Meediakirjaoskuse ja sotsiaalmeedia spetsialist, Tartu ülikooli lektor, Balti infohäirete sekkekeskuse spetsialist, Meediaklubi projekti endine koordinaator Gretel Juhansoo rääkis taskuhäälingule “Meediapalat”, et viimasel ajal levib sotsiaalmeedias palju valeväiteid, sest inimesed otsivad kriisi ajal keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid ning viimaseid pakuvad just valeinfo ja vandenõuteooriad.

Kristopher Muraveiski (K. M.): Jaanuaris sai sinust esimene inimene Baltikumis, kelle rahvusvaheline kirjaoskuse assotsiatsioon lisas noorte meediapädevuse edendajate nimekirja seoses Meediaklubi projektiga. Sa korraldasid 300 meediateemalist töötuba 6000 lapsele ja noorele üle Eesti. Kuidas üldse lastele ja noortele meediapädevusi õpetada? Mida sa neile õpetasid?

Väga lai küsimus, sest see oleneb just sellest, kas me räägime lastest või noortest. Meil oli Meediaklubis kaks sihtrühma: olid 5- kuni 10-aastased lapsed ja 11- kuni 16-aastased noored. Ka laste puhul oleneb see sihtrühmast, nad jagunevad 5- kuni 7-aastaseks ja 8- kuni 10-aastaseks. Kõige nooremale earühmale algab kõik sellest, et mis on üldse turvaline parool, mis on digitaalne jalajälg – kõik sellised baasteadmised, näiteks mis Youtube Shortsis toimub ja nii edasi.

Kuula täispikka intervjuud siit.

K. M.: Aga kui sa viieaastasele ütled, et vaata üle oma digitaalne jalajälg, siis ega ta sellest ju aru ei saa. Milliseid meetmeid sa kasutad, et jõuda hästi noore vanusegrupini?

See on ka väga hea point, sest tõesti, ega sa ei vaata viieaastasele otsa ega ütle, et räägime nüüd digitaalsest jalajäljest. Minu kolleeg Inger Klesment tegeleb laste meediapädevusega ja tema meetod just digitaalse jalajälje juures on näiteks see, et tal on kaks jalanõud: üks on lapse oma, teine täiskasvanud mehe oma, ja siis lapsed saavad ise mõelda ja juurelda selle üle, kumb jalajälg on suurem.

Sa ei vaata viieaastasele otsa ega ütle, et räägime nüüd digitaalsest jalajäljest. – Gretel Juhansoo

Kui me räägime lihtsalt sellest, et üks on lapse jalanõu, teine on täiskasvanud inimese jalanõu, siis läheb jutt loomulikul teel üle sellele, et näiteks internetis võib just täiskasvanud inimese jalajälg olla palju väiksem kui lapse jalajälg, sest võib-olla on lapsevanem lapsest pilte postitanud või on vanaema pannud Facebook’i seina lapsest pilte täis nii, et laps ilmselgelt ise ei tea, aga vanaema on postitanud, ja nii on selle lapse jalajälg tegelikult suurem. Kuigi päriselus me vaatame, et jalanõu on palju väiksem ja inimene ise on palju väiksem. Sellised väga praktilised ja lihtsad näited, et kõrvutada tihtipeale ka päriseluga, et lapsel oleks natuke kergem aru saada, millest üldse jutt käib.

K. M.: See on tegelikult päris suur trend, et lapsevanem paneb lapsest sotsiaalmeediasse pilte üles. Ma ise näen seda oma feed’il pidevalt. Kas te lastevanematega ka sellel teemal räägite? Kui lapsele öelda, et näed, su vanem paneb sinust sotsiaalmeediasse pilte üles, siis kui suur mõju sellel on? Kui pigem rääkidagi lapsevanemaga, milline mõju on sellel lapsele.

Ikka räägime ka lastevanematega sellest teemast ja üldiselt lihtsalt sellest, kuidas internet on ikkagi püsiv asi. Kui sa postitad sinna oma lapsest või teistest inimestest pilte, siis need ringlevad seal, ja lapselt me tihtipeale ei saa nõusolekut küsida. Me saame küsida nõusolekut, aga lapsel ei ole taustateadmisi sellest, mida see nõusolek tegelikult tähendab. See muidugi laieneb ka sisuloojate maailma ja sellesse, kuidas nemad oma lapsi postitavad ja selle pealt raha teenivad.

Martin Erik Maripuu (M. E. M.): Üks asi on see, mida lapsed sotsiaalmeediasse postitavad ja milline on nende jälg, aga kas te sellest ka räägite, kuidas infot saada ja millised infokanalid on kõige paremad?

Muidugi. Viie- kuni kümneaastastele tuleb kaudselt see teema sisse. Me räägime ikka sellest, et igaüks võib Youtube’i video postitada ja see ei tähenda, et see on faktikontrollitud. Mitte sellise sõnastusega, sest “faktikontrollitud” ei ole ka just sõna, mida viie- kuni kümneaastased kasutavad.

Üheteist- kuni kuueteistaastaste poole vaadates ja eriti just põhikooli lõpp ja tegelikult ka gümnaasium, kui Meediaklubist nüüd väljapoole minna, siis nende puhul me keskendume vägagi allikakriitilisusele ja sellele, kust infot saada ja kuidas kureerida seda, millist infot me oma infovoogudest saame. Tänapäevaks me kõik siin teame, et meil on algoritmiline infoväli – algoritmid suuresti määravad seda, mida me tarbime, mida me näeme-kuuleme, millist infot saame. Ehk siis jällegi minna ka sinna tasandile, et lihtsalt aru saada, kuidas info meieni jõuab ja miks just selline info meieni jõuab.

M. E. M.: Kui teadlikud lapsed ja noored üldse sellel teemal on? Vajavad nad sellist suurt juhendamist või võib-olla on neil selline põhiline know-how endal olemas ja ta vajab lihtsalt suunamist? 

K. M.: Tänapäeva laps on ju sündinud nutitelefon käes.

Siin me lähme sinna digitaalse pärismaalase sfääri, kus arvatakse, et noored on sündinud nutitelefon käes, küll nad kõike oskavad, küll nad kõike teavad, ei ole seda meediaharidust neile nii väga üldse vajagi. Nii see päris ei ole. 

Uuringutest tuleb ikkagi välja, et noored on tihti haavatav grupp. Ma ise olen uurinud oma bakalaureusetöö käigus vandenõuteooriaid ja nende suhtes on noored üks haavatavamaid gruppe, seda ka psühholoogilistel põhjustel. Ma ei keskendu oma töös noortele kui sihtrühmale sellepärast, et nad oleksid kõige haavatavam grupp või et me peame ainult noorte pärast muretsema. Põhjus on lihtsalt selles, et ma ise olen noor, ma olen ise oma kogemustest õppinud ja näinud, kuidas mina põhikoolis-gümnaasiumis ei saanud mingit meediaharidust.

Aga noored on teadlikud. Me ise oleme ka siin kõik samas vanuserühmas, me teame, mis sotsiaalmeedias toimub, ja me tihti oleme rohkem digipädevad kui meediapädevad. Me oskame sotsiaalmeediast erinevad funktsioonid üles leida, me oskame jagada seal oma pilte ja sisu. Me teame, kuidas kõige paremini oma postituste ja tekstidega algoritmidele meeldida. Aga mis võib olla puudulik – ja ma ilmselgelt ei üldista seda üleüldiselt Eesti noortele kui kõigile – on just meediapädevuse pool ehk kuidas kriitiliselt allikaid hinnata, kuidas oma algoritmi kureerida, et infovoog oleks endale kasulik, ning kuidas kontrollida infot ja nii edasi. Need on puudulikud kohad, kus noored kindlasti vajavad ja väärivad seda tuge.

K. M.: Eelmisel õppeaastal sa selle bakalaureusetöö kirjutasid. Milliseid vandenõuteooriaid sa märkasid sotsiaalmeedias levimas?

Mul oli ankeetküsitlus, kuhu vastasid üle 15-aastased Tiktoki kasutajad Eestis ja nad ise kirjeldasid seal vandenõuteooriaid, mida nad on Tiktokis näinud.

Peab mainima, et tihtipeale olid need vastused terminoloogiliselt mitte vandenõuteooriad, vaid rohkem skandaalikirjeldused või popkultuur, meelelahutus. Räägiti kuulsustest: kes on kellega koos, kellel on parukas, mitte päris juuksed, sellised asjad. Vandenõuteooriad peaksid terminoloogiliselt sisaldama endas mingit salajast gruppi, kes tegutseb kuskil salaja omakasupüüdlikult. Meie nende tegevustest täpselt ei tea, nad on kurjad, meil on kannatajad, meil on pahalased – ehk selline väga mustvalge vastandamine peaks olema vandenõuteooriates, mis nendes eelkirjeldatutes ei eksisteeri.

Üks vastaja kirjeldas, kuidas ta on Tiktokis näinud vandenõuteooriat, kus räägitakse, et Kaja Kallas viis taotluslikult läbi venekeelse elanikkonna genotsiidi sellega, et mindi üle eestikeelsele haridusele. – Gretel Juhansoo

Kui rääkida päriselt terminoloogilistest vandenõuteooriatest, mis sealt bakalaureusetööst välja tulid, siis väga palju vandenõuteooriaid oli seotud valitsuse ja poliitikaga. Kui näiteks rääkida Eesti kontekstist, siis tol ajal, vähem kui aasta tagasi, oli üsna aktuaalne teema eestikeelsele haridusele üleminek. Üks vastaja kirjeldas, kuidas ta on Tiktokis näinud vandenõuteooriat, kus räägitakse, et Kaja Kallas viis taotluslikult läbi venekeelse elanikkonna genotsiidi sellega, et mindi üle eestikeelsele haridusele. See on lihtsalt üks näide, aga seoses kliimapoliitikaga ja kõigega oli seal ka erinevaid vandenõuteooriate kirjeldusi.

M. E. M.: Nüüd viimaste nädalatega on maailm info vallas väga palju muutunud, võiks öelda. Kui palju sa praegu enda ümber neid vandenõuteooriaid või valeinformatsiooni levikut märkad?

Palju. Aga peab jällegi mainima, et see ei ole ainult viimaste nädalate teema ning seda ka USA, Trumpi ja kõige selle kontekstis.

Juba siis, kui [Elon] Musk ostis endise Twitteri, nüüdse X-i enda valdustesse, hakkas pihta tolle konteksti sage ja tihe valeinfo levik. Nüüdseks on juba täitsa kindlaks tehtud, et X-is levivad teatud vaated palju paremini. Muski ennast heas valguses näitavad postitused levivad väga palju paremini kui teised postitused, neid ikka võimendatakse algoritmide poolt. Scam’id, küberpettused, kõik sellised asjad levivad seal platvormil üsna hästi – see on viljakas pind nende jaoks. See on loodud selleks, et see oleks viljakas pind selliste pettuste ja valeinfo jaoks. 

Me tihtipeale ei saa kriiside ajal öelda, kes on süüdi ja miks see toimub, sest kõik need protsessid on nii palju komplekssemad, need võtavad aega. Aga siis hakkavadki valeinfo ja vandenõuteooriad palju jõudsamalt levima. – Gretel Juhansoo

Süsteemne ja strateegiline protsess on käinud juba pikemalt kui viimased nädalad, aga nüüdseks levib tõesti valedel väidetel põhinevat sisu ja infot üsna palju. See on ka loogiline, sest infoküllastes ajahetkedes otsivad inimesed vastuseid oma küsimustele – mis on väga keerulised küsimused tavaliselt –, nad otsivad kedagi, keda süüdistada selles, et nad on info ülekülluses ja et neil on tihtipeale paanika või vähemalt hirm kas enda, oma lähedaste, kodumaa või üldse enda piirkonna pärast. Otsitakse kiireid vastuseid, mida sellisel segasel ajal, kriiside ajal ei ole anda. Me tihtipeale ei saa kriiside ajal öelda, kes on süüdi ja miks see toimub, sest kõik need protsessid on nii palju komplekssemad, need võtavad aega. Aga siis hakkavadki valeinfo ja vandenõuteooriad palju jõudsamalt levima, sest just need pakuvadki lihtsaid vastuseid – ütlevad, kes on süüdi. 

Jällegi läheme tagasi mustvalge maailmapildi loomise juurde vandenõuteooriate juures, kus keegi on süüdi selles, miks meie kannatame. Keegi on see salajane grupp, kes omakasupüüdlikult tegeleb. Sellepärast hakkabki valeinfo rohkem levima just kriiside ja segaste aegade vältel.

K. M.: Valeinfo ja vandenõuteooriate leviku kontekstis on väga oluline roll just ajakirjandusel, kes peakski vaatama asju faktipõhiselt ja lükkama valeinfot ümber. Kuidas on sinu hinnangul Eesti ajakirjandus saanud hakkama valeinfo ja vandenõuteooriate ümberlükkamisega ning selgitanud inimestele neutraalselt ja objektiivselt, kuidas asjad on või vähemasti peaksid olema?

Eesti ajakirjanikud on väga tublid. Muidugi me oleme siin subjektiivsed, sest oleme ise õppinud koos Eesti ajakirjanikega ja ise olnud Eesti ajakirjanikud. Kui vaadata vandenõuteooriaid – taaskord, ma olen sellele teemale keskendunud ja otsinud iga päev vandenõuteooriat kui märksõna Eesti ajakirjandusest, sest bakalaureusetöö vajas tegemist –, siis ma nägin küll, et reageeriti väga kiirelt sellele, kui näiteks Tiktokis levisid vandenõuteooriad. 

Eelmisel aastal oli näiteks Ajuloputus suur teema – selline sotsiaalmeedia liikumine või kasutaja, mis levitab senimaani vandenõuteooriaid erinevatel teemadel, ka näiteks poliitika teemal. See võeti kohe ette ja sellest räägiti. Ka praegu Kremli narratiive levitavad vandenõuteooriad, mis Eestis levivad, võeti ka ette ja kirjeldati lahti, kuidas need protsessid käivad. See on muidugi sattunud ka kriitikalaviini alla nende inimeste poolt, kes võib-olla ei nõustu sellega, mida öeldakse, kuigi tegemist on objektiivse ja faktipõhise artikliga, nagu ajakirjanduses peab olema. Eesti ajakirjandus ja ajakirjanikud on hästi toime tulnud ja hakkama saanud. Taaskord, ma ütlen seda väga subjektiivselt.

Kui pealkiri on eksitav, siis see on suur probleem ja see võib lahvatada ühiskonnas uusi paanikahooge. – Gretel Juhansoo

Muidugi on meil ka juhtumeid, kus näiteks arvamuslugusid kirjutatakse nii, et võib-olla täiskonteksti ei mõisteta ja see võib viia uute probleemideni, kuna me elame sellisel ajal ja oleme pikalt elanud sellisel ajal, kus inimesed loevad uudiseid sotsiaalmeediast ja loevad tihti ainult pealkirju. Kui pealkiri on eksitav, siis see on suur probleem ja see võib lahvatada ühiskonnas uusi paanikahooge. 

Kui rääkida näiteks sellest, kuivõrd tugeva juhtrolli või positsiooni on võtnud Euroopa Ukraina aitamises pärast USA tagasitõmbamist relvalisest abist, siis kui arvamusartikli pealkiri ütleb, et Euroopa Liit on nõrk ja ei tee midagi, siis see on mure, sest inimesed loevad seda pealkirja ja võib-olla tekib mõnes hirm või viha. See on mure ka sellepärast, et kõige pikem sõjavorm, mis on käinud, on infosõda, sest võideldakse meie väärtuste ja arvamuste muutmise nimel. Tahetakse, et me arvaksime nii, nagu on kellelegi kasulik, ja kustpoolt on tõhusam ühiskonda nõrgestada? Kas niimoodi, et ühiskond on väljastpoolt või seestpoolt vihatud? Ilmselgelt seestpoolt. Kui ühiskond on seestpoolt üksteise vastu, siis on meil kehvad lood ja inimesi on palju lihtsam mõjutada, sest ühiskonna sees on keegi, kes teeb neile halba, ja kõik arvavad, et see halb agent on keegi teine. Nii tekib väga palju müra, segadust ja paanikat. 

K. M.: Kindlasti sa rääkisid Meediaklubi raames ka noortega. Kui palju noored üldse ajakirjandust tarbivad? Kas nad üldse tarbivad või on neil kõik sotsiaalmeediapõhine?

Ikka tarbitakse. Oleneb kusjuures ka piirkonnast – kus tarbitakse rohkem, kus vähem – oleneb koolist, oleneb sellest, kuivõrd palju on noorel kui indiviidil huvi ajakirjanduse vastu. Kui vaadata minu enda kogemusest ja sellest, mida ma kuulsin noortelt, siis nad ikka loevad, aga vahel võib juhtuda ka seda, et allika hindamine ja see, millist väljaannet loetakse, on vahepeal puudulik. Kui me räägime välismaa kontekstist, siis mõni väljaanne on poliitiliselt kallutatud ja mõne all ma mõtlen päris paljusid. Seda ei osata alati hinnata, sest Eestis ja ka igas riigis on need struktuurid erisugused ning ei saagi oodata, et 15-aastane seda kõike teab ja tunneb.

Teisest küljest ka see, et noored ei pruugi alati märgata, kas tegemist on arvamusartikliga, uudisega või persoonilooga. Selliste ajakirjanduslike žanrite märkamine – mitte ainult äratundmine, aga just märkamine, sest märge on tegelikult juures – iga noor ei lähe seda otsima ja siis võibki ta võtta arvamusartiklist saadud info tõe pähe ja võtta seda kui uudise sisu, kuigi tegemist ei ole sellega.

M. E. M.: Me rääkisime ajakirjanduslike allikate hindamisest, aga viimastel nädalatel on minu sotsiaalmeedia feed täitunud ka igasuguste tehisintellektiga tehtud pilapiltide ja -videotega näiteks sealtsamast Trumpi ja Zelenskõi kohtumiselt. Tehisintellektiga oli näiteks tehtud videoid, kus peale seda, kui Trump hurjutas Zelenskõid, sõitis Zelenskõi Trumpile lõuga. Kuidas noortele selgitada, et kuigi see video võib tunduda väga lahe ning see on emotsioon ja see võib olla nali, siis tegelikult see nali ja selle naljana jagamine lõpuks ka ju kinnistub kuskile sinu teadvusesse. Kuidas tõsta ajakirjanduslikud allikad info väärtuse mõttes kõrgemale?

See on hea küsimus, sest ühest küljest – ja millele sa oma küsimuses muidugi ei viidanud – saavad noored väga hästi aru, mis on tehisintellektiga loodud ja mis ei ole. Pigem on just vanemad generatsioonid need, kellele neid teadmisi oleks võib-olla vaja edasi anda – mitte võib-olla, vaid kindlasti.

Me jagame naljaga ise ka tihti väärinfot või oleme vähemalt seda elus korra teinud. Ma olen rõhutanud oma töötubades ja loengutes, et esiteks, me ei pea faktikontrollima kõike. See on absurdne ja niimoodi me lõpuks ei faktikontrolli mitte midagi. Ma olen kurnatud juba sellest ideest, et ma peaksin kõike hakkama sotsiaalmeedias faktikontrollima.

See on okei, kui sa vaatadki mingit meemi või mingit tehisintellektiga tehtud videot või pilti ja sa leiad, et see on naljakas ja sa jagad seda kellelegi. Aga siin ongi olulisel kohal teadlikkus. Tõenäoliselt kõik, millest ma olen juba seal töötoas või loengus või kus iganes rääkinud või mida nad on varem kuulnud meediapädevusest või üldse meediateadlikkusest, kõik see tuleb nüüd arvesse võtta. Sa tead, et see on tehisintellektiga loodud, sa tead, et sina jagad seda lihtsalt sellepärast, et see on naljakas sinu jaoks – pane see märge kuhugi juurde või kui sa jagad seda oma sõbraga, siis ole kindel, et su sõber teadvustab seda samamoodi. Et tema teab ka, et see on tehisintellektiga loodud, ta teab, mis on sinu motiiv selle video või pildi jagamisel.  

Samamoodi on ka vandenõuteooriate tarbimisel – tarbimine on tegelikult väga halb sõna, aga vandenõuteoreetilise sisu vaatamisel. Kui sa teed seda teadlikult ehk sa tead, et see on vandenõuteooria, see on sinu jaoks lihtsalt meelelahutuslik tegevus, siis selles ei ole midagi halba. Lihtsalt tea, et edasi jagades peab sul see märge juures olema, sest kõik ei pruugi olla teadlikud.

K. M.: Tehisintellekt on nii tohutult kiire arenguga, et kui praegu veel noored saavad aru, mis on tehisintellektiga loodud ja mis mitte, siis me ei tea, mis seis on näiteks aasta pärast. Aga mis seis on meil praegu põhikooli- ja gümnaasiumihariduses meediapädevuste õpetamisega? Kas meie noortele ja lastele koolis päriselt ka õpetatakse, milline on usaldusväärne allikas, milline mitte, mida lugeda, mida võib-olla mitte lugeda, mis on valeinfo levikuks mõeldud sisu ja kuidas seda ära tunda? Kas meil koolides päriselt ka õpetatakse sellist asja?

See on oluline teema. Jah, õpetatakse. Meil on digipädevused üks üldpädevustest riiklikus õppekavas. Lisaks on meil gümnaasiumis ka läbiv ja kohustuslik meediaõpetuse teemaplokk ja gümnaasiumis on üleüldiselt juba varem ka olnud meediaharidus või meediaõpetus kohustuslik.

Mina ise olen väikesest maakohast, kus kohekindlasti ei olnud võimalust võtta meediaõpetajat tööle. – Gretel Juhansoo

Igal koolil on ikkagi võimalus otsustada, kuidas seda rakendada ja kuidas anda lastele ja noortele meediaharidust edasi. Kuivõrd meil on see kohustuslik osa riiklikust õppekavast, siis see, kuidas need teadmised päriselt jõuavad noorteni, oleneb täielikult koolist. Me ei tea täpselt, mis see katvus on nende teemadega ja kui palju need teemad igas koolis noorteni jõuavad, ja see kõik oleneb õpetajast, see kõik oleneb sellest, kuivõrd õpetaja on ise nendest teemadest teadlik. Oleneb koolist, kooli ressurssidest, kas nad saavad võtta endale eraldi meediaõpetaja tööle või mitte. 

Mina ise olen väikesest maakohast, kus kohekindlasti ei olnud võimalust võtta meediaõpetajat tööle. Seega see tähendab, et mina näiteks ei saanud mingit meediaõpetuse teadmisi enda koolitee jooksul. Tänaseni ongi täpselt nii, et kõik lihtsalt oleneb koolist endast.

K. M.: Mis soovitusi sa annaksid noorele inimesele, kes tunneb ärevust tänu sotsiaalmeediale ja ka negatiivsetele uudistele? Praegusel ajal on meil ühiskonnas eriti palju seda ärevust. Kuidas sellega toime tulla?

Nüüd oleneb, millist tüüpi inimene see noor on.

Ühest küljest on võib-olla kasulik võtta paus ja korraks mitte käia sotsiaalmeedias või väga teadlikult vaadata ainult sellist sisu, mis on puhtalt meelelahutuslik. Ma tean, et see võib olla keeruline, sul on võib-olla keeruline seda leida, eriti soovitusalgoritmide tõttu – kui sa oled poliitikateemades sees, siis nad tõenäoliselt soovitavad sulle neid videoid või postitusi, aga sa saad otsida endale meelepäraseid videoid ja võtta korraks lihtsalt pausi sellest kõigest, ja see on täiesti okei, vajalik ja oluline.

Kui sa oled pigem seda tüüpi inimene, kes saab seda rahutunnet sellest, kui sa tunned, et sa oled midagi ära teinud ja sa oled kuidagi panustanud sellesse, et olukord muutuks paremaks, nii palju kui võimalik, siis näiteks mikrosekkumised on üks asi, mida teha. Mikrosekkumised on sotsiaalmeedias väikesed teod, mida igaüks saab teha, et inforuumi natuke korrastatumaks muuta.

K. M.: Kas üks variant oleks näiteks kommentaariumisse minna ja kellelegi öelda, et ei, päris nii ei ole?

See on variant, aga tee seda ainult siis, kui sa oled teemas tõesti kindel, sa oled kindel selles, kui palju sa tead sellest teemast, ja sa oled kindel ka selles, et suudad jääda rahulikuks. Kunagi ei ole mõtet minna kommentaaridesse ja hakata seal mõne Velloga vaidlema ja minna väga isiklikule tasandile, sest see ei aita lõpuks mitte kedagi. Kui sa suudad jääda rahulikuks, sa tead sellest teemast palju ja sa soovid minna kommentaaridesse kellelegi ütlema, et tema arvamus ei põhine faktidel, siis absoluutselt tee seda. See on väga-väga hea viis, kuidas mikrosekkumistesse panustada või kuidas neid teha. Laigi, jaga ja kommenteeri ise sellist sisu, mis on faktipõhine ja mis võiks rohkem levida ning mis võiks inimesteni jõuda.

Kunagi ei ole mõtet minna kommentaaridesse ja hakata seal mõne Velloga vaidlema ja minna väga isiklikule tasandile, sest see ei aita lõpuks mitte kedagi. – Gretel Juhansoo

Kui rääkida raporteerimisest, siis mis mu bakalaureusetööst ka välja tuli – kui ma intervjueerisin noori, siis nad tõid välja, et nad tunnevad, et isegi kui nad üritavad midagi raporteerida, siis see alati ei tööta. Aga mida siis teha saab? Sa küll raporteerid seda videot, aga sa võid vaadata ka kommentaaridesse ja kui keegi on juba kommenteerinud, et see video ei vasta tõele ja siin on mingi info ikka väga vale, siis laigi ka neid kommentaare või vasta nendele kommentaaridele, sest ka kommentaaridel on oma algoritm ja see tõstab kommentaarid ülespoole.

Kui raporteerimine ei tööta, seda videot maha ei võeta, siis loodetavasti inimene läheb vaatab neid kommentaare ja ta näeb esimeste seas vähemalt seda kommentaari, mis seab kahtluse alla selle info, mida sealt videost võib saada. Sellised igapäevaselt tehtavad teod on väga olulised ja võivad ka äreval ajal tuua rahutunnet, et ma olen midagi ära teinud ja ma olen panustanud sellesse, et inforuum oleks korralikum.

Kuula tervet “Meediapalati” episoodi siit.

“Meediapalat” on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengite omaalgatuslik podcast, milles arutletakse ajakirjanduses kõneainet pakkunud teemadel. Leitav nii Spotify’s, Apple Podcast’is kui ka Youtube’s.

Illustratsioon: Daria Taranzhina

Foto: Hanne-Lore Tuubel