Kohtume Greteliga kohas, kus ta pea 24 aastat tagasi sündis ja täna töötab ehk Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Järgmise tunni jooksul räägime tema teekonnast ja väljakutsetest meediapädevusmaastikul.

Kuidas sa lugejale ennast tutvustaksid?

See on nii keeruline alati. Iga koolituse alguses ma vihkan enda tutvustamist, sest ma ei tea, mida öelda. Kui ütlen, et olen Balti infihäirete sekkekeskuse (BECID – M.L.) projektijuht, siis ei ütle see midagi. Kedagi ei huvita ja mõtlevad, et olen suvaline inimene.

Ütlen alati, et olen meediapädevuse spetsialist Tartu ülikoolis. Pole ametlik nimetus, aga ütlen seda alati. Arvan, et meediapädevuse spetsialist on kõige täpsem. 

Kui mõtlen oma töö sisule, siis projektijuhtimine, eriti ülikoolides, on väga tehniline ja administratiivne. Minu töö on alati meediapädevusega seotud. Samamoodi meediaklubi juhtimine.

Saan aru, et ka meediapädevuse spetsialist ei ütle paljudele midagi. Meie eriala inimestele ütleb, aga väljaspool seda alati ei ütle. Eriti veider on esimese klassi lastele otsa vaadata ja öelda, et olen meediapädevuse spetsialist.

Eriti veider on esimese klassi lastele otsa vaadata ja öelda, et olen meediapädevuse spetsialist.

Kes siis on meediapädevuse spetsialist?

Meediapädevuse spetsialist on inimene, kes hoiab ennast pidevalt kursis, mis toimub sotsiaalmeedia telgitagustes. Mitte ainult sotsiaalmeedias, aga ka ajakirjanduses ja uudismeedias. Minu töö keskendub rohkem sotsiaalmeediale.

Telgitagustena mõtlen erinevate platvormide reegleid ja nende muudatusi, trendide levimist, algoritme ja kuidas inforuum moodustub.

Millega sa igapäevaselt tegeled?

Kõige keerulisem küsimus maailmas (naerab). Oleneb päevast. Ühel päeval teen meedia töötube Narvas koostöös teatriga. Samal õhtul kirjutan projekti taotlust. Järgmisel päeval on koosolek Itaalia ja Prantsusmaa meediapädevuse inimestega, et mõelda välja koostöövõimalusi. Siis kirjutan aruannet, siis juhendan seminaritööd, siis annan loengut.

Asju on palju. Pean elama üks päev korraga, sest mul pole õrnematki aimu, mida päeva jooksul teen.

Kuidas sa oma aega planeerid, kui tegevusi on nii palju?

Arvan, et mul on kaasasündinud ajaplaneerimisoskus. See on šokeeriv, sest mul on ATH diagnoos. Mul ei tohiks olla ajaplaneerimisoskust, aga millegipärast on. Number üks nipp on teha asju järjest nii kaua, kuni jaksad.

Kohe, kui tuleb uus kokkulepe, uus minek kuhugi, pane see sekundiga kalendrisse kirja. Kui viis minutit hiljem tuleb uus kokkulepe ja sa jaksad, pane kirja. Aga kohe, kui ei jaksa, lõpeta ära. Läbipõlemine juhtub sellise elutempoga liiga kiiresti.

Läbipõlemine juhtub sellise elutempoga liiga kiiresti.

Kas sa oskad mulle nimetada kõik projektid, millega praegu tegeled? 

On meediaklubi, kus olen teist korda projektijuht. Siis on BECID, kus olen ka projektijuht. Juhin ka meediapädevuse töötube. Tulemas on üks Euroopaülene projekt, kus loome õpetajatele meediapädevusi arendavate materjalide koolitusi, aga see algab suures osas jaanuaris. 

Just tegin TUUM teatriga projekti, mille nimi on “Pole minu asi”. Seal saavad noored näidata, mis on neile oluline, kuidas ennast väljendada ja mis on takistused. Mina tegelesin meedia poolega ja tegin töötube.

Millega tegeleb Balti infohäirete sekkekeskus?

Balti infohäirete sekkekeskuses on meil kolm riiki: Eesti, Läti ja Leedu ning meil on viis erinevat organisatsiooni. Eestist on meil Tartu ülikool ja Eesti Delfi. 

Lätist on meil Baltic centre for media excellence (BCME – M.L.), mis tegeleb Lätis erinevate meediaalaste projektidega. Lätist on veel Re:Baltica. Leedust on Leedu Delfi. 

Tegeleme kogu Balti regioonis näiteks liikuva valeinfo ja infomanipulatsiooniga. Üritame seda monitoorida, ära tunda, tõkestada. Meil on Re:Baltica ja Delfid, mis tegelevad faktikontrollidega.

Tegeleme kogu Balti regioonis näiteks liikuva valeinfo ja info manipulatsiooniga. Üritame seda monitoorida, ära tunda, tõkestada.

Sama proovime teha meediapädevuse sekkumiste kaudu, mida Tartu Ülikoolis ja BECID-s teeme. Praegu üritame galeriides, raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides toetada meediapädevuse arendamist. Lisaks uurime trende teaduslikust poolest.

Meediaklubi raames käivad tudengid koolides meedia- ja digipädevusi arendamas. Räägi sellest projektist lähemalt.

Kui mina ja Inger Klesment (projektijuht – M.L.) kirjutasime meediaklubi projekti, olin kolmanda kursuse tudeng. Tahtsin tegeleda meediapädevusega, sest see huvitas mind, aga selleks polnud väga võimalusi. Tundsin, et loome võimaluse nendele, kes on huvitatud, et seda praktiseerida.

Tulen Lõuna-Eestist, Värskast, ja tean, et maakoolides pole ressursse, et õpetada meediapädevust. Selleks on vaja eraldi õpetajat. Näiteks eesti keele ja kirjanduse õpetaja õlule ei saa veel panna kohustust, et ta peab püsima kursis kõikide platvormide trendidega. Teadsin, et lõime läbi isikliku kogemuse võimaluse maakoolides meediapädevust arendada.

See on ka hea rahateenimisvõimalus tudengitele. See on miski, mida oleksin tahtnud tudengina. Sel aastal saatsime koolidesse 13 tudengit. Kuus tegeleb vanemate ja seitse nooremate õpilastega. Tudengid teevad kolme kuuga 381 töötuba enam kui 30-s koolis.

Sa tulid Tartu ülikooli aastal 2021 ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Mis su mõte oli, kuhu jõuda tahtsid?

Kui minna ajas tagasi, tahtsin pikalt saada arstiks, sest mul on pere arste täis. Aga see polnud kunagi minu unistus. See oli miski, mida nägin pealt. Sain kiiresti aru, et mul pole matemaatikaoskust. Arvan, et doseeriksin arstina kellegi üle, mis oleks väga halb. See lõppeks teiste jaoks halvemini kui minu.

Siis tahtsin pikalt minna filmindust õppima, aga seda pakutakse ainult Tallinnas. Kuna see pole mu lemmikkoht, siis tundsin, et võib-olla ei lähe. Tahtsin veel keemiat õppima minna. Reaalained ja mina ei tohiks kokku käia, aga keemia mulle meeldis. 

Gümnaasiumis hakkasin kirjutama blogi söömishäirest taastumisest. Kirjutamine tekitas uudishimu maailma vastu ühe spetsiifilise teema kaudu. Oleks võinud jääda ainult söömishäirest kirjutamisse kinni, aga mul oli uudishimu näiteks dieedikultuuri ja selle ajaloo vastu.  Ma nautisin kirjutamist, aga ka lihtsalt seda uurimisprotsessi või huvitumist maailmast. Siis sain aru, et ajakirjandus seob neid kaht ja tulin seda õppima.

Aga mis hetkel sa hakkasid mõtlema, et äkki hoopis sotsiaalmeedia on sinu teema?

Mul polnud kunagi sihti saada ajakirjanikuks. Kommunikatsioonijuhiks ammugi mitte. Algusest peale oli mul eesmärk omandada teadmisi, et minna mingisse muusse valdkonda, sest ajakirjandus on väga lai eriala. 

Sa õpid siin kriitiliselt mõtlema, uurima ja fakte kontrollima. Õpid asju, mida on paljudes kohtades vaja. See oli alati minu eesmärk, sest ma ei teadnud täpselt, mida teha tahan.

Esimene kokkupuude oli esimesel kursusel aines “Internet studies”. Õppejõud oli Maria Murumaa-Mengel ja see oli minu esimene aine temaga. Mäletan, et see toimus Zoomis. Kuulasin viis minutit sissejuhatust ja hakkasin nutma. 

Sain aru, et selleks ma tulingi ülikooli ja see on see, mida tahan. Ma ei nuta kunagi. Olin natuke šokis. Mul oli Zoomis kaamera sees ja proovisin pisaraid tagasi hoida. See oli esimene klikk, et olen õigel erialal. Ja kuidagi sealt läks käima see asi. 

Kuulasin viis minutit sissejuhatust ja hakkasin nutma. Sain aru, et selleks ma tulingi ülikooli ja see on see, mida tahan.

Mul oli ka teine sotsiaalmeediaga seotud aine, mida andis Maia Klaassen. Mõlemad (Maria ja Maia – M.L.) on nüüd minu kolleegid ja sõbrannad. Seal tegime praktiliselt meediapädevuse sekkumist. 

Pidime välja mõtlema projekti ja tundsin, et teadmiste praktikasse panemine on nii põnev ja seda teemat on päriselt vaja. Lõin ajus kogu aeg paralleele kogemustega, mida olen pealt näinud.

Esimese kursuse kevadel algas Ukrainas täiemahuline sõda, mis tähendas, et käsitlesime infot ja ka sotsiaalmeedias levivat selle kaudu. See oli väga silmiavav ja mul oli kohe võimalus – veider on seda muidugi positiivses võtmes üldse näha – väga drastiliselt muutuvas infomaailmas õppida seda kõike. 

Kõik teadmised läksid reaalselt praktikasse, sest valeinfot ja manipulatsiooni Venemaa poolt tuli väga palju meie kõigi infovoogu. See oli väga õudne, aga ka huvitav aeg ja oli palju õppida. 

Kõik teadmised läksid reaalselt praktikasse, sest valeinfot ja manipulatsiooni Venemaa poolt tuli väga palju meie kõigi infovoogu. See oli väga õudne, aga ka huvitav aeg ja oli palju õppida. 

Andsin Põlvas loengut infosõjast. Jällegi, olin esmakursuslane, polnud kunagi elus loengut andnud, aga mind kutsuti, sest tegin praktikal uudise infosõjast. Edasi läksin teadmisega, et mul on kogemus loengu andmise ja töötoa läbiviimisega.

Ja lõpuks tuli bakalaureusetöö.

Lõpuks tuli bakalaureusetöö tõesti ja selle teema mõtlesin välja juba teise kursuse lõpus. Meile anti ette laiemad töö teemad, aga seal polnud vandenõuteooriaid Tiktokis.

Ja see oli sinu teema.

See oli minu teema – vandenõuteooriad Tiktokis, aga pakuti mingit laiemat teemat. Umbes valeinformatsioon sotsiaalmeedias. Ma juba töötasin tol ajal ülikoolis, olin umbes neli kuud teinud seda. 

Mis tööd? 

BECID-s olin kommunikatsiooni assistent. Seda juhtis tol ajal Maia ja Maria töötas ka seal ehk teadsin neid kolleegidena. Läksin nende jutule, et tahaks neid oma juhendajateks. Nad tegelevad teemadega, mis mind huvitavad. Sain aru, et mulle meeldivad vandenõuteooriad ja TikTok, võiks uurida seda. Pakkusin neile idee välja, nad olid nõus. Sealt see pihta hakkas.

Kusjuures enne bakalaureusetööd oli ka TikToki maja. Sealt algas minu karjäär. Olin teise kursuse tudeng ja võtsin Maria ainet nimega “Media in the era of disinformation”. Planeerisime ja viisime läbi lõpuprojektina meediapädevuse sekkumise. Kursusekaaslastega mõtlesime, et teeks TikToki maja.  Maja sellepärast, et Tartu Raekoja platsil oli väikeste majakestega valgusküla. Mõtlesime, et võtaks ühe endale ja teeks sinna TikToki maja. 

Kaks nädalat enne valgusküla avamist helistasin Tartu linnavalitsuse kontaktisikule, kes sellega tegeleb. Ütlesin, et olen teise kursuse tudeng ja tahaks TikToki maja teha keset Tartut Raekoja platsi. Sinna, kus käivad turistid ja kõik inimesed. Küsisin, mis ta arvab ja ta ütles, et ainult kaks nädalat on aega. Ma ei jätnud teda rahule ja lõpuks saime selle maja.

Ütlesin, et olen teise kursuse tudeng ja tahaks TikToki maja teha keset Tartut Raekoja platsile.

Me tegime Raekoja platsile vähem kui kahe nädalaga sellise meediapädevuse sekkumise, kus oli peamiselt info selle kohta, kuidas TikToki algoritm töötab. Ma arvan, et jäin oma kangekaelsusega silma meie instituudi meediapädevuse rahvale ja pärast seda kutsuti mind BECID-sse tööle.

Mida võiks tulevik sulle tuua?

Ma pole kunagi osanud tulevikku näha. Ma ei oska planeerida. Ma olen ajaplaneerimises hea, aga tuleviku planeerimises mitte. Ma tahaks kindlasti jääda sellesse valdkonda, aga ma ei tea, kas teen seda Eestis või kuskil mujal.

Mul pole kindlaid plaane ja see pole siin soft launch sellele, et kolin ära (naerab). Ma sõna otseses mõttes ei tea, aga ma ei kujuta ennast ette mitte midagi muud tegemas. Mul on vaja, et töö oleks selline, millel näen mõju ja tänu sellele toimub mingi muutus.

Mul on vaja, et töö oleks selline, millel näen mõju ja tänu sellele toimub mingi muutus.

Milliseid töö vilju sa juba näed?

Ma loodan ja olen saanud tagasisidet, et noortega nende keeles rääkimine ja empaatiline lähenemine meediapädevusele on neile peale läinud. Minu silmis muutus nende teemadega noorteni jõudmine. 

Mäletan enda ajast ja tihti kuulen ka teistelt noortelt, et kõik meediapädevuse loengud on olnud alati sellised, et “Ärge kasutage telefone, need on kõiges süüdi” või “Täna õpime, kuidas teha Wordi faili”. See ei ole tegelikult meediapädevus, see on digipädevus. Ma tunnen, et olen saanud mingit lünka täita ja see on väga tore.

Kas telefonide keelustamine on põhjendatud?

Ma arvan, et koolis isegi on põhjendatud. Aga kui mõelda ajale väljaspool kooli, siis sellel ma lihtsalt ei näe mõtet. 

Mõttetu on näiteks see, kui keelustame ka Eestis sotsiaalmeedia alla 15- või 16-aastastele. Noored leiavad ikka viisi, kuidas sotsiaalmeedias olla. Te tõesti arvate, et blokite Instagrami ära ja alla 15- või 16-aastased ei leia viisi, kuidas sinna minna? Noored on osavamad selles kõiges kui need, kes hakkavad keelustama.

Te tõesti arvate, et blokite Instagrami ära ja alla 15- või 16-aastased ei leia viisi, kuidas minna Instagrami? Nemad on osavamad selles kõiges kui need, kes hakkavad keelustama.

Teiseks on nii suur osa suhtlusest ja kasvõi ühise keele leidmisest kolinud sotsiaalmeediasse. Mina räägin ka oma sõpradega igapäevaelus tihti mingitest trendidest või sisenaljadest selle põhjal, mis levib sotsiaalmeedias. Kui see nüüd korraga välja lõigata noorte elus, siis tegelikult on sellel väga palju negatiivseid tagajärgi. 

Ma saan aru, et sotsiaalmeedia toob kaasa ka väga palju ohte, aga ma näen, et ainus viis sellega tegelemiseks ongi sisule keskendumine ja kriitilise mõtlemise arendamine. 

Mis on need muutused, mida sa tahaksid veel oma tööga saavutada?

Kindlasti tahan midagi spetsiifiliselt TikTokiga seoses. Praegu ma tunnen, et TikTok on nii polariseeriv teema.  Ühest küljest noored ju on TikTokis ja see on neile oluline. Ma ise olen olnud aastaid TikTokis ja armastan seda. Teisest küljest on siis inimesed, riigi esindajad, kelle sõnum on, et TikTok on Hiina omandis, seal levivad ainult propaganda ja ajumäda ja see on täiesti mõttetu platvorm, mis tuleks kohe ära keelustada. Nende jutus on ka tõde. Ma ei ütle üldse, et seda juttu ei tohiks rääkida, seda peabki rääkima. Nendest ohtudest tuleb inimesi teavitada, eriti noori. Küll aga see ei ole nii mustvalge.

Kogu aeg käib selline jutt, et noored võib-olla pole nii informeeritud nendest ohtudest ja teavad lihtsalt seda, et see on Hiina omandis. Aga rohkem ei tea ja kasutavad ikka edasi. Samas käivad ikkagi jutud, et see on väga ohtlik platvorm. Tekib küsimus, mis me siis teeme nüüd selle TikTokiga? Kas see on nii ohtlik ja kas me saame midagi muuta lisaks sellele, et lihtsalt seda keelustada. TikToki teema on ikkagi minu jaoks väga oluline ja tahaksin sellega kindlasti edaspidi tegeleda.

Kuidas sa hindad praegu Eesti noorte meediapädevust?

Meil on väga meediapädevaid noori ja inimesi üldiselt. Maailma kõikide statistiliste näitajate osas oleme väga heal kohal. Selles mõttes paberil on kõik väga hästi. Kuna ma peamiselt tegelen noortega, siis arvan, et digipädevust on väga palju. Seda, kuidas asju päriselt kasutada, videoid monteerida, mida, kuhu ja millal postitada. See on kõik väga selge ja võib-olla on ka AI loodud materjali äratundmine üsna heal tasemel.

Aga ikkagi on vaja arendada kriitilise mõtlemise poolt ja seda, miks teatud tüüpi infot levitatakse. Eriti näiteks KOV valimiste kontekstis. Meil saab alates 16. eluaastast valida ja sotsiaalmeedia mängib nüüdseks suurt rolli valimiste ajal. Info levimise põhjuste ja motiivide nägemisest on praegu puudu.

Mis on praegu kõige suuremad väljakutsed sinu töös?

Suurim väljakutse on see, et sotsiaalmeediaplatvormid töötavad tegelikult meie vastu. On reeglid, mida platvormid peaksid täitma. Näiteks küsitakse igal veebilehel, kas lubame küpsiseid või mitte ja see on ka seadusemuudatus Euroopas. Seadusi on platvormidele Euroopas palju ja mingil määral neid täidetakse, aga mitte lähedalegi 100-le protsendile. Ehk sotsiaalmeediaplatvormid on ilmselgelt väljas ainult raha peal. See, mis tüüpi info levib, kuidas see levib, kelleni jõuab, ei huvita mitte kunagi platvormi.

Moderaatorid asendatakse AI-ga, mis viib selleni, et vastutus infovälja kureerimise üle, et infoväli oleks päriselt kasulik sulle ja vastaks tõele, langeb täielikult kasutaja enda õlule. Aga kasutajad on ka lapsed ja see pole loogiline.

Moderaatorid asendatakse AI-ga, mis viib selleni, et vastutus infovälja kureerimise üle, et infoväli oleks päriselt kasulik sulle ja vastaks tõele, langeb täielikult kasutaja enda õlule. 

See on selline paradoksaalne seis, et me justkui harime ja üritame öelda, et tundke ise ära valeinfot, samal ajal, kui platvormid ei tee seda tööd, mida nemad on lubanud teha, et meil kasutajatena oleks lihtsam.

Teine väljakutse on inimeste suhtumine sellesse, mida meie või mina teen. Eriti noore blondi naisena olen näinud seda suhtumist üsna palju, et mis sa räägid sellest TikTokist, kustutage ära kõik asjad, pole vaja lastele propageerida seda.

Minust on tehtud pikk videokava Vanglaplaneedi Youtube’i kanalile. Vanglaplaneet on Eesti vandenõuteoreetikuid ühendav kogumik. Ma tegin avaliku veebiseminari vandenõuteooriate kohta ja nad pidid selle muidugi juppideks lahti võtma. Väga meeldiv, et see nendeni jõudis ja tore, et edasi jagati. Aga eks need teemad ole sellised, et need on üsna vastuolulised teatud gruppidele, eriti kui ma tegelen vandenõuteooriate teemaga. Sealt võib tulla sellist vastukaja, milleks igaüks ei pruugi olla valmis.

Aga sind see vastukaja ei huvita?

Selles mõttes, et mis nad ikka ära teevad? Ma olen tõenäoliselt pikem, kui nad kõik kokku (naerab). Kui nad mulle tänaval vastu tuleksid, siis ma tõenäoliselt ei näeks neid.

Selline kriitika siis ei lähe kuidagi hinge?

Kusjuures ei. Kunagi pole läinud väga. Läheb siis, kui seda ütleb mulle keegi, kes on mulle väga oluline. Kui mu õppejõud mind kritiseerivad, siis ma nutan köögipõrandal, aga kui see on Vanglaplaneedi Youtube’i video, tund aega pikk, vahet pole. Mis ma ikka teen sellega?

Lähme nüüd korraks tagasi sisuloome peale. Paljud tõenäoliselt teavadki sind tiktokkerina ja sa oled ka Instagramis tegus. Kas need kontod on sul enda meelelahutuseks või ka meediapädevustega seotud teabe edastamiseks?

Sada protsenti mõlemat. TikTok on rohkem lihtsalt iseenda jaoks. Näiteks praegu on mul olnud kaks kõige kohutavamat nädalat mu elus, aga TikToki video tegemine teeb ikka tuju heaks. Evert Poom kommenteeris videot ja mõtlesin, et elu on tegelikult ilus. Lõpetasin nutmise ja mõtlesin, et pole midagi viga (naerab). 

Päriselt see teeb tuju heaks ja mulle on alati meeldinud lihtsalt videoid ja postitusi teha. Ego on suur, mul on vaja jagada enda nägu ja mõtteid maailmaga (naerab). Aga tegelikult Instagramis räägin tihti tööst. Näiteks tegin video propagandast ja jagasin oma Instagramis.

TikTokis olen ka meediapädevusest rääkinud. Üritan seda teha väga sujuvalt, sest keegi ei viitsi jälgida TikToki, kus ütlen: “Tere, mina olen Tartu ülikooli meediapädevuse spetsialist ja räägin teile täna, kuidas ära tunda valeinfot”. Ma blokeeriksin ära sellise kasutaja. 

Keegi ei viitsi jälgida TikToki, kus ütlen: “Tere, mina olen Tartu ülikooli meediapädevuse spetsialist ja räägin teile täna, kuidas ära tunda valeinfot”.

Kui seda teha nii, et postitad ühel päeval video mannapudrust, vahepeal meediapädevusest ja järgmisel päeval millestki kolmandast, siis see levib paremini. Ma loodan, et on põnevam ka.

Kas sa tunned, et sotsiaalmeedia aitabki sul enda eesmärki täita noorteni jõudmisel?

Sada protsenti. Aga see pole isegi see, et ma jõuaks läbi sotsiaalmeedia otseselt nendeni, sest taaskord, ma ei tee postitusi meediapädevuse teemal pidevalt. See aitab jõuda selle kaudu, et olen kogu aeg kursis, mis TikTokis toimub ja mis on näiteks släng.

Kuidas sa suhtud sellesse, kui keegi ütleb, et sotsiaalmeedia on ajaraisk ja seda ei tasu tarbida?

Kui seda öelda kellelegi justkui moraali või etteheitena, siis sellega ma ei nõustu. Sotsiaalmeedia on mind nii palju õpetanud ja arendanud. Ma olen õppinud erinevate teemade kohta ning olema parem ja empaatilisem inimene. Ma näen sotsiaalmeedias erinevaid inimesi, keda Eestis tänaval eriti ei näeks.  Ma arvan, et sotsiaalmeedial on nii palju positiivseid külgi lisaks suhtlemisele. Meil on palju head sotsiaalmeedias ja kõik oleneb sellest, kuidas seda kasutada.

Sa oled 2025. aasta meediapädevuse edendaja.

Pane see tõesti kirja (naerab).

Mida selline tunnustus sulle annab?

See annab tegelikult jõudu edasi tegutseda. Ma olen teinud asju taustal niimoodi, et mu nime pole juures kuskil ja ilma rahata täiesti. See pole minu jaoks kunagi väga raha teema olnud ja sellepärast ma tean ka, et meediapädevus on minu ala. See annab jõudu ja kindlustunnet, kui su tööd korraga tunnustatakse ja märgatakse

See annab jõudu ja kindlustunnet, kui su tööd korraga tunnustatakse ja märgatakse

Kas sa tunned, et selline tunnustamine annab rohkem tähelepanu ka valdkonnale?

Jah. Ja ma loodan, et märgatakse ka noori selles valdkonnas. Ma arvan, et koolides, kus pole ressurssi õpetada meediapädevusi, tuleks küsida noortelt soovitusi. Küsige, et noored digimentordaks endast veel nooremaid. 

Üheksanda klassi õpilane suudab seda teemat paremini sõnastada viienda klassi õpilasele kui seda tõenäoliselt teeks 60-aastane õpetaja. Neil on täiesti teine infoväli, meediamaastik, tarbivad teisi asju, võib-olla õpetaja polegi sotsiaalmeedias. Noorte kaasamine sellesse teemasse on nii oluline. On positiivne, kui tunnustatakse noori teemas, millest nemad oskavad kõige paremini rääkida.

Mis suunas me liigume meediapädevusega?

Liigume aina rohkem just selle kriitilise mõtlemise arendamise suunas. Mingil ajal oli väga spetsiifiliselt näiteks see, kuidas valeinfot ära tunda. Mis valeinfo eritüübid on olemas, mis asi on propaganda. Olid väga spetsiifilised terminid, millest rääkisime. 

Ma arvan, et liigume selle poole, et me ei räägi enam nii väga meediapädevusest, kuivõrd kriitilisest mõtlemisest. Ka sellest, kuidas see on absoluutselt iga valdkonnaga seotud ja kuidas seda on igas valdkonnas vaja. 

Sotsiaalmeedia on ülimalt suur osa meie kõigi igapäevast. Eestis kasutab 97 protsenti noortest sotsiaalmeediat. Kui see on nii suur osa meie igapäevast, siis ilmselgelt kriitiline mõtlemine on seal väga oluline. 

Eestis kasutab 97 protsenti noortest sotsiaalmeediat. Kui see on nii suur osa meie igapäevast, siis ilmselgelt kriitiline mõtlemine on seal väga oluline. 

Liigume selle poole, et sellest teemast rääkimine muutub rohkem iseenesestmõistetavaks. See peaks olema põimitud näiteks formaalsest haridussüsteemist rääkides igasse ainetundi. Ei pea olema spetsiifiliselt meediapädevuse all, aga kriitiline mõtlemine, seda saab arendada ka loodusõpetuses. Seda saab arendada ka matemaatikas.

Kas sa näed, et see muutus reaalselt toimub juba?

Pigem hakkan juba nägema, jah. Ma näen seda, et aina rohkem on õpetajad huvitatud sellest teemast. Löövad aktiivselt kaasa erinevates sündmustes, mis me korraldame. Ehk seda märkamist ja seda, et teemast räägitakse. 

Võib-olla mitte alati kõige õigemas võtmes. Tihti see ikkagi kaldub sinna, et kõik on ainult ohtlik ja me elame mingis tõejärgses ühiskonnas. See on liiga suur üldistus, aga vähemalt me räägime sellest teemast aina rohkem ja see on juba positiivne.

 

Dialoogi ankeet: GRETEL JUHANSOO

 

Mis tunne on?

Momendil väga tore ja väga hea. Hullemat eluetappi pole kunagi olnud, aga we rock on.

Kui peaksid homsest eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Ma hakkaks režissööriks või töötaks varjupaigas. Paitaks kutsusid terve päev.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Sada protsenti tööga. Anne on hea boonus. Mul on palju andeid, millega ma tööd ei tee ja need lihtsalt on olemas. Mul on muusikaline kuulmine ja kunagi mängisin viiulit tundide viisi iga päev, aga nüüd pole viis aastat seda käes hoidnud. Töö on puudu ja mis ma ikka teen selle andega enam.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Ma keelustaksin Temu ja Sheini Eestis.

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Mulle tundub, et inimesed on nii harva nemad ise. Nii vähe on seda “tantsi, nagu keegi ei vaataks” momenti. Ma lähen “Wicked’it” vaatama kahe nädala pärast. Kas sa arvad, et ma ei värvi ennast roheliseks? Ma olen seal Apollo kinotoolis roheline. Samblaga eristusi pole. 

Ma arvan, et ma ei kaota töötubades ega loengutes ära enda asja, mis iganes see on. Halb huumorimeel ei kao kuhugi, kahjuks või õnneks. Mul on endal väga naljakas. Ma tahaks, et rohkem oleks inimesi, kes on valjult nemad ise, sest see teeb elu nii põnevaks.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Labubud.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Kui ma ütlesin esimest korda TikTokis, et olen 23 aastat vana ja keegi kommenteeris, et olen 23-aastase inimese kohta hästi säilinud.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Ma panin ühe video TikTokki, kus ronin kapist välja ja Koit Toome mängib telekas ning teeb reklaami. Üks mu sõber kommenteeris seda videot ja paar päeva hiljem saatis ühe kuvatõmmise ja küsis: “Kas sa teadsid, et Koit Toome järelkasv on näinud seda videot?”. Koit Toome tütar oli like’inud tema kommentaari. Mind üllatas mõte sellest, et Toomede dünastia õhtusöögilauas on mänginud minu TikTok. See võib-olla ongi minu elu eesmärk, jõuda Koit Toome lauale.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025?

Kohutavalt segane, aga vähem kui mõni aasta tagasi.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Inimesed arvavad, et ma olen väga kuri. Ma näen välja, nagu mul oleks põlastus näos. Iga kord, kui ma kellegagi räägin, ütlevad nad, et olen tegelikult naljakas. Ma pole kuri ja see on see, mida inimesed võiks minu kohta teada.

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Mari Kedelauk