„Meie Erika”

Režissöör: German Golub

Stsenarist: Mehis Pihla

Operaator: Rein Kotov

Helilooja: Aleksandra Vilcinska

9/10 

„Meie Erika” ei ole ainult film võitjast ja tema saavutustest. See räägib rahvuslikust uhkusest, visast tööst, keerulistest algustest ja tuletab meile kõigile meelde, et iga legendi taga on alati inimene. 

Tudengi-Oscari võitja („Mu kallid laibad”, 2020) German Golub on toonud vaatajate ette oma esimese täispika mängufilmi. Filmis rullub lahti keerukas ja üdini inimlik lugu Erika Salumäest. „Meie Erika” ei ole pelgalt film sportlasest – see on peegeldus ka Eesti taasiseseisvumisest. Raske minevikuga, hambad ristis ära kannatatud ja välja teenitud ning nüüd üdini meie.

„Meie Erika” ei ole pelgalt film sportlasest – see on peegeldus ka Eesti taasiseseisvumisest. Raske minevikuga, hambad ristis ära kannatatud ja välja teenitud ning nüüd üdini meie.

On isegi kurb, et film on vaid veidi üle kahe tunni pikk. Mida kauem vaataja koos Erikaga aega veedab, seda rohkem kogeb ta sportlase keerukat teekonda. Näeb ohvreid ja pingutust, mida tippu jõudmine ühelt noorelt Elva tüdrukult on nõudnud. Ja neid ei ole vähe.

Näeme keerulisi ja valusaid perekondlikke suhteid, raskeid tagasilööke, võimupositsioonide kuritarvitmist ning vapustavalt suurt südikust – kõike, mida tippu jõudmine ühelt noorelt Elva tüdrukult on nõudnud. Ja sellise teekonna läbimine on tegelikult vist auväärsem kui võit. 

Veidi alla kahe miljoni euro suuruse eelarvega on tehtud imelist tööd. Rattaspordi ümber keerlevaid filme on maailmas võrdlemisi vähe. Golubi ning operaatori Rein Kotovi koostöö tulemuseks on peale kaunite vaadete ka sügav visuaalne teekond tippu, mis annab vaatajale tihti võimaluse ise mõelda, mida Erika tegelikult kogeb.

Sinise, musta ja valge värvi kasutamine filmi jooksul toob esile nii Erika kui ka Eesti võitlust enda unistuste nimel. Kokku viies riigis (Eestis, Lätis, Leedus, Soomes ja Gruusias) filmitu võimaldab lool end visuaalselt ja ajaliselt arendada, kuid keskmesse jääb siiski meie Erika ning tema sisemine võitlus ka väljaspool võistlusi. 

Sinise, musta ja valge värvi kasutamine filmi jooksul toob esile nii Erika kui ka Eesti võitlust enda unistuste nimel.

Ka heliga antakse edasi eri vaatevinkleid ühe inimese ümber keerlevast loost. Kui raadiosaatejuhtide dialoogidest kuuleme erinevaid vaateid Erika võidule, siis helilooja Aleksandra Vilcinska on loonud „Meie Erika” jaoks kauneid meloodiaid. Kord kergeid ja unistavaid, siis pingelisi ja rusuvaid, mis annavad filmile ilma ühegi sõnata sügavamaid tähendusi.

Just vaataja peab suutma muusikast lugeda Erika tegelikku teekonda. Eks iga filmiga ole nagu raamatuga – neid tarbides peegeldavad need enim meid endid. Kõige raskem on vaadata kannatusi, kui need muutuvad isiklikeks. Kõige magusamad on võidud, kui need on sinu. „Meie Erika” puhul lastakse just igal vaatajal täita lüngad isemoodi. 

Eks iga filmiga ole nagu raamatuga – neid tarbides peegeldavad need enim meid endid. Kõige raskem on vaadata kannatusi, kui need muutuvad isiklikeks. Kõige magusamad on võidud, kui need on sinu. 

Karolin Jürise (Erika) rollitäitmine on midagi enamat kui lihtsalt kangelase ekraanile toomine. Erika ei ole müüt või aukartust tekitav monument – ta on inimene, kes pingutab vere ninast välja, et olla võitja. Et olla armastatud. „Meie Erika” ei romantiseeri raskusi, vaid näitab publikule, kui ropult raske, ebaõiglane ja kohati üksildane võib tee tippu olla.

Erika ei ole müüt või aukartust tekitav monument – ta on inimene, kes pingutab vere ninast välja, et olla võitja. Et olla armastatud. 

Golubi käekirja iseloomustab detailitundlikkus. Isegi osa lõputiitritest on lahendatud kahekeelse visuaalse peegeldusena justkui näitamaks, et igal lool on kaks poolt. Kui Golubi esimese täispika mängufilmi kallal üldse norida saaks, siis kaotaks ta minu hinnangul vaid pool punkti mõne üksiku kostüümi eest, mis tundusid mulle ehk veidi modernsed ning ehk ka liiga vähese lapsepõlve esitamise tõttu. See-eest saab ta suure naeratuse, et võimaldas mul kui vaatajal ise mõelda ja tõlgendada Erika teekonda tippu. 

Ühtlasi on oluline mainida, et ehk iga film ei peagi vaataja mõttemaailma drastiliselt muutma. Vahel piisab hea filmi puhul sellest, kui saad tulede süttides aru, et olid just empaatiline ühe või ehk ka mitme tegelase suhtes. Ühe hea filmi ülim tulemus võibki olla arusaam, et inimlikkus mõista kedagi, kes on meist endist erinev, kandub vaatajaga edasi ka väljaspool kinosaali. Sellist emotsiooni suutis „Meie Erika” päris hästi vaatajale edasi anda.

Ja kui juba punktide jagamiseks läks, siis tuleb veel mainida, et viimased pool punkti võtaksin ma maha, sest täielikku perfektsust ei ole siinses ilmas vist olemas.

Ühe hea filmi ülim tulemus võibki olla arusaam, et inimlikkus mõista kedagi, kes on meist endist erinev, kandub vaatajaga edasi ka väljaspool kinosaali.

Ehk peitubki filmi võlu selles, et ta ei tee Erikast legendi – ta ei tõsta teda pjedestaalile, vaid toob sportlase vaatajale lähemale. 

 

Toimetas: Annaliisa Karu

Illustratsiooni foto: Robin Roots/Õhtuleht

Illustreeris: Daria Taranzhina