Kell 4.20 hüppame suurest ehmatusest voodist püsti, hing kinni. Värisevate kätega tõmbame tossud jalga ja kiirustame toru poole, teadmatuses, mis ees ootab. Meist on saanud Tartu päästekomando liikmed.

Koos varahommikuse päikesega avanevad Tartu päästekomando väravad. Peas käivad küsimused: kas Tartu on ikka reedeks alles või on kõik maha põlenud? Mis saab, kui me minutiga päästeautosse ei jõua? Äkki me ei ärka häire peale üles… 

Sammume ebakindlalt maja suunas ning just õigel ajal, et näha, kuidas öine vahetus järgmisele ohjad üle annab. “Püsime terved!” lõpetab komandoülem koosoleku ning algab meie väljaõpe kahe päästja, Taavi ja Gregoriga. Endalegi ootamatult on päästjad meid kui tandemit lahku löönud: Taavi suunab Merilini ühe, Gregor Kadrianni teise päästeauto poole. 

Kadriann: Mida? Mina pean ventilaatori tooma?

Gregor on välkkiirusel päästeautos ning jääb mind ootama. Haaran entusiastlikult kahest käetoest ja tõmban end tema kõrvale. Tagaistmel on neli kohta, ees kaks. Seljatugede asemel toetavad päästjad end õhuga täidetud balloonide vastu. Katsetan turvavöö kinnitamist, nagu poleks seda varem teinud. 

Teine päästja toob mulle ka uhiuue saapapaari, mille autos lahti pakin. Jõuan ühe saapa jalga tõmmata, kui Gregor juba autost välja lipsab. Haaran oma tossu ja saapakarbi näppude vahele ja hüppan, üks kummik jalas, autost välja. Saan kuulda kiidusõnu, et selg ees end autost välja ukerdasin.  

Päästeauto paremal küljel avab Gregor esimese kapi. Jõuan vilksamisi sisse piiluda, kui ta ukse uuesti kinni paneb. “Proovi see lahti teha,” saan oma esimese ülesande tööpostil. “Ventilaatori saad siit kätte, kui vaja on.” Mida? Mina pean ventilaatori tooma?

Jõudes järgmise kapi juurde selgitab Gregor, et kui ta annab juhise otsida c-voolikut, tuleb seda siit otsida. Kui minule vooliku toomine ka usaldatakse, põleb küll kogu Tartu maha. 

Kui minule vooliku toomine ka usaldatakse, põleb küll kogu Tartu maha. 

Õnneks nii hull seis ikkagi polnud ja Gregor kinnitab, et väljakutse ajal ma üksi auto juurde ei jää.

“Sinu auto number on üks üks,” selgitab Gregor mulle. Kui kõlaritest koos signaaliga kõlab “üks üks” pean olema minutiga garaažis, riides ja valmis Tartut päästma. Selge! Korrutan peas: “Üks üks, üks üks, üks üks…” et mitte mingil juhul numbrikombo ei ununeks.

Merilin: Riidest lahti – riidesse – riidest lahti – jälle riidesse

“Mis su jalanumber on?” “Need saapad peaksid ehk minema.” “Proovime, kas jope ja püksid on parajad.” Saatuse tahtel on päästjatel varuks just minu suuruses saapad. Ka ülejäänud riietus passib.

Nagu vana päästja ise, tõmban riided selga ja kiivri pähe. “Nüüd siis hakkame autoga tutvuma,” mõtlen endamisi, aga võta näpust – lahtiriietumist tuleb harjutada. Kui te nüüd arvate, et erilist kunsti selles pole, siis eksite. 

Nagu vana päästja ise, tõmban riided selga ja kiivri pähe.

Taavi õpetuste järgi kerin esmalt püksisääred pealtpoolt alla. Seejärel panen käed sääre sisse ja kordan eelmist sammu seestpoolt. Püksid juba saapaäärest madalamal ja tahan välja astuda, aga traksid on veel saapa all kinni. Lõpuks asetan suka saabaste peale, jope põrandale laiali ja kiivri autosse teiste kõrvale. 

Ma ei jõua mõeldagi, et äkki nüüd on sellest riietumisest kõik, kui Taavi laseb uuesti riided selga tõmmata. Oma lühikese elu jooksul pole ma just palju tundnud, et lahtiriietumine oleks kordades keerulisem kui riidesse panemine. 

Õlg vastu toru, käed-jalad ümber selle ja teele!

Garaažist seame sammud trepist üles. Pikk koridor viib meid elutuppa, kus kodutunnet loovad kaks musta nahkdiivanit ja samasugused tugitoolid. Õhus on tunda kohvi lõhna ja toa nurgas mängib televiisoris “Terevisioon”. 

Jõuame järgmisesse koridori, mille lõpus asub meie magamistuba. Kaks voodit ja kapid meenutavad tuba mõnest lapsepõlvelaagrist. Et olla osa tiimist, saame selga pusad uhke päästeameti kirja ja logodega. 

Päästjad kutsuvad meid agaralt endaga laua taha hommikust sööma ning pärast kõhutäidet astume juba õpperuumi, kus toimuvad iganädalased õppused, et oskusi lihvida ja mälu värskendada – sel nädalal oli kavas kaevust inimese päästmine. Videod sõlmedest, redelitest ja nööridest vaadatud, astume sama targalt ruumist välja, sest videotest kuuldud päästjakeelt meie ei mõista.

Silma jääb toru, mida mööda päästjad Hollywoodi filmides sireenide kumisedes alla lasevad. Saame kaasa õpetussõnad: õlg vastu toru, käed-jalad selle ümber ja asu aga teele. Esimene päästja, kes alla läheb, ei kasuta seda strateegiat. Me ei jõudnud pilgutadagi, kui ta auku hüppas ja all oli.

Millal ta torust kinni võttis? Ega vist võtnudki. Tema sõnul oskavad profid ka poole hüppe pealt sellest haarata. Kunagi jõudis üks inimene alla nii, et ei võtnudki torust kinni. Seda ei soovita päästjad meil proovida. 

Kunagi jõudis üks inimene alla nii, et ei võtnudki torust kinni. Seda ei soovita päästjad meil proovida. 

Pikalt mõtlemata haarab Kadriann torust, mässib jalad ümber ning libiseb esimesele korrusele. Merilin laskub kohe järgi. Tahame küll uuesti proovida, kuid saame korralduse: “Pange riidesse!” 

Algab meie esimene sõit poolt miljonit eurot väärt autoga. Seekord küll vaid kümmekond meetrit ja pargime hoovi.

Saame juhised: haarake kumbki voolik ja ühendage auto veepaagi külge. “Käkitegu!” Hakkame otsikuid kokku keerama, kuid üllatuseks on see füüsiliselt keerulisem kui eeldasime. Päästjad ulatavad õnneks abikäe.

Voolikud koos, tõmbab Kadriann kangi ja – kolm, kaks, üks – liivaplatsile purskub vesi, voolikust haarab kinni Merilin ning peame sellega edasi liikuma. Astume vaevaliselt üksikud sammud ja pole siiani kindlad, kas tänaval olevad inimesed said märjaks või mitte – meid kontrollis voolik, mitte vastupidi.

Esimene ehmatus: kahvlid kukkusid ja kartuli keetmine jäi pooleli

Istume köögis maha, et veidi keha kinnitada. Iga suutäis on eelmisest paranoilisem, sest hirm häire ees on niivõrd suur. 

KÕRVULUKUSTAV SIREEN!

 

Appi!

Mis nüüd saab?

Kuhu me lähme?

Jalad ei taha maast liikuda ja süda lööb kiiremini kui kunagi varem.

Ehmatusest läheb suur osa dispetšeri jutust kaduma. Registreerime vaid sõnad “üks kaks”, mis viitab Merilini päästeautole ja ta kaob ruumist kui tina tuhka teiste päästjate sabas. 

Kööki jääb Kadriann, kes üritab paaniliselt välja mõelda, mis tema auto number on. “Õige! Üks-üks,” ja ta võtab uuesti istet köögitoolil.

Merilin: Šokk on niivõrd suur, et postist laskumine käib automaatselt. Peas ainult valjuhääldist kõlanud sõna “põleng”. Tõmban riided kibekiirelt selga ja mõtlen, et harjutamine kandis vilja. Juba kihutamegi sündmuskoha poole.

Šokk on niivõrd suur, et postist laskumine käib automaatselt. Peas ainult valjuhääldist kõlanud sõna “põleng”.

Kadriann: Elu komandos läheb rahulikult edasi. Ainult üks päästja, kes oli enne sireeni kartuleid keetma hakanud, vaatab õnnetult pliiti, sest sireeniga ühes lülitus see välja. Vist automaatne süsteem, et midagi põhja ei kõrbeks. 

Merilin: Minu üllatuseks ei liigu autojuhid läheneva päästeauto eest ära üldse nii kiiresti, kui oleksin arvanud. “Las tüdruk tuleb kaasa,” kuulen, kui päästjad panevad paika plaani, kes majja sisse lähevad. Kahe päästjaga astun autost välja, ülejäänud kolm jäävad autosse ootama.

Kadriann: Muidu laitmatult puhtas köögis on kiirustavatest päästjatest maha jäänud koristusfriigi õudusunenägu. Merilini kahvel keset lauda, lahtine pastakarp seal kõrval. Sama vaatepilt kordub igas nurgas, kus päästjad lõunatanud olid. 

Merilin: “Toidu kõrbemise lõhn,” teatab üks päästja õues. Nuusutan ise ka, aga ei tunne midagi. Kiirustame korteri poole ja kuulen üürgavat suitsuandurit. Maja esimesel korrusel hakkan ise ka lõhna tundma ja saan aru, et tõepoolest on kellelgi toit kõrbema läinud.

Kadriann: Vaikselt šokist taastunud, vaatan kella. Juba kaksteist. Istun diivanile ja uurin kogenumalt päästjalt, kas see on tavapärane, et väljakutseid hommikuti pole. Tuleb välja, et nii rahulikku hommikut pole ammu olnud, aga graafiku järgi väljakutsed ei käi.

Merilin: Tuba tuulutatud ja uhke tunne sees, sest sain abistava käe ulatada ukse lahti hoidmisel. Päev on päästetud, toit aga mitte. 

Esimene päästja, kes puhketuppa naaseb, hõikab üle ruumi: “Päästsime linna! Eriti päästis just tüdruk!” viidates Merilinile, kes tegi päästetöö debüüdi.

Pimedas, kitsas, põhjatus augus

Pärastlõunal laseme jälle torust alla, astume kummikutesse ja ronime autosse. Seekord sõidame kahe autoga Annelinna päästekomandosse õppustele. 

Meie, käed taskus, päästjad kogu varustusega, ronime sealsesse torni. Teisel korrusel hakkavad päästjad kokku panema kahest redelist ja paljudest nööridest süsteemi, millega kaevu kukkunud hädalist välja tuua. Annelinnas on selle imiteerimiseks toru, mis ulatub teiselt korruselt esimesele. 

Merilin saab selga rakmed, et laskuda torusse, mis ülevalt vaadates paistab pime, kitsas ja põhjatu. Peaaegu kukub kogu õppus läbi, sest edukaks päästmiseks peab ta lahti keerama karabiinid. See jäi päästjatel aga õpetamata. Õnneks saab Merilin hakkama ja õige pea näeb Kadriann, kuidas päästja talle järele saadetakse.

Peaaegu kukub kogu õppus läbi, sest edukaks päästmiseks peab ta lahti keerama karabiinid. See jäi päästjatel aga õpetamata.

Torus ruumi üleliia pole ja olud lähevad veelgi kitsamaks, kui päästja alla jõuab. Enne, kui Merilini üles tõmbama hakatakse, jõuab päästja naljatleda: “Ütle neile, et nad mind ka üles tõmbaks”. Maapinnale jõudes on aga muljetamist nii palju, et kui päästja lõpuks torust pääseb, teatab Merilin: “Ma unustasin neile öelda, et nad sind ka üles tõmbaks”. 

Toru põhjas käib ära ka Kadriann, kuid päästjad said esimesel korral nii hästi hakkama, et kedagi järgi talle ei saadeta. Samamoodi tõmbavad päästjad ta üles tagasi. 

Õppuseid vaatab ka päästja Annelinna komandost, kes pakub, et viib meid tõstukiga sõitma. Pimesi usaldame end tema hoolde ja jalutame tornist minema. Tõstuk, mida hoovis nägime, tõuseb 42 meetri kõrgusele. 

Astume hoogsalt platvormile, kus üks päästja meid juba ootab. Kinnitame end tõstuki aedade külge ja anname rohelise tule, et taeva poole startida. 

Ühel orientiiril Annelinna üheksakorruseliste korteritega eeldame, et siin on lõpp. Tegelikult on veel üle kümne meetri minna. Otsime üles endale tuttavad hooned, teeme 41,5 meetri kõrgusel täispöörde ja arutame, kas näeme kaar- või Sõpruse silda. 

Veel maa peal küsis Merilin, kas tuul raputab tõstukit palju. 41,5 meetri peal saab ta oma vastuse – raputab ja kuidas veel. Eriti tugevalt annab tuul tunda teel alla.

Maas võtab meid joviaalselt vastu meie komando. Nad olid sõitu pealt vaadanud ja üks neist tõdeb, et pole isegi nii kõrgel käinud. 

Pakime asjad kokku, paneme autodele hääled sisse ja sõidame tagasi komandosse. 

Liiklusõnnetus ja õliloik maas

Rohkem tegevusi tööpäeva planeeritud ei ole ning jääme ootama sireeni, mida aga ei kõla. Gregor tutvustab meile täringumängu. Oleme hoo sisse saanud, kui möödub vanem päästja, kes noomib meie mängukaaslaseid: “Mis te õpetate noortele lolluseid?”. Selle saatel lõppeb mäng.

Tabame Taavi massaažitoolist, kus ta lõõgastuda proovib. Jääme tooli passima kui kiskjad saaki ja nii kui võimalus avaneb, hüppame ise sinna. Kadriann saab teha elu esimese intervjuu otse massaažitoolist. Soovitab ka teistel proovida. 

Elektroonilisel massaažitoolil tekib aga uus hirm, milleks me valmistuda ei osanud. Mis saab, kui nüüd häire tuleb? Kuidas me siit välja saame? Tool igatahes pigistab käed-jalad tugevalt enda külge.

Nii, kui Kadriann toolist välja astub, kõlab üle maja päeva teine sireen. Vedas, et mitte toolis istudes! 

Nii, kui Kadriann toolist välja astub, kõlab üle maja päeva teine sireen. Vedas, et mitte toolis istudes! 

Suure ehmatusega hüppame püsti ja oleme valmis jooksma. Jälle auto “üks kaks”. Kadriann jõuab peaaegu tagasi toolile istuda, kui Taavi otsustab, et on aeg ka Kadriannil ühineda. 

Pooled Kadrianni asjad aga ootavad teda autos “üks üks”. 50 sekundiga ei ole vaja mitte ainult riidesse saada, vaid ka jope ja kiiver teisest autost ära tuua ning võõra auto peale hüpata. 

Harjutamisest on nii palju kasu, et autosse ta jõudis. Jopet küll veel seljas pole, aga kõik vajalik on kaasas. 

Päästjad räägivad meile, et üldiselt keegi autost maha ei jää ja riiete selga panemine neile raskusi ei valmista. Kuigi üldiselt ka komandost ühegi liikmeta ei lahkuta, meenutab üks päästja seika, kus keegi oli siiski autost maha jäänud ja pidi päästeriided seljas sündmuskohale vantsima. 

Valjuhääldist jäi meile kõrvu kajama sõna “liiklusõnnetus”. Teepeal märkame Kliinikumi poole kiirustavat kiirabiautot ja päästjad eeldavad, et sellega transporditakse kannatanut.

Autost väljudes näeme, et vist oli õnnelik õnnetus. Kokku põrkasid hele sõiduauto, mille vasak esiots oli lömmi sõidetud, ja krossirattalaadne kaherattaline. Ristmikul on sõidukite tükke ja kohal on ka politsei.

Autost väljudes näeme, et vist oli õnnelik õnnetus. Kokku põrkasid hele sõiduauto, mille vasak esiots oli lömmi sõidetud, ja krossirattalaadne kaherattaline.

Päästjad toovad meile harjad, millega teelt tükid kokku pühime ja siis maast üles nopime. Tundub lihtne tegevus, aga pisikeste plastiktükkide korjamine paksude kinnastega osutub katsumuseks. 

Päästjad lükkavad kaherattalise tee kõrvale, et sellest maha jäänud õliloiku absorbenti valada. On meie aeg särada! Hõõrume harjadega mööda maad puru, mis õli endasse imab.

Kas jätta sokid jalga või magada sokkideta?

Tagasi komandos seame end päästjatega elutuppa istuma ja algab Norra-Eesti jalgpallimäng. Kõik peale meie vaatavad andunult Eestit kaotamas. Meie aga spekuleerime kõige hullemate olukordade üle, mil väljakutse võib tulla. Mõni penaltiseeria, otsustav löök või… duši all, šampoon peas. 

Päästjad räägivad, et siis on vaja kiirelt see peast pesta või juustest välja siluda. Kõige hullem osa pidavat siiski olema sõit päästeautos, kus kaaspäästjad su üle nalja viskavad. 

Päästjaid hakkavad puhketoast järjest kaduma. Mitte aga salapärasele Tartu päästemissioonile, vaid oma tubadesse puhkama. Meie ei kujuta veel isegi ette, kuidas signaalihirmus magama suudaksime jääda. 

Lõpuks oleme puhketoas vaid meie ning üks ja ainuke päästja, kes iga filmivaliku peale ütleb, et selle on nad vahetuses juba ära vaadanud. Valituks osutub Soome “Alasti ahvatlus”. Tegelikult aga läheb suurem energia vestlusele.

Peale südaööd otsustame siiski magama minna. Lepime päästjatega kokku, et sõidame mõlema autoga kaasa, et võimalikult palju sündmustest osa saada. Head ööd soovimise asemel küsib aga päästja naerdes, kas magame riietes. Kuidas siis veel?

Vaja on strateegilist plaani! Kas võtta pusa seljast või mitte? Kuhu pusa panna, et see maha ei jääks? Kas sokid jalas või sokid jalast? Kusjuures proovime alustuseks sokkideta magama minna, aga hirm, et neid värisevate kätega jalga tagasi ei saa, ei lase. Paneme sokid jalga tagasi.

Vaja on strateegilist plaani! Kas võtta pusa seljast või mitte? Kuhu pusa panna, et see maha ei jääks? Kas sokid jalas või sokid jalast?

Aga jalanõud? Valik on need ka ööseks jalga jätta nii, et jalad ripuvad terve öö üle voodi ääre. Lõpuks sätime need põrandale valmis – üks eespool, teine tagapool – et saaksime need jooksupealt jalga astuda. 

Enne uinumist tekib küsimus, kas öö jooksul tuleb mõni väljakutse või mitte. “Kindlasti ei tule,” pakume, sest päeva jooksul polnud suurt erilist toimunud. Siiski on hirm alarmi ees niivõrd suur, et und ei tule kella kaheni.

Tartu tuleb ka öösel päästa

Hüppame voodist püsti, kõrvus müriseb häiresignaal. Toa tuled olid automaatselt põlema läinud. 

“Tuligi!” hüüab Merilin üle toa, samal ajal õhku ahmides, sest ehmatusest on hing veel kinni. Süda taob rinnus, käed värisevad ja juba jooksemegi toru poole.

“Tuligi!” hüüab Merilin üle toa, samal ajal õhku ahmides, sest ehmatusest on hing veel kinni. 

Kell on 4.20. 

Tee peal kohtame päästjat, kes on varustuse selga tõmmanud, et väljakutsele rutata. “Ei lähegi minu auto või?” küsib ta. Ei lähe. Ta pöörab sama kiirelt otsa toa poole tagasi ja läheb tagasi magama. 

Õhtused treeningud torul tasuvad ära, sest oleme esimesena kohal ja all. Tõmbame kummikud koos pükstega jalga, haarame jooksujalu joped kaenlasse ja hüppame autosse. 

Oleme ainsad, kes elevil, ärevil ja korralikult ärkvel on, teistel tagapingisõitjatel vajub vaikselt silm kinni.

Sireene seekord vaja ei ole, sest Sõpruse sillal on vaid üks ehitajatest maha jäänud aed ümber kukkunud. Astume autost välja, päästjad tõstavad aia teelt ära ning meie… oleme seekord lihtsalt emotsionaalseks toeks.

Kuus minutit pärast ärkamist oleme juba autos tagasi ning sõidame tagasi komandosse.

Sätime voodid tagasi korda, jalanõud jooksuvalmis ja ronime voodisse, aga und ei tule. 

Kuidas kõik teised nii rahulikud saavad olla? Kas nad magavad samal ajal, kui meie veel hirmust väriseme? Uurime Kadrianni kella, mis mõõdab pulsiks 135.

Ükskord päästja, alati päästja!

Kell seitse heliseb meie oma äratuskell. Jälle ärkame ehmatusega, nagu peaksime kohe päästetöödele jooksma.

Muljetame päästjaga oma öisest läbielamisest, kõrgest pulsist ja unetust ööst. Muheledes räägib Gregor, kuidas läks pärast öist väljakutset rahulikult tagasi magama, sest käik oli kiire. Kokku ju ainult kümme minutit. Tema sõnul ei saa iga kord peale väljakutset nii hästi magada ja kõik sõltub unefaasist. 

Kell kaheksa seisame taas koosolekul, seekord teiste kõrval rivis. Järgneb kokkuvõte rahulikust tööpäevast ja meie jagame oma vahetuse emotsioone. Kuigi uus meeskond kutsub kohe järgmisele tööpäevale, võtame seekord oma kodinad ja seame sammud kodu poole. 

“Üks kord päästja, alati päästja,” ütleb Taavi enne, kui jõuame komandost lahkuda. 

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Triinu Ress