskil SoundCloudis ropendan. 

Rohkem kui hobi

Mis hetkel tekkis tunne, et see pole ainult hobi?

„Birgitta” oli mõnda aega üleval olnud, aga siis polnud meil veel esinemisi. Sellel oli 20 000 kuulamist. Panime lõpuks ka Spotifysse üles ja seal tuli uus laine nendele kuulamistele: esimese paari nädalaga tuhandeid ja tuhandeid kuulamisi. 

Milline oli teie esimene suurem esinemine ja mis tunde see jättis?

Noored ja Näljased pakkusid Joosepile, et teeksime need kaks lugu pulli pärast kontserdil ära. Mina, kes ma tegelikult olen introvert, ütlesin kohe ei.

Samal õhtul vaatasime Joosepiga telekat ja ta pakkus, et läheks ikka ja läksimegi.

Polnud kunagi käinud kuskil klubi backstage’is. Olime täiesti kütkestatud. Siis tuli meie kord, natuke kogusime ennast ja tegime umbes 700-le inimesele oma kaks lugu ära.

Minu üllatuseks tuli esinemine välja. Teine üllatus olid kaif ja adrenaliin, mille lavalt saime. Sealt jäigi väike pisik sisse. Hakkasid tulema uued pakkumised ja ka raha.

Minu üllatuseks tuli esinemine välja. Teine üllatus olid kaif ja adrenaliin, mille lavalt saime.

Kust sinu tekstid tavaliselt alguse saavad – emotsioonist, kujutluspildist või konkreetsest olukorrast?

Kõik algas läbi „Birgitta”. See oli mõeldud paroodiana, polnud otseselt sõnumit ja sealt arenes edasi. 

Edasised lood on tulnud pigem nii, et kujutan enda peas ette mingit emotsiooni. Näiteks milline on ideaalne õhtu või kui teeme klubiloo, siis milline on ideaalne klubiõhtu. 

Edasised lood on tulnud pigem nii, et kujutan enda peas ette mingit emotsiooni. Näiteks milline on ideaalne õhtu või kui teeme klubiloo, siis milline on ideaalne klubiõhtu. 

Niisugune multifilmilik klubiõhtu, kus tuled säravad ja kõik on päriselt rõõmsad. Siis proovin hakata seda utoopilist emotsiooni sõnadesse panema. Need võivad alguses minna hästi absurdseks ja arusaamatuks, pigem juba jutuks või mingiks looks. Sealt sorteerin välja sõnad, mis sobivad viisiga, mis jääb kummitama.

„Birgitta” tuli väga lihtsalt, aga „Tikupoiss” aeglaselt. Mõtlesin neid sõnu ja muudkui proovisin. Refrään oli valmis, aga algsest versioonist jäi alles 50 protsenti lühem. 

Refrään oli valmis, aga algsest versioonist jäi alles 50 protsenti lühem. 

Kas sinu laulusõnades esineb kriitikat noortele?

Kriitikat pole. Olen hämmingus sellest, kui lahe see on, et paneme rõhku lugudele, millel pole mõtet ja see annabki sellele kõigele mõtte. 

Minu arust praegune Triibupasta, Kermo Murel – kõik see meenutab üht pungi ideed, et noori ei huvita. Nad ei otsigi mingit tähtsamat mõtet, nad otsivad lihtsalt nii-öelda väljundit. Lihtsalt viisi, kuidas ennast natukenegi välja elada, kuidas ühtsed olla.

See, kuidas praegu muusika ühendab kõiki noori, on hämmastav. Soov koos lihtsalt vabaks võtta, olla noor ja elada korraks hetkes.

Kas tulevikus tuleb sügavamõttelisemaid lugusid ka?

Kindlasti tuleb. Peas on palju ideid, mis on vaja viisina välja saada. Aeg näitab, kuidas ja millal seda teha saan.

Sajad sahtlipõhja jäänud lood

Kas oled kunagi saanud teksti valmis ja tundnud, et seda ei saa välja anda?

Meil on väljas käputäis lugusid, viis-kuus äkki, aga niimoodi sahtlis, poolenisti valmis, on sadu. Tunnen, et kui teha vulgaarsemat muusikat, peab seda maitsekalt tegema. Kui võimalik, tahaksin roppusi vältida, aga kui on vaja väikest vürtsi, siis miks mitte. See on osa kõigi igapäevaelust ja see on minu silmis lihtsalt viis, et oma sõnum leida, seda rõhutada või mingit suuremat jõudu anda.

See on osa kõigi igapäevaelust ja see on minu silmis lihtsalt viis, et oma sõnum leida, seda rõhutada või mingit suuremat jõudu anda.

Milline lugu on su enda lemmik?

Ma ütleks, et viimane lugu, mis meil tuli – „Lauluke murtud sydametele, #techno”. See pole eriti kuulsust kogunud, aga me ei oodanudki seda. Sellesse loosse läks reaalselt mingisugune mõte ka. Tahtsime teha kurvemal toonil ausama loo pidutsemisest. Mõtlesime sõnu ka korralikult, et emotsiooni edasi anda.

Aga kõige lemmikum riim on „Birgittas“ refrääni esimeses pooles: „Stutti ees sa hääletad, see on sinu stiil“. See klikkis viisiliselt.

Loominguline vabadus ja brändi loomine

Kas pilli oskad mängida?

Ei, see on ka probleem, kuid plaanin seda parandada. Olen korduvalt alustanud kitarri õppimist ja kodus on mitu kitarri. See on lihtsalt kättevõtmise asi. Unistus on siiski osata nii-öelda käsitsi muusikat teha.

Unistus on siiski osata nii-öelda käsitsi muusikat teha.

Kas tunned survet sobituda mingisse kindlasse skeenesse või ootusesse?

Võtsime Joosepiga vastu otsuse, et tahame teha peomuusikat. Kuna sihtgrupp, kelle seas tuntud oleme, on pidulised, teeme neile muusikat.

Meil on olemas reggae-, kantri- ja rokklood, aga pole olnud kohta, kuhu neid panna. On lootust, et hakkame kunagi teise nime alt midagi muud tegema. Katsetada tahame kõike.

Kuidas näeb välja teie tööjaotus?

Bookingu ja suhtlemisega tegeleb Joosep, loominguline pool on suhteliselt pooleks.

Kogu sotsiaalmeedia, millega praegu pole liiga aktiivselt tegelenud, on minu teha. Imago ja brändi loomine on samuti minu rida.

Kas olete kunagi mõelnud merchi teha?

Kui teeks, siis arvatavasti esimesed asjad, mida inimesed saaks osta, oleks sokid, välgumihklid ja kondoomid.

Kui teeks, siis arvatavasti esimesed asjad, mida inimesed saaks osta, oleks sokid, välgumihklid ja kondoomid.

DIY-stuudio teki all

Kuidas te laule salvestate? 

Joosepil on Tallinnas armas poissmehe korter. Seal on pisike tuba, kus on nari, mille all on laud ja selle peal arvuti. Paneme seina äärde ühe madratsi, et see summutaks heli. Kui laulame, tõmbame teki ümber pea ja mikri, et jällegi heli summutada.

Kõige raskem on miksimine, sest see on omaette kunstivorm. Sellega tegeleb pigem Joosep.

Kui kaua võtab ühe loo tegemine?

Oleneb. „Tikupoisiga“ läks suhteliselt kiiresti. See lugu meeldis meile mõlemale kohe ja siis läks mõni nädal. Aga järgmise looga võib minna kolm või neli kuud – oleme olnud sellises tegemise staadiumis.

Esinemise adrenaliin

Mis tunne on enne lavale minekut?

Enne esinemist on elevus ja väike ärevus, see teeb pea väga paksuks. Kui lähed lavale ja ütled „Tere õhtust!“ ning näed neid naeratavaid nägusid rahva seas, tekib tunne, nagu kuskilt oleks punn maha võetud ja kogu pinge lihtsalt purskab välja.

Mis on esinemise võti?

Minu arust pole esinemine lihtsalt muusika edastamine publikule. Esinemine on ikkagi meelelahutamine. Mulle meeldib, kui artistid seovad ennast publikuga.

Esinemine on ikkagi meelelahutamine. 

Kasvõi sellest piisab, kui ütled laval midagi publiku kohta. Näitad publikule, et märkad neid. Me Joosepiga proovime laulude vahel inimesi intervjueerida. Aeg-ajalt hüppame ise publikusse. Oleme rahva seas, laulame ja samal ajal tantsime nendega. Kõige tähtsam on ühendada ennast publikuga.

Millist kuvandit sa endale soovid luua?

Mõtlen seda pigem visuaalselt, et mis värvi riideid kanname. Hetkel veel täiustame ja proovime seda arendada.

Iseloomu poolest ei usu, et tahan kunagi hakata mängima kedagi teist. Teen, mis teen ja kui minu iseloom ei sobi, siis mis teha. Autentsus on mulle oluline.

Teen, mis teen ja kui minu iseloom ei sobi, siis mis teha. Autentsus on mulle oluline.

Olen valinud olla see prillidega blond poiss Joosepi kõrval, et lisada natuke salapära.

See annab mingisuguse kihilisuse artisti ja tavainimese vahel. Avalikkuses mängib rolli, et olen terve elu olnud introvert. Isegi klassi ees esitlusi teha oli minu jaoks julgustükk. See ajas mind närvi ja hakkasin selle kallal töötama. Proovisingi rohkem võõraste inimestega rääkida ja öelda „jah“ võimalikult paljudele olukordadele, kus olin sunnitud publiku ees esinema. See on kaasa aidanud.

Nüüd mul pole enam probleemi lavale minna. Aga rohkem enda isiksust näidata… sellega pean veel natuke tööd tegema.

Loominguline geenipagas ja lapsepõlve mõjud

Millega su vanemad tegelevad?

Ema on kunstnik. Põhitöö on tal graafiline disain, aga ta on terve elu ka teisi kunstiga seotud asju teinud. Usun, et see loominguline osa, mis minus on, on temalt tulnud. 

Minu pärisisa lahkus siitilmast, kui olin juba noores täismeheeas ja temalt olen samuti väga palju kaasa saanud. Ta oli üsna loominguline, omal ajal tegi bändi. Temalt olen saanud ellusuhtumise ja moraali. Seda „kompotti“ tunnetan enda iseloomus ja tegevustes – nii ema kui isa mõju. Ja naudin seda, mida nad on mulle andnud.

Kuidas suhtud tagasisidesse? 

Ootan, et tuleks rohkem kriitikat, sest siis on juba päris asi.

Mida sa tahaksid, et inimesed su muusikast kaasa võtaks?

Korraks muusika abil kuhugi teise dimensiooni jõuda. Lihtsalt lasta end vabaks, anda inimesele hetk rahuneda muudest mõtetest, mis on minu arvates ka kogu rõõmsameelsema peomuusika üldine tüvi.

Lihtsalt lasta end vabaks, anda inimesele hetk rahuneda muudest mõtetest, mis on minu arvates ka kogu rõõmsameelsema peomuusika üldine tüvi.

Tehisintellekt loomevaldkonnas

Kuidas suhtud AI-sse loomevaldkonnas?

AI-ga on kõige lihtsam näide, et kui kunagi fotograafia leiutati, siis kõik maalikunstnikud mõtlesid, et mingi masin tuleb ja võtab kogu töö ära. 

Kunstnik näeb vaeva, et maalida kümme tundi päikeseloojangut ja fotograaf teeb selle sekundiga ära. Aga nüüd on mõlemast saanud täiesti omaette ja väga mitmekülgsed žanrid, kunstiliigid. Ootan, mida AI loomemaailmas tegema hakkab. Niisugune digitaalne areng on minu arvates väga lahe.

Ootan, mida AI loomemaailmas tegema hakkab.

Elu suurlinna rütmis

Mis on sinu lemmik pildistamise objekt?

Mingisugune linna-elu. Linnad on nii omanäolised ja peegeldavad hästi inimesi, kes seal elavad ja vastupidi. Linnades juhtub alati midagi lahedat.

Kas näeksid ennast elamas väikses linnas?

Ei tea – olen ikkagi suurlinna inimene. Mulle meeldib tunne, et oled väike tükike tervikust ja kõik kuidagi töötab su ümber ning sa ei saa arugi, kuidas see töötab.

Usun, et kui peaksin kunagi Tallinnast ära kolima ja oleks valik kolida ükskõik kuhu, siis see oleks mingi väga suur linn. 

Kus näed end viie aasta pärast?

Ei taha teha ainult muusikat või ainult pilti. Tahaksin kas tekitada endale või leida ennast osana platvormist, kus saabki kõike teha. Saab teha nalja, midagi tõsist, muusikat ja tuua sinna kõrvale ka visuaalse poole.

Hea näide on „Tujurikkuja”. See on minu lemmikkooslus või kontseptsioon üldse Eesti meelelahutuses. Nemad tegid ka kõike: muusikat, mis olid täielikud hitid, naljavideod ja sketšid. Sealt võtame šnitti päris palju. 

Midagi, mida tahaksid lõpetuseks veel öelda, mis jäi küsimata?

Saan noortele öelda ja seda omast kogemusest, et tegelikult pole piinlikkust olemas.

Asjad on alati ikkagi nii, et kui tahad, et need läheks joonde, siis saad ajada need joonde. 

Tervislikus koguses tuleb mängida ka lolli ja koguda lihtsalt mälestusi. 

Dialoogi ankeet: LENNU

Mis tunne on? 

Tunne on alati hea… Kui ei peaks olema, siis peab endale valetama, et on. Mine tea, äkki petad end ära.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid? 

Arvatavasti treeniksin ennast tippvormi ja kandideeriks kaitseväkke miinituukriks.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga? 

Ainuüksi andest ei piisa, tuleb näha vaeva, et oma kire või idee potentsiaal maksimumi viia. 

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva? 

Liiga vähe elatakse elu nagu filmis. Liiga vähe võetakse aeg maha, et ka stressirohkeid või kehvasid päevi vaadata läbi kolmanda isiku, nähes neis hetkedes tragikomöödiat ja lihtsalt ühte stseeni tervest filmist, milleks on meie igapäevaelu.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud? 

Mulle ei tehta komplimente.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas? 

Kaitsevägi, mis tegi mulle puust ja punasest selgeks, kui paljuks enamaks olen nii füüsiliselt kui ka vaimselt võimeline. Sealne eneseavastus on tõlgendunud suuresti ka minu ellu muudes valdkondades.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2026? 

Tunne on hea, sest hetkel on võimalik noorust nautida, võttes hüvesi ning effektiivsust tänapäeva tehnoloogiast, lisades sellele ka võimaluse võtta sentimentaalselt õppust varasemate generatsioonide noortest, et mõelda ja nautida elu nende moodi ja seda kas põhimõtete, maailmavaadete või ka vabalt riietusstiili poolest.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada? 

Mulle meeldivad väga kollased M&Msid ja kultuurmustikad.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Mari Kedelauk