Carmel Uibopuu on 24-aastane lestaujumise Euroopa meister ning neljakordne allveeorienteerumise Eesti meister. Kohtume temaga Werneri kohvikus, et rääkida sportlase elust ning sellest, miks on eelmainitud spordialad veel nii vähetuntud. 

Kuidas sa enda jaoks lestaujumise avastasid ja miks jätkuvalt selle spordialaga tegeled?

Ma alustasin aastal 2011 lihtsalt sellepärast, et meil oli peres komme, et mingi trenniga peab tegelema. Ema vaatas, et ujumine on nii hea odav spordiala ja ütles mulle: “Hakka ujumisega tegelema!” 

Arvasime, et tegemist on tavalise ujumisega (lestaujujad kutsuvad klassikalist ujumist tavaujumiseks – toim.), kuid ühel hetkel anti lestad jalga. Mulle alguses isegi ei meeldinud see ja läksin tavaujumise peale üle, aga lõpuks tulin tagasi. Kuidagi jäi nii, et treeneriga oli hea klapp ja võistlustel hakkasid tulemused tekkima.

Mis on sinu põhidistantsid?

Lestaujumises on mu põhidistantsid olnud pikemad: 400m, 800m ja 1500m. See hooaeg mõtlesin, et teen 180-kraadise pöörde ja olen sprinter. 

Allveeorienteerumises on mu põhidistants 5-point ehk postiujumine, mis on kõige tüüpilisem versioon allveeorienteerumisest. Viis posti on vees ja ma pean kompassi ja meetrite abil ujuma nende postideni pinna peale tulemata.

---

Lestaujumine on spordiala, kus ujutakse basseinis ning kasutatakse suurema kiiruse saavutamiseks jalgade küljes lestasid. Distantsid on üsna sarnased tavalise ujumisega, kus ujutakse 50–1500m pikkusi lõike. 

Allveeorienteerumine on aga järve spordiala, kus on vette ankurdatud spetsiaalsed postid. Sportlase ülesanne on aja peale neid poste kas otsida või neist mööda ujuda. Nagu ka tavalises orienteerumises, kasutatakse postide leidmiseks kompassi.

---

Kust tuli otsus proovida sprinti?

Üks põhjus oli see, et mul on tulemused pikematel distantsidel seisma jäänud, sest olen kogu aeg ühte ja sama asja teinud. Mul hakkas igav. Tekkis blokk ette ja mõtlesin, et isegi kui mul ei tule sprindis tulemusi, siis saan sel aastal vaimselt puhata. Füüsilise poole pealt mõtlesin, et saaksin elamuse ja teistsugust treeningut teha. Võib-olla ma otsustan pärast Eesti meistrivõistlusi ümber, aga eks näis. 

Kuidas võrrelda Eesti allveeorienteerujaid, kes ujuvad Eesti sogastes vetes, välismaa ujujatega, kellel on palju nähtavamad tingimused?

Euroopa meistrivõistlused on aasta tippvõistlus, mis toimub iga aasta erinevas järves, selle järgi ka treenitakse. Näiteks 2025. aastal toimusid Euroopa meistrivõistlused Eestis, Viljandis, kus nähtavus on väga halb. Sellisel juhul peab keskenduma võimalikult sirgele ja täpsele ujumisele. Kiirus on samuti oluline, sest võidab see, kes läbib raja kõige kiiremini. Kiirusest pole aga kasu, kui ujud 20 meetrit sihtmärgist mööda. 

See aasta oligi nii, et post võis olla kõrval aga sa ei näinud, sest vesi oli nii sogane. Järgmine aasta on aga võistlused Ungaris, Gyékényes´is, kus nähtavus on 12 meetrit ehk kiirus mängib suuremat rolli. 

Kes on sinu eeskujud spordimaailmas?

Esimene eeskuju on alati olnud mu treener Vladimir Kunitsõn. Tema hoidis mind madalatel hetkedel spordis, kui mul polnud motivatsiooni. Hetkedel, mil ma olen tundnud, et mul ei tule tulemusi, siis tema on alati olnud see, kes on mulle öelnud, et “Proovi üks aasta veel” ja “Üks võistlus veel”. Mingid eluetapid on meil ka sarnased olnud. Näiteks kummalgi meist ei tulnud kohe alguses säravaid tulemusi, kuid hiljem tekkis arengus suurem hüpe. 

Teiseks on Peter Balazs, allveeorienteeruja Ungarist. Tema järjepidevus, usk detailidesse ja võime kõik läbi analüüsida on muljetavaldavad. Ta on 20-30 aastat tipus olnud ja on siiamaani konkurentsis. Ta tahab alati teisi õpetada, on ülivastupidav, usaldusväärne ja lihtsalt väga meeldiv inimene. 

Mis on kõige raskem osa lestaujumise juures?

Minu enda arvates on ikkagi kõige raskem vaimne pool, nagu tihtipeale tippspordis. See pole ju normaalne tundide viisi basseini põhja vahtida – hommikul 6.30 trenni, õhtul uuesti trenni, pärast seda veel jõusaali. Keha on surnud ja mingid lihased konstantselt valutavad. 

Inimesed mõtlevad, et maratoni jooksmine on raske. Ma lõpetasin maratoni ja mu kell näitas, et ma peaksin taastuma 72 tundi. Pärast ujumist mu kell näitab, et on vaja 96 tundi taastuda. Maratoni jooksmise koormus ja füüsiline energiakulu on sama, mis mu igapäevane trenn. Lisaks veel see, kuidas treeningutel vastu pidada ja kuidas tulla toime hetkedega, kui tulemusi ei tule. 

Maratoni jooksmise koormus ja füüsiline energiakulu on sama, mis mu igapäevane trenn. 

Üks keerulisemaid perioode minu jaoks oli 2019. aasta Euroopa meistrivõistlused. 2018. aastal sain oma esimesed medalid Euroopa tasemel ehk järgneval aastal läksin võistlustele selle mõttega, et olen konkurentsis ja midagi peab saavutama. Lõpuks olin aga absoluutselt igas alas kas neljas või viies. Ka tiimikaaslased ootasid tulemusi ja vaatasid kurbade silmadega otsa, et “Mul on nii kahju”. Pead olema tugev sportlane, et sellest üle saada ja järgmine aasta uuesti minna ning veel paremini teha. Ikkagi vaadatakse su ujumist niimoodi, et kas sa teed nüüd vea või ei tee.

Mis on olnud kõige huvitavam kogemus võistlustelt?

2024. aastal tulin Saksamaal esimest korda täiskasvanute Euroopa meistriks. Sellel hetkel polnud mul Eesti koondise ega treeneriga head suhted, mul puudus stabiilne tugi. Ma tundsin ennast hästi üksikuna. Pärast võistlust tulin veest välja ja minu sõbrannad, sakslased-tšehhid, ütlesid kohe: “Tead, sa oled top kolmes!” See oli minu jaoks juba saavutus, sest täiskasvanute kategooria medal on midagi uut.

Me jäime ootama, sest kaks inimest olid veel võistlemas ja küsimus oli, millise medali saan. Üks ujus täiesti mööda ja juba tulid osad sakslased kallistama ja õnnitlema. Nemad olid ka mind toetanud treeninglaagrites ja nägid, millises madalseisus ma olin. 

Viimane ujuja oli ungarlane. Me lugesime sekundeid, et kas tuleb minu ajast aeglasem aeg. Kõik, kes seal järve ääres olid, hakkasid lugema: “10, 9, 8, 7, 6…”. Kas siit tuleb Euroopa hõbe või Euroopa kuld? 

Tuligi Euroopa kuld ja ma pole näinud, et ühelegi teisele sportlasele niimoodi kaasa elatakse, kui mulle sellel hetkel. Nad teadsid, et see on minu esimene kuld. Eesti esimene kuld viimase 26 aasta jooksul. Kõik tulid kallistama, õnnitlema. Ükskõik, mis riigist nad olid. See moment, kus konkurendid tulid kokku ja kallistasid ning õnnitlesid mind, oli võimas.

Tuligi Euroopa kuld ja ma pole näinud, et ühelegi teisele sportlasele niimoodi kaasa elatakse, kui mulle sellel hetkel.

Palju on sul olnud vigastusi? Kuidas on need sinu sportlase teekonda mõjutanud?

Mul on väga vedanud, et mul pole olnud palju suuri vigastusi. 2016 oli põlvega probleeme, siiamaani pean igal treeningul keskenduma sellele, et teeksin korralikult soojendust. Mu keha on üsna võimekas liikumisvõime poolest, ma olen väga painduv. 

Tavalised on sellised lühiajalisemad probleemid – näiteks närvipõletikud, sest lestad suruvad hästi jalgade ümber. Närvid võivad jääda kuskile vahele kinni ja hakkavad valu tegema. Seal ei saagi midagi teha, ainult loota, et seda rohkem ei juhtu. 

Kas sa oled pidanud nende vigastuste tõttu ka spordist pausi tegema?

Põlvede pärast jah. Üks asi on pausid, teine asi on teha treeningplaanid täiesti ümber. Aastal 2016 ma läksin lihtsalt läbi pisarate edasi. Aastal 2017 tuli jama ning 2019. aasta lõpuks lõi see nii tugevalt välja, et ma pidin pausi tegema. 

Samal aastal oli mul ka mononukleoos, mis jääbki kestma. Üldiselt esineb sellega kõrge palavik, lihasvalu, südamekoormus on null ja sa ei suuda mitte midagi teha. Täielik nõrkus ja vähemalt kuu aega oled konditsioonist väljas. Kui sa korra haigestud, siis taastumisperiood on aasta või kaks. Ja ma ei teadnud, et ma haige olin. Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt väsinud. Ma ei teinud õigel ajal pausi ning kohati tundub, et see lööb mul siiamaani välja. 

Kuidas sa oled püsinud motiveeritud ja distsiplineeritud?

Kohusetunde pealt. Motivatsioon on see, kui sul on eesmärgid või visioon ja sa vastad sellele eesmärgile. Ilmselgelt spordis enamik ajast sa ei vasta nendele eesmärkidele, mis sa enda jaoks sead ehk motivatsioon kaob üsna kiiresti. See tuleb tagasi ja motivatsiooni võib olla erinevate asjade jaoks, aga see on väga kõikuv ja sellele ei saa kunagi loota. Sa oled sportlane ja sa pead seda tegema. 

On neid aegu, kus sul on taustal tiimikaaslased: sinu sõbrad ja perekond. Need on head momendid, kus kõike on kerge teha. Sa tahad trenni minna ja oled isegi nõus pool tundi varem minema, et natuke rohkem venitada või soojendust teha. Sest sul on olemas oma seltskond. 

Keegi ei lükka sind hommikul voodist välja, sa pead ise välja ronima, sa pead minema sinna külma ja vastikusse basseini. 

Näiteks perioodil 2021 kuni 2025 aasta sügis treenisin ma Tartus täiesti üksinda. Iga hommik 6.30 trenni, lõpetad kaheksast. Õhtul jõusaali, aga ikkagi täiesti üksinda, mitte kedagi ei ole. Keegi ei lükka sind hommikul voodist välja, sa pead ise välja ronima, sa pead minema sinna külma ja vastikusse basseini. Tuleb võtta endale pähe, et aga ma olengi sportlane – see on minu roll. See on see, kes ma olen. Sa pead ise endasse uskuma ja sul peavad olema eesmärgid, mille nimel sa töötad.

Kuidas tuled toime võistluspingega ja mis on sinu võistluseelne rutiin?

Lestaujumises lähen natukene enne starti, lihtsalt jõllitan peeglisse ja ütlen endale: “Sa oled tugev, sa oled kiire, sa saad hakkama!” Fake it till you make it, make it till you fake it. Ühest küljest see paneb endale lisapinget peale, teisest küljest ma tean, et ma olen võimekas. Mul on alati ka spordishotid, mida ma võtan.

Mul on vaja muusikat. Kui ujulas tuleb muusika, siis laulan kaasa ja räägin hästi palju. Mida rohkem ma räägin, seda vähem ma mõtlen ja mida vähem ma mõtlen, seda vähem olen närvis. Üldiselt ajab see kõiki teisi närvi, seega välismaal ma seda ei tee. Täpselt enne starti hingan sisse ja välja, mõtlen veel viimasel hetkel läbi kindlad sammud, mida teha tahan ja millele pean keskenduma. Vaatan basseini ja lähen. 

Fake it till you make it, make it till you fake it.

Allveeorienteerumises on natuke teistmoodi. Kuna see on hästi tehniline spordiala, siis algab võistluspäev sellega, et pead võtma endale kursid ehk punktid, mille järgi sa hakkad ujuma. Kui normaalsed sportlased võtavad kursid ühe korra läbi ja lähevad minema, siis mina olen see veidrik, kes peab vähemalt kolm korda kursid läbi võtma. Ja siis võib-olla veel neljandat korda ka kontrollima. Mulle lihtsalt meeldib olla täiesti 100 protsenti kindel, et ma tegin kõik õigesti. Lähen vette, teen soojenduse. 

Orienteerumine ei ole ainult füüsiline, seal on ka vaimne pool ja teadmised. Pinge, stress ja närv tekivad sellest, kui sa arvad, et sa ei ole valmis. Kui sa suudad ennast gaslight´ida, et oled valmis, siis ei teki pinget. 

Mul aitab hullult ka mediteerimine. Tunnetan oma keha ja mõtlen, et hingamine on päris tore tegevus. Saan aru, et see on normaalne tunne, et tahan ropsida – keha on ju valmis karu eest ära jooksma. Selle närvi pealt annab teha tugevaid tulemusi, kui end optimaliseerida. 

Probleem on siis, kui ei saa teha mingeid etappe nii, nagu sooviksid. Või kui sa lähed uude keskkonda. Suurtel võistlustel, kus on uued basseinid, milles ma varem ei ole ujunud, käin alati kogu basseini läbi. Mõtlen, kus ma liikuma hakkan ja mida teen. Siis ei pea ma enne võistlust muretsema. Lisaks olen ma alati varem kohal. 

Kuidas balansseerid sporti, õpinguid ja isiklikku elu?

Tuleb ülitäpselt välja arvutada, millal midagi teha ja panna paika prioriteedid. Trenni peab tegema, aga sa ei pea kogu aeg olema 100 protsenti mõistusega seal kohapeal. Kui ongi pikema maa trennid, siis sa võid lihtsalt vaimselt puhata sellel ajal. Kui on raskem trenn, pead hästi fokuseerima. 

Tuleb planeerida, millal on millised trennid, millal saab teha koolitöid, mis on raskemad. Ma töötan ka kahel töökohal. See on mega raske ja vahel on vaja minna elukaaslase juurde ja öelda, et kallista mind nüüd ja tee mulle palun süüa. Nüüd, kui mul on elukaaslane, kes teeb mulle õhtuti süüa, sain ma võtta ühe töökoha juurde.

Psühholoogiaõpingud on enamasti veebis. See võimaldab mul olla ajaliselt suht paindlik ja teha asju endale sobival ajal. Üks töö on samamoodi veebis ja ma saan planeerida, millal ma mida teen. Selline asi, et ma täna ei viitsi või ma täna ei tee, pole võimalik.

Mida rohkem sa teed, seda kergemini see tuleb. Kui mul ei ole aega mõelda sellele, et ma ei taha seda teha, siis ma järjest teen ja lähen. Lähen, lähen, lähen. Viimased paar aastat olen ma pärast tiitlivõistlusi võtnud üheks kuuks aja maha. See aasta isegi kaks kuud, kus ma ei tegelenud ujumisega, et saada vaimset puhkust. 

Tegelikult peaks see olema ka füüsiline puhkus, aga see aasta ma jooksin maratoni. Ma treenisin kolm korda nädalas, paar tunnikest päevas. See ei ole tavakoormuse kõrval mitte midagi ja mul on aega. Ma hakkasin palju sarju vaatama ja ma mõtlesin, et mul ikka ei ole aega õppimiseks. Kuidas see võimalik on? 

Selline asi, et ma täna ei viitsi või ma täna ei tee, pole võimalik.

Miks pole allveeorienteerumine populaarne?

Orienteerumine on väga spetsiifiline, seda on väga raske jälgida ja kui sa pole spordialaga tuttav, siis ei pruugi aru saada, mis vees toimub. See pole ka eriti atraktiivne. Lestaujumine on kiire, äge ja seal on võistlusmoment. Orienteerumises ujub enamikes alades üks inimene korraga. Kui sa ei tea, kuidas aega võtta ja seda jälgida, siis on ka keeruline pealt vaadata. 

Allveeorienteerumine oli nõukogude ajal väga populaarne. See arenes välja spionaažist. Venemaal saavad siiani allveeorienteerumisega tegelevad inimesed raha ja on hetkel osa ka sõjaväest. Mingist hetkest kadus Eestis huvi spordiala vastu. Kunagine põhibaas põles maha ja riik ei jäänud enam seda toetama. 

Millised võistlused sind sel hooajal ees ootavad? Mis on sinu eesmärgid?

Ma üritan saada sprindis Eesti koondisesse. See aasta on juunikuus Hiinas maailmameistrivõistlused, aga see tähendab, et pean saama väga kõrgele tasemele alas, milleks ma varem treeninud pole. 

Järgmise aasta augusti lõpus on Ungaris Euroopa meistrivõistlused allveeorienteerumises ja seal pean kaitsma oma Euroopa tiitleid. No pressure. Eelmine aasta sain kulla ja see aasta ma peaks tõestama, et sain selle põhjusega, mitte lihtsalt õnnega. Need ongi kaks põhivõistlust lestaujumises ja orienteerumises. Sooviksin ka suvel proovida Ironmani, kui sprindiga Eesti koondisesse ei pääse.

Kuidas sa jõuad maailmameistrivõistlustele? Mis on sellele eelnevad etapid?

Lestaujumises on üsna lihtne. Pannakse normatiivid ehk ajad, mille pead ära ujuma. Eestis on konkurents väike, kui sa normatiivi ei täida, aga oled hooaja jooksul top kahes, siis saad ka minna. Pead lihtsalt ise maksma kõige eest, toetus puudub. Eestis on kaks võistlust, kus saab normatiive täita: Eesti meistrivõistlused ja MadWave, sest aja peab saavutama 50-meetrises basseinis. Võimalus on minna ka välismaale ükskõik mis võistlustele, üldiselt on need maailmakarika etapid. 

Mis on Eesti nõrgeimad distantsid?

Praegusel hetkel on bifinsi (kahe lestaga ujumise – toim.) alad ja pikemad distantsid nagu 800m, 1500m. Mehi on meil vähe ja noortest ei tundu ka, et keegi peale hakkaks tulema. 

Eestlaste tugevusteks on veealused ja lühemad distantsid, nagu 100 ballooni (100 meetrit koos ballooniga vee all ujumist – Toim.), kus Krete Maalust võitis medali noorte MMil ja Aleksei Popov võitis teise või kolmanda koha. See tuleb sellest, et sprindis ei loe nii palju, kas treenid pikas või lühikeses basseinis. Kui pikas basseinis sa teed 28 pööret, siis lühikeses basseinis pead topelt pöördeid tegema. Pöörded väsitavad ja tempo on hoopis teistsugune. 

Eestis ei ole väga palju pikki basseine, kus treenida või võistelda saaks, sellepärast ongi meil sprindialad tugevamad. Pika distantsi trennid on füüsiliselt väga mahukad ja rasked, vaimselt samamoodi. Sa pead nii palju ohverdama, mistõttu paljud kaovad ära sellelt alalt.

Kas sa tunned, et lestaujumine või allveeorienteerumine on väljasuremisohus? 

Orienteerumine muutub järjest rohkem hobispordiks, mitte tippspordiks. Sõbrad tulevad kokku ja teevad midagi. Lestaujumine muutub järjest populaarsemaks. Iga hooajaga oleme järjest lähemal, et see spordiala ka Olümpiale pääseks. See levib rohkem üle maailma. Kui alguses oli see hästi Euroopa-keskne, siis nüüd on järjest rohkem sportlasi ka Aasia riikidest. See aasta toimus maailmakarika etapp Abu Dhabis. 

Lestaujumine muutub järjest populaarsemaks. Iga hooajaga oleme järjest lähemal, et see spordiala ka Olümpiale pääseks.

Mis saab sinust tulevikus?

Spordiga jään ma seotuks ikka. Samal ajal pürgin psühholoogia poole. Sport on üliäge, aga ma olen 24 ja üldiselt naised teevad tipptulemusi 24-25aastaselt ja pärast seda hakkavad tulemused kukkuma. Orienteerumises olen ma alati oodatud. Isegi kui ma ei võistle tipptasemel, siis mul on seal sõpruskond. Ma võin lihtsalt võistelda ja nautida. 

 

Foto: Oleksandr Zolotov

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Annaliisa Karu