Maaülikooli maastikuarhitektuuri eriala tudeng Adeele Lepik mõtiskleb nõukogude arhitektuuri nähtava ja nähtamatu pärandi üle linnaruumis ja noorte mõttemaailmas. Essee on inspireeritud tema peagi valmivast lõputööst, pealkirjaga “Elurikkuse õpperada Mustamäe elamurajooni hoovialadel”.

“Sa tunned inimese lõhna liftis ja kuuled tema häält läbi seina. Sa näed teda harva, kui üldse,” – anonüümne annelinlane.

Hrušovkad ja brežnevkad on kui teiselt planeedilt ilmunud paneelkuubikutest legoklotsid, mis on kindla mustri järgi paika pandud ja massiliselt paljundatud. Need moodustavad justkui mingi ühisorganismi, mis koos hingab. Kui selle geomeetria mustri ära taipad ja skaalat veidi suurendad, hakkad neid modernistlikke jooni teise nurga alt vaatama. 

Lasnamäe, Mustamäe, Õismäe ja Annelinn on suuremad ning tuntumad paneelelamurajoonid Eesti linnapildis. Mustamäe on esimene nõukogudeaegne paneelelamu organism, mille ehitus sai alguse 1962. aastal. Sellele järgnes Õismäe, siis Lasnamäe ja Annelinn. 

Sõjajärgselt oli elamispindade kriis ja ruttu-ruttu oli vaja leida lahendus. Leitigi. Elamupiirkonnad said kujundatud töölisrahvale just sellised, sest ühelt poolt oli puudu elukohti, teisalt nappis aga ka raha. Paneelelamute ehitus algas peamiselt 5-korruseliste hrušovkadega ning järgnes level-up, kus hrušovkadest said 9- ja lausa 16-korruselised brežnevkad. 

Legomajakesed

Võib endale ette kujutada ühte saarekest, mille peale on paigutatud peamiselt ühe kindla mustri järgi legoklotsid. Legoklotsidest moodustuvad majakesed, mille ette suubuvad jõed ning legomajakeste vahel on rohelised lapid, kuhu peale on istutatud rohelised puud ja põõsad. Legomehikesed peavad tööl käimiseks võtma enda legopaadi ja kodusaarelt tööle sõitma. Lapsed saab viia kooli ja lasteaeda kas samale või kõrvalsaarele. Iseenesest on haridusasutused ujumise kaugusel, aga peab olema ettevaatlik, kuna mõni suur laev võib lapsed alla ajada. Kui hästi läheb, on ka poed kodusaarel ja ei pea kaugele seiklema. Legomajade ees on palju paate, vahepeal on majade ette suubuvad jõed umbes ja mehikesed peavad kasutama ka murulappe. 

Tegelikult on need legomehikesed Eesti elanikud, legomajakesed nõukogudeaegsed paneelelamurajoonid ja jõed autoteed. See metafoor aitab visuaalselt seletada tolleaegseid elamurajoone, mis on planeeritud mikrorajoonide põhimõttel ja mille vahele on loodud suured magistraalid. Magistraalid on küll vahemaade läbimiseks  kiired ja lihtsad, kuid tekitavad elamurajoonide jalakäijatele selged piirid. Paremas seisus pole ratturid ja muud kergliiklejad. Kui vaadata Mustamäe jalgrattateede kaarti ja panna see kohakuti mürakaardiga, ühtivad need päris täpselt. 

Magistraalid on küll vahemaade läbimiseks  kiired ja lihtsad, kuid tekitavad elamurajoonide jalakäijatele selged piirid.

Nõukogudeaegsed mikrorajoonid on elanike äramahutamiseks suurepärane ja ruumi kokkuhoidev lahendus. Tänapäeva maailmas, kus ruumi on aina vähem ja inimesi aina rohkem, on kõrgusesse ehitamine hea lahendus. 

Küsimus tekib aga välisruumis. Mis neid hiiglaslikke kuubikuid ümbritseb? Kas seal on rohelust? Kas seal on turvaline? Kas seal on võimalik mõnusasti aega veeta? Või tuleb selleks enda mikrorajoonist lahkuda? Kas sealt saab lahkuda ka ilma autota? Ja viimaks, kas see paik on esteetiline? 

Linnaruumis talletunud emotsioonid

Ruum talletab minevikku. Ta vormib vaikselt elurütme, sotsiaalset dünaamikat ja arusaama avalikust ruumist. Kuigi need majad on betoonist, kanduvad nende vahel edasi nähtamatud kihistused – vaikus, mida ei tohtinud kõva häälega murda, kõhedus, mis tulenes jälgimisest või harjumus mitte silma paista. See ruum on jätnud meie ühisesse kehasse teatud pinge, püsiva valmisoleku, allasurutud avatusetunde. 

Ruum talletab minevikku. Ta vormib vaikselt elurütme, sotsiaalset dünaamikat ja arusaama avalikust ruumist.

Need emotsionaalsed mustrid võivad edasi elada ka siis, kui me ise neid enam ei märka. Kuid just seetõttu peitub neis rajoonides potentsiaal mitte ainult füüsiliseks ümberkujundamiseks, vaid ka sisemiseks vabastamiseks. Noored, kes on üles kasvanud nõukogudeaegse pärandiga riigis, võivad endale teadvustamata omandada ajaloo ja ruumi iseloomu läbi oma vanemate ja vanavanemate. Nad tajuvad kunagise aegruumi korduvust, hierarhiat, vahel ka anonüümsust. Kuid samal ajal on just nemad need, kes oskavad sellesse ruumi ka uut elu sisse puhuda. Läbi liikumise, loomingulisuse ja uute kasutusmustrite. 

Esteetiliselt võivad need piirkonnad võtta vastu nii peeneid parandusi kui julgeid kontraste.  Mõni uus paviljon, avalik installatsioon, värv või valguslahendus võib avada kogu kvartali uue nurga alt. Sotsiaalselt saab nende paneelrajoonide vahel ehitada sildu, nii sõna otseses mõttes kui ka metafoorselt, mis kutsuvad inimesi kokku. 

Lasnamäe Linnalabori algatus ja hiljem kohalike elanike poolt iseseisvalt tööle lükatud Lasnaidee kogukonnaühendus on siiamaani toimiv ja väga hea näide kogukonna koos toimimisest ka nii suure elanike arvuga elamupiirkonnas. Muidugi vajavad sellised algatused aktiivseid eestvedajaid ja järjepidevust ning loomulikult kohalike elanike tahet.  

Linnahall kui laiem küsimus

Kas sellised ruumid vajavad uuesti tõlgendamist, kohalike poolt arendamist või hoopis asendamist uuega, pole ainult arhitektuurne, vaid ka sotsiaalne ja kultuuriline küsimus. Tallinna linnahall esindab hilissovetlikku modernismi (brutalismi) parimal moel – see on justkui kivist maastik, mis kasvab välja merest ja seob endas linna ja vee piiri. Oma hiilgeaegadel oli Linnahall kultuuriline ja sotsiaalne sõlmpunkt: kontserdisaal, jäähall ja katus kui kohtumispaik. 

Täna seisab hoone tühjana, ent tema väärtus pole kadunud. Ta on ruumiline ja ajalooline dokument, mis räägib tervest ajastust, selle ideedest, ambitsioonidest ja vastuoludest. Linnahalli arhitektuurne kvaliteet on rahvusvaheliselt tunnustatud ning selle säilitamise ja uue elu küsimus puudutab sügavalt meie suhet modernismi ja iseenda lähiajalooga. Tuleks õppida kuulama neid kihistusi, mis juba olemas on ning lisada vahele uusi kihte, mis ei lõhu, vaid täiendavad. Luua uusi võimalusi, mitte kustutada ajalugu. 

Tuleks õppida kuulama neid kihistusi, mis juba olemas on ning lisada vahele uusi kihte, mis ei lõhu, vaid täiendavad. Luua uusi võimalusi, mitte kustutada ajalugu. 

Betoonklotside uus hääl

Põigates tagasi elamurajoonide välisruumi juurde on vast kõige olulisem inimmõõtmelisuse tagasitoomine. Inimesed on need, kes loovad ruumile loo, olgugi see suurte betoonist plokkide vahel. Et need kuubikud ei seisaks suletud maailmatena, vaid suhtleksid ümbritseva ruumiga. Et oleks kohti, kus olla, jääda seisma, kohtuda ja kogeda. Et mõtted, tunded ja emotsioonid ei peaks enam jääma legoklotsi kuubikusse number kolm, kolmandale korrusele, korterisse 194. Mitte kustutada ajastut, vaid anda sellele uus hääl. 

“Ühel öösel ärkasin ma rahutuna üles ning tahtsin akent avada, et õhku saada. Oli viimane külm talveilm märtsi lõpu paiku ja just oli tulnud maha paari sentimeetri paksune kiht lund. Taevas oli hall ja valgus kõhe. Vaatasin enda Annelinna korteri seitsmenda korruse aknast välja ning mulle vaatas vastu umbes kolmsada kakskümmend neli pimedat akent, kaks nendest oli valgustatud. Lisada juurde üheksakordsed majad tagaplaanil ja nende akende arv, mida ma enda poolt vaadates ei näinud võis tulla kokku tuhat üheksasada nelikümmend neli aknaruutu. Tekkis veider tunne, nagu peale minu ja nende kahe valgustatud aknaga inimese ei olekski siin maamunal kedagi teist,” – anonüümne annelinlane.

 

 Illustreeris: Daria Taranzhina