Ühel novembrikuu neljapäeval võtame vanaemaga ette väljasõidu idapiirile, et kogeda linna, millest kuuleme sageli, kuid mida näeme harva. Narva on koht, kus piiri olemasolu on igapäevaselt tajutav. Vestleme kohalikega ning kolame paikades, kus minevik ja olevik käivad käsikäes.

Istume bussis, milles oleme loksunud juba viimased kolm ja pool tundi. Mööda vahekäiku sahmerdab ringi üks vanaproua. Ta peatub meie istekohtade kõrval ja uurib: “Kus ma maha minema pean, et piiri ületada saaksin?” Vanaema vastab talle, et me ei ole kohalikud ning ei oska vastata. Mina oskan aga veel vähem, sest ma ei saanud isegi mitte küsimusest aru. Miks? Sellepärast, et küsimus esitati meile vene keeles. Me oleme saabumas Narva linna. 

Proua kiirustab bussi esiossa, et targematelt nõu küsida ning väljub seejärel Peetri platsi peatuses. Meie astume õue Narva bussijaamas. Võtame kohe suuna kesklinna poole ning teeme esimese peatuse “5-kroonise vaate” juures. Ei, mitte vaade ei ole 32 eurosenti väärt, vaid tegemist on vaateplatvormi nimega. Sealt avaneb täpselt samasugune pilt nagu kunagisel viiekroonisel. Vasakule jääb nelinurkne ja tagasihoidlik Narva linnus ning paremale piklik, kuid samuti tagasihoidlik Ivangorodi kindlus, mis varasemalt pikka aega hoopis meie riigi valdusesse kuulus. Tegelikult oli kogu Ivangorod Narva osa ja kandis Jaanilinna nime 1945. aastani. 

Sild, mis eraldab

Järgmiseks paterdame kukkumist ja libisemist edukalt vältides mööda esimese lumega kaetud asfalti mäest alla, et linnustele ka lähemalt pilk heita. Kohale jõudnud, märkame Venemaal asuva kindluse tipus inimesi. Jõllitame neid. Ja tundub, et ka nemad jõllitavad meid vastu. Seisame seal vaikuses, nagu filmistseenis, kus heli on ootamatult maha keeratud. Ka need siluetid üle jõe, teisel pool, on justkui pausi peal ning vaatavad vaikuses, kes me oleme. Hetkeks tundub, nagu meie vahel olekski ainult see kiirevooluline Narva jõgi, mis silmanurgast paistab. Aga nii see tegelikult ei ole. 

Kohale jõudnud, märkame Venemaal asuva kindluse tipus inimesi. Jõllitame neid. Ja tundub, et ka nemad jõllitavad meid vastu.

Mõttepausist väljudes pöörame mõlemad oma pea vasakule. Sealt vaatab meile vastu Eesti esimene betoonehitis ehk Narva Sõpruse sild. Ka sillal märkame inimkujusid, kuid seekord nad kõnnivad. Ja nad teevad seda üsna kiirel sammul. Ilmselt soovides juba teisele poole jõuda. Nad ületavad piiri jala, sest autoga ei pääse siit enam üle juba möödunud aasta veebruarikuust. Sild võib olla küll sama kõikumatu kui varem, aga selle roll on ajas muutunud. Kunagisest teejuhist on saanud valvur. See seisab kahe maailma vahel ja reguleerib seda, kas ja kes saab sillale astuda ja seda ületada. Sild mitte enam ei ühenda inimesi vaid eraldab neid. 

“Pa russki, pažalusta!”

Kui oleme mõnda aega jõepromenaadil jalutanud, otsustame mööda Hahni treppe üles minna. Selleks hetkeks oleme Narva peal liikumas näinud vaid üksikuid inimesi. Trepist üles jõudes silmame üht vanemat naisterahvast ning astume talle jutuvestmiseks ligi. Pöördun tema poole eesti keeles, kuid koheselt tuleb vastus: “Pa russki, pažalusta!”. Siis on minu vanaema kord oma keeleoskused praktikasse panna. 

Naine on väga rõõmsameelne ning vestleb meiega, või õigemini minu kaasa veetud tõlkijaga, hea meelega. Ta räägib meile, kuidas ta 1972. aastal Vene Föderatsioonist Narva, õigemini Kreenholmi tööle saadeti. Narvas on ta elanud sellest ajast saati. Küsimuse peale, kas ta ka eesti keelt oluliseks peab, vastab proua eitavalt. “Noored siin on rääkima hakanud küll, aga minul ei ole sellega Narvas midagi peale hakata,” väidab ta. 

Tema sõnul on Narvas pensionäridel hea elada. Endale meelepäraseks peab ta linna rahulikkust ja vaikust. Viipame siis paarisaja meetri kaugusel olevale Venemaa lipule, mis tähistab idapiiri ning pärime, et kas on ikka nii rahulik ja vaikne? Ega ometi hirmu ei ole? Vastuseks saame, et karta ei ole küll midagi. Saab ju sõbralikult elatud küll. Küll aga mõistis vanaproua igasuguse agressiooni hukka. Vanaema saab muidugi naisega jutule ning nad vestlevad veel mõnda aega. 

Mina seisan kõrval ja viskan veel korraks pilgu üle jõe, sinna maale, mis on korraga kui käesirutuse kaugusel. Aga on samas ometi nii kaugel.

Haaran oma väheste keeleteadmistega kinni vaid soovitusest kindlasti suvel Narva tagasi tulla. Inimesi on siis palju rohkem ja linn olevat sel aastaajal korduvalt ilusam. 

Kirev minevik

Kreenholmi, millest proua meile põgusalt rääkis, saadeti tegelikult tol ajal paljusid. Manufaktuur asutati 1857. aastal ning sellest sai kiiresti Euroopa suurim tekstiilivabrik, kus töötasid tuhanded inimesed. Alguses kohalikud, kuid hiljem saadeti kohapeale töölisi ka teistest liiduvabariikidest. Nii kujuneski Narva juba enne Esimest maailmasõda venekeelseks linnaks.

Järjekordne suur välistööjõu laine tuli Narva pärast II maailmasõda. Tühjaks jooksnud linn oli vaja uuesti üles ehitada. Hiigelsuurel tehasel oli massiliselt töökäsi tarvis ja nii asustatigi Narva sõjajärgsetel aastatel jälle vene keeles kõneleva rahvaga. Just see põlvkond, kuhu ka meie vestluskaaslane kuulub, andis Narvale tänapäeval tuntud vaimu ja kõla.

1970ndatel, mil proua siia saabus, oli manufaktuuril linnas suur roll. Tehas kujundas linna igapäevarütmi, pakkudes tööd suurele osale elanikkonnast ja Kreenholmi suured seinad kajasid valjult tehasemürast. Kortereid anti inimestele tehase kaudu ja lapsi kasvatati tehase lasteaias. Paljud tulid samamoodi, nagu narvalanna kirjeldas ehk mitte isiklike unistuste pärast vaid seetõttu, et keegi otsustas nende eest. Narva keeleruum ongi selle süsteemi tagajärg. 

Tänapäeval on Kreenholmi piirkonda sattudes raske ette kujutada, et kõrgete punaste seinte ja uhkete akendega vabrik oligi kord Narva südameks. Lõpp sellele ajastule saabus 2010. aastal, mil kuulutati välja ettevõtte pankrot. Aga kohaliku proua pajatused on kui viimane hõõguv palk lõkkes. Märk sellest ajast, mil siinne elu veel teises taktis käis.

Tehas kujundas linna igapäevarütmi, pakkudes tööd suurele osale elanikkonnast ja Kreenholmi suured seinad kajasid valjult tehasemürast. 

Raekoda kui vales kohas lebav pusletükk

Kui vestlus lõppema hakkab, ütlen naisele viisakalt: “Spasiba, da svidanje!”, misjärel suundume Raekoja platsi poole. Juba seda suursugust hoonet märgates arutame vanaemaga, kui huvitav on Tallinna ja Tartu raekodade tõttu leviv uskumus, et niivõrd olulist hoonet peaksid ümbritsema uhked ja ajaloolised majad. Narvas see nii ei ole. Raekoja ümbruses on vaid kõige tüüpilisemad nõukaaegsed paneelmajad. Liikumas on näha vaid paari kohalikku elanikku, kes on külma ilma eest oma sihtkohta pagemas. Muus osas ei erine platsile astudes avanev vaatepilt ühest seinamaalist. Kõik justkui seisab. 

Põhjus, miks pilt barokiaegse raekoja ümber tihedalt kokku surutud paneelmajadest üldse olemas on, on taas omaette ajalooline paradoks. Võin julgelt väita, et enne 1944. aastat oli Narva üks kogu Põhja-Euroopa kaunemaid linnasid. See oli barokipärl, mille tänavaid saab kirjeldada vaid sõnadega elegantsus ja rikkalikkus. Narva meenutas pigem väikest hansalikku kunstiteost kui tööstuslinna. Aga 1944. aasta märtsis muutus kogu see ilu tuhaks. Narva pommitati Nõukogude lennuväe poolt pea täielikult maatasa. Ja mitte üksikute hoonete vaid terve linna ulatuses. Alles jäi vaid mõni üksik müürijupike.

Sõjajärgset Narvat ei ehitatud üles kunagise ilu vaid selle järgi, mida nõukogude võim parajasti vajas. Barokistiilis hooneid, peale raekoja, ei taastatud. Põhjaliku ja aeganõudva “rätsepatöö” asemel valiti kiirus. Ja nii kerkisidki raekoja ümber need värvusetud ja identsed hruštšovkad. Nagu raamatusse vahele topitud peatükk, mis sinna hästi sobituda ei taha. Hooned täidavad ruumi, kuhu keegi uut lugu kirjutada ei jõudnud. 

Seetõttu tekibki platsile astudes tunne, nagu oleks keegi visandanud suurepärase portree ja seejärel lasknud selle tausta kiirustades ühevärvilise akrüüliga üle pintseldada. Hoone seisab seal, ebamugavas üksinduses, eraldiseisva mälestusmärgina linnast, mis kunagi oli. Samal ajal kui paneelmajad jutustavad lugu linnast, mis loodi pärast sõda sunniviisiliselt teistsuguse näo, rahva ja teistsuguse rütmiga.

Kahe leeri kohtumispaik

Seisame veidi Raekoja juures ning laseme pilkudel imeilusale fassaadile langeda. Seejärel pöörame hoonele selja teadmisega, et ülejäänud päeva vaatame otsa vaid samasugustele mitmekordsetele paneelmajadele. Seame oma tee järgmisena Narva vanimasse parki – Pimeaeda. Tean paiga kohta vanaemale rääkida, et sarnaselt piiripunktile oli ka Pimeaed pikka aega justkui kahe leeri kohtumispaik. 

Nii klišeelikult ja mõnes mõttes ka absurdselt kui see ka ei kõlaks, asusid Pimeaias nii mälestussammas Narva vallutamisel langenud vene sõduritele kui ka monument Vabadussõjas elu kaotanud Eesti poolel võitlejatele. Kahele täiesti erinevale mälestisele anti kohustus sama ruumi jagada. Seda 2023. aastani, kui vene monument pargist eemaldati, jättes sinna vaid Eesti langenute mälestussamba. Aga miks ei tehtud seda 30 aastat tagasi? Miks kulus kolm kümnendit, et võõrast võimu tähistavad sümbolid linnaruumist eemaldada?

Olles natukest aega pargi ajaloo üle arutlenud, sammume edasi. Jõuame Rakvere tänavale, kus avaneb meile võõras vaatepilt. Tunneme juba eemalt ära sibulkupli, mis on meile peamiselt tuttav muidugi Aleksander Nevski katedraali grandioosse välimuse pärast. Märkimisväärseks teeb asja see, et kirik paikneb tihedalt kokkupressitud madalate eraelamute vahel.

Põikleme parasjagu lumesõda pidavate koolipoiste lendavate lumepallide eest kirikuaeda sisse. Seal seisab infotahvel. See on paksult venekeelset teksti täis. Otsustame oma päid tõlkimisega mitte vaevata. Hiljem uurides saan teada, et selline, meile kui “põlistele” eestlastele võõrana paistnud pilt on Venemaal üsna tavaline. Paljud pühakojad rajati just külade ja linnade keskpunkti. Paika, kus toimuvad inimeste argielu tegemised. Seega polegi kirikud igal pool ainult kesk- ja vanalinnas seisvad ehitised.

Jätkame oma retke läbi talvise Narva linna. Meile kõnnivad vastu noor ema ja tütar. Nad jõuavad meist juba mööda minna, kui vanaema sõnab, et talle tundus, et nad rääkisid eesti keeles. Pöörame kiiruga otsa ümber, aga nendega põgusalt rääkides selgub, et vanaema eksis. Paraku ei kõnele ka nemad riigikeeles ja meiega vene keeles vestelda ei soovi.

Nii jõuabki meieni teadmine, et päeva jooksul ei ole me tänavapildis mitte kordagi eesti keelt kuulnud. Narva tänavatel kõndides tekib tunne, nagu oleksime justkui välismaal. Möödaminejad räägivad võõras keeles, tänavanimed majadel on võõras keeles, vastu vaatavad reklaamid ja sildid on võõras keeles. Kõik nõuab tõlkimist. 

Möödaminejad räägivad võõras keeles, tänavanimed majadel on võõras keeles, vastu vaatavad reklaamid ja sildid on võõras keeles. Kõik nõuab tõlkimist. 

Jõuame omadega Peetri platsi ja Puškini allee juurde siis, kui päev hakkab juba õhtusse jõudma. Sisse lülituvad tänavalambid ja hämaras valguses pöördume järgmise narvalanna poole. Nagu ikka, algselt eesti keeles, kuid barjääri tõttu lülitume ümber tema emakeelele. Proua kuulab ära minu vanaema jutu sellest, kes me oleme ja mis teemal me temaga vestelda soovime. Naine tõmbab ühe käega peast ära kapuutsi ning kehakeelest loeme justkui välja, et ta on jutustamisest huvitatud. Kuid siis, kui välk taevast, ütleb ta meile, otse loomulikult vene keeles: “Narva on parim koht maa peal!”. Seejärel kiirustab proua meie juurest minema. Sellist olukorda on keeruline enda jaoks lahti mõtestada. Võib-olla ongi parem. Mine tea, milline lugu oleks järgmisena meie ette lahti rullunud.

Narva sõbralikkus

Koju minekuni on veel tunnike aega. Astume sisse tee peal silma jäänud Rimisse, et natukenegi oma külmunud varbaid üles soojendada. Viimane kohalik, kellega me sel päeval vestleme, on vanem meesterahvas. Tegemist on lõbusa ja jutuka 76-aastase härraga, kes kolis Narva oma perega juba kolmeselt. Ka tema rõhutab meile asjaolu, et Narvas ei ole tal eesti keelt vaja läinud mitte kordagi. Mitte kordagi oma pea kaheksakümne eluaasta jooksul. Seetõttu ei ole ta keelt selgeks õppinud. 

Ka tema rõhutab meile asjaolu, et Narvas ei ole tal eesti keelt vaja läinud mitte kordagi. 

Mees on jutu järgi arhitekt ja kunstiinimene, kellele poliitika korda ei lähe. Narvas elades ta enda sõnutsi hirmu ei tunne. Ka tema mainib meile Kreenholmi. Ta räägib, kuidas tänapäeval on piirilinnas tööd vaid taksojuhtidel, teenindajatel ja tervishoiutöötajatel. Kunagi oli suurtehas ju peamiseks tööandjaks. Mehe jutust kumab sel teemal vesteldes kerget kurbust. Narva elab nüüd oma tasast, vaikset elu. Tänavatel liiguvad vaid vähesed ja kõik tundub aeglasem ja ühevärvilisem. Kuigi inimesed siin elavad rahulikult ja hirmuta, on raske mitte tajuda, et linn on kaotanud osa oma kunagisest hiilgusest. 

Rõõmsalt pakub ta meile bussijaama jõudmiseks küüti, milles me viisakalt keeldume. Tänan härrat vene keeles ning seal meie teed ka lahknevad. Jalutame hea meelega veel natukene, sest Narva on ju tegelikult ilus linn. Jõuame veel isegi ühte mõnusasse kohvikusse sisse astuda, et kõhtusid enne pikka bussisõitu kinnitada. 

Bussis, mis meid pärast pikka päeva koju kannab, vajume istmetesse ja viskame aknast viimase pilgu kurnatud linnale. Hallid hruštšovkad ja tühjad tehasehooned ei lase kaduda kurval saatusel, mis Narvat aastakümneid saatnud on. Sillamäe peatuses astub bussi ema oma väikeste lastega. Üks neist pöördub valjult ema poole, pärides temalt kõikvõimalike maailma-asjade kohta mitmeid küsimusi. Näen kuidas vanaema näole tekib suur naeratus ning ta sosistab mulle: “Küll on hea jälle eesti keelt kuulda.”

Narva ei pruugi olla tõusnud tuhast, mis talle kunagi kaela langes, kuid ta pole ka jäänud kadunud linnaks. Linn hingab omas tempos. Ta teeb seda vaiksemalt ja ettevaatlikumalt, aga teeb seda siiski. Ja võib-olla just selles tagasihoidlikus rütmis peitubki Narva lummus. Talle on omane vaikne vastupidavus, mis ei vaja värvilisi fassaade või rahvarohkeid tänavaid, et omada võlu.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Anette Marie Volt