6. oktoobril tuli Prantsusmaalt uudis, et ametlikult vähem kui 14 tundi ametis olnud valitsuskabinet astub koos peaminister Sébastien Lecornuga tagasi. Ta oli kahe aasta jooksul juba viies peaminister, kes oma ameti enneaegselt maha pani. 

Prantsusmaa poliitiline mudel erineb oluliselt näiteks Eesti omast. Tegemist on poolpresidentaalse süsteemiga, kus täidesaatev võim jaguneb presidendi ja peaministri vahel. Kuigi president nimetab peaministri, peab viimane suutma rahvusassamblees (ehk parlamendi alamkojas) kokku koguda piisava toetuse, et valitseda. Seda eelkõige riigieelarve vastuvõtmiseks. Nii on tekkinud olukord, kus Prantsusmaa peaministrid vahetusid lühikese aja järel.  

Rahvusassamblee on jagunenud kolmeks suureks plokiks: president Emmanuel Macroni tsentristlik leer, vasakpoolne liit ning paremäärmuslik Rassemblement National (Rahvusliikumine). Ükski neist ei oma enamust ning koostöö osapoolte vahel on äärmiselt piiratud. Äärmused ei soovi toetada presidendi poolt nimetatud peaministreid ning ka mõõdukad jõud pelgavad vastutust olukorras, kus kompromissid võivad neile poliitiliselt kalliks maksma minna.

Murdepunkt – Euroopa Parlamendi valimised

Praeguse valitsuskriisi alguseks võib pidada 2024. aastal toimunud Euroopa Parlamendi valimisi. Kuid mured valitsuses olid olemas juba varem. 2023. aasta detsembris tabas valitsust usalduskriis, mis päädis pea kaks aastat ametis olnud peaministri Élisabeth Borne tagasiastumisega. Tema asemele valis Macron haridusminister Gabriel Attali, kellest sai 9. jaanuaril 2024 Prantsusmaa noorim peaminister. Macron võttis eelmise valitsuse kõige populaarsema ministri lootuses, et tema suudab tõsta toetust valitsuse erakondadele. See otsus neid EP valimistel aga ei aidanud. 

Valimiste tulemus ei toonud president Macronile soovitud kindlust, vastupidi  parlament killustus veelgi. Euroopa Parlamendi valimistel võidutses hoopis Marine Le Peni juhitud paremäärmuslik Rahvusliikumine. Madal valimistulemus oli Macroni erakonnale laastav. Juba samal õhtul kutsus Macron kokku erakorralised rahvusassamblee valimised. See tähendas ka, et kuus kuud ametis olnud Attal peab peaministri kohalt tagasi astuma.

7. juulil toimunud valimised võitis vasakpoolne Uus Rahvarinne, kuid nad ei suutnud saada enamust. Seetõttu tegid vasakpoolsed ja tsentristid juba enne valimisi pakti, et teevad koostööd. Vasakpoolsetele tuli aga üllatusena, et Macron valis peaministriks hoopis parempoolse tiiva esindaja Michel Barnieri. See samm võõrandas mõõduka vasaku tiiva ja võimalus stabiilsema koalitsiooni tekkeks kadus.

Kordub eelkäijate saatus

Barnieri juhitud valitsus oli väikseim vähemusvalitsus Prantsusmaa ajaloos. Seetõttu ei ole hämmastav, et tema valitsus kukkus 99 päeva hiljem umbusaldushääletuse tõttu. 5. detsembril 2024 tagasi astunud Barnier asendati 13. detsembril. Prantsuse lehed kirjutasid, et Macron valis uue kandidaadi, François Bayrou, viimasel minutil.

Ka Bayrou valitsus sai sama saatuse osaliseks. Sarnaselt Barnierile ei suutnud ka Bayrou valitsus ning rahvusassamblee, eesotsas Uus Rahvarinde ja Rahvusliikumisega, kokku leppida eelarvekärbetes ning ka Bayroule korraldati umbusaldushääletus. Hääletus läks ülekaalukalt läbi ning 9. septembril esitas üheksa kuud peaministrina ametis olnud Bayrou tagasiastumise avalduse.

Sébastien Lecornud esitleti kui Macroni viimast võimalust. Ta nimetati peaministri kohale 9. septembril – samal päeval kui Bayrou tagasi astus ning 27 päeva hiljem, 5. oktoobril tutvustas ta oma valitsuskabinetti. 14 tundi hiljem astus ta aga selle valitsuskabinetiga tagasi.

Üllatav oli aga see, et neli päeva hiljem nimetas Macron tagasiastunud peaministri uuesti ametisse. Kuigi Lecornu oli paar päeva varem meedias öelnud, et tema missioon on lõppenud, siis uuesti peaministriks saamist põhjendas ta sellega, et teeb seda kohusetundest.

Neli päeva hiljem nimetas Macron tagasiastunud peaministri uuesti ametisse.

Prantsusmaa ekspert Vootele Päi hinnangul on probleem sügavam kui tavapärane valitsuskriis. Prantsusmaal puudub tugev koalitsioonivalitsuste traditsioon. Kui Eestis on tavapärane, et pärast valimisi sünnivad erinevate erakondade liidud, siis Prantsusmaa süsteem eeldab ühe ploki selget domineerimist. Ilma selleta muutub valitsemine häälte kauplemiseks, et saada enamus kokku.

Poliitiline kurnatus

Sébastien Lecornu juhtum on kõnekas. Tema esimesel katsel kokku pandud valitsus lagunes kiiresti, sest see sarnanes liialt eelkäijate omaga. Ka teisel katsel tuli tal tegeleda Prantsuse inimeste jaoks keeruliste teemadega, eeskätt pensionireformi küsimusega, mis on Prantsusmaal aastaid ühiskonda lõhestanud teema.

Tartu Ülikooli Euroopa uuringute dotsendi Stefano Braghiroli hinnangul ei ole viimaste peaministrite kukutamine olnud suunatud niivõrd nende endi vastu, vaid on muutunud poliitiliseks mänguks Macroniga. Umbusaldushääletused saadavad presidendile sõnumi, et parlament ei ole valmis tema kontrolli all tegutsevat valitsust aktsepteerima.

Praegust olukorda iseloomustab valitsus, millel puudub pikaajaline visioon. Otsused sünnivad lühiajaliste kompromisside kaudu ning iga suurem seaduseelnõu võib vallandada uue kriisi. Eriti keeruline on eelarve vastuvõtmine, kuid ilma selleta ei saa riik normaalselt toimida ning just eelarveküsimused on viinud mitme valitsuse langemiseni.

Päi sõnul muudab see valitsemise äärmiselt aeglaseks ja poliitiliselt kurnavaks. Iga otsus eeldab eraldi läbirääkimisi kas vasaku- või parempoolse tiivaga ning selget enamust ei ole võimalik ette näha.

Mis saab edasi?

Sisemine ebastabiilsus ei jää vaid Prantsusmaa piiridesse. Prantsusmaa roll Euroopa Liidu ja julgeolekupoliitika kujundajana sõltub riigi valitsusest. Pikaajaline sisemine kriis mõjutab Prantsusmaa usaldusväärsust ja mõjuvõimu Euroopas.

,,Sabiilsus eeldab ühe kindla bloki enamust rahvusassamblees, mida ei ole olnud,” sõnas Päi.

Braghiroli sõnul lõpeb see olukord ühel või teisel viisil valimistega. Küsimus on ainult selles, millal ja missuguste valimistega. Üks võimalus on, et Macron kutsub taaskord kokku erakorralised parlamendivalimised. Kuid juba 2024. aasta valimised olid Macroni ja tema erakonna Taassünd jaoks õnnemäng. Järgmisi valimisi Taassünd Braghiroli hinnangul üle ei elaks. Suure tõenäosusega on uute parlamendivalimiste tulemus paremäärmuslaste domineerimine.

Teine võimalus on presidendivalimised, mis leiavad aset 2027. aastal. Kuid tsentristidel puudub tugev kandidaat. Küll aga on mitu tugevat kandidaati paremäärmuslastel, kes on potentsiaalselt võimelised enda taha koondama enamust. On ka võimalus, et juba praegu ebapopulaarne Macron muutub veel ebapopulaarsemaks ning peab hoopis ise tagasi astuma. Presidendi tagasiastumine on aga Prantsusmaal juhtunud vaid ühe korra ning oleks pigem radikaalne samm.

Nii Braghiroli kui ka Päi tunnistavad, et tulevikku on raske hinnata. Samas ütlevad mõlemad, et oleks vaja imet, et tsentristid praeguses olukorras võimul püsida suudaksid.

 

Fotod: Stephane Mahe/Pool/AFP ja Stephanie Lecocq/Reuters

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Johannes Peetsalu