Modell ja hambaarstitudeng Katarina Ojaperv räägib ausalt enda valusast kogemusest modellinduses. Ta tahab aidata ka teistel aru saada, et see, kuidas noorte modellidega käitutakse, ei ole normaalne. 

Miks sa otsustasid modellindusega alustada ja kaua sellega tegelesid? 

Tegelikult juba üheksandas klassis. Kui ma olin 16, siis võttis üks Eesti agentuur minuga ühendust. Ma käisin nendega kohtumas ja mulle tundus, et võiksin sobida. Nemad küll tahtsid natukene pikemat tüdrukut ehk siis nende standarditele ma ei vastanud, aga ma mõtlesin, et kui keegi minuga juba ühendust võttis, siis ma proovin ise kuhugi mujale agentuuri minna. 

Kaamera ees meeldis mulle juba varemgi olla. Kui ma olin viiendas klassis, hakkasime onutütrega koos pildistmas käima ehk see oli mulle juba meelepärane valdkond. Modellindusega olen tegelenud kokku viis aastat, kuid vahepeal oli pooleteise aasta pikkune paus. Praegu on mul kehtiv leping ühe Eesti agentuuriga.

Mis on sind modellinduses hoidnud?

Kui ma modellindusega alustasin, siis mul oli väga suur unistus töötada välismaal. Enda esimese agentuuriga see ei õnnestunud, sest selleks hetkeks, kui nad mulle pakkusid välismaal tööd, olin ma pettunud ja ei soovinud nendega enam koostööd jätkata. Selle võimaluse ma ütlesin ise ära. 

Teise agentuuriga, millega ma praegu koostööd teen, läks ka kaua aega, sest nad ei olnud nõus mulle otsima tööotsi minu kooli tõttu. Ma ei olnud nõus võtma vaheaastat niimoodi, et ma ei tea, mis minust saab. Kuna ülikooli kandideerimise ajaks ei olnud konkreetseid pakkumisi, jätkasin kooliga. Alles see suvi tundis Londoni agentuur ise minu vastu huvi ja ma tundsin, et lõpuks ometi saan oma unistuse täita. Ma teadsin, et kui ma seda ära ei tee, siis ma kunagi hiljem vaatan tagasi ja kahetsen. 

Ma teadsin, et kui ma seda ära ei tee, siis ma kunagi hiljem vaatan tagasi ja kahetsen. 

Millised on olnud sinu kogemused agentuuridega?

Ma ei saa kindlasti öelda, et kõik on olnud üdini positiivne või negatiivne. On olnud perioode, kus on öeldud, et ma arenen ja pildid tulid head välja. Mõnel castingul öeldi, et olen väga tubli. Samas on aegu, mil mitte miski pole minu juures sobinud. 

Mida täpsemalt on sulle öeldud?

See on hästi tavaline, et kritiseeritakse välimust ja kehakaalu. Aga ma ei ole näiteks kuulnud, et teistele oleks öeldud “Sa riietud nagu vanaema”. Ma olen hästi palju kriitikat saanud oma riietumisstiili kohta. Mind on üritatud muuta sellises suunas, mis pole enam päris mina. 

Juuste osas olen ka hästi palju kriitikat saanud. Minult küsiti, kas ma käin oma juukseid mehaaniku juures värvimas. Ma kirjutasin tegelikult need asjad üles. Mulle öeldi, et mul on paksud käed, aga see võrdub sellega, et mul oli triitsepsit näha ehk ma olin nende jaoks liiga lihaseline. Näonaha kohta öeldi, et kui ma näonahka korda ei saa, siis mitte ükski klient ei taha mind. 

Kui ma Londonisse läksin, siis mulle ei öeldud ühtegi halba sõna. See, kuidas Eesti agentuurid mind kohtlesid, versus see, kuidas Londonis mind koheldi, panigi  mõtlema, et miks siin ei ole viisakust. Mulle on öeldud, et minu mõõtudega saab ainult Türki minna, mis on täpselt samamoodi kehaliselt halvustamine. Keelati ära trennis kükkide tegemine, aga samal ajal puudub arusaam, kuidas inimkeha toimib ja kuidas tegelikult vormi saada. 

Ma ei ole kuulnud, et teistele oleks öeldud “Sa riietud nagu vanaema”.

Mul on pigem olnud probleeme sellega, et ma olen just hästi palju trenni teinud ja olen lihaseline, aga lihast ei saa enam ära trenniga. Ainult näljutamisega saab kehavalkudest lahti ehk ka seeläbi on igasuguseid toitumishäireid süvendatud. 

Eestis on mõõdud kuidagi hästi olulised. Aetakse sentimeetri täpsusega taga, et kui puus on alla 90 cm, siis alles räägime. Londonis peaaegu isegi ei mõõdetud. Enda kogemusest ütleks küll, et Eestis agentuuride lähenemine ei ole ajaga kaasas käinud. Välismaal on rohkem mindud selle peale üle, et tegelikult on iga inimene eriline ja temas leidub midagi muud kui puusa ümbermõõt. Esimesest agentuurist tulingi toitumishäirete pärast ära. Kritiseerimist ja halvustamist oli minu jaoks liiga palju. Toitumishäiretega tegelen siiamaani ja jään ka tegelema. 

Samas juuste ja riiete kommentaarid olen ma lihtsalt võtnud ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast välja. See ei ole minu jaoks oluline olnud. Neid kommentaare tulebki lihtsalt ignoreerida, sest võib-olla on ütlejal halb päev ja see pole isiklikult suunatud. Kui sa võtad isiklikult, on sellest pärast väga raske üle saada. 16aastasena ei suutnud ma mõista, et kui mu keha kommenteeritakse, siis see pole normaalne. Too hetk ma mõtlesin, et ta on minu jaoks autoriteet ja ma pean teda kuulama. Tegelikult pead sa ennast kuulama. Kuskilt jookseb piir. Modelliagentuurid võivad jätta mulje, et nad teavad kõike, aga ilmselgelt nii see ei ole. Nemad näevad ainult oma visiooni, mis ei pruugi kattuda modelli visiooniga. 

16aastasena ei suutnud ma mõista, et kui mu keha kommenteeritakse, siis see pole normaalne.

Kas sa oled midagi enda juures muutnud agentuuride kriitika pärast?

Mulle on juuksurit soovitatud. Ma käisin seal ja ei jäänud rahule. Kui ma ütlesin seda, et mulle ei meeldinud, siis nad ütlesid, et sa ei tea midagi. Riietumise koha pealt täpselt samamoodi. Nad saatsid mulle linke, milliseid riideid peaksin ostma. Kui ma ütlesin neile, et pärast pildistamist ma neid riideid ei kannaks, öeldi, et kanna oma vanaema riideid siis edasi. Manipuleeriti, et ma ikkagi hakkaks nende käitumise järgi tegutsema.

Miks sa oled nõus seda taluma?

Mul oli eesmärk välismaale saada ja sellepärast ma talusingi. Nüüd lõpeb õnneks kohe leping ära, mida ma ei pikenda. Ma sain oma unistuse täita ja Londoni agentuuriga ei pea ma lepingut lõpetama. 

Mis juhtus Inglismaal, et sa sealt varem ära tulid?

Mulle ei sobinud sealne elukeskkond. Elasin modelli korteris, mis polnud küll kohustuslik ja ma oleks võinud ise üürida mingi koha, aga rahalistel põhjustel ma seda ei teinud, sest Londonis on üüripinnad väga kallid. Nii läksin elama nende poolt pakutavasse korterisse, kus ma elasin koos kümne erinevast riigist pärit tüdrukuga. Kõigil olid väga erinevad harjumused. Kõige hullem probleem oli see, et majas oli hallitus ja see hakkas lõpuks tervisele. Me kõik köhisime ja aevastasime. 

Kõige hullem probleem oli see, et majas oli hallitus ja see hakkas lõpuks tervisele. Me kõik köhisime ja aevastasime. 

Meil ei olnud majas tolmuimejat ja seda ei toodud ka kordagi selle aja jooksul, kui mina seal olin. Samas olid põrandateks vaibad, mida polnud vist ammu saanud puhastada. Seal oli ikka väga räpane. Tagasi ei tahtnud minna ka sellepärast, et mul ei olnud konkreetseid töid planeeritud ja ma ei soovinud minna nii, et ma ei tea, kas ma saan üldse tööd. 

Stressi ajasid mõtted, kas ma saan oma metroo pileti eest maksta, kas ma jään miinusesse kui tagasi Eestisse lähen, kas ma saan osta normaalset toitu. Ma ei tahtnud minna Londonisse niisama elu nautima, vaid minu jaoks oli oluline see, et ma teen tööd ja teenin raha. Mul õnnestus kolme nädalaga kasum teenida ehk siis ma ei tahtnud sinna tagasi minna. 

See korter on kindlasti koht, kuhu ma ei taha enam tagasi minna. Ma jagasin tuba ühe 30-aastase Kuuba tüdrukuga, kes tegi kanepit ja tal olid üldse väga imelikud harjumused. Stressikoorem oli väga suur. 

Mida see agentuur rahaliselt kattis?

Mitte midagi ei kaetud. Korter arvestati palgasummast maha ja ka lennupiletid pidi ise maksma. Nad küll pakkusid toetust, et kui sa oled töö ära teinud, siis nad maksavad teatud protsendi tasust ettemaksuna, et saaksid Londonis hakkama, aga kui ma seda küsisin, siis mulle seda ei makstud. Võib-olla ma sain lepingust valesti aru. 

Kuidas olid lood töö tasustamisega?

Londonis oli küll hästi. Seal ma ei tundnud, et kuidagi oleks alatasustatud. Eestis väga ei makstagi tööde eest. Pigem antakse kinkekaart või toode, aga otsest rahasummat ei pakuta. Siin ma olen küll tundnud, et see ei ole väärt. Ma olen isegi mingitest töödest ära öelnud, kui ma olen tundnud, et see ei ole piisav tasu. Londonis seda probleemi ei olnud. 

Mis ajendas sind sellest teemast TikTokis rääkima?

Kui ma rääkisin teiste tüdrukutega agentuuris, siis ma tundsin end imelikult, kui ainult minuga käitutakse nii. Teistele ei ole nii palju negatiivseid asju öeldud ja siis ma mõtlesingi, et miks mina olen see must lammas, kellele võib kõike öelda. Pärast TikTokis jagamist hakkasin ma saama kirju teistelt tüdrukutelt, kes samamoodi tegelevad modellindusega. Paljud ütlesid, et ka neid on väärkoheldud. Mulle on ka kirjutatud, et milleks peaks valmis olema, kui tahaks modelliks saada. Ehk siis juba see, et ka teistel oli huvi, ajendas mind aina edasi rääkima. 

Ma arvan, et see pole tabuteema, aga see on nii vaigistatud, et sellest ei julgeta rääkida. TikTokis olen ma saanud ka negatiivset tagasisidet just teiste modellide poolt. Nad arvavad, et see ei ole normaalne rääkida töö negatiivsest poolest ja ma jätan modellimaailmast hästi tumeda mulje. Aga ma ei räägi isiklikust pettumusest või masendusest. Tahan aidata ka teistel tüdrukutel aru saada, et see pole normaalne. 

Agentuurid võiksid ise aru saada, et see ei ole normaalne. Ka oma sõnadega saab haiget teha. Mul on olnud väga lahedaid kogemusi ja väga lahedaid võimalusi tänu modellindusele. See maailm ei ole must-valge. Aga elementaarsest viisakusest on hetkel puudu.

Kas sa oled agentuuridele otse öelnud, mida sa tunned või arvad?

Agentuuride omanikele otse ei ole öelnud. Neile, kes on abis, olen küll öelnud.

Kuidas nad reageerisid?

Tavaliselt on nemad hästi tolereerivad, mõistvad ja empaatilised. Ma ei tea, kas nad on agentuuri omanikega sellest rääkinud või mitte, aga vähemalt ma olen oma mure edasi rääkinud.

Kuidas on sinu suhtumine modellindusse muutunud?

Kui ma Londonis olin, hakkasin väga väärtustama ülikooliharidust. Ma õpin teisel kursusel ehk mul oli üks aasta hambaarsti õpitud ja ma hakkasin nii palju rohkem väärtustama seda, et ma tajun maailma palju avaramalt. Mul on ka tugev hariduse baas olemas, nii et saan rääkida kasvõi mingitel ühiskondlikel teemadel. Seal modelli korteris ei olnud inimesi, kellega nendest teemadest rääkida. Neil ei ole selliseid baasteadmisi maailmas toimuvast, vaid rääkisid ainult sellest, mis nad sõid või kuidas pildistamine läks. 

Kui ma Londonis olin, hakkasin väga väärtustama ülikooliharidust.

Modellimaailmast on natukene teine arusaam tekkinud. See ei ole nii lilleline, kui ma alguses arvasin. Kuid sotsiaalmeedias kõik modellid näitavad ainult seda ilusat poolt, et käisid pildistamas ja on glamuursetel üritustel.

Mida sa tahaksid öelda nendele tüdrukutele, kes on praegu selles olukorras, kus sina olid?

Rääkige sellest probleemist kasvõi oma vanematega, lähedaste ja sõpradega. Kui teil on julgust, palun rääkige ka modelliagentuuridega, sest nad peavad teada saama, mida te tegelikult tunnete. Kui te räägite sellest hiljem, nagu mina, siis on liiga hilja. Kui sa tunned, et sind on väärkoheldud, siis vaid sellest rääkides saad olukorda muuta. 

Kas sa oled mõelnud teha ka oma modelliagentuuri?

Ma mõtlesin seda kunagi, kui ma esimese modelliagentuuriga koostöö lõpetasin. Ma tahtsin teha modelliagentuuri just sellepärast, et mitte kunagi kedagi teist nii koheldaks, nagu mind koheldi. Nüüd tunnen, et see ei ole see maailm, millega ma tahaksin ennast siduda ja ülikooliharidus on minu jaoks prioriteet.

---

Tööinspektsiooni kommentaar. Vastas tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist Vladimir Logatšev:

Kas tööinspektsioonile on tulnud kaebusi modelliagentuuride kohta ning kuidas sellistele kaebustele reageeritakse?

Tööinspektsioonini modelliagentuure puudutavaid pöördumisi jõudnud pole.

Lähtudes konkreetsest modellinduses aset leidnud juhtumist, võib kahjuks oletada, et sedalaadi diskrimineerimist esineb selles valdkonnas rohkem, kui me sooviksime. Modellidele tuleks kindlasti kasuks teadlikkuse suurendamine võrdse kohtlemise põhimõtetest, et nad oskaksid end paremini kaitsta ebasoodsa ja ebavõrdse kohtlemise eest.

Kui modelli koheldakse halvasti mõne välismaise agentuuri poolt, siis mida saab üldse tööinspektsioon sellises olukorras teha?

See sõltub töötajaga sõlmitud lepingu liigist. Suure tõenäosusega töötavad modellid VÕS lepinguga (võlaõigusseaduse leping, mille alla kuuluvad ka töövõtu- ja käsunduslepingud). See tähendab, et teenuse osutamise tingimused ja võimalikud elutingimused sõltuvad poolte kokkuleppest. 

Kui sõlmitud on ikkagi tööleping, siis tuleb vaadata, kas tööandjaks on Eesti ettevõte või välismaine ettevõte. Kui tööandjaks on välismaine ettevõte, siis tööinspektsioon sekkuda ei saa. Kui tööandjaks on Eesti ettevõte, kes saadab modelli lähetusse, siis saab tööinspektsioon sekkuda, kuid väga palju sõltub asjaoludest ja konkreetsetest detailidest. Vaadata tuleb ka seda, kas tegemist on lähetatud töötajaga.

 

Illustratsiooni foto: Marianna Gunja

Ilustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Johannes Peetsalu