Kuidas valmistab end võistlusteks ette üks bikiinifitnessist? Otsustasin omal nahal järele proovida, kas profisportlase trenn murrab ühe ajakirjaniku või mitte. Minu teejuhiks sai sisulooja Kea Kristiin Laanmets (20), kes valmistus parasjagu Eesti bikiinifitnessi meistrivõistlusteks. 

Kontsad jalga

Kohtume Keaga Sparta spordiklubis juba hommikul kell kümme. Kõigepealt viib ta mind suure peegliga saali ning annab kontsakingad, millega ta tavaliselt treenib. Tal endal on jalas võistluskingad, sest igasuguse kingaga lavale ei pääse. Fitness.ee lehel on kirjas isegi kingadele kehtivad nõuded: kontsa kõrgus võib olla kuni 12 cm ja platvorm võib olla kuni sentimeetri kõrgune. Ühed levinumad võistluskingad on läbipaistvad, sest see annab jalgadele visuaalselt pikkust juurde. Keal on olemas kaks paari, sest harjutades võivad kingad kuluda või puruneda ning võistlustel võiksid kingad võimalikult head välja näha. 

Panen endalegi kingad jalga ning algab poseerimisõpetus. Graatsiline ning vormis Kea teeb rahulikult kava ette ning mina teen seda segaduses näoga kaasa. See ei ole sugugi kerge. 

Graatsiline ning vormis Kea teeb rahulikult kava ette ning mina teen seda segaduses näoga kaasa.

Saan positiivse kommentaari, et mul on sirutatud baleriini sõrmed, mille asetus on väga lähedal õigele tehnikale. Kuid sellega ilus tehnika ka piirdub. Kõik üleminekud peavad olema voolavad ja lihased peavad olema pinges, kusjuures kohtunikud pidavadki just poseerimist väga karmilt hindama. Bikiinifitnessist võib olla imelises vormis, kuid kui ta poseerimine pole puhas ja perfektne, pole tal poodiumile asja. Peamiselt vaadatakse proportsioone, poseerimist ja graatsilisust.

Kea näitab mulle oma kõnnakut ja räägib bikiinifitnessiga vaimselt toimetulekust. “Väga paljud lõpetasid prepi (ettevalmistusperiood – A.L.) just kuu enne võistluseid, sest nad lihtsalt ei suuda. Raskus on ju tegelt siin (suunab sõrme meelekohale).” 

Team Reinartis, Kea koduklubis, on kokku 70 inimest, kellest läheb Eesti meistrivõistlustele umbes 20 sportlast. Kuid just nende hulgas ongi juba paar loobujat.

“Prepist väljatulemine on ka siin kinni (osutab taaskord meelekohale). Kehakaal on äkki kümme kilo raskem ja kõht on ees, aga see kõik on fine,” räägib sportlane. Kea sõnul on inimesi, kes ei tule treeningperioodi toitumisega toime, kuid on ka neid, kes käivad võistlustel mitu hooaega ning igatsevadki lava ja lavatagust melu. 

Tugev seljatagune on sellel alal ülioluline. Kui läheb raskeks, on treener Carmen Kaljula esimene inimene, kellele Kea enda muresid kurdab. “Saan talle kasvõi öösel helistada ja oma tumedamaid mõtteid jagada.”  

Keal on poiss-sõber, kes läheb ka kevadel lavale. Seega mõistab ta hästi, mida Kea ettevalmistusperioodil läbi elab. Fitnessikauge inimene ei pruugi teda samamoodi mõista. Kea toob näiteks, kuidas ta läheb õhtul toimuvalt sõbranna sünnipäevalt varem koju, sest tema uneaeg on juba kell kümme. Alkoholi ta ei joo ning käib isegi väljas oma munakarbikesega. Kõik tema toidukorrad ja kogused on täpselt välja kalkuleeritud ning peol pakutavaid roogasid ta süüa ei saa.

Alkoholi ta ei joo ning käib isegi väljas oma munakarbikesega.

Lõppematu jalapäev

Pakime kingad ja muud kodinad kokku ning liigume alumisele korrusele jõusaali. Kõik siin treenijad valmistuvad esimeseks võistlusteks, milleks on Fitlap Cup. Paljudel on seljas oma võistlustiimi särk, raskused masinatel on hirmuäratavad. Muusika on päris vali ning kõik toimetavad omas rütmis. Sulgen silmad ning tekib tunne, nagu sõidaks öösel MyHitsi raadio saatel koju või nagu oleks jäänud klubisse liiga kauaks. Tunnen ennast väga kohatu ja võõrana. Kea viskab möödujatele plaksu ja juhatab meid saali tahaotsa, et teha sooja. 

Kuna täna on Keal jalatrenn siis seda me ka teeme. Venitame rahulikult erinevates asendites jalgu soojaks ja lobiseme niisama. Ta kirjeldab oma koolielu. Kea õpib TalTechis teisel kursusel majandust ning jõuab kõik kooliasjad tehtud. Loengutest tehakse otseülekandeid, kus ta saab ka trennis olles kaasa mõelda ja osaleda. Praktikumide ja seminaridega aitavad teda välja toetavad kursakaaslased ning üksinda ta oma muredega ei jää. 

Pärast soojendust liigume edasi hantlite juurde. Esimeseks harjutuseks on bulgaaria käärkükk. Alguses näitab ta mulle harjutuse ette ning siis saan ka mina proovida. Prooviraskuseks võtan viis kilogrammi kergema hantli, kui ma tegelikult jaksanud oleksin, mis oli ka mulle suureks üllatuseks. Äkki ma tõesti olen tugevam, kui ma alguses arvasin? Kui Kea näost on vaevu näha, et ta trenni teeb siis minul läheb esimese paari kükiga nägu aina punasemaks ja võhm saab päris kiirelt otsa. 

Tahan Sparta rahvale näidata, et ka mina olen samast puust, mis nemad.

Tahan Sparta rahvale näidata, et ka mina olen samast puust, mis nemad. Kuid ega nad seal trennis iga päev ainult nalja ei tee ja seda on ka minu ja Kea sportlikusest kohe märgata. Minu trennikaaslane hoiab tempot. Mõtlen, et eks esimesed harjutused ongi ebamugavamad ja lähevad järjest nauditavamaks. Vähemalt nii ma loodan. 

Iga kord, kui ma harjutust teen, küsib Kea, kas ma ikka tunnen ka midagi ja kas mul on kõik hästi. Noogutan läbi valu pead, kuid tegelikult teeksin ma hea meelega vähem kordusi või sööksin kodus diivanil krõpsu ja vaataksin oma lemmiksarja. 

Kea räägib, kuidas tema unistus on teha pärast võistlusi treeneri paberid ning hakata andma teistele personaaltrenne. Praegu turundab ta teisi firmasid ja brände, kuid ka enese turundamine pole talle võõras. Nimelt on tal Instagrammis ja Tiktokis kokku üle nelja tuhande jägija ning mõnel videol lausa 30 tuhat vaatamist. Praegu tegeleb ta aktiivselt oma igapäevategemiste jagamisega ja ta on selles päris edukas. 

Peeglist vaatab vastu punane redis

Kolmanda seeria lõpuks on juba küll hing kehast lahkumas. Räägime taas toidust ning Kea mainib, kuidas ta prepil olles on märganud, et ärritub palju kiiremini. Ta kutsus ka mind just sellepärast hommikusse trenni, sest lõunal poleks ta mulle ühtegi sõna öelnud. Nälg on lihtsalt nii suur. Just hommikuti ongi ta kõige ärksam, teeb pärast trenni sammud täis, magab ning siis tegutseb edasi. 

Liigume kangide juurde, et teha rumeenia jõutõmbeid. “Sul võib tulla vähe higisem trenn,” muigab Kea. Kui tema bulkis (teadlik kalorite ületarbimine, et suurendada lihasmassi – A.L.), siis ka tema higistas meeletult. See kõik on inimlik. Kuid kuna ta praegune rasvaprotsent on niivõrd madal, siis ongi tal raske pulssi kõrgeks ajada.

Järgneb lühike sõnavahetus kõrval treeniva mehega, kes uurib, kas me kasutame samu vahendeid, mis tema. Vestlus on lühike, kuid sõbralik ning võtab ka minu jõusaaliärevust madalamaks. Selle hetkeni tundsin, kuidas kõik lähedal olevad inimesed vaatavad mind kui lolli, kes juba kergete raskustega ohib ja puhib, kuid tegelikkuses oli see kõik mu peas kinni. Ka Kea tundis esimesed paar kuud jõusaalis käies ärevust, kuid mida rohkem käia, seda enam tekib ükskõiksus. 

Ka siin näitab ta õiget tehnikat ning korrigeerib mind. Olen seda harjutust ka varem teinud, kuid ilmselt vale tehnikaga. Iga korraga hakkavad mu jalad aina rohkem värisema nii, et ma vaevu midagi näen. Kea aga lihtsalt teeb, krimpsutab korra nägu ja vaatab jälle, kuidas haavaleheke kangi sikutab. Suureks motivaatoriks on Kea tunnustavad sõnad ja ma pingutan kramplikult võiduka lõpuni. 

Kea on nagu ikka, ilus ja helge, kuid minu nägu on punasem kui redis päikselisel juunikuu päeval.

Võrdleme peeglist nägusid: Kea on nagu ikka, ilus ja helge, kuid minu nägu on punasem kui redis päikselisel juunikuu päeval. Kea jutustab, kuidas tegelikult ta isegi ei tunne lihast, sest see on süsivesikutest täiesti tühi. Ta küll tajub, millal see töötab, kuid pingutustunne pole taoline nagu varem. Minu lihased on küll juba teise harjutuse lõpuks täiesti valusad, kuid kolm harjutust on ju veel minna…

Peab jaksama!

Kolmandaks teeme cable glute kickback harjutust. Kea ulatab mulle pahkluu kinnitused, mille seon mõlema jala ümber. Seda harjutust pole ma kunagi proovida julenud, sest minu Tiktok on täis videoid, kuidas tüdrukud ripuvad pea alaspidi posti küljes. Mina selle trendi ohvriks langeda ei soovi. 

Õnneks aitab Kea mul seda harjutust õigesti teha ja see treenib lihaseid, mida ma polegi vist varem aktiveerinud. Tohutult valus, kuid samas tunnen seda valu õiges kohas. Kea seletab, kuidas need tüdrukud, kes posti külge rippuma jäävad, panevad liiga suure raskuse ja ei tule sellega lihtsalt toime. Mina alustan väga kergelt ja proovin kõigepealt tehnikale pihta saada ning siis lisan vaikselt raskust juurde. 

Neljanda harjutuse teeme abductor masinal. Alguses panen ma päris suure raskuse, 70 kilo, kuid kui õige tehnika ära õpin, pean raskust siiski vähemaks võtma, et jaksaksin rohkem korduseid teha. Seda harjutust on alguses väga tore teha, kuid jällegi, mida rohkem korduseid teha, seda rohkem hakkavad jalad vibreerima ja ärev naer tikub peale.

“Kas ikka jaksad?” küsib Kea, kui näitan väsimusemärke. “Peab jaksama!” vastan hambad ristis. Lõpuks aitan siiski kätega kaasa, et jaksaksid 15 kordust ära teha. Lõpuks ma ainult itsitan ja läbi raskuse. “Oi, ma olin prepi alguses sama rõõmus,” muheleb Kea elukogenult.

Viimaseks harjutuseks on tagareis. Alguses on meil plaan teha seda istuli, kuid too masin on kahjuks kinni. Kea kirjutab midagi telefoni ja lisab: “Mul on tabel kuhu ma panen oma raskused kirja ja iga tsükli pealt tõstan veits.”

Viimased harjutused on küll väga viimasel piiril. Heidan end kõhuli ja tõstan jalgadega raskust. Hambad koos ja kõlavad vaid rasked hingeldused. Kea lohutab mind lugedes, mitu kordust veel jäänud on. Unistan kojuminekust. 

Kea jutustab samal ajal, et tema probleemiks ongi hammaste krigistamine raske trenni ajal ning lahenduseks on särgi hammaste vahele panemine. On tunda, et ajapikku on Keal aina keerulisem lauseid moodustada ja sõnu välja öelda, kätte on jõudmas lõunaaeg.

On tunda, et ajapikku on Keal aina keerulisem lauseid moodustada ja sõnu välja öelda, kätte on jõudmas lõunaaeg. 

Tegime trenni kokku kusagil poolteist tundi ning suundume edasi fuajeesse, et saaksin küsida veel paar olulist küsimust ning Kea saaks lõunat süüa. Istume fuajees diivanile puhkama ning uurin temalt mõne huvitava teema kohta, mida mu Instagrami jälgijad soovisid teada saada.

Kuus küsimust bikiinifitnessistile

Mis on sinu jaoks kõige suurem väljakutse kogu protsessi juures?
Toitumine. Varem sõin ja näksisin nii, nagu jumal juhatas. Vahel olin seitse-kaheksa tundi näljas ja siis jälle õgisin. Nüüd söön seda, mida kehal vaja on, kindlatel aegadel. Keha harjub sellega. Pidev puhitus, mis varem vaevas, on kadunud. Pitsa ja friikate asemel on taldrikul tatar, brokkoli ja kana.

Kuidas hoiad enda motivatsiooni, kui dieet muutub väga rangeks?
Motivatsioon pole päris. Distsipliin loeb. Motivatsiooniga võib p**set pühkida. Distsipliin ajab hommikul üles ja silme ees on tunnelivisioon.

Kas sa soovitad selle alaga tegeleda ja miks?
Kui oled distsiplineeritud ja sul on tahtejõudu, saab igaüks sellega hakkama. Pead olema teadlik ja õigel ajal oskama lõpetada, kui vaimne tervis hakkab kannatama. Kui kardad vett, ära mine ujuma. Kui kardad olla laval poolpaljas, siis ära mine sinna ka. Pead olema vaimselt väga tugev.

Keda pead oma eeskujuks selles valdkonnas?
Mia Mulenok, mu trennikaaslane. Tal on väga hea mentaalne tervis ja ta on mulle eeskujuks. Ta aitab jõusaalis push’ida ja jalutuskäikudel kuulab ning toetab.

Millist lemmiktoitu ootad kõige rohkem, kui võistlused läbi saavad?
Kirjukoera küpsiseid ja marmelaadi.

Kuidas tuled toime ülikooli- ja ööelu FOMOga?
Olen teisel kursusel ja kõik oluline on juba läbi elatud. Praegu on mul kindel eesmärk. FOMO ei ole, samuti ei tunne joomisest ega muust “fun’ist” puudust.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Johannes Peetsalu