Kas kuulsid samme? Või tundsid kedagi möödumas? Ehk pauguvad hoopis uksed majas, kus oled vaid sina? Sügiseselt hallis ja pimedas linnas võib tunduda kõik salapärane, isegi kummituslik. Tutvustan teile Tartu hooneid, kus ringi jalutades võivad tekkida hirmujudinad ka kõige julgemal.

Iga väärika majaga käib kaasas mõni kummitus. Eesti kirjandusmuuseumil on selja taga tervelt 131 aastat. Nii ei maksa imestada, et seal liigub ringi salapärane lilla daam.

Maja lasi ehitada baltisaksa mõisniku Nicolaus Karl von Grote teine abikaasa Marie. Kummitus, kes majas liigub, on juttude järgi nende tütar Frieda, kes legendi järgi poos end õnnetu armastuse tõttu üles maja kaminasaalis. Nüüd nõuab ta kättemaksuks meesohvreid, keda käib mööda maja otsimas. Kirjandusmuuseumi direktriss Piret Voolaid rääkis, et legend siiski tõele ei vasta ning naisel oli hoopis pimesoolepõletik, mille tõttu ta suri.

Nüüd nõuab ta kättemaksuks meesohvreid, keda käib mööda maja otsimas.

Voolaid sõnas, et juba aegade algusest on majas olnud kuulda erinevaid salapäraseid hääli. Tema enda ametiruum asubki kuulsas kaminasaalis. Voolaid rääkis, et mõnikord talvel kuuleb ta, justkui keegi kõnniks kontsadel tema selja taga. Nähtust põhjendab ta aga puhta füüsikaga ning on kindel, et temperatuuride erinevus paneb parketi naksuma.

Pahur lilla daam

Voolaid rääkis, et praegu on kaminasaalis hoiul laud, mille taga toimusid Tartu rahuläbirääkimised. See toimetati ruumi kaks aastat tagasi. Paar päeva pärast laua saabumist kukkus alla karniis, mis oli kaminasaali ukse kohal. Voolaid lisas, et mõni päev varem oli ta kolleegidele öelnud, et enam pole vaja külalistele lillast daamist rääkida, sest ruumis on väärikas laud, mida vaimu asemel tutvustada. Jääb üle vaid spekuleerida, kas karniisi kukutas alla pahur lilla daam või ütlesid lihtsalt vanad naelad üles.

Jääb üle vaid spekuleerida, kas karniisi kukutas alla pahur lilla daam või ütlesid lihtsalt vanad naelad üles.

Maja personalijuht Krista Ojasaar rääkis, et juttude järgi tuleb igal õhtul kell 23 kaminasaali kaminast külma õhku ja ilmub välja lilla daam. Samuti võib ta endast märku anda, kui majas toimub mõni ümber- või juurdeehitus ja tehakse palju müra. Siis tuleb lilla daam kättemaksu nõudma. 1960ndatel ehitati hoonele uut majaosa ja Ojasaare sõnul sai kaks meest surma. Kumbki meestes aga ise ehitaja polnud ning tegemist oli hoopis asotsiaalidega.

Ojasaar tutvustas ka tuba, mis jääb kaminasaali kõrvale. Kunagi olla ruumis töötanud kassapidaja, kes oli pikanäpumees. Ojasaar rääkis, et mees olevat võtnud kassast raha, aga tagasi polnud seda panna. Õige pea pidi aga majja tulema audiitor ning mehel oli varguse pärast piinlik. Ta võttis relva ja lasi end samas ruumis maha. Loomulikult käib ka selle looga kaasas arvamus, et lilla daam nõudis ohvrit.

Kummituslik telefonikõne

Ojasaar jagas ka aastatetagust lugu ühe öövalvuri kokkupuutest kummitusega. Öösel tegi valvur majale tiiru peale ning vaatas, et kõik uksed ja aknad oleksid kinni. Ühel hetkel helises aga valvelauas telefon ja valvur nägi, millisest maja ruumist kõne tuleb. Toru teisest otsast kostus kahin. Ojasaare sõnul oli valvuri esimene mõte, et keegi jäi luku taha. Ta võttis taskulambi ja läks asja uurima. Selgus, et uks oligi lukus, ent ühtegi inimest seal polnud.

Lisaks olla 1980ndatel üks töötaja ööseks majja kušetile magama jäänud. Toas, kus mees magas, asetsesid akna all kirjutuslaud ja toolid. Öösel ärkas mees selle peale, et toas säras valgus ja akna all laua taga istus vanaaegses kleidis daam. Ta jõi kohvitassist ja kutsus meest endaga koos kohvi jooma. Mees tundis ära, et see oli lilla daam. Ta teadis, et kui surnu endaga kaasa kutsub, ei tohi minna ega temaga rääkida. Selle asemel põgenes ta kiiruga toast.

Ojasaar rääkis, et muuseum teeb umbes kord aastas lilla daami tuure. Töötajatel, kes teda kehastavad, on suisa spetsiaalne kostüüm. Legendi kohaselt on nii, et kui lillat daami hästi kehastada, aitab ta tuuril näiteks uksi sulgeda. Ent kui lilla daam pole tööga rahul, võib ta hakata kiusama, näiteks sikutades giidi kleidist.

Endise sünnitusmaja kummitused

Praegu asub aadressil Lossi 36 Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut, kuid ilmselt teab nii mõnigi lugeja seda kohta kui endist sünnitusmaja. Tõenäoliselt ei tule üllatusena, et seal on nähtud ja kuuldud aastate jooksul nii mõndagi kõhedusttekitavat. 

Katrin Lendok, ühiskonnateaduste instituudi endine õppekorralduse spetsialist, teadis rääkida, et aastate jooksul on majas liikunud mitmeid vaime. Üks neist oli range haiglaõde, kelle tundis ära krunni sätitud juuste järgi. Teine olevat olnud ruudulise särgiga meesterahvas. Räägitakse, et meesterahvas olla aastaid tagasi maja kõrgelt korruselt alla hüpanud.

Lisaks palatitele oli vanas haiglas ka labor. Lendoki sõnul liikusid seal asjad alatasa iseenesest. Ta rääkis, et kord olevat üks laborant töö ajal kuulnud toanurgas kolinat ja käratanud: “Nüüd olete vait, mul on tarvis see proov ära teha!” Siis olla kõik vaikseks jäänud. Ta lisas, et vahetevahel lendasid laboris ringi isegi käärid.

Lendok rääkis ka loo, kuidas kord läks õde arsti juurde ja ütles, et üks patsient ootab ultraheliuuringut. Arst aga teatas, et temal ei tohiks parasjagu ühtegi patsienti olla. Õde olla vastanud, et üks vanaproua juba ootab teda kabinetis. Lendok sõnas, et kui arst lõpuks patsienti vaatama läks, oli ruum inimtühi.

Kinnimüüritud naine

Loomulikult ei saa jätta rääkimata Tartus Toomemäel asuva toomkiriku varemetest. See on Tartu linna vanim hoone ja on kõhedusttekitavaid lugusid, mis käivad ka selle kohaga kaasas.

Muiste, kui kirikut Toomemäele ehitama hakati, ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Ehitajad muudkui ehitasid, kuid järgmisel päeval tööle minnes oli kõik maha lagunenud. Keegi teadjamees olevat öelnud, et kui üks naisterahvas kiriku seina müürida, jäävad ka müürid püsima. 

Esmalt hakati naist otsima linnast. Loomulikult ei küsitud kelleltki otse, kas nad oleksid nõus saama kinnimüüritud, vaid uuriti, kas nad tahaksid minna kiriku võtmete kandjaks. Ükski linlastest polnud aga nõus ja nii leiti vabatahtlik noor neiu hoopis maalt.

Ükski linlastest polnud aga nõus ja nii leiti vabatahtlik noor neiu hoopis maalt.

Neiu viidi kiiresti kiriku müüri juurde ja müüritigi sisse. Kaela jäi talle kuldrist. Tema nuttu ja abipalveid pani tähele üks preester. Lohutuseks ütles ta, et neiu võib igal uusaastaööl müürist välja tulla ja vaimuna mööda Toomemäge ringi hõljuda.

Lubaduse järgi pidi ta vaid leidma uue naisterahva, kellele kuldrist kaela panna. Nii pääseks ta ise vabaks ja uus naisterahvas läheks tema asemel müüri sisse kiriku võtmete hoidjaks.

Kümnete aastate pärast nägi neiu üht naist Toomemäel. Ta lendas naise pea kohale, kuid kukutas kuldristi talle kaela asemel käe peale. Seejärel kukkus rist maha. Kostus vali mürin ning kui naine kiriku poole vaatas, langesid selle müürid varisedes maha. Järele jäid vaid varemed. Kadunud oli ka kuldrist. 

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Johannes Peetsalu