DIALOOG | „Eestlased nullist sajani” autor Robin Küttis: 100-aastase tartlasega rääkides sain aru, et olen veel kõigest poisike

Published On: March 30, 2026By

Kohtume Robiniga päikesepaistelisel päeval Tallinnas Fotografiska kohvikus. Mullu valmis Robini käe läbi video „Eestlased nullist sajani”, milles jäädvustas sadat eri vanuses eestlast. Sama projekti viis ta ellu ka Soomes.

Kuidas sündis mõte teha video „Eestlased nullist sajani”?

2024. aasta lõpus nägin videot, kus olid sakslased nullist sajani ja mõtlesin, kas eestlastest polegi sellist videot veel tehtud? Arvasin, et kui veel pole, siis kindlasti teeb keegi kohe ära. See on nii lihtne, aga samas nii võimas idee ja otsustasin video ise ära teha.

Esimene klipp saigi filmitud 2025. aasta jaanuaris mu vanavanaemaga, keda kahjuks meie seas enam pole. Sellepärast on see projekt mulle väga südamelähedane. Järgmise poole aasta jooksul sain veel paar vanust filmitud ja mõtlesin, et kellele ma ikka seda videot teen. Pole ju võimalik saada sadat eri vanuses eestlast videosse, sest eestlased on nii kinnised.

Pole ju võimalik saada sadat eri vanuses eestlast videosse, sest eestlased on nii kinnised.

Sama aasta suvel mõtlesin ikkagi, et see video peab valmis saama. Hakkasin ka tuntud eestlastele kirju saatma. Kui üks tuntud inimene oli olemas, oli järgmist juba palju lihtsam saada.

Esimene tuntud inimene, kelle videosse sain, oli mu tuttav Kerli Dello. Tema järel sain juba Ivo Linna ja kui edaspidi nende nimed ütlesin, olid teised ka nõus.

Millist tuntud inimest oli kõige keerulisem videosse saada?

Ma arvan, et kõige keerulisem oli kätte saada Jaagup Kreemi. Tema oli ühtlasi ka kõige viimane inimene, keda filmisin. Sama päeva hommikul, mil video üles läks, filmisin seda klippi temaga.

Mul oli videost puudu 52-aastane inimene ja otsisin sellist isikut pikalt taga, kuniks leidsin Jaagupi. Alguses oli kuupäeva leidmisega muresid, sest ta oli vist tuuril parasjagu. Leidsin talle isegi juba asenduse.

Lõpuks olime sõpradega ühel õhtul peol ja vaatasin, et Jaagup Kreem helistab mulle. Ta ütles, et saame järgmisel hommikul kell 11 Viimsi Olerexis kokku ja teeme klipi ära. 

Lõpuks olime sõpradega ühel õhtul peol ja vaatasin, et Jaagup Kreem helistab mulle. 

Ta oli nii muhe ja tore inimene. See käib kõigi teiste tuntud inimeste kohta ka. Nad kõik olid nagu omad inimesed.

Oli sul algusest peale teada, keda oma videosse soovid?

Teadsin, et Kerli Dello võiks seal olla. Ta oli mul kaitseväes instruktor. Kirjutasin talle ja ta oli kohe nõus. Ma teadsin oma kooliajast ka õpetajat, kes on Luule Komissarovi tütar. Kirjutasin neile ja sain nad nõusse.

Videos oli ka näiteks Voldemar Kuslap. Tema saime tänu ühele videos olnud 84-aastasele. Ta ütles, et tema vana sõber on Voldemar Kuslap ja võiksime talle helistada. Helistaski ning ütles, et üks noor teeb ägedat videot ja Voldemar võiks ka osaleda. Ta oli kohe nõus.

Ivo Linnale kirjutasin alguses Instagrami ja sain tema numbri. Mul võttis jala värisema. Läksin elutuppa, vaatasin aknast välja ja helistasin. Toru otsas oli kõige muhedam hääl üldse ja ta oli kohe nõus videos osalema. 

Kuidas sa kõik teised inimesed videosse leidsid?

Väike nali on, et pooled videos olnud inimestest on enda suguvõsast. Umbes 20 inimest olid mu sugulased ja veel paarkümmend mu sõbrad.

Umbes 20 inimest olid mu sugulased ja veel paarkümmend mu sõbrad.

Suguvõsa peol ütlesin, et teen sellist videot, aga alguses ei juletud ennast väga videosse lubada. Aga kui juba üks osales, siis mõtlesid teised ka, et nad ei taha ikkagi sellest ilma jääda. Pärast olid väga õnnelikud, et ikkagi videos olid. 

Esimesed kuni 50. eluaastates inimesed tulid lihtsalt, aga siis hakkas keerulisemaks minema. Lõpuks tegin Facebooki postituse, kus otsisin kindlaid vanuseid, mis veel puudu olid. Seda jagati palju ja sain inimesi juurde.

Lõpuks otsisin veel inimesi, kes olid vanemad kui 85. Mõtlesin pikalt, kust ma nad leida võiksin ning kirjutasin Tabasalu Pihlakodule. Nad kutsusid mind endale külla ja olid kõik hästi ette valmistanud: vanused olid paberile kirja pandud ja sugulaste luba saadud.

Puudu jäi ainult 100-aastane eestlane, sest sellises vanuses inimest Pihlakodus polnud. Teised vanadekodud ei vastanud mulle. Lõpuks filmisin Tartus 92-aastast ja tema ütles, et teab naabermajast üht 100-aastast. 

Tuli välja, et tegemist oli kuulsa Tartu bussijuhi Osvald Kiisiga. Kui ta poleks oma vanust öelnud, oleksin arvanud, et ta on 70-aastane.

Kui ta poleks oma vanust öelnud, oleksin arvanud, et ta on 70-aastane.

Kui kaua video filmimine aega võttis?

Esimese vanuse filmisime jaanuaris ja viimase augustis. Aga tegelikult jäi filmimine põhiliselt juuni, juuli ja augusti vahele. Kui kõik kokku liita, siis läks umbes kaks ja pool nädalat. 

Kas äraütlemisi oli palju?

Tegelikult oli üllatavalt vähe. Enamasti ütlesid ära just eakad, sest nad ei teadnud, mis videoga tegemist on või kuhu see läheb. Lõpuks sain siiski kõik õigeks ajaks filmitud.

Tahtsin video enne kooli algust üles saada ja saingi vaheaja viimase neljapäeva õhtul. Järgmisel hommikul avasin Facebooki ja nägin, et videol on juba 500 jagamist. Reedel võtsid minuga ühendust erinevad meediaväljaanded ja esmaspäeval olin juba „Ringvaates”.

Järgmisel hommikul avasin Facebooki ja nägin, et videol on juba 500 jagamist.

Sa jõudsid vahepeal teha samasuguse video ka soomlastega.

Jah, augusti lõpus läks Eesti video üles. Mu 15 minutit kuulsust kestis paar nädalat ja kui see lõppes, pakkus isa, et võiksin samasuguse video Soomes teha. Mõtlesin kohe, et kui juba Eestis oli seda keeruline teha, siis Soomes on veel raskem. Isa arvas, et kuna mul on Eestist juba kogemus olemas, siis Soomes on hoopis lihtsam.

Samal õhtul kirjutasin kursaõele, kes on soomlanna ja küsisin, kas ta sooviks video produtsent olla. Ta oli kohe nõus.

Esimese reisi Soome tegime septembri lõpus ja viimase novembri lõpus. Kokku käisime üle lahe neli korda. Sõitsime bussiga isegi Rovaniemi ja saime jõuluvana kätte.

Sõitsime bussiga isegi Rovaniemi ja saime jõuluvana kätte.

Mind võeti Soomes väga hästi vastu. Mu kaasfilmija ei saanud iga kord kaasas käia ja siis pidin seal ise hakkama saama, mis oli kohati keeruline. Eestis oli lihtne selgitada, kuhu video läheb, kellele see läheb ja miks ma seda teen. Soome keeles oli märgatavalt raskem.

Su videos olid lisaks teistele ka kunagine Soome president Tarja Halonen ja laulja Käärijä. Kuidas sa nemad kätte said?

Tarja Halonenil käisime esinduses külas. Käärijä puhul teadsin, et ta peab selles videos olema. Produtsent kirjutas kolmele erinevale meiliaadressile ja helistas igale poole, aga Käärijät polnud võimalik kätte saada. Vahepeal oli laulja USA-s, kusagil Euroopas ja siis juba Aasias ja me andsime alla.

Mul jäi Käärijä natukene ikkagi kripeldama ja mõtlesin, et kuidagi pean ta siiski videosse saama. Sama päeva õhtul nägin bussipeatuses reklaami, et 13. detsembril on Tallinna lauluväljakul spordipealinna aasta lõpetamine ja peaesineja on Käärijä. 

Mul jäi Käärijä natukene ikkagi kripeldama ja mõtlesin, et kuidagi pean ta siiski videosse saama.

Mõtlesin, et see on minu võimalus ja kirjutasin ürituse korraldajatele. Nemad vastasid, et on näinud Eestis tehtud videot ja tegelevad asjaga. Seejärel leidsin üles Käärijä mänedžeri ja kirjutasin talle. Tema vastas, et teeme ära ja filmime 13. detsembril. 

Kas nende videote filmimine õpetas sulle midagi?

Need näitasid, kui oluline on positiivne ellusuhtumine. Just üle 90-aastaste inimeste filmimine, nendega koosviibimine ja küsimuste küsimine andis mulle teistsuguse perspektiivi. 

Nad olid rahulikud inimesed ja elasid hetkes. Kui ma aga noori filmisin, oli kõigil kogu aeg kiire kuhugi. 100-aastase tartlasega rääkides sain aru, et olen veel kõigest poisike.

Kuidas sa üldse filminduseni jõudsid?

Mul on lapsest saati kaamera käes olnud ja see tekitab tõelist eufooriat. 13-aastaselt hakkasin Youtube’is vloge tegema ning ühel hetkel läksin Uruguaysse vahetusaastale. Tegin seal kümme väikest dokumentaalfilmi ja dokumenteerisin oma elu. 

Kuna see meeldis mulle väga, siis soovitas ema minna BFM-i (Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti – M. L.) õppima. Vahepeal olin ka ajateenistuses, kus olin Sõdurilehes ajakirjanik. Pärast seda sain BFM-ist jaatava vastuse ja läksin sinna õppima.

Milliseid videoid või filme sulle teha meeldib?

Mind inspireerivad reisidokumentaalid. Mul on eesmärk minna tulevikus Ladina-Ameerikasse ja proovida välismaalasena teha kohalikele videoid minu vaatepunktist. Eestis on selline noormees, nagu Kaspar Wang. Tema teeb sellist sisu ja ma tahaks proovida Ladina-Ameerikas samamoodi läbi lüüa.

Eestis on selline noormees, nagu Kaspar Wang. Tema teeb sellist sisu ja ma tahaks proovida Ladina-Ameerikas samamoodi läbi lüüa.

See oli täiesti teistsugune kogemus, kui ma Uruguays elasin ja eesti keeles vlogisin. Tänaval ei saanud inimesed midagi aru. Ma panin seal videod kokku ja saatsin Eestisse. Keegi polnud eriti kursis Uruguayga ja sain head tagasisidet. See tõi mulle tõesti naeratuse näole ja tegi südame soojaks. Vahepeal tundub, et midagi on õige ja see oli õige.

 

Dialoogi ankeet: ROBIN KÜTTIS

Mis tunne on?

Motiveeritud!

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Tõenäoliselt läheksin reklaami ja turundust õppima. Algne plaan enne ülikooli oli selline: kui BFM mind vastu ei võta, suundun Tartusse ajakirjandust õppima. Väljusin vahetult enne seda ajateenistusest, kus töötasin Sõdurilehe reporterina, nii et see suund tundus igati loogiline.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Usun, et töö toob esile ka ande – ükskõik, millises eluvaldkonnas. Kindlasti on inimesi, kes jõuavad tippu tänu loomulikule andele, kuid isegi nemad peavad edu nimel vaeva nägema. Seega jah, minu praeguse elukogemuse ja teadmiste järgi sõltub edu eelkõige tööst.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Ei ole kindel, kas mul oleks üldse õigust neid muudatusi ellu viia, aga kui oleks…

  • Astronoomia ja kosmoloogia koolides kohustuslikuks! Suurendame noorte huvi kosmose vastu. Füüsika võib tunduda hirmutav, kuid räägime lisaks galaktikatest, planeetidest, potentsiaalsest elust universumis, neutrontähtedest, mustadest aukudest ja aja ajaloost.
  • Piirame TikToki kasutust alla 14-aastastel lastel
  • Räägime rohkem vahetusaastal käimise olulisusest. Käisin ise 2021/2022. aastal Uruguays ning see oli tõeliselt elumuutev kogemus! Sain hiljem võimaluse reisida ka Brasiilias, Paraguays, Argentiinas ja Mehhikos. Hakkasin palju enam hindama elu ja elukvaliteeti Eestis ning mõistsin, et meil on tegelikult kõik väga hästi.

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Pärast Raivo Heina raamatu lugemist olen tundnud tohutut huvi kõige selle vastu, mis toimub üleval kosmoses. Kust me pärineme? Kuidas see kõik võimalik on? 

Minu arvates vaadatakse taevasse kriminaalselt harva – eriti öösiti. Kaitseväes pikkadel rännakutel sai tähistaevast minu suurim sõber: korraga kadusid valud ja mured. Lõputu universum paneb mõistma, kui tühised on paljud meie igapäevaprobleemid.

Lisaks võiks rohkem harrastada meditatsiooni, võtta hommikul esimese asjana külmi duše ning pidada märkmikku.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Ütlus „Uus aasta, uus mina“ – vähemalt 80% ajast! (Aga mitte alati.)

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Vahetusaasta esimesel õhtul, sõites Uruguays taksos koos vahetusõe sõbrannadega, vaatas üks neist mulle pikalt silma ja ütles lõpuks:

„Ma tahan sinuga abielluda ja blonde lapsi saada.“

Ühele vaiksele Eesti noormehele oli see üsna ehmatav, et keegi võib nii otsekohene olla.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Mul on kaitseväest saadik olnud kukekannus – üsna ebameeldiv probleem. Kuigi ma ei uskunud, aitasid füsioterapeudi soovitatud sisetallad ootamatult hästi: valu vähenes poole võrra ja sain taas normaalselt kõndida!

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2026? 

Tunne on suurepärane! Meile, eriti Eesti noortele, on kõik uksed valla – saame reisida, alustada oma ettevõtteid ja päriselt maailma muuta.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Tihti on mul mõtlik näoilme ja seetõttu arvatakse, et ma ei taha kellegagi suhelda. Tegelikult veedan lihtsalt palju aega oma mõtetes ja unistustes – kõik on hästi!

 

Illustratsiooni foto: Miika-Aleksi Kujala

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Anette Marie Volt

Leave A Comment

Sarnased artiklid

DIALOOG | „Eestlased nullist sajani” autor Robin Küttis: 100-aastase tartlasega rääkides sain aru, et olen veel kõigest poisike

Published On: March 30, 2026By

Kohtume Robiniga päikesepaistelisel päeval Tallinnas Fotografiska kohvikus. Mullu valmis Robini käe läbi video „Eestlased nullist sajani”, milles jäädvustas sadat eri vanuses eestlast. Sama projekti viis ta ellu ka Soomes.

Kuidas sündis mõte teha video „Eestlased nullist sajani”?

2024. aasta lõpus nägin videot, kus olid sakslased nullist sajani ja mõtlesin, kas eestlastest polegi sellist videot veel tehtud? Arvasin, et kui veel pole, siis kindlasti teeb keegi kohe ära. See on nii lihtne, aga samas nii võimas idee ja otsustasin video ise ära teha.

Esimene klipp saigi filmitud 2025. aasta jaanuaris mu vanavanaemaga, keda kahjuks meie seas enam pole. Sellepärast on see projekt mulle väga südamelähedane. Järgmise poole aasta jooksul sain veel paar vanust filmitud ja mõtlesin, et kellele ma ikka seda videot teen. Pole ju võimalik saada sadat eri vanuses eestlast videosse, sest eestlased on nii kinnised.

Pole ju võimalik saada sadat eri vanuses eestlast videosse, sest eestlased on nii kinnised.

Sama aasta suvel mõtlesin ikkagi, et see video peab valmis saama. Hakkasin ka tuntud eestlastele kirju saatma. Kui üks tuntud inimene oli olemas, oli järgmist juba palju lihtsam saada.

Esimene tuntud inimene, kelle videosse sain, oli mu tuttav Kerli Dello. Tema järel sain juba Ivo Linna ja kui edaspidi nende nimed ütlesin, olid teised ka nõus.

Millist tuntud inimest oli kõige keerulisem videosse saada?

Ma arvan, et kõige keerulisem oli kätte saada Jaagup Kreemi. Tema oli ühtlasi ka kõige viimane inimene, keda filmisin. Sama päeva hommikul, mil video üles läks, filmisin seda klippi temaga.

Mul oli videost puudu 52-aastane inimene ja otsisin sellist isikut pikalt taga, kuniks leidsin Jaagupi. Alguses oli kuupäeva leidmisega muresid, sest ta oli vist tuuril parasjagu. Leidsin talle isegi juba asenduse.

Lõpuks olime sõpradega ühel õhtul peol ja vaatasin, et Jaagup Kreem helistab mulle. Ta ütles, et saame järgmisel hommikul kell 11 Viimsi Olerexis kokku ja teeme klipi ära. 

Lõpuks olime sõpradega ühel õhtul peol ja vaatasin, et Jaagup Kreem helistab mulle. 

Ta oli nii muhe ja tore inimene. See käib kõigi teiste tuntud inimeste kohta ka. Nad kõik olid nagu omad inimesed.

Oli sul algusest peale teada, keda oma videosse soovid?

Teadsin, et Kerli Dello võiks seal olla. Ta oli mul kaitseväes instruktor. Kirjutasin talle ja ta oli kohe nõus. Ma teadsin oma kooliajast ka õpetajat, kes on Luule Komissarovi tütar. Kirjutasin neile ja sain nad nõusse.

Videos oli ka näiteks Voldemar Kuslap. Tema saime tänu ühele videos olnud 84-aastasele. Ta ütles, et tema vana sõber on Voldemar Kuslap ja võiksime talle helistada. Helistaski ning ütles, et üks noor teeb ägedat videot ja Voldemar võiks ka osaleda. Ta oli kohe nõus.

Ivo Linnale kirjutasin alguses Instagrami ja sain tema numbri. Mul võttis jala värisema. Läksin elutuppa, vaatasin aknast välja ja helistasin. Toru otsas oli kõige muhedam hääl üldse ja ta oli kohe nõus videos osalema. 

Kuidas sa kõik teised inimesed videosse leidsid?

Väike nali on, et pooled videos olnud inimestest on enda suguvõsast. Umbes 20 inimest olid mu sugulased ja veel paarkümmend mu sõbrad.

Umbes 20 inimest olid mu sugulased ja veel paarkümmend mu sõbrad.

Suguvõsa peol ütlesin, et teen sellist videot, aga alguses ei juletud ennast väga videosse lubada. Aga kui juba üks osales, siis mõtlesid teised ka, et nad ei taha ikkagi sellest ilma jääda. Pärast olid väga õnnelikud, et ikkagi videos olid. 

Esimesed kuni 50. eluaastates inimesed tulid lihtsalt, aga siis hakkas keerulisemaks minema. Lõpuks tegin Facebooki postituse, kus otsisin kindlaid vanuseid, mis veel puudu olid. Seda jagati palju ja sain inimesi juurde.

Lõpuks otsisin veel inimesi, kes olid vanemad kui 85. Mõtlesin pikalt, kust ma nad leida võiksin ning kirjutasin Tabasalu Pihlakodule. Nad kutsusid mind endale külla ja olid kõik hästi ette valmistanud: vanused olid paberile kirja pandud ja sugulaste luba saadud.

Puudu jäi ainult 100-aastane eestlane, sest sellises vanuses inimest Pihlakodus polnud. Teised vanadekodud ei vastanud mulle. Lõpuks filmisin Tartus 92-aastast ja tema ütles, et teab naabermajast üht 100-aastast. 

Tuli välja, et tegemist oli kuulsa Tartu bussijuhi Osvald Kiisiga. Kui ta poleks oma vanust öelnud, oleksin arvanud, et ta on 70-aastane.

Kui ta poleks oma vanust öelnud, oleksin arvanud, et ta on 70-aastane.

Kui kaua video filmimine aega võttis?

Esimese vanuse filmisime jaanuaris ja viimase augustis. Aga tegelikult jäi filmimine põhiliselt juuni, juuli ja augusti vahele. Kui kõik kokku liita, siis läks umbes kaks ja pool nädalat. 

Kas äraütlemisi oli palju?

Tegelikult oli üllatavalt vähe. Enamasti ütlesid ära just eakad, sest nad ei teadnud, mis videoga tegemist on või kuhu see läheb. Lõpuks sain siiski kõik õigeks ajaks filmitud.

Tahtsin video enne kooli algust üles saada ja saingi vaheaja viimase neljapäeva õhtul. Järgmisel hommikul avasin Facebooki ja nägin, et videol on juba 500 jagamist. Reedel võtsid minuga ühendust erinevad meediaväljaanded ja esmaspäeval olin juba „Ringvaates”.

Järgmisel hommikul avasin Facebooki ja nägin, et videol on juba 500 jagamist.

Sa jõudsid vahepeal teha samasuguse video ka soomlastega.

Jah, augusti lõpus läks Eesti video üles. Mu 15 minutit kuulsust kestis paar nädalat ja kui see lõppes, pakkus isa, et võiksin samasuguse video Soomes teha. Mõtlesin kohe, et kui juba Eestis oli seda keeruline teha, siis Soomes on veel raskem. Isa arvas, et kuna mul on Eestist juba kogemus olemas, siis Soomes on hoopis lihtsam.

Samal õhtul kirjutasin kursaõele, kes on soomlanna ja küsisin, kas ta sooviks video produtsent olla. Ta oli kohe nõus.

Esimese reisi Soome tegime septembri lõpus ja viimase novembri lõpus. Kokku käisime üle lahe neli korda. Sõitsime bussiga isegi Rovaniemi ja saime jõuluvana kätte.

Sõitsime bussiga isegi Rovaniemi ja saime jõuluvana kätte.

Mind võeti Soomes väga hästi vastu. Mu kaasfilmija ei saanud iga kord kaasas käia ja siis pidin seal ise hakkama saama, mis oli kohati keeruline. Eestis oli lihtne selgitada, kuhu video läheb, kellele see läheb ja miks ma seda teen. Soome keeles oli märgatavalt raskem.

Su videos olid lisaks teistele ka kunagine Soome president Tarja Halonen ja laulja Käärijä. Kuidas sa nemad kätte said?

Tarja Halonenil käisime esinduses külas. Käärijä puhul teadsin, et ta peab selles videos olema. Produtsent kirjutas kolmele erinevale meiliaadressile ja helistas igale poole, aga Käärijät polnud võimalik kätte saada. Vahepeal oli laulja USA-s, kusagil Euroopas ja siis juba Aasias ja me andsime alla.

Mul jäi Käärijä natukene ikkagi kripeldama ja mõtlesin, et kuidagi pean ta siiski videosse saama. Sama päeva õhtul nägin bussipeatuses reklaami, et 13. detsembril on Tallinna lauluväljakul spordipealinna aasta lõpetamine ja peaesineja on Käärijä. 

Mul jäi Käärijä natukene ikkagi kripeldama ja mõtlesin, et kuidagi pean ta siiski videosse saama.

Mõtlesin, et see on minu võimalus ja kirjutasin ürituse korraldajatele. Nemad vastasid, et on näinud Eestis tehtud videot ja tegelevad asjaga. Seejärel leidsin üles Käärijä mänedžeri ja kirjutasin talle. Tema vastas, et teeme ära ja filmime 13. detsembril. 

Kas nende videote filmimine õpetas sulle midagi?

Need näitasid, kui oluline on positiivne ellusuhtumine. Just üle 90-aastaste inimeste filmimine, nendega koosviibimine ja küsimuste küsimine andis mulle teistsuguse perspektiivi. 

Nad olid rahulikud inimesed ja elasid hetkes. Kui ma aga noori filmisin, oli kõigil kogu aeg kiire kuhugi. 100-aastase tartlasega rääkides sain aru, et olen veel kõigest poisike.

Kuidas sa üldse filminduseni jõudsid?

Mul on lapsest saati kaamera käes olnud ja see tekitab tõelist eufooriat. 13-aastaselt hakkasin Youtube’is vloge tegema ning ühel hetkel läksin Uruguaysse vahetusaastale. Tegin seal kümme väikest dokumentaalfilmi ja dokumenteerisin oma elu. 

Kuna see meeldis mulle väga, siis soovitas ema minna BFM-i (Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti – M. L.) õppima. Vahepeal olin ka ajateenistuses, kus olin Sõdurilehes ajakirjanik. Pärast seda sain BFM-ist jaatava vastuse ja läksin sinna õppima.

Milliseid videoid või filme sulle teha meeldib?

Mind inspireerivad reisidokumentaalid. Mul on eesmärk minna tulevikus Ladina-Ameerikasse ja proovida välismaalasena teha kohalikele videoid minu vaatepunktist. Eestis on selline noormees, nagu Kaspar Wang. Tema teeb sellist sisu ja ma tahaks proovida Ladina-Ameerikas samamoodi läbi lüüa.

Eestis on selline noormees, nagu Kaspar Wang. Tema teeb sellist sisu ja ma tahaks proovida Ladina-Ameerikas samamoodi läbi lüüa.

See oli täiesti teistsugune kogemus, kui ma Uruguays elasin ja eesti keeles vlogisin. Tänaval ei saanud inimesed midagi aru. Ma panin seal videod kokku ja saatsin Eestisse. Keegi polnud eriti kursis Uruguayga ja sain head tagasisidet. See tõi mulle tõesti naeratuse näole ja tegi südame soojaks. Vahepeal tundub, et midagi on õige ja see oli õige.

 

Dialoogi ankeet: ROBIN KÜTTIS

Mis tunne on?

Motiveeritud!

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Tõenäoliselt läheksin reklaami ja turundust õppima. Algne plaan enne ülikooli oli selline: kui BFM mind vastu ei võta, suundun Tartusse ajakirjandust õppima. Väljusin vahetult enne seda ajateenistusest, kus töötasin Sõdurilehe reporterina, nii et see suund tundus igati loogiline.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Usun, et töö toob esile ka ande – ükskõik, millises eluvaldkonnas. Kindlasti on inimesi, kes jõuavad tippu tänu loomulikule andele, kuid isegi nemad peavad edu nimel vaeva nägema. Seega jah, minu praeguse elukogemuse ja teadmiste järgi sõltub edu eelkõige tööst.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Ei ole kindel, kas mul oleks üldse õigust neid muudatusi ellu viia, aga kui oleks…

  • Astronoomia ja kosmoloogia koolides kohustuslikuks! Suurendame noorte huvi kosmose vastu. Füüsika võib tunduda hirmutav, kuid räägime lisaks galaktikatest, planeetidest, potentsiaalsest elust universumis, neutrontähtedest, mustadest aukudest ja aja ajaloost.
  • Piirame TikToki kasutust alla 14-aastastel lastel
  • Räägime rohkem vahetusaastal käimise olulisusest. Käisin ise 2021/2022. aastal Uruguays ning see oli tõeliselt elumuutev kogemus! Sain hiljem võimaluse reisida ka Brasiilias, Paraguays, Argentiinas ja Mehhikos. Hakkasin palju enam hindama elu ja elukvaliteeti Eestis ning mõistsin, et meil on tegelikult kõik väga hästi.

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Pärast Raivo Heina raamatu lugemist olen tundnud tohutut huvi kõige selle vastu, mis toimub üleval kosmoses. Kust me pärineme? Kuidas see kõik võimalik on? 

Minu arvates vaadatakse taevasse kriminaalselt harva – eriti öösiti. Kaitseväes pikkadel rännakutel sai tähistaevast minu suurim sõber: korraga kadusid valud ja mured. Lõputu universum paneb mõistma, kui tühised on paljud meie igapäevaprobleemid.

Lisaks võiks rohkem harrastada meditatsiooni, võtta hommikul esimese asjana külmi duše ning pidada märkmikku.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Ütlus „Uus aasta, uus mina“ – vähemalt 80% ajast! (Aga mitte alati.)

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Vahetusaasta esimesel õhtul, sõites Uruguays taksos koos vahetusõe sõbrannadega, vaatas üks neist mulle pikalt silma ja ütles lõpuks:

„Ma tahan sinuga abielluda ja blonde lapsi saada.“

Ühele vaiksele Eesti noormehele oli see üsna ehmatav, et keegi võib nii otsekohene olla.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Mul on kaitseväest saadik olnud kukekannus – üsna ebameeldiv probleem. Kuigi ma ei uskunud, aitasid füsioterapeudi soovitatud sisetallad ootamatult hästi: valu vähenes poole võrra ja sain taas normaalselt kõndida!

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2026? 

Tunne on suurepärane! Meile, eriti Eesti noortele, on kõik uksed valla – saame reisida, alustada oma ettevõtteid ja päriselt maailma muuta.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Tihti on mul mõtlik näoilme ja seetõttu arvatakse, et ma ei taha kellegagi suhelda. Tegelikult veedan lihtsalt palju aega oma mõtetes ja unistustes – kõik on hästi!

 

Illustratsiooni foto: Miika-Aleksi Kujala

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Anette Marie Volt