Ühel sombusel pärastlõunal tegi tänavakunstihuviline Toomas Tikerperi meile tuuri, et märgata ja mõtestada teoseid, millest igapäevaselt mööda kõnnime. Tõdesime, et Eesti tänavakunsti pealinnaks nimetatud Tartu peidab endas tõelisi kunstiteoseid.

Tõmbasime selga parimad vihmamantlid ning suundusime kesk- ja Supilinna, eesmärgiga näha seda, mis varem kahe silma vahele jäänud. Artiklis saab lähemalt tutvuda 25 silmapaistvaima kunstipärliga. Kõik teel kohatud teosed artiklisse ei mahtunud, kuid tasub hoida silmad lahti ja jätta meelde populaarsemate autorite tunnusjooned – kunsti leidub Tartus pea igal sammul.

Ajalooga kunstižanr

Grafitikunst ehk šabloonikunst sai alguse 1960–70ndatel Ameerika Ühendriikides, täpsemalt New Yorgis ja Philadelphias. Kunstnikud kutsusid end hellitavalt „kirjutajateks”, kuna lisaks muudele sõnadele kujutati peamiselt enda nimesid, seda majade seintel ja metroojaamades. Hip-hop kultuuri kasvuga 70ndatel süvenes ka kunstivoolu identiteet. Siiski, inimesed on ennast juba aastatuhandeid värviliste piltide ja kritseldustega väljendanud – justnimelt koopamaalinguid nimetatakse grafiti eelkäijaks. 

Pahatihti kasutatakse termineid grafiti ja tänavakunst segamini, kuid need on tegelikult kaks täiesti erinevat stiili. Grafiti on konkreetsem – keskmes on sõnadisain ja erinevad sümbolid. Vahenditena kasutatakse eeskätt pihustusvärve ja markereid. 

Tänavakunst on laiem mõiste, mille alla kuuluvad lisaks grafitile ka näiteks kleepsud, postrid ja (seina)maalingud. Järgmine kord, kui mõnest Tartu tänavapostist mööda jalutad, ürita vaid lugeda, mitu kleepsu sinna jäetud on. Mõlemad rõhuvad sageli poliitikale või üleüldiselt ühiskondlikele probleemidele ning kutsuvad kodanikke märkama ja arutlema. Kriitilisem koolkond väidab, et osad kunstnikud on lausa omamoodi propagandistid, kuna levitavad sihilikult kallutatud sõnumeid.

Tänavakunst on laiem mõiste, mille alla kuuluvad lisaks grafitile ka näiteks kleepsud, postrid ja (seina)maalingud.

Veel on oluline eristada, mis on päriselt tänavakunst ning mis vaid tühipaljas kritseldis. Jah, ka viimasel on oma aeg ja koht, kuid nii linnavalitsuse kui ka kunstnike meelest pole need avalikud seinad. Arvestades paljude meelestatust, pole ka ime, et enamus autorid soovivad jääda anonüümseks – vaid üksikud on oma kodanikunime ja näo avalikustanud. 

Kui varem tegutseti varajastel hommikutundidel, siis nüüd tehakse vastavalt tänapäeva mugavusühiskonnale enamik töid papitükile valmis ning pannakse need seejärel linnapilti üles. Tänapäeval võib šabloonikunsti käsitleda väljendusviisina nagu iga teistki, olles nii Eestis kui ka mujal levinud suhtlemise vorm. Näiteks suurenes Venemaa agressioonist alates Ukraina-teemaliste ja üleüldiselt sõjavastase temaatikaga tööde hulk märgatavalt.

Kuid nüüd, olge valmis! On aeg meeliülendavaks ning aju kõdistavaks tuuriks Tartu linna peal.

Tuur tänavakunsti pealinnas

Linnapildis võib tihti märgata värvilisi ja tugeva joonega silmlilli, mille autoriks on loomeinimene Stina Leek. Ta on kunstirühmituse Ajuokse eestvedaja ning on olnud seotud ka muude kultuurikorralduslike projektidega. Leegi viis tänavakunstini loominguline kriis. Sotsiaalselt pigem mitteaktiivse isikuna ongi tema sügava sõnumiga tööd tihti eneseväljendusviisi vorm. Leegi firmamärgiks saanud silmlilled sümboliseerivad uut tulekut ning kestast väljumist.

Töö autorist pole midagi teada, kuid teda on kõikjal ja palju. Tihti leiab tema töid näiteks kõrvuti olevatelt elektrikappidelt. Kui olla tähelepanelik, märkad, et mõned kapid annavad teatud nurga alt silpidest kokku sõna „täna”. Kuid mida see tähendab? Tikerperiga juureldes jõudsime järeldusele, et suure tõenäosusega soovib kunstnik levitada mõtteviisi „Tegutse kohe, nüüd ja praegu” või „Ela täna ja praeguses hetkes”. Aga eks kõik on tõlgendamise küsimus. 

Eesti Banksy

Edward von Lõngus on vaieldamatult üks Eesti legendaarsemaid tänavakunstnikke. Kuigi ta on suutnud säilitada oma anonüümsuse, on ta võitnud mitmeid märkimisväärseid auhindu ning ala eksperdid kutsuvad teda lausa Eesti Banksyks. Konkreetse töö peategelane on meie riigi esimene president Konstantin Päts, kellele on kujutatud mitmed eriilmelised näod. Sellel on sügav sotsiaalne taust ja ühiskonnakriitiline sõnum vabariigi sajanda sünnipäeva valguses. Viitab sellele, kuidas Pätsil oli mitu nägu, loovutades Eesti idanaabritele. Nagu on kirjeldatud ka Põhja- ja Baltimaade kunsti keskkonna leheküljel, siis „Ajalugu sõltub alati sellest, kes seda jutustab. President Päts sõltub alati sellest, kes teda vaatleb.”

Muide kas märkasid, et paar sammu tagasi oli raami sees üks tundmatu nägu?

Kunstnik nimega Plan B on vaatamata oma aktiivsusele suutnud säilitada anonüümsuse. Selle ühiskonnakriitilise artisti töid leidub lisaks Eestile ka meie põhjanaabrite juures. Konkreetne töö kujutab Prantsuse revolutsiooni.

Muide, autor ei ole kuidagi, vähemalt avalikult, seotud samanimelise valimisliiduga, vaid eksisteeris juba ammu enne nende värvikate busside liikumist. 

Maasikad elektrikappidel

Kairo ehk Kairi Kliimand on üks vähestest Tartu tänavakunstnikest, kelle nime taga on ka nägu. 2009. aastal oli ta jäätisemüüja, kuid kui see üle viskas, ostis endale kunstitarbed ja lihtsalt alustas algusest, õppides läbi kogemuste. Talle on iseloomulikud julged jooned ja värvid ning loodulähedane temaatika. Levib lausa legend, et Kliimand ise on putuktoiduline inimene – terav silm märkab pisikesi ussikesi ka tema taiestelt.

Kusjuures, kairos on kreeka keelest tulenev väljend, mida kasutatakse õige või sobiva hetke ärakasutamise kirjeldamiseks. Saame vaid spekuleerida, kas Kliimandi kunstnikunimi on sellega seotud. Kuid üks on kindel. Nähes elektrikappidel või muudel objektidel linnaruumis maasikaid, võid pea 100% veendunud olla, et tegu on Kairoga. 

Koidula piilub prügikasti tagant

Kui suurtest prügikastidest mööda jalutasime, ei teinud me teist nägugi. Seda seni, kuni Tikerperi juhtis meie tähelepanu ühtede Edward von Lõnguse kuulsaimate töödele. Nimelt on kollase kasti taga Lõnguse 2010. aasta töö, kus „poseerib” töötu ja koondatud Lydia Koidula. Koondatud pole ta mitte kirjanikuametilt, vaid Eesti krooni pealt. Töö ilmestab kroonilt eurole üleminekut ning teatavat euroskeptilisust. Mõtisklesime, kas kunstiteose asukoht just prügikasti taga on taotluslik.

Vaid natuke eemal konutab kerjav Tammsaare, samuti 2010. aastast. Mõlemad tööd on ajahambale raskuste kiuste väga hästi vastu pidanud. Ka Tammsaare puhul on märgata sarnane motiiv: koondamine, kerjamine, vaesus. On huvitav, et Lõngus on valinud kujutada Eesti kultuuri ühtesid hinnatumaid kirjanikke.

Kusjuures ,,Koidulat ja Tammsaaret” loetakse Lõnguse debüüdiks laiema avalikkuse ees ning märgib olulist verstaposti Eesti tänavakunsti arengus. Tegemist oli ometigi esimese tänavakunsti taiesega, mis sattus üldsuse kõrgendatud huvi alla ning äratas ka meedia tähelepanu.

Tartu linna kõige anonüümsem ja suurem šablooniga tehtud töö on tegelikult illegaalne ning ilmus majaseinale ühel müstilisel ööl 2016. aastal. Niinimetatud „Madonna lapsega” on viide piiblitõdedele ning toodud üle popkultuuri. Nagu ütleb teos ise: „Live fast die young”. Autor on endale loonud Vabaduse silla juurde ka hauakivi, mis tähistab tema loometee lõppu. 

Ikoonilise töö kõrval asuvalt aknaklaasilt avastasime üheskoos uue loomingu, mis viitab näljahädale ehk famine’le. 

Sild kui vabaõhugalerii

Teatavasti on Tartus hulgaliselt sildasid. Lisaks Emajõelt üle lippamiseks on neil veel üks funktsioon – vabaõhugaleriid. Sildade all olevate tööde autoreid on aga äärmiselt keeruline tuvastada, kuna tööd segunevad omavahel ja muutuvad pidevalt. Olge tähelepanelikud, kuna ka Vabaduse galeriis on märgata eelmainitud autorite kunsti ja mustrinäiteid – kelle silm sulle vastu vaatab?

Big Mora ja Sim Kares on kunstnikud ning tattooartistid, kes käesoleva töö puhul tegid stiilivahetust Soome kunstniku Crokiga. Mõlema autori portfooliod on sotsiaalmeediast leitavad ning nende nii-öelda klassikalise ja värvilise grafiti stiil hakkab tänaval hästi silma.

Töö valmis Stencibility festivali raames, mis on iga-aastane Tartus toimuv rahvusvaheline tänavakunstifestival. Üritus toob kokku kümneid grafiti-, šablooni- ja kleepsukunstnikke üle Euroopa. Festival keskendub avaliku ruumi elavdamisele ja loojate vabadusele. Selle raames on tööpaigad, kuid mitte disainid, varem linnavalitsusega kooskõlastatud. 2024. aastal valmis kolmesaja kunstniku koostööna suurim kleepsuprojekt Euroopas — SLÄP! buss nr 25! 

Pintsel on tänavakunstnik, kellel on õnnestunud säilitada oma anonüümsus ka avalikkuse ette astudes. Kellele tema looming meeldib, leiab internetiavarustest kunstnikuga nii mõnegi intervjuu. Tema teosed on laiali puistatud üle terve Eestimaa ning mõne leiab ka Euroopa linnade lõuenditelt. 

Piltidest väljaulatuvad ninad olid teatud perioodil tänavakunstis suur trend. Tänaseks on paljud 3D-ninad röövitud või viidud mujale, nii et kui märkate suvalisel seinal üht hõljuvat nina, siis teadke, et see originaalis sinna ei kuulunud.

Lätlased Tartus

Dainis Rudens ehk Rudens Stencil on üks tuntumaid Läti grafitikunstnikke. Tema algatusel loodi Ukraina toetuseks ühine seinamaaling ning ta on ka Baltimaade suurima seinamaali ,,Saule. Pērkons” (eesti keeles ,,Päike. Äike.”) kaasautor. Rudensi töid kirjeldatakse ekspressiivsete ja säravatena, need ühendavad kogukondi ja linnapilti. Tema käekirja on märgata üle terve Euroopa.

Ingmar Järve ehk Gutface on üks väheseid tänavakunstnikke, kes on nimele ka näo juurde pannud. Ta on Pallase kunstikooli meediadisaini eriala vilistlane ning rahvusvaheliselt auhinnatud kunstiline juht, graafiline disainer, illustraator ja animaator. Lisaks tegeleb ta aktiivselt tänavakunsti ja muralismiga (ing. k mural –  hiigelsuur seinamaal) – on osalenud juba seitse aastat erinevatel tänavakunstiüritustel ja -festivalidel nii Eestis kui ka välismaal.

Gutface seob linnapildi ja värvikirevuse looduslähedusega. Tema kunstnikunimi viitab näkku löömisele, et avaksid silmad ja viimaks mõistaksid, mis ühiskonnas päriselt toimub. Kui näed „Palve” vastasseinal kedagi sulle jalaga näkku löömas, siis tõepoolest – ka see on Gutface.

Lisaks klassikalisemale tänavakunstile, möödusime tuuril ka ühest pilkupüüdvast majast: CD plaadid katusel, kuur täis joonistusi ning keset hoovi rippuv kell. Väidetavalt on projekti autor üks kunstiõppejõud, kes loometuhina ajendil oma kodu illustreerib. 

Müstilised sonidega poisid

Ilmselt on pea iga Tartu elanik märganud, et nurga taga varitsevad sonidega poiste pildid. Tööde autor on kunstnik Daf, kellest pole kahjuks infot. Soniga poisse tekib juurde ja kaob, kuid üks on kindel – neid jääb Tartu linna peale ilmselt aegade lõpuni. 

Kes meist ei teaks Erkki Hüva, Tartu kroonimata kuningat. Nüüdseks on alles vaid osa tööst, kuid tegu on Kairo poolt loodud pühendusega Hüvale. Täismahus ilutsesid lisaks lilledele ka poolpaljad neiud ning töö nimi on „Hüva õied”. Eks igaüks tõlgendagu ise, millele õitega viidatakse. 

​​1999 on kunstnik, kelle tööd on lihtsad ja iroonilised ning tihti ka humoorikad või mängulised. Ta köidab vaatajate tähelepanu nii tapeedilaadsete maalidega kui ka väiksemate sekkumistega linnaruumis. Artistinime osas saame vaid teooriaid esitleda – näiteks sünniaasta või muu märgiline elusündmus?

E. von Baeri 2 tänaval seisab üks mahajäetud telliskivimaja, mille aknad märkisid veel mõned aastad tagasi mitmete kultuuriedendajate elulugusid. Nüüdseks on kahjuks enamus akendelt näod maha kulunud, kuid teravam pilk suudab ehk mõne näojoone tuvastada. PS! Google Maps’is on paar lisanägu paremini näha.

Toome kohviku hoovist piiluvad tänavale tennisistid, kes valmisid 2021. aastal kunstirühmituse Piiritus poolt. Kättesaadava info põhjal kuuluvad tiimi Edgar Tedresaar, Paavo Kuldkepp, Katre Salu, Ahto Eller, Taavi Kask ning Evelin Zolotko. Tagataustal paistev loodus ja toomkiriku varemed on samuti pildile jõudnud ning tänu sellele jätab teos loomuliku mulje.

Kas ka sina märkad teosel tennisistist Toomas Hendrik Ilvest? Meile jäi mulje, et mõned tennisistid on väga avalike elu tegelaste nägu, kuid eks kunst on vaid tõlgendamise küsimus…

Hüljatud maja Jaan Poska tänaval kannab loomeinimeste keeli nime BIIG TUSSU LAAV. Seintelt tunneme ära juba tuttvad Gutface’id, Daf’id ja teised, kuid siiski ei ole unustatud tänava nimitegelast – talle on lihtsalt selga tõmmatud Supermani kostüüm. 

Kuulus Kannahabe 

Antud kunstitöö võib suure tõenäosusega tituleerida Tartu kuulsaimaks. 2014. aasta varahommikul, kella nelja paiku, ilmus Riigikohtu vastasseinale kujutis: sammalhabe arreteeriv politseinik. Nagu pealkirigi viitab, ilutsevad habeme asemel hoopis kanepilehed.

Giidi sõnul on see ühiskonnakriitiline vihje segasele narkopoliitikale ja ebamäärastele vanglakaristustele – sellest tulenevalt ka töö asukoht. Seevastu väidavad mõned, et töö just propageerib narkootikumide tarvitamist, mitte ei juhi vajalikku tähelepanu. Teos on kogunud ka ülemaailmset tuntust, olles reproduktsioonina müügis. 

Maari Soekov on vabakutseline illustraator, maalikunstnik ja graafiline disainer. Aastatel 2010–2014 õppis ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Tema kunstile on iseloomulik niinimetatud šamaanistiil, põimides oma kunsti folkloori ning müstilisust. Antud töö kujutab justkui pikka ja põimunud ussi, kes katab lõpuks ühe persooni silma. Nagu ka Stiina Leegi puhul, märkasime palju silma motiivi. 

Soekov on ise öelnud, et tema inspiratsiooniallikad on mitmekesised, alates loodusteadustest kuni šamanismini, huvini ajaloo, iidsete kultuuride ja folkloori, luule ja ekstaasitehnikateni. Samal seinal on veel palju huvitavat, mida peate ise oma silmadega üle kaema. 

Teinekord, kui Shootersis pidu lõppeb, heida pilk üle parkla asuvale seinale, kus ilutseb Eesti Filmi sajandaks juubeliks valminud ühistöö. Pildil on kokku saanud erinevad klassikutest filmitegelased ja -tegijad. Näiteks Lotte, Teele, Toots, Priit Pärn, Jaan Ruusman ja paljud teised. Lugege kokku, kui mitu olulist nägu teie ära tunnete!

Tänavakunstnike hääletu protest

2015. aastal, vahetult enne riigikogu valimisi, ilmus Tartus Kitsa tänava seinale üks alasti keiser. Sama töö tekkis ka Toompeale, Lühikesse Jalga, kuid linnavalitsus lasi selle seinalt üpriski kähku eemaldada. Põhjuseks teose vastuoluline protsestimaik valitsusliikmete aktiivsele poliitpropagandale. Akt võimendas omakorda selle kuulsust ning ,,Alasti keiser” muutus viraalseks.

Hiljem kandus tuntus ka mujale Euroopasse. Näiteks leiab koopia Prantsusmaa metroojaamast. Kui sul on parasjagu taskus 1950 eurot üle, saad endalegi reproduktsiooni soetada.

Veel arutlesime Tikerperiga võimaliku varjatud tähenduse üle, seda just kaasaegses kontekstis. Nimelt on keiser äärmiselt uhke näo ja olekuga, vaatamatu pisut piinlikule, isegi naeruväärsele olukorrale. Paralleele saab tuua mitme riigijuhiga, kes usuvad pimesi lõputuid kiidusõnu, mis siis, et paljud neist pole siirad. 

Töö on valminud ühistööna 2011. aasta Stencibility tänavakunstifestivali raames. Hallid ülikondades härrad, kes nuruvad inimestelt aega, et seda investeerida, on pärit lasteraamatust „Momo”. Nende eest jookseb ära muinasjutust „Alice Imedemaal” tuntud Märtsijänes, kellel ei ole kunagi aega.

***

Jah, just aju kõditav see tuur oligi. Tegu pole pelgalt kerge jalutuskäiguga muuseumis, kus kogu näitus on peensusteni kureeritud. Peab olema aktiivne jälgija, ise märkima ja tõlgendama. Avastamist jätkub lõputult, kuna isegi giidiga jäi ka meil palju märkamata – see ongi kunstivormi võlu. Terve maailm ja tänavad on lõuend. Tänavakunst on pidevalt muutuv ja ei püsi kunagi paigal. 

 

Galerii: Karoli Harjus ja Eliise Tiisler

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Mari Kedelauk