Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia teadur ja pressinõukogu liige Signe Ivask rääkis taskuhäälingule “Meediapalat”, et erinevad osapooled peaksid ühise laua taha istuma ja arutama ajakirjanduseetika koodeksi muutmist.

Martin Erik Maripuu (M. E. M.): Kuidas on omavahel seotud ajakirjaniku töö ja sotsiaalmeedia? Viimasel ajal on arutletud selle üle, kas otse sotsiaalmeediast sisu ülevõtmine ja selle ajakirjanduses kajastamine on kõige õigem viis.

Sellel teemal on väga palju ja pikalt räägitud. See ei ole ainult viimase aja teema.

See on olnud pikalt laual ja me ei ole jõudnud konsensusele või sellisesse olukorda, kus me tsunftisiseselt oleksime mingisugused käitumismallid kokku leppinud. Mulle tundub, et igaüks käitub oma väärtuste ja teadmiste põhiselt. Stiilis, et kui ma kedagi telefonitsi või e-kirjatsi kätte ei saa, siis ma kirjutan sotsiaalmeediasse.

Mingi aeg tagasi oli see veel tabu. Sotsiaalmeedia on justkui inimese personaalsfäär. Nüüd mulle tundub, et see on tegelikult üsna tavapärane. Vähemalt sotsiaalmeedia kaudu ma küsin ta numbri, et siis helistada talle, või saan kontakti.

Ma olen pikalt rääkinud, et mõningal juhul lõikab inimene kasu sellest, kui sa võtad postituse üks ühele üle ja avaldad selle. Sa legitimiseerid seda, mis ta just öelnud on.

Teisel juhul ei anna inimene endale aru, et selle, mida ta sotsiaalmeediasse kirjutab, keegi avaldab. Seal tekib autoriõiguse küsimus, mis tavaliselt laheneb sotsiaalmeedia puhul kohe, sest oma autoriõiguse annad sa tavaliselt sotsiaalmeediale ära.

See on üsna kirju maailm ja on juba mitmeid aastaid selge, et üks ei saa ilma teiseta. Aga on veidi segane, kuidas me selles tohuvabohus peaksime käituma.

Kristopher Muraveiski (K. M.): Praegu seoses hiljutise lapse hooldusõiguse teemaga ütlevad ühed, et ajakirjanduseetika koodeksit on vaja muuta, aga mõni ütleb, et ei ole vaja muuta. Milline on osakaal pressinõukogus? Kui paljud ütlevad, et meil on vaja tuua sotsiaalmeedia koodeksisse ja me peame sellest rääkima? Või on ka neid, kes ütlevad, et meil ei ole praegu vaja mitte midagi muuta, sest kõik toimib?

Nii palju, kui ma olen osalenud pressinõukogu koosolekutel, siis tuleb see teema ikka ja jälle üles, et mingisugused koodeksipunktid vajaksid läbikaalumist nii veebiajakirjanduse kui ka sotsiaalmeedia kontekstis. Pea iga kord on vähemalt minu jaoks mingi selline teema laual, kus ma ütlengi, et meil oleks vaja läbi vaielda, mis me kokku lepime. Mis viisil me peame eetiliselt õigeks sellistes olukordades käituda?

Täna (intervjuu toimus 17. oktoobril – toim.) on meil koosolek ja ma lugesin hommikul kaasuseid ning mõtlesin jälle kahe kaasuse juures: süda ütleb üht, tekst ütleb teist ja eetikakoodeks ütleb kolmandat.

K. M.: Kui suur on reaalne võimalus, et päriselt midagi muutma hakatakse? Te ütlete, et pidevalt on probleem olnud. Miks siiani midagi tehtud ei ole?

Esiteks, kes on need, kes eetikakoodeksit muutma hakkavad?

K. M.: Kas see ei ole pressinõukogu?

Ei ole.

K. M.: Eesti meediaettevõtete liit?

Ei ole ka ainult.

Praegu kehtiva eetikakoodeksi loomise juurde kuulus terve trobikond inimesi, sealhulgas meie majast professor Halliki Harro-Loit. Tsunfti esindajad.

Igast meediaettevõttest ja ka rahvusringhäälingust tuleks istuda laua taha, sealhulgas ka meie majast, tõenäoliselt ka Tallinna Ülikoolist, ja läbi rääkida.

See on suur töö. See on üsna suur töö. Vaidlemist tuleb palju, aga see vaidlemine on äärmiselt vajalik selleks, et me lepiksime milleski kokku.

Minu bakalaureuse teisel aastal oli juba arutelu, et minu kursus võiks olla see, kes algatab eetikakoodeksi muutmise. Näete isegi – me ei jõudnud sellega kuigi kaugele. Kui me hakkasime otsast vaatama, siis mida sa võtad ja mida jätad? Väga selget protsessijuhtimist on vaja. Noored ja rohelised, nagu me olime, ajakirjanduses näpud püsti – meist ei olnud seda asjaajajat.

M. E. M.: Erinevate teemade, näiteks hooldusõiguse või enesetappude kajastamine on väga tundlik. Kui sellised asjad hakkavad sotsiaalmeedias levima, kas teksti, video või helina, siis kas sellise juhul ongi see iga toimetuse enda arutelu tulemus, kas seda kajastada? Kuhu selle piiri tõmbama peaks, kui kõik juba mujal levib?

See on miljoni dollari küsimus… või miljoni euro küsimus, me oleme siiski Eestis.

Me tegime mõni aeg tagasi ühe uuringu, kus küsitlesime erinevate toimetuste liikmeid. Nad kajastasid ühte surmajuhtumit, õigemini mõlemad lõppesid surmaga.

Kui te küsite, kust see joon jookseb, siis ma ei tea. – Signe Ivask

Erinevad osapooled postitasid veebi üles materjale, mis tõid kaasa mingisuguse reaktsiooni auditooriumilt, mis polnud kõige meeldivam. Me küsisime, kuidas see pilt, mis tekitas auditooriumis väga halba vastukaja, üles jõudis? Kust see algas? Kuidas see ahel välja nägi? Tuli välja, et selle ahela igal inimesel on oma väärtused ja arusaamine eetikakoodeksist.

Me küsisime: kes vastutab? Igaüks ütles, et lüli eelmine osa. “Fotograaf vastutab”, aga fotograaf ütleb: “Ma tegin kõigest pildi ja teie otsustasite, mis üles läheb.” Me saime juba tol hetkel aru, et on vasturääkivused ka omavahel toimetuses.

Seal oli ka üks lugu sellest, kuidas üles läks video, kuidas üks inimene sai surma. Ajakirjanduslik väljaanne jagas seda. Me küsisime, et miks? Me teame, et kui fotograaf või operaator läheb sündmuskohale, siis ta valib, mida näitab. Tal on eetiline tunnetus. Möödakäija võttis selle lihtsalt üles, jagas seda, ja te jagate seda edasi teades, et ülesvõtja ei järgi neid eetilisi kaalutlusi. Kui te küsite, kust see joon jookseb, siis ma ei tea. Kas inimestel oli tegelikult tarvis seda näha? Ma ei tea.

Sotsiaalmeedias levib tõepoolest hästi palju igasuguseid koledaid ja ilusaid asju. Ajakirjandus peaks olema alati üks samm kõrgemal või eespool. Me anname mingisuguse lisandväärtuse. Me lihtsalt ei jaga asju edasi, vaid püüame selgitada välja, miks midagi on juhtunud ja kuidas see sellesse hetke on jõudnud. Iga emotsiooniga ei tasu kaasa joosta.

M. E. M.: Kas sellega ei kaasne oht, et ajakirjandus jääb ühe sammu võrra kaugemale? Ka hooldusõiguse juhtumi puhul kõlasid väited, et “ajakirjandusel on suu raha täis topitud”. Võib-olla ei mõisteta täielikult seda, millistest eetilistest printsiipidest ajakirjandus lähtub. Kas ja kuidas me saaksime seda paremini inimestele selgitada?

Praegu on väga head tööd teinud meie enda vilistlased, näiteks Kadri Kuulpak või meie õppejõud Marju Himma. Nad on püüdnud selgitada, miks on olukord praegu selline.

Kes sellest olukorrast praegu võidab? Tegelikult ei võida mitte keegi. – Signe Ivask

Ma saan sellest küsimusest aru. See on väga hea kriitiline küsimus, mis inimestel tekib: “Miks te ei kajasta?” See on adekvaatne reaktsioon.

Meie asi on selgeks teha, miks me mingitel teemadel ei räägi. Teistpidi pole inimesed ka valmis selleks, kui me teemast faktide alusel räägime. Me ei tea seda reaktsiooni ette. See võib lumepallina keerelda ja lõpuks ikkagi selles olukorras… ma armastan seda, kui Halliki Harro-Loit ütles mulle, et skandaalis ei ole võitjaid. Kes sellest olukorrast praegu võidab? Tegelikult ei võida mitte keegi.

Olukord on lihtsalt akumuleerunud, ta kasvab. Minu arvates on ajakirjanduses õige, et me küsime pigem süsteemi kohta, aga mis puudutab konkreetselt mingit juhtumit, on minu meelest adekvaatne selle rääkimisest hoiduda.

K. M.: Üks asi, mida on aeg-ajalt väljaanded välja toonud: “Sotsiaalmeedias see nagunii levib. Kõik nagunii teavad juba. Miks meie ei võiks seda kajastada?” Ma ei saa sellest põhjendusest aru. Sotsiaalmeedias on oma mull, ajakirjandusel oma auditoorium. Ajakirjanduse auditoorium on palju laiem kui sotsiaalmeedial. Ajakirjanduse auditooriumis on võib-olla inimesi, kes ei olegi sotsiaalmeedias. Miks põhjendatakse seda ikka veel sellega, et sotsiaalmeedias räägitakse ja järelikult peame meie ka sellest rääkima?

Järelikult inimesi huvitab.

Kui asi levib, siis teistpidi ajakirjandus võib anda ka konteksti, selgitada ja lükata midagi ümber. Seda ma peangi silmas selle lisaväärtuse all. Ajakirjandus ei võta lihtsalt midagi üle ja lihtsalt ei paiska, vaid meie ajakirjanikud kontrollivad, vaatavad ja selgitavad. Sinna juurde peaks meie armastatud reporteritöö mingil kujul juurde tulema. Mitte ainult copy-paste. Sellega võib tekkida väga palju kaost.

Tõesti, need auditooriumid ei pruugi sageli klappida. Teistpidi ajakirjandus legitimiseerib mingisuguseid juhtumeid. “Kui ajakirjandus sellest räägib, siis ju nii ka oli”.

Sotsiaalmeedias on hästi palju väljamõeldut, ülepaisutatut ja üledramatiseeritut. Väga paljud inimesed lõikavad kasu. Midagi juhtub ja nad kipuvad arvamust avaldama ning inimesed, kes nõustuvad, jooksevad kaasa. See inimene lõikab sellest tegelikult kasu. Ta saab sotsiaalmeedias tähelepanu.

Olen näinud pressinõukogu kaasustes, et inimesed on sotsiaalmeedias hästi julged. Nad peavad seda oma sfääriks stiilis, et ma olin kuskil peol ja rääkisin sõbraga ja see, mis ma sotsiaalmeediasse kirjutan, ongi just see, mis ma olen sõbraga peol rääkinud.

Ajakirjandus peaks väga selgelt kontrollima, mis kontekstis ja kes ütles ning kas see oli tähelepanu saamiseks. Mõeldakse midagi välja? Dramatiseeritakse midagi üle? Niipea, kui ajakirjanik helistab, siis tundub, et inimesed vastavad kohe: “Mis mõttes? Ma olen seda küll sotsiaalmeedias öelnud, aga ma ei mõelnud seda üldse nii.” Seal on see reaktsiooni erinevus.

Ajakirjandus peab oma tööd tegema nii, et ei tekita põhjendamatuid kannatusi. – Signe Ivask

Muidugi on ka neid inimesed, kes ütlevad: “Selline ma olen ja seda, mis seal on kirjutatud, pean tähtsaks.” Aga on ka selliseid juhtumeid, kus inimesed küsivad: “Kust te selle informatsiooni saite? Mis mõttes sotsiaalmeediast? Ma kindlasti ei arva nii.”

Need maailmad lähevad raginal omavahel tihtilugu kokku. Need reaktsioonid on täiesti erinevad.

M. E. M.: Võib vist öelda, et arutelu eetika üle saab sellistest juhtumitest pigem hoogu juurde?

Ma tahan loota.

Tahan loota, et inimesed saavad rohkem teada või haritud, kuidas ajakirjandus töötab ja milliste printsiipide alusel. Ajakirjandus peab oma tööd tegema nii, et ei tekita põhjendamatuid kannatusi.

Kuula tervet saadet:

“Meediapalat” on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengite omaalgatuslik podcast, milles arutletakse ajakirjanduses kõneainet pakkunud teemadel. Leitav nii Spotify’s, Apple Podcast’is kui ka Youtube’s.