Kohtume loodusfotograaf Janek Joabiga keset Võrumaa metsa, nelja tee ristil. On detsember ja maapind on jätkuvalt rohekas-pruun, sest lund pole ka pärast jõule. Aga meie ei tulnudki metsa lume pärast. Meie tulime metsa pärast.

Janek on enda sõnul pigem kondaja või uitaja kui loodusfotograaf. Ta on näinud 55 kevadet ja tegutseb metsas sageli koos noortega. Erinevalt enamikust inimestest eelistab Janek käia teeraja kõrval, mitte teerajal. „Metsik loodus on ilusam kui kontrollitud loodus,“ lausub ta.

Alguses kõnnime aga mööda teerada. Janek näitab mulle oksal külmunud veepiisku ja nopib samal ajal maast üles sinna vedelema jäänud kommipaberi. „Prahti hakkab nüüd ilmselt prügireformi tõttu metsa jälle rohkem tekkima,“ ütleb ta vaikselt. Mõne hetke pärast kaldume juba rajalt kõrvale. 

Lapsed tuleb metsa viia

Janek juhib metsaringi ning viib noori metsa ajal, mil paljud täiskasvanudki sinna enam ei satu. Tema sõnul on oluline, et noored looksid loodusega sideme ja oleksid seda ise kogenud, mitte ainult õpikutest lugenud. „Mõned lapsed küsivad, millal nad jälle metsa saavad,“ tõdeb Janek.

Peaaegu alati viib ta lapsed kohtadesse, kus ta teab, et on midagi huvitavat – näiteks mõni kakupesa või muu eriline paik. Nii tekib noortel „ma tean midagi“ efekt. 

Janeki arvates ei tunne isegi bioloogiaõpetajad loodust alati isiklikult. Neil on õpitud teadmised selle kohta, kuidas loodus toimib, kuid reaalne kokkupuude jääb puudulikuks.

Kõige keerulisem ongi Janeki meelest seletada metsa põhitõdesid täiskasvanutele. Näiteks seda, et karu ei ründa inimest ilma põhjuseta. Me kardame seda, mida me ei tunne. „Tihti on täiskasvanutele raskem selgitada, et hunt ei tule sulle lihtsalt metsas kallale. Kui lastele piisab ühest korrast, siis täiskasvanutel läheb mõistmiseks kolm või rohkem korda,“ nendib ta.

Janekile on öeldud, et ta ei tohiks lapsi üldse metsa viia, sest loomad pidavat neile kallale tulema. Ta saadab sellised hirmud pikalt. “Tegelikult ei ole Eesti looduses midagi sellist karta, kuna loomad hoiavad inimesest pigem eemale,” ütleb Janek.

Kogemused on tähtsad

Janeki sõnul on 1.–4. klassi loodusõpetuse õpikud tehtud liiga lihtsaks. Samuti leiab ta, et kõiki noori ei olegi võimalik jäädavalt metsaga siduda – nii nagu kõigist matemaatikatunnis käijatest ei saa matemaatikuid. Ja ei peagi saama.

Kuid oluline on see, et lapsed kogeksid ise, kuidas ilm muutub ja kuidas maitseb metsas kevadine jänesekapsas. Metsas õpid, kuidas päriselt kraavi ületada.

Janek räägib loost, kus üks jahimees lasi maha mägra, arvates, et tegu on kährikuga. „Milles oli vaene mäger süüdi? Selles, et jahimees on rumal?“ küsib ta. Looduse tundmine tuleb päriselus kasuks.

Ta meenutab ka korda, kui tema metsaringi noored leidsid pesast välja kukkunud kakupoja ja hoidsid teda seni, kuni Janek tuli redeliga ning pani poja tagasi pessa. See elamus jääb neile meelde. Metsas saadud kogemused on nagu iidoli kontsert – need jäävad mälestustesse ja ei kao.

Kui lapsel tekib metsaga emotsionaalne side, jääb see meelde nagu õppiminegi. Janek ütleb, et tema eesmärk on tuua inimesed tagasi loodusesse.

Lindudega rääkimine

Oleme jõudnud uude metsa. Janek vilistab kakule. Hetkega ilmuvad meie lähedusse tihased – neil tekib paanika, et nad süüakse ära. „Parim kaitse on rünnak,“ selgitab Janek. Pärast umbes viit minutit kakukombel vilistamist saavad tihased aru, et ohtu pole ja lendavad minema.

Janek vilistab kakule. Hetkega ilmuvad meie lähedusse tihased – neil tekib paanika, et nad süüakse ära.

Janek on õppinud kaku häälte tegemist katsetamise kaudu. Ta meenutab, kuidas tema poeg tegi ühel õhtul järve ääres kaku häält ja „rääkis“ kakuga. Lähedal ööbinud matkalised kirjutasid hiljem Facebookis, et see oli üks nende elu suurimaid elamusi, et üks laps öösel kakuga „rääkis“. 

Räägime Janekiga tema lapsepõlvest ja sellest, kuidas ta kõndis kaks-kolm kilomeetrit teekõrval metsa ning seikles vanades sõjakaevikutes. „Brežnev (NLKP Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev – toim.) oli just ära surnud, kui ma kuuendas-seitsmendas klassis sõbraga metsas käima hakkasin. Ma olin muidu paras marakratt, aga metsas sain ma lihtsalt olla,“ meenutab ta.

Tänapäeval näeb Janek, et paljud vanemad ei vii oma lapsi enam metsa. „Neil on hea meel, et keegi nende lastega tegeleb,“ ütleb ta. 

Metsas käimine pole noorte seas populaarne, sest selle eest ei saa raha ja see pole popp. „Kui see pole IT või rahaga seotud, siis see paljusid ei huvita,“ ütleb Janek. 

Müttame mööda pehmet pinnast küngastest üles ja alla. Meie ümber on langenud puud, millest kord ronime üle ja kord alt läbi.

Kohtumine karuga

Janek räägib, et suvel nägi ta pojaga sõites metsatuka vahel karusid. Nad peatasid auto ja läksid vaatama karuema koos nelja pojaga. Janek jooksis neile mööda põldu järele. „Emakaru on väga ettevaatlik – ajab pojad puu otsa ja jälgib eemalt. See jutt, et oled kohe surnud, kui ema ja poja vahele satud, on jama,“ lausub ta.

Teine kord nägi Janek koos oma pojaga karu jälgi ja nad otsustasid uurida, kas karu on metsast välja tulnud. Jäljed kadusid ja siis, umbes 15 meetri kaugusel, ajas isakaru end püsti. Janeki poeg ütles talle seepeale: „Anna, kurat, fotokas.“ Karu sai aru, et tegu on inimestega ja lahkus. „Enda pärast ma ei kartnud, aga lapsega metsa tulla ja siis seal on isakaru… ja tema ütleb: anna, kurat, fotokas!“ muigab Janek.

Kõnnime veidi edasi ja näeme tutt-tihast. Janek räägib, et neid kutsutakse tihti ka punkariteks, kuna nende sulestiku välimus meenutab punkari soengut.

„Ära karju, ega sa metsas ole!“

Uurin, kas Janek käib öösiti metsaga rääkimas? Ta vastab, et pigem räägib mets temaga. Veebruaris on kakud eriti häälekad. Ta räägib sageli näiteks värbkakuga. Millest? Seda Janek ei tea. „Olen tund aega vilistanud nii, et lind istub paari meetri kaugusel ja vilistab vastu,“ ütleb Janek.

Mõned värbkakud on marakratid, mõned nahaalsed. Kuigi nad pole fotograafi jaoks eriti huvitavad, on nad pesa kaitstes erakordselt ägedad. „Nad on mul põse veriseks tõmmanud ja peas istunud,“ meenutab Janek. Ja just selle põnevuse pärast ta metsas käibki.

Janeki sõnul ei tohi metsas karjuda. Kui sa karjud, ei kuule sa midagi. Ta valib metsa minnes riided, mis ei sahise ja liigub eriti vaikselt. “Muidugi võib metsas hääli teha, aga kui sa karjud, siis sa ei kuule end ümbritsevat,” lausub ta.

Muidugi võib metsas hääli teha, aga kui sa karjud, siis sa ei kuule end ümbritsevat.

Müttame sambla tekiga kaetud mäest üles ja oleme tagasi tee peal. Kõnnime veel veidi. Janek korjab maast plastikust tüki, mis meenutab saapakanda. Olemegi naasmas autode juurde. „Üleval, puude latvade juures, on tuul aga meie juures on rahu. Ja kusagil meie ja taeva vahel laulavad linnud,“ sõnab ta mõtlikult.

Ära karda – mine metsa

Küsin, mida tahaks Janek inimestele südamele panna. „Minge loodusesse ja ärge kartke – küsige,“ ütleb ta. Metsas juhtub, et kukud, saad märjaks või eksid. Aga järgmine kord tead juba paremini.

„Märka, mis sinu ümber on. Kui oks pole ühest küljest ilus, vaata vastu päikest – vaata veepiisku,“ räägib Janek. Samuti ei tohi käega lüüa ega mõelda, et kui karu ei näinud, siis polnudki midagi. Janek on veendunud, et loomad näevad meid – see on meie viga, et meie neid ei näinud.

Seega, minge metsa! Minge loodusesse, päriselt!

 

Illustratsiooni foto: Janek Joab

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Janella Jugaste