Tänavuse Eesti Laulu finaal toimub 14. veebruaril Unibet Arenal. Võistluse võitja sõidab maikuus Eestit esindama Eurovisiooni lauluvõistlusele Austriasse, Viini. Kui mullu oli see üsna selge, on sel aastal kodumaisete Eurovisioonile pürgijate hulgast raske ühte favoriiti välja noppida. 

Otsisin üles oma sisemise muusikakriitiku ning kirjutasin üles täpselt, mida igast võistlusloost arvan. Panin proovile ka oma olematud selgeltnägemisvõimed, et ennustada, kes potentsiaalselt Eestit esindada võiksid.

Olen olnud Eurovisiooni-fanaatik ja Eesti Laulu ekspert kogu oma elu ehk täpselt nii kaua, kui mäletan. Minu kõige esimene mälestus on 2009. aasta Eesti Laulust. Eurovisioonihooaeg, mis algab sügisel riiklike eelvoorudega ja kulmineerub kevadel Eurovisiooni finaalvõistlusega, on minu absoluutne lemmikaastaaeg. 

Eurolugusid on võimalik hinnata kahel viisil: oma isiklik muusikamaitse või tõenäosus Eurovisiooni karika kojutoomiseks, ning kuigi maikuu võistluseks teen tavaliselt kaks erinevat edetabelit, proovisin need faktorid praegu kokku panna. Eesti Laulu osalejate nimekirjast vaatab küll vastu mitmeid nimekaid artiste, kuid kas ka häid lugusid?

Eesti Laulu osalejate nimekirjast vaatab küll vastu mitmeid nimekaid artiste, kuid kas ka häid lugusid?

Ant x Minimal Wind “Wounds (Don’t Wanna Fall)”

Minimal Wind võlus mind juba aastal 2022 ehk esimesel korral, mil nad Eesti Laulul osalesid. Eelmise aasta lauluvõistlusel 9. koha pälvinud lugu “Armageddon” oli üks minu lemmikutest ning minu Spotify aasta edetabelis 2. kohal. Ant on vokaalselt kodumaise muusikataeva üks säravamaid tähti ning temagi võttis mullu Eesti Laulu konkursist osa looga “Tomorrow Never Comes”. 

Kui oktoobri lõpus seekordse Eesti Laulu artistid avalikustati, ootasin suure huviga, mida just see lugu endast kujutab. Nendin ausalt, et ootused laulule olid kõrged ja esmakuulamisel ei olnud ma suures vaimustuses. Edaspidi on “Wounds (Don’t Wanna Fall)” mulle aga rohkem meeldima hakanud. Siiski kriibib miski mu kõrva ja ma pole paari kuu jooksul suutnud tuvastada, millega täpselt tegu. Põhjuseks võib olla äsja vahetunud Minimal Windi koosseis, kuna muutunud on ka bändi kõla. 

Laulu ülesehitus erineb klassikalise ballaadi omast. Loo vokaalid on tugevad ja jääb üle vaid loota, et need Unibet Arenal sama kaunilt kõlavad. Kui Anti muusikaliste tegemistega ma niivõrd kursis ei ole, siis tean, et Minimal Windil on huvitavamalt kirjutatud lugusid kui “Wounds (Don’t Wanna Fall)”.

Clicherik & Mäx “Jolly Roger”

Seda duot osalejate nimekirjas nähes olin meeldivalt üllatunud – Euromaailma uustulnukad. Teadsin, et varsti jääb Eesti neile väikeseks ning nad suunduvad peagi laia ilma show’d röövima, nagu vihjavad ka seekordse võistlusloo sõnad, aga et see nii kiiresti juhtub, oli minu jaoks ootamatu.

Seda duot osalejate nimekirjas nähes olin meeldivalt üllatunud – Euromaailma uustulnukad.

“Jolly Roger” on mõnusalt hoogne piraadilaul, mis jääb ajusoppidesse kummitama kohe peale esmakuulamist. Minu isiklik lemmik on viimane refrään, kus lugu saab veelgi suurema hoo sisse ning lisandub ka rokinoote. 

Clicherik & Mäx on kodumaal tuntud oma humoorikate ning tihti kohalikule kultuurile viitavate laulusõnade poolest, millest tuleneb ka võimalik murekoht. Kuigi mina ja paljud kaasmaalased saame duo lugusid kuulates hea kõhutäie naerda, siis kartsin algselt, et rahvusvaheline publik ilmselt laulu nii naljakaks ei pea. 

Minu hirmul olid aga suured silmad – sõnad on tõlkes välismaalastele üsna arusaadavad. Ainuke arusaamatus võib tekkida lausega „Võin olla sinu kapten, kui sa oled Megastar”, sest vaevalt ülejäänud Euroopa Tallinn-Helsingi laevanimedega kursis on. Siiski usun, et see ei osutu määravaks probleemiks.

Clicherik & Mäx on selgitanud, et pealtnäha lihtne piraadilugu räägib keelatud armastusest, mässumeelsusest ja seiklusjanust. “Jolly Roger” eristub hallist massist ning just unikaalsus võib osutuda loo suurimaks trumbiks võistlusel. 

“Jolly Roger” eristub hallist massist ning just unikaalsus võib osutuda loo suurimaks trumbiks võistlusel. 

Getter Jaani “The Game” 

Getterit olen fännanud juba aastast 2009, mil ta osales saates „Eesti otsib superstaari”. Elasin talle kaasa ka 2011. aasta Eurovisioonil Düsseldorfis, kus laulja esines hiljem internetiavarustes laineid löönud looga “Rockefeller Street”. Getteri nime osalejate nimekirjas nähes olin elevil, sest ilmselgelt on ta eelmise võistluskorraga võrreldes artistina kõvasti arenenud.

“The Game” jäi mulle meelde kohe esimesest kuulamisest. Getteri vokaalid on imekaunid ning lugu ise vaheldusrikas ja kaasahaarav. Kogu kompoti esteetika on tumedam ja müstilisem kui Getterile tavapärane, kuid laulja kannab selle vapustavalt hästi välja! 

Laulu kirjutanud Sven Lõhmus on üliandekas oma töös ja oskab kujundada oma loomingut sobilikuks nii kodumaisele kui ka rahvusvahelisele areenile. Laulu “The Game” produktsioon on lihtne, aga kõlab mõjusalt. Laulu bridge on võimas ja lisab pisut Eurovisioonilikke võnkeid, mis eristavad muusikapala keskmisest raadiopopist.

Grete Paia „taevas jäi üles”

Grete Paiaga on mul samuti pikem ajalugu, sest me jagame kodusaart Saaremaad! Peale tema esimest Eesti Laulul osalemist looga „Päästke noored hinged” 2013. aastal on temagi fännamine kustumatult minu lapsepõlve mälestustesse kirjutatud. Paia on osalenud konkursil veel kaks korda, kuid pääset Eurovisioonile veel saavutanud ei ole. See-eest on ta oma raadiohittidega pugenud paljude eestlaste südametesse.

„taevas jäi üles” ei pakkunud mulle suurt üllatusmomenti, kuna see on üsna sarnane Paia viimaste aastate loomingule. Minu igapäevasele muusikamaitsele on loos liialt tümmi, kuid ööklubis võib see puusad liikuma panna küll. 

„taevas jäi üles” ei pakkunud mulle suurt üllatusmomenti, kuna see on üsna sarnane Paia viimaste aastate loomingule.

Paia sõnul on „taevas jäi üles” tema jaoks sügava tähendusega, mida iga kuulaja ise lahti tõlgendada saab. Mulle tundub, et laulusõnad vihjavad petmisele või reetmisele. Austan väga eestikeelse looga Eurovisioonile pürgimist, kuigi traditsiooniliselt võiks ingliskeelne lugu rahvusvaheliselt paremini läbi lüüa. Grete vokaalid löövad live’is kindlasti laineid! Samas kardan, et lugu võib veidi halli massi kaduda, kuna võistlustules on sarnase produktsiooniga konkurente.

Laura Prits “Warrior”

Laura Pritsi nimi ei ole samuti pikaajalisele Eesti Laulu fännile võõras. Ta osales konkursil 2017. aastal sooloartistina ning kolm aastat hiljem ansambli Ziggy Wild koosseisus. Laura on meeldejääv ja energiline isiksus, kes on mind varem just lavašõudega üllatanud.

Laulu “Warrior” möllu ja roki taga peitub julgustus inimestele, kes kardavad otsida abi või olla teistsugused. Mul on hea meel, et lugu finaali pääses, sest Eestis ei ole rokkmuusikal kerge suurt platvormi saada. Siiski on “Warrior” minu maitsele pisut liiga kaootiline. Ma tunnen, et musikaalselt sarnaseid lugusid on varemgi välja antud ning ka Eesti Laulul kõlanud, seega kaob üllatusmoment.

Marta Pikani ​​„Kell kuus”

Marta Pikani on varasemalt tuntud ansambli Wiiralt koosseisust, kellega ühiselt on esinetud ka Eesti Laulu lavalaudadel.

Siinkohal ei ole aga naljaks aega, vaid tuleb kauboisaapad otsekohe kapinurgast välja kaevata! „Kell kuus” on mõnusate kantrivõngetega lugu, mis pakub võistlustules popmuusikale mõnusat vaheldust. Refrääni build-up jääb tänu Marta huvitavale tämbrile hästi meelde. Laulusõnad on lihtsad, kuid mitte imalad. Siiski kardan, et Eestis ei ole kantrile piisavalt publikut ning Euroopa lavadele kappamiseks peab veel veidi ootama.

Siinkohal ei ole aga naljaks aega, vaid tuleb kauboisaapad otsekohe kapinurgast välja kaevata!

NOËP “Days Like This”

NOËP ehk Andres Kõpper on Eesti elektroonilise indie–pop muusika kuldvara ning ilmselt paljude emmede vaieldamatu lemmik. Ta on varem osalenud Eesti Laulul ansamblite Meelik ja Tenfold Rabbit koosseisudes. Kuigi 2021. aasta lõpus tunnistas ta Delfile, et NOËPina sel laulukonkursil osaleda ei plaani, siis ometi, siin ta on.

“Days Like This” elab juba enne Eesti Laulu šõud sotsiaalmeedias oma elu ning on kodumaiste sisuloojate hulgas võrdlemisi populaarne. Laulu enda kohta ütlen, et suurt üllatusmomenti esmakuulamisel ei kogenud, kuid kuna olen NOËPi muusikat juba aastaid nautinud, siis meeldib mulle ka see lugu. Sellel on hea post–chorus meloodia ning köitev ja aktuaalne sõnum, mis kõnetab eelkõige nooremaid põlvkondi, aga miks ka mitte pisut vanemaid inimesi. 

NOËPile võivad kordused loos tulla nii kasuks kui ka kahjuks. Tänu nendele võib lugu jääda rahvale paremini meelde, aga samas ka kiiremini ära tüüdata. Ootan põnevusega, mida laulu lavašõu toob!

OLLIE “Slave”

Ollie ehk Oliver Mazurtšak on varem Eesti Laulu lõppvoorudes pälvinud kõrgeid kohti ja loonud Eesti publikule selge arusaama, milline tema ise ja ta muusika on. Nimelt on ta kahel korral – aastatel 2023 ja 2024 – jõudnud oma lugudega lauluvõistluse teisele kohale, loovutades Eurovisiooni koha kellelegi teisele. 

Esikolmiku järjestus tekib vaid rahvahäälte põhjal. Seega tekib küsimus: kas Olliel on lihtsalt liiga vähe fänne? Arvan, et kindlasti mitte – Olliel on tugev fännibaas, mis koosneb peamiselt noortest, kes austavad alternatiivset ning pisut tumedama tooniga pop-rocki.

Olliel on tugev fännibaas, mis koosneb peamiselt noortest, kes austavad alternatiivset ning pisut tumedama tooniga pop-rocki.

Võistluslugu “Slave” jutustab haavatavusest ja sisemisest tugevusest. Kuigi niivõrd raske muusika jääb tavaliselt minu playlistidest välja, siis Ollie jaoks leian nendes ikka koha. Ma ei tea, mis värk on, aga ma fännan tema tämbrit. 

Mulle meeldib, et lugu püsib üsna ühtlases tempos – küll on õrna lühikest tempovahetust, kuid see ei kuku kolinal kuhugi ära, vaid tuleb sujuvalt langusest tagasi üles. Ainuke koht, mis mu kõrva kriipima jääb, on laulu viimased kaheksa sekundit, mis kiskus pisut üle minu kaootilisuse taluvuse piiri.

Robert Linna „Metsik Roos”

Robert Linna nime ja eestikeelse loo pealkirja nähes olin elevil. Ta on osa mitmetest kollektiividest, näiteks Elephants From Neptune ja Lexsoul Dancemachine, kus viljeleb peamiselt inglisekeelset muusikat. 2021. aastal jõudis Robert koos isa Ivo Linna ja Supernovaga Eesti Laulu finaali, kuid sooloartistina Linna varem Eesti Laulu lõppvoorudes osalenud ei ole – see on kogenud muusiku jaoks uus kogemus.

„Metsiku Roosi” sõnad kõlavad kaunilt, mis on ka loogiline, kuna Linna kirjutas laulu oma abikaasale. Tänapäeva põhivoolumuusikas on pigem haruldane, et laulu loomisel on pandud rohkem rõhku sõnadele kui produktsioonile. 

Tänapäeva põhivoolumuusikas on pigem haruldane, et laulu loomisel on pandud rohkem rõhku sõnadele kui produktsioonile. 

Levinud mõtlemine „lalise mingid sõnad peale, peaasi, et hea tümm taga oleks” Robert Linna puhul kindlasti ei kehti. See ei tähenda aga, et produktsioon oleks kehv! Kui loo salmid võivad tunduda kohati veidi aeglased, siis parajalt hoogne refrään korjab üles ka kõige uimasemad kuulajad. 

Minu isiklik lemmikosa laulust on eelrefrään, mille build–up on ülimõnus. Hea vahepala muule tumedale tümpsule, mida käesoleva aasta konkursil üsna palju kuulda saab.

Stockholm Cowboys “Last Man Standing”

Stockholm Cowboys on uus duo vanadest tegijatest – Stig Rästast ja Victor Cronest –, kes on Eestit juba Eurovisioonilavadel esindanud. Rästa on osalenud Eesti Laulul lugematu arv kordi nii mikrofoni taga, bändis olles kui ka lihtsalt laulukirjutajana. Ta esindas kodumaad Eurovisioonil 2015. aastal, esitades koos Elina Borniga lugu “Goodbye to Yesterday”. 

Stockholm Cowboys on uus duo vanadest tegijatest – Stig Rästast ja Victor Cronest –, kes on Eestit juba Eurovisioonilavadel esindanud. 

Rahvusvahelisse võistlustulle on pääsenud veel kaks Rästa kirjutatud lugu: “Play” ja “Storm”. Viimast laulu esitas Stockholm Cowboysi teine pool Victor Crone, kes on küll pärit Rootsist, kuid teenis 2019. aastal Eurovisioonil Eestit esindades välja eestlaste palava armastuse.

Võib vist öelda, et Stig Rästa ja Victor Crone on lausa ikooniline duo, seega ei olnud ma ilmselt ainuke, kellel uue loo suhtes kõrged ootused olid. Tunnistan, et “Last Man Standing” oli peaaegu kõik, mida ma sellest ei oodanud. Mõlemad bändiliikmed on isad, seega võib-olla said nad alateadlikult inspiratsiooni populaarsest lastelaulust “Row Row Row Your Boat”, sest viisid kõlavad kahtlaselt sarnaselt. 

Võistluslugu algab mõnusa hooga, aga refräänijärgne osa läheb minu jaoks liiga technoks ära. Kui laulu salmid ja bridge on asjakohased, siis muude osade produktsioon ei ole absoluutselt minu maitsele – seda oleks saanud veidi tagasi hoida. Samas on ehk Stigil lihtsalt väga eredalt meeles, mida tegid 2016. aasta Eesti Laulu finaalis saatejuhid Märt Avandi ja Ott Sepp tema ning Elina Borni looga “Goodbye to Yesterday” – kauni laulu taha oli genereeritud tümps, mille üle nalja tehti.  

Mõlemad bändiliikmed on isad, seega võib-olla said nad alateadlikult inspiratsiooni populaarsest lastelaulust “Row Row Row Your Boat”, sest viisid kõlavad kahtlaselt sarnaselt. 

Uliana “Rhythm of Nature”

Uliana on Ukraina päritolu neiu, kes kolis Eestisse seitse aastat tagasi ning kogus kuhjaga julgust, et lauluvõistlusele kandideerida. See asjaolu selgitab, miks tema nimi siinsele publikule veel tundmatu on. 

Uliana kogemustepagas on muljetavaldav – ta on omandanud muusikaharidust nelja-aastasest alates, osalenud Ukraina laulusaates “The Voice”, õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Tavaliselt kipub Eesti Laulu lõppvõistlusele pääsema vaid üks rahvuslike nootidega lugu ning kahtlaselt tihti tekib mul neid kuulates tunne, et mind on nööriga seotud hobukaariku külge ja sunnitud sõitma mööda põldudevahelisi kruusateid. “Rhythm of Nature” on aga tõsiselt äge lugu! 

Eestikeelne refrään üllatas mind täielikult. Meisterjaani „Parmupillihullus” – värisegu! Minu meelest pakub Uliana lugu korralikku konkurentsi Eesti parmupillimuusika maastikul! See erineb väga teistest võistlejatest ning sõnum Eesti-Ukraina sõprusest on südamlik ja kõnekas. Ma ei saa seda laulu liiga palju kuulata, muidu tekib kohe tuju rahvatantsutrenni minna!

Minu meelest pakub Uliana lugu korralikku konkurentsi Eesti parmupillimuusika maastikul! 

Vanilla Ninja “Too Epic to Be True”

Vanilla Ninja on Euroopa lavadel juba kogenud, seega oli kõigil eurofännidel hea meel näha nende nime taas osalejate nimekirjas. Nad alustasid tegevust juba 2002. aastal ning on korduvalt liikmeid vahetanud, kuid säilitanud ikoonistaatuse Eesti muusikatööstuses. 

Kollektiivi rahvusvaheline edu kulmineerus 2005. aastal, mil neiud said võimaluse esindada Eurovisioonil Šveitsi ning pälvisid märkimisväärse 8. koha. Käesoleva aasta Eesti Laulu lavale astub Vanilla Ninja koosseisus Lenna Kuurmaa, Piret Järvis-Milder ja Kerli Kivilaan.

Võistlusloo “Too Epic to Be True” on kirjutanud Sven Lõhmus, kellele juba eelnevalt kiidusõnu avaldasin. Tegemist on pigem klassikalise poplooga, mille produktsioon meenutab 2010ndate algusaastaid, näiteks interlude’i kujul kasutatud dialoogi. Laulust ei puudu girlboss-rokilikud võnked ning kuigi sõnum ei ole ülemäära sügav ega metafooriline, ei sega see mind.

Pean kiitma ka laulu muusikavideot, mis oli lihtne, aga kõnekas. Ma väga igatsesin valgel taustal filmitud videoid, mis olid eelmisel kümnendil ülipopulaarsed. (Loodan, et see on inspiratsioon ka lavašõuks!) Muidugi sõid nad seal ka omanimelist jäätist, mis oli tark turundustrikk, kuna vaadates tekkis kohe tahtmine ise poodi selle järele joosta.

Laulust ei puudu girlboss-rokilikud võnked ning kuigi sõnum ei ole ülemäära sügav ega metafooriline, ei sega see mind.

Kes siis Eurovisioonile sõidab?

Sel aastal on see üsna raske küsimus, kuna ühte selgelt eristuvat favoriiti ei ole, nagu seda oli mullu puhta töö teinud Tommy Cash. 

Heitsin pilgu ka ennustustabelisse ning minu üllatuseks juhib jaanuari lõpu seisuga nii fännide kui ka kihlveokontorite ennustusi Ollie. Nii fännid kui ka kihlveokontorid on paigutanud Clicherik & Mäxi 3. kohale. Fännid pakuvad hõbemedalile Getter Jaanit, kihlveokontorid aga Vanilla Ninjat.

Mina arvan, et lõpptulemus sõltub sellest, millises tujus Eesti rahvas 14. veebruari õhtul on. Puhtalt populaarsuse poolest saaksid võidukarika koju tuua Clicherik & Mäx. Ma ei kahtle selles, et poisid eristuksid Eurovisioonil hallist massist ning teeksid rahvusvahelisele publikule parajalt pulli, kuid kas Eesti rahval on neisse piisavalt usku? Tõenäoliselt sõltub see sellest, kui paljud lapsevanemad lubavad oma võsukestel telefone haarata.

Mina arvan, et lõpptulemus sõltub sellest, millises tujus Eesti rahvas 14. veebruari õhtul on.

Ma ei välista üldse, et minu arvamus otseesitusi kuulates muutub, sest need mängivad lõppotsuses kriitilise tähtsusega rolli, aga praegu on väga keeruline ühele favoriidile sõrmega osutada. Ma ei näe ka potentsiaalsete võidulugude hulgas kedagi, kelle edu korral südamepõhjani pettunud oleksin. 

Kui mulle antaks siinkohal ainuvõim võiduloo välja selgitamiseks, annaksin selle suurima heameelega edasi. Siiski ennustan, et Eurovisioonile sõidab üks neljast: Ollie, Clicherik & Mäx, Getter Jaani või Vanilla Ninja.

 

Toimetas: Anette Marie Volt

Illustreeris: Daria Taranzhina