„Kiss All The Time. Disco, Occasionally.” on Briti laulja-laulukirjutaja Harry Stylesi neljas stuudioalbum. Indie-pop stiili viljelev Styles eksperimenteerib uuel albumil rohkem kui kunagi varem. Muusikamaailmas toimetab ta aastast 2010, mil saavutas Ühendkuningriigi talendisaates „The X Factor” poistebändiga One Direction kolmanda koha.

Kuuendal märtsil avalikkuse ette jõudnud albumil, mida tema fännid hellitavalt KISSCOks nimetavad, on väga palju instrumentaali. See pole artistile võõras, kuid siinkohal paistab eriti silma, kuna esile kerkivad põnevad elektroonilised kõlad. Esteetilises võtmes on tegemist retrohõngulise albumiga: diskokerad, värvid, teksamaterjal, 1970. ja 1980. aastad. Stylesi fännid võtavad kontserdiks riietumist täie tõsidusega, seega saab kevade lõpul algav tuur olema ühtlasi ka särtsakas moešõu.

Ka minul endal on fänkonna stiilsete kostüümidega kursis püsimiseks põhjust – murdsin mööda virtuaalsetest ummikutest ning suutsin osta piletid Stylesi kontserdile Londonis Wembley staadionil. Kõik laulud kõlavad elavesituses küll pisut teisiti, kuid uute lugude kõlast on fännidel aimu tänu albumi avalikustamise päeval toimunud kontserdile Stylesi kodulinnas Manchesteris. Publikul oli keelatud šõud telefoniga jäädvustada, kuna vähem kui 48 tundi hiljem esilinastus Netflixis sellest kontsertfilm, mida said nautida inimesed üle maailma.

Olles vaadanud läbi kõikvõimalikud albumiteemalised intervjuud, sättisin end õdusal reedehommikul kõlari äärde ning võtsin lahti märkmiku, et jagada esmamuljeid ja ülevaid emotsioone albumist „Kiss All The Time. Disco, Occasionally.”

„Aperture” on albumi avasingel ja -laul, mis on vallutanud edetabeleid üle maailma juba jaanuarikuust. Loo produktsioon on mõnusalt hüplik ja kaasahaarav – oivaline valik albumi esindajaks. Kui Styles ise kõige suurem tantsukoreograafiamees pole, siis sellele diskole ei suuda isegi tema vastu panna! Laulu muusikavideos ja Briti muusikaauhindade (Brit Awards) gaalal toimunud esituses näitas muusik oma parimad liigutused ette. Minu lemmikosa loost on vaheosa (bridge), mis kratsib väga õiget kohta mu ajus.

Kui Styles ise kõige suurem tantsukoreograafiamees ei ole, siis sellele diskole ei suuda isegi tema vastu panna!

„American Girls” on albumi teine singel. Tegemist on väga suvise lauluga. Refrään oli üllatav ja mõnusa bassiliiniga. Olen kindel, et see laul saab suureks sotsiaalmeediasensatsiooniks, kus Ameerika tüdrukud oma kuumimaid selfie’sid jagavad. Tõenäoliselt röövib selle laulu ka Netflixi järgmine juustune romantiline komöödia.

Laul räägib Stylesi kogemusest, kus kõiki ta lähedasi sõpru köidavad just Ühendriikidest pärit naised. Minu esimene mõte viis mind tagasi hoopis muusiku eelmisele maailmatuurile „Love On Tour”, kus tema fännid karjusid kõigest väest hittlaulus „As It Was” lauset „Leave America (Lahku Ameerikast – K. H.)”, viidates sellele, et Styles veedab USAs liialt aega ning peaks pöörama rohkem tähelepanu ka publikule mujal maailmas. Ühendriikides toimunud kontsertidel oli lause ajal terve hall vait – Styles ise pidas seda ülimalt naljakaks.

„Ready, Steady, Go!” algab lausetega „One time is all right. Two times is one too many (Üks kord on okei. Kaks korda on üks liiga palju – K. H.)”. Mõtlen, et härra on jooksnud elus kaks maratoni – kas juba kahetseb? Minu Spotify esitusloendisse läheb see lugu kindlasti. Kulub Tartus Toomemäest üles lipates ära.

Styles on oma laulusõnades üsna avameelne. Näiteks „You and me are skipping sleep with dirty feet (Sina ja mina, mustade jalgadega, jätame magamise vahele – K. H.)” – ma ei pidanud seda teadma, aga soovitan soojalt jalapesu! Refräänijärgne produktsioon on suurepärane. Styles võtab sellel albumil basskitarrist viimast ja ma pole seepeale üldse pahane. Laulus kõlab ka üks itaaliakeelne fraas „Pronti, quasi, vai! (Tähelepanu, valmis olla, läks! – K. H.)”, sest olles paar aastat popstaarielust puhkusel, veetis Styles hulga oma ajast just Itaalias, õppides kohalikku keelt.

Arvasin peale eelmist lugu, et enam hoogsamaks ei saa minna. „Are You Listening Yet?” tõestas vastupidist. Styles mitte ei laula ega räpi, vaid räägib sõnu muusika peale. See on tema puhul uus võte ja kõla. Refräänis kõlavad trummid šokeerisid mind korralikult ja enne vaheosa (bridge’i) valjemaks keeratud elektrikitarr niitis täielikult jalust. Oleme jõudnud albumi neljanda lauluni ja härra on juba kaks korda kõhtudest rääkinud. Ilmselt on tal nenega mingisugune sügavam teema. Mul on tõsine küsimus Stylesile: kas laulu lõpuosa on tehtud ahjuplaadiga? Nii see igatahes kõlab…

Styles võtab siin albumil basskitarrist viimast ja ma ei ole seepeale üldse pahane.

Intervjuus Apple Musicule rääkis Styles eluperioodist, mil tundis, et psühholoogi juures käies ei aidanud ta ennast, vaid tahtis visiidiga lihtsalt ühe linnukese kirja saada. Sellest tuleb ka laulus „Are You Listening Yet?” fraas „your therapist’s well-fed (sinu terapeut on hästi toidetud – K. H.)”, mis on mehe lemmiklause sellel albumil.

„Taste Back” naelutas mind kümne küünega diivani külge. Kui produktsioonitase tervel albumil on metsik, siis see lugu on ideaalne näide. Sõnade poolest meenutab laul pisut Stylesi esimest kaht albumit: „Harry Styles” ja „Fine Line”. „Taste Back” on minu jaoks albumil „Fine Line” oleva „Cherry” õeraas. Lauludel on pisut sarnased sõnad ja võnked, lisaks on mõlemal seos Prantsusmaaga.

„Taste Back” on vist kõige minulikum laul uuel albumil. Kujutan ette end kevadpäikeselisel pühapäevahommikul suures T-särgis banaanipannkooke küpsetamas nii, et aknad on pärani lahti ja taustal mängib „Must be lonely out in Paris if you talk like that (Pariisis peab vast üksildane olema, kui sa niiviisi räägid – K. H.)”. Laul pole minu jaoks päris kurvameelne, pigem pisut melanhoolne ning paneb elus kogetu üle järele mõtlema. Lisaks on sarja „The Summer I Turned Pretty” fännidele laulu sõnum eriti südamelähedane.

Pariisi peetakse armastuse linnaks, kuid isik, kellest kõnealune laul räägib, võib tunda täiesti teisiti. Ümbritsetud romantikast, tunneb ta end üksikuna ja võtab ühendust vana sõbraga. Seepärast hakkabki jutustaja mõtisklema, kas helistaja hea maitse kaaslaste osas on tagasi või vajab ta lihtsalt pisut armastust.

Kui produktsioonitase tervel albumil on metsik, siis see lugu on ideaalne näide.

„The Waiting Game” läks lõpuks ometi päris kurvaks ära. Asi on nutmist väärt, kui mängu tuuakse viiul. Refräänis saab selgeks, et Styles räägib kunagisest kallimast, kes loodab praeguse kaaslasega abielluda, kuid jutustaja seda ei usu. Intervjuus Zane Lowe’le nentis Styles, et oli laulu kirjutades üdini aus: tunnistas vanu käitumismustreid, mis kandusid edasi paarisuhetele, millel ei olnud tulevikku ning kus õigustas lihtsalt ootamist.

„Season 2 Weight Loss” oli alates albumi laulunimekirja avaldamisest kõige küsimusitekitavama pealkirjaga. Kuuenda märtsini ei näinud mina ühtki hingelist Stylesi fännide hulgas, kes oleks mõistnud, millest juttu võiks tulla. Isiklikult arvasin, et laul räägib toitumishäiretest, mida saab kohati tõena tõlgendada.

Styles selgitas loo lahti nii: „Kui mingi uus Netflixi sari saab populaarseks ja näitlejad tulevad teise hooaja salvestamiseks tagasi, on kõigil isiklik toitumisnõustaja ja treener – kõik näevad imelised välja. See ongi Season 2 Weight Loss (Teise hooaja kaalulangus – K. H.). Nad tulevad tagasi sama tegelasena, kellel on järsku tugevad põsesarnad. Minu jaoks tähendas see naasmist tugevama versioonina endast.”

Muusikaliselt pole laul mu lemmik, aga sõnades leiduvad metafoorid ja unikaalne mõte muudavad selle huvitavaks. Kuigi Styles rääkis iseenda paremaks versiooniks olemisest, on loos korduvad laused „Holding out. Do you love me now? (Pean vastu ja ootan. Kas sa nüüd armastad mind? – K. H.) ”, mis näitavad ka glamuurse elustiili haavatavamat poolt.

„Coming Up Roses” pidi algselt olema jõululaul, kuid Styles muutis meelt ning pühademeeleolust säilisid vaid kaks esimest rida ja mõned muusikalised jooned, näiteks tippiv viiul. Saan vaid ette kujutada loo orkestriseadet, aga loodan, et ühel ilusal päeval see realiseerub. Selle saatel tantsiksin hea meelega mõnes kaunis Viini ballisaalis valssi.

Laul paistab albumi kontekstis erilisena välja ning annab kuulajatele uue olukorra, millega samastuda. Mõtte võtab hästi kokku laulja enda öeldu: „Ma pole päris kindel, kas sobin sinu ellu siin ning kas see on minu või sinu teha.”

Laul paistab albumi kontekstis erilisena välja ning annab kuulajatele uue olukorra, millega samastuda.

„Just for tonight, let’s go hangover chasing (Ainult täna õhtul, ajame taga pohmelli – K. H.)” on rida laulust, mis meenutab stseene romantilistest filmidest, kus kallimad tarbivad kahepeale ära korraliku koguse alkoholi, enamjaolt veini, lihtsalt selleks, et öö läbi vestelda. Nad on teadlikud, et järgnev päev läheb suure tõenäosusega mahakandmisele, kuid see neid ei heiduta.

Pealkiri „Pop” kirjeldab laulu oivaliselt. Kõrvu kostub korralik kaos ja metsik produktsioon, mis ajab puusad otsekohe liikuma. Styles ütleb „Pop!” nii, et tekib tunne, nagu oleksin maisitera mikrolaineahjus, mis täpselt selle sõna peal maitsvaks popkorniks saab. Laulus kostub ka Stylesi maikuus Amsterdamis algava kontserttuuri nimi „Together, together”, mis oli minu jaoks ootamatu. Tema kaks eelmist tuuri on kandnud nimesid „Live On Tour” ja „Love On Tour”, seega minu meelest on „Kiss On Tour” või „Disco On Tour” mööda lastud võimalused.

Lugu ise on sõnade poolest võrdlemisi lihtne ja jääb kergesti kummitama. Saab tõmmata paralleele Stylesi eelmise albumi ühe fännilemmikuga nimega „Cinema”, kus kõlavad sõnad „I bring the pop to the cinema, you pop when we get intimate (Ma toon pop’i kinosaali, sa pop’id, kui läheme intiimseks – K. H.)”. Mõlema laulu puhul võib aimata, et sõnaga „pop” viidatakse mõnuaineid sisaldavatele pillidele.

Ma armastan laulu „Dance No More” algust. See viis mind täielikult tundeni, et pean saama otsekohe klubis albumi saatel tantsida. „I don’t think we should be here, I see no water or friends (Ma arvan, et me ei peaks siin olema, ma ei näe vett ega sõpru – K. H.)” kõlab, nagu Stylesil oli käsil üsna raju pidu. Laulul on huvitav ülesehitus ja produktsioon sobiks 80ndate filmi diskopõrandale. Tundub, et Stylesil on kaks lemmikkehaosa: kõht ja labajalad, mis nii sellel kui ka eelnevatel albumitel korduvalt mainitud saavad.

See laul viis mind täielikult tundeni, et pean saama otsekohe klubis albumi saatel tantsida.

„There’s no difference in between the tears and the sweat (Pisaratel ja higil ei tee vahet – K. H.)” paljastab, et peategelane võib küll klubis hoolega tantsu vihtuda, kuid päriselu murekoorem ei kao niivõrd kergelt. Styles kutsub kuulajaid üles „Respect your mother (Austa oma ema – K. H.)” ning siinkohal saadan tervitusi tema emale Anne’ile, keda kõik fännid palavalt armastavad.

„Be a good girl, go get it, Fox (Ole hea tüdruk, mine ja võta see, Fox – K. H.)” tundub samuti olevat lihtsalt uus TikToki trendiröögatus, kuid tegelikult on sel suurem taust. Fox on albumi kaasautori ja produtsendi Kid Harpooni poeg, kellel oli lauljaga kihlvedu, mille tagajärjel pidi Styles lapse nime ühes oma laulus mainima. See pole esimene kord, kui Styles oma tuttavate võsukestele sel moel rõõmu valmistab: hittlugu „As It Was” algab tema ristitütre Ruby sõnumiga kõnepostis.

„Dance No More” eksperimenteerib esinemise ja nautimise vahel. Artisti töö on lahutada publiku meelt isegi siis, kui ise seda alati täielikult ei kaifi. Jutustaja unistab võimalusest hüpata DJ-puldist tantsupõrandale ja oma loomingu saatel end vabaks lasta.

„Paint By Numbers” viib kuulaja taas emotsionaalsematele radadele. Intervjuus Brittany Broskiga selgitas Styles, et tahtis veeta pisut aega muusikast eemal, et tal oleks ka muu iseloom ja väärtus peale karjääri. Seetõttu tekitas lause „What a gift it is to be noticed, but it’s nothing to do with me (Milline kingitus on olla märgatud, aga see pole minuga üldse seotud – K. H.)” minus eriti sügava kahjutunde.

Ennustasin, et laul võib rääkida vaimsest tervisest ja ärevusest. Numbrite järgi värvimine on tegevus, mida ei soovita ainult isehakanud spetsialistid sotsiaalmeedias, vaid ka päris psühholoogid. See aitab viia mõtteid mujale ning seeläbi ka ärevust leevendada.

One Directioni koosseisu kuuludes suhtuti Stylesisse kui naistemehesse, kellel on vaid atraktiivne välimus ja võluv lauluhääl. Kuna selline maine ei kao kergelt, laulab see südametemurdja nüüd: „Holdin’ the weight of the American children whose hearts you break (Kandes nende Ameerika laste koormat, kelle südameid murrad – K. H.)”.

Intervjuus Brittany Broskiga selgitas Styles, et tahtis veeta pisut aega muusikast eemal, et tal oleks ka muu iseloom ja väärtus peale selle karjääri.

„Paint By Numbers” kritiseerib meelelahutustööstust kohati läbi lillede, kuid hella koha pealt. Näiteks „You’re the luckiest, oh, the irony (Sa oled õnnega koos – oh, see iroonia – K. H.)”, „It’s a lifetime of pickin’ from one or the other (Terve elu valid ühe ja teise vahel – K. H.)” ja „They put an image in your head, and now you’re stuck with it (Nad loovad sulle kujutluspildi ja nüüd ei saa sa sellest enam lahti – K. H.)”.

„Carla’s Song” on minu jaoks soe päikeseloojangu lugu ja kõrgel toonil lõpp särtsakale albumile. Pisut meenutab see Stylesi varasemat hitti „Late Night Talking”, kuid mitte liialt. Refrään ja selle ülesehitus on väga mõnusad, aga Styles suudab siinkohal taaskord leida põhjuse varvaste mainimiseks.

Ma olen üsna kindel, et eksin, aga tundub, et Styles väsis albumi viimaseks lauluks sõnade kirjutamisest ära. „Carla’s Song” sisaldab suurel määral korduseid ja ka mõnd üliloogilist väljendit, mis minu ihukarvad igal korral turri ajab, nagu näiteks „If you don’t, then you don’t (Kui ei tea, siis ei tea – K. H.)”.

Üks minu lemmikumaid metafoore sel albumil on „You’ve been a baby sleeping upon a candy bar (Oled olnud nagu beebi, kes magab batoonikesel – K. H.)”, sest see on omanäoline, aga samas lihtne ja loogiline. See batoonike, millel kõnealune beebi magab, on alati olemas olnud ja tõenäoliselt on ka veel pikka aega. Hetk, mil laps esmakordselt batoonikest ampsab, on täis üüratut siirast rõõmu. See lause rõhutab elus väikestest asjadest õnne ja tänulikkust tundma.

„Carla’s Song” on minu jaoks soe päikeseloojangu lugu ja kõrgel toonil lõpp särtsakale albumile.

Kokkuvõttes jäin albumiga rahule juba esimesel kuulamisel. Seda ei juhtu tihti, kuna niivõrd suur kogus uut muusikat võib olla pisut lämmatav ning seedimiseks kulub tavaliselt rohkem aega. 

Albumi esteetika ja turundus on olnud pilkupüüdvad ning selle sisu köidab kuulajat. Styles pole enam ammu lihtsalt poplaulja. Tema albumid elavad tegelikult väga tugevalt väljaspool muusikat ennast. See on popkultuuriline nähtus, mis hõlmab muuhulgas moeröögatusi ja sotsiaalmeediatrende, mille taga seisab äärmiselt pühendunud fännibaas.

Võrreldes Stylesi varasema loominguga pole laulusõnad seekord minu meelest just kõige kaunimad, kuid selle korvab tugev muusikaline pool ja produktsioon. Mulle meeldis albumi esimene pool rohkem kui teine, aga see on tõesti maitse asi, sest teine pool polnud kindlasti kehv.

Minu lemmikuteks lugudeks on „Taste Back”, „American Girls” ja „Pop”. Pean lugu kaasahaaravast refräänist ja detailirohkest produktsioonist. Sõnade puhul hindan küll metafoorilisust, kuid sellise popalbumi puhul ei saa neile liialt rõhku panna. Tuleb olla arusaadav kõigile potentsiaalsetele kuulajatele üle maailma.

Styles pole enam ammu lihtsalt poplaulja. Tema albumid elavad tegelikult väga tugevalt väljaspool muusikat ennast.

„Kiss All The Time. Disco, Occasionally.” pole ainult diskoplaat, vaid räägib üsna palju kuulsuse ja isikliku identiteedi dilemmast, millega autor juba pikemat aega maadelnud on. Styles avab lauludes nüansse endast, mida varem avalikkuse ees eksponeerinud pole. Ta küll kutsub kuulajaid üles tantsima ja hetke nautima, kuid annab ka võimaluse eneseanalüüsiks ja -kriitikaks. Seega on album huvitavas tasakaalus, kust leiab taustaheli pea igale emotsioonile.

 

Illustratsiooni foto: Raph_PH / Flickr

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Merilin Leetna