Iveta Jansová (36) on Masaryki ülikooli meediauuringute osakonna juht, teadur ja kväärfeminist. Tema südameteema on vähemuste representatsioon popkultuuris. “Mind häiris, kui kehv see on. See tuleb ka minu enda positsioonist siin maailmas. Sellest tundest, et ma ei ole piisavalt esindatud, et ma ei ole osa peavoolu narratiivist,” räägib Jansová.

Sa uurid, kuidas popkultuuris vähemusgruppe representeeritakse. Mida see endast täpsemalt kujutab?

Minu teadustöös käivad popkultuur ja fännid käsikäes. Suurem osa minu fänniuuringutest keskendubki sellele, kuidas fännid popkultuuri kujundavad. Nii-öelda aktivistlikud fännid, kes jälgivad, kuidas teles ja filmides kväär-identiteeti näidatakse. Peamiselt protestivad nad selle vastu, kui kehv või stereotüüpne see on.

Näiteks 2015. ja 2016. aastal tekitas palju pahameelt nähtus, mis sai nimeks “Bury You Gays” (“Matke oma geid” – E.J.) – korduv muster, et telesarjas sureb põhjendamatult mõni kväärtegelane nii, et see ei ole loo kui terviku mõttes loogiline. Nad võiksid lasta tal lihtsalt lahkuda. Las ta läheb uut elu elama.

Mis on mõni näide sellisest seriaalist?

Üks Austraalia teleseriaal “The 100”. Muidugi on palju teisi juhtumeid, aga see on kõige tuntum, sest nad tapsid ühe [kväär]karakteri sisuliselt üleöö. See tegelane oli Lexa. Ta oli selline võimas sõdalane. See on ka põhjus, miks fännidele tema surm nii veider tundus – ta ju ometigi oli suur sõdalane. Ta elas üle nii palju lahinguid ja siis lihtsalt kõnnib ringi, saab eksinud kuuliga pihta ja sureb. Fännid tundsid end reedetuna. Umbes 14 000 inimest lõpetas [Twitteris] sarja peaprodutsendi jälgimise.

Kuidas sarja produtsendid ise valikut põhjendasid?

Nad põhimõtteliselt ütlesid, et nad ei mõelnud sellele niimoodi. Et nad ei teadnud. Aga ma arvan, et tänapäeval see peab olema põhjendatud. Miks peab seriaalis surema just vähemusgruppi kuuluv tegelane? Ühest küljest surevad heteroseksuaalsed tegelased ekraanil iga päev – miks see nii suur asi on? Samas kui vaadata statistikat, ja ma ütlen praegu väljamõeldud numbreid, siis umbes kümme protsenti tegelastest on kväär ja kui neist tappa kaheksa… Mis siis üldse järele jääb?

Kogu see [Bury Your Gays] protsess oli omamoodi õpetlik. See tõstatas nii palju küsimusi. Miks nii palju [kväär]tegelasi tapetakse? Mis on selle mõte? Kui sa oled ise kväär ja ainus, mida popkultuuris või peavoolumeedias näed on see, et sinu ainuke saatus on surra, siis kuidas see sinu vaimsele tervisele mõjub? Kuidas sa siis tajud enda positsiooni maailmas?

Aga eriti huvitav oli see, kuidas fännid seda olukorda juhtisid. Mõned neist hakkasid oma sisu tootma, tegid oma väikeseid teleseriaale Youtube’is, mõned panid püsti hariva lehekülje või korraldasid isegi üritusi, kuhu kutsusid produtsente ja näitlejaid oma kogemusi jagama.

Kuidas sa jõudsid vähemuste meediarepresentatsiooni uurimiseni?

See on alati mind huvitanud. Mind häiris, kui kehv see on. See tuleb ka minu enda positsioonist siin maailmas. Sellest tundest, et ma ei ole piisavalt esindatud, et ma ei ole osa peavoolu narratiivist.

Nii et väga isiklik.

Jah, kindlasti. Ma annan ka kursust “Marginaliseeritud identiteetide meediarepresentatsioon” ja igal aastal on see tudengeid triiki täis. Mulle tundub, et kuna see teema on mulle nii isiklik, siis tudengid reageerivad sellele palju paremini. Nad näevad, et mulle läheb see korda ja see on isiklik. Ma loon neile turvalise ruumi, kus nad saavad end avada ja kõike vabalt arutada.

Ma ütlen iga kursuse algul, et te võite öelda, mida iganes soovite, aga austage teisi, austage neid teemasid ja raskusi, mida mõni võib kogeda. Ma arvan, et olen sellega õnnestunud. Inimesed tahavad tunda end kaasatuna ja turvaliselt arutleda, sest identiteet on meie igaühe alus. See on ainus, mis meil on. Nii et me tahame selle eest võidelda ja me tahame selle üle arutleda ja näha, kuhu see meid viib.

Kõlab nagu kursus, kus õpib väga palju iseenda ja inimeseks olemise kohta.

Mul on kogemusi ka näiteks sellega, et räägin loengus seksuaalvägivallast. Suurem osa mu tudengitest on naised – paljuski seetõttu, et statistiliselt õpibki ajakirjanduse ja meedia erialal rohkem naisi.

Aga ma mäletan eredalt üht loengut, kus arutlesime seksuaalvägivalla teemal. Enamik tüdrukuid tõdes, et on ühel või teisel moel sellega kokku puutunud. Aga poisid olid väga-väga üllatunud. Üks neist tuli peale loengut minu juurde ütlema: “Mul on nii kahju, et maailm on selline. Ma ei teadnud, et see on nii hull.” Sellised ahhaa-hetked on need, mille nimel ma elan. See on nii oluline. Alles siis, kui sa avastad enda jaoks probleemi, saad selle vastu võidelda, muuta olukorda paremaks.

Või siis need teraapilised hetked, mil näed, et on teisi, kel on sama kogemus. Kui sa tunned end mingil moel marginaliseerituna – näiteks elad puudega või midagi muud sellist –, siis on kasulik näha, et on viise, kuidas sellest rääkida, et teadlikumalt ja paremini elus toime tulla.

Veidi nagu grupiteraapia siis.

Jah. Vahel ma lahkun loengust täiesti kurnatuna, sest nii mina kui ka tudengid oleme andnud endast kõik. See on imeline kogemus, aga emotsionaalselt kurnav. Mõned lood, mis kõlavad, on nii kohutavad. Ma olen aastatega täheldanud, et tudengid jagavad üha avatumalt oma kogemusi. Ma arvan, et osaliselt seetõttu, et vaimse tervise abi ei ole kuigi kättesaadav. Seega haaratakse igast võimalusest nendel teemadel oma mõtteid jagada. Muidugi ma ei ole professionaal, aga ma saan luua foorumi – turvalise ruumi, kus kõik saavad end avada ja arutleda.

Mäletan eredalt üht loengut, kus arutlesime seksuaalvägivalla teemal… poisid olid väga-väga üllatunud. Üks neist tuli peale loengut minu juurde ütlema: “Mul on nii kahju, et maailm on selline. Ma ei teadnud, et see on nii hull.” – Iveta Jansová

Muidugi on [loengutes] neid, kes räägivad rohkem ja neid, kes vähem. Mõned on seal lihtsalt selleks, et õppepunktid kätte saada. Tavaliselt on just nemad need, keda paistab teema vahel häirivat. Ma tõesti vihkan, kui see juhtub. Teised jagavad väga isiklikke asju ja siis sul on see üks inimene, kes pööritab silmi ja on veidi tropp. Aga seda ei ole võimalik ka täielikult kustutada.

Ma olen noorem ja olen rohkem sellises globaaliseerunud popkultuuri infoväljas, aga mulle tundub, et Ida-Euroopa meedias näidatakse marginaliseeritud gruppe tegelikult väga vähe. See on jätkuvalt tabu. Kuidas sulle paistab?

See on nii. Vähemuste representeerimine näiteks Tšehhi meedias, vabandage väljenduse pärast, on sitt. Seal pole midagi. Seal lihtsalt ei ole midagi.

Kui ma olin noorem, siis me pidime endale ostma DVD-plaate, kuhu oli peale salvestatud mõni Ameerika teleseriaal. Äkki seal oli keegi meiesugune marginaliseeritud. Ma mäletan, kuidas ma ostsin endale “L-sõna” – seriaal ühest lesbide grupist, kes elas Los Angeleses. Täielik Ameerika unistus.

Muidu meil ei olnud midagi. Ei ühtegi skeemi ega iidolit eeskujuks võtta. Samas see on nii oluline. Kui sa oled noor ja alles otsid iseennast, aga sa ei näe endasuguseid kusagil, hakkad endas kõhklema. Kas ma olen nii veider? Kas ma teen midagi valesti? Aga siis näed teleekraanil viit naist, kes on niisamuti kväär ja siis mõtled, et okei, okei… mul tegelikult läheb kenasti.

Sa võid minna Youtube’i või TikToki ja sa näed kväärinimesi kõikjal… Aga Ida- ja Kesk-Euroopas oleme selles osas palju maha jäänud. – Iveta Jansová

Tänapäeval on see teisiti. Sa võid minna Youtube’i või TikToki ja sa näed kväärinimesi kõikjal. Meil on nüüd ligipääs sellele, mida tehakse Inglismaal või Ameerikas. Suurimad riigid panustavad sellesse. Aga nagu sa ütlesid, siis Ida- ja Kesk-Euroopas oleme selles osas palju maha jäänud. Olgugi, et me elame 2024. aastal ja maailm on valla – ikkagi neid teemasid koheldakse, nagu need ei loeks. Minu missioon on näidata, et need loevad. On oluline näha, kuidas teised tajuvad maailma ja selles elavad. See teeb meid kaasavamaks ja üheskoos õnnelikemaks. Sa tead, milline on minu kogemus ja mina sinu oma. See on ju see eesmärk?

Samas nii mõnigi ilmselt ütleks: “See on lihtsalt tele, mis siis? See ei peagi olema päris.” See ongi paljude jaoks koht, kuhu reaalsuse eest põgeneda.

Ma armastan üht lugu sellest ajast, kui oli suur lärm uue “Väikese merineitsi” filmi ümber. Justnimelt täiskasvanud mehed olid tulivihased, et väike merineitsi on mustanahaline. Aga siis ma nägin üht imearmsat videot, kus väikesed tumedanahalised tüdrukud vaatasid selle filmi treilerit. Üks tüdruk oli kodus teleri ees ja kui merineitsi ekraanile ilmus, ta hüüdis: “Appikene, emme, ta on täpselt nagu mina!” See on põhjus, miks. Me oleme kohe esimestest eluaastatest ümbritsetud meediaga. Nüüd rohkem, kui kunagi varem. Vanemana saad sa ise oma sisu valida, aga kui sa oled kahe-kolmene, sulle pannakse lihtsalt tahvelarvuti nina ette. Kui sa näed algusest peale mitmekesisust, saab see su normaalsuseks.

Samamoodi nagu muinasjutud on kõige aluseks. Muinasjutud on hea ja halva stereotüüpide aluseks. Hea nõid on alati valges, kuri nõid tumedas ja ka seksualiseeritud. Alati on mingi veider fookus tema rindadel. Ka seksuaalsusel on sageli halb maik.

Sa uurid ka vähemuste kujutamist krimiseriaalides. Kuidas see algas?

See tuli mu enda huvist. Ma lihtsalt armastan krimi nii väga. Mulle on alati meeldinud kõik detektiivilood ja muu selline.

Kui ma olin magistris, siis mulle jäi silma, et naiste representatsioon Tšehhi krimisarjades pole kuigi hea. Samas USA-st tuli nii palju imelisi telesarju, nii et ma nägin, et saaks teha teisiti. Ma kirjutasin ühe ülevaate sellest, millistel viisidel kujutatakse kohalikes krimisarjades naisi. Siis ma hülgasin selle teema mitmeks aastaks, kuni üks mu kolleeg tuli mu juurde: “Mind huvitavad naised ja krimi ja ma nägin, et sa oled sel teemal midagi kirjutanud. Kuidas oleks, kui kirjutame sellest koos raamatu?” Ja ma vastasin: “Olgu, teeme ära.”

Meie uurimus jookseb 2007. aastast tänaseni. Meil on 16 aasta jagu materjali Tšehhi krimisarjade naiskangelaste kohta. Me andsime välja raamatu ja jätkuvalt vaatleme [sarju], et näha, kuidas see edasi areneb ja kuidas see erineb lääne sisust. See on minu üks akadeemiline kirg, millega põhitöö kõrvalt tegelen.

Milliseid avastusi olete selle 16 aasta jooksul teinud?

Krimi on žanrina alati paistnud väga maskuliinne. Aga tegelikult said produtsendid väga varakult aru, et kui nad kaasavad naiskangelasi, tuleb rohkem vaatajaid. Kõige taga on alati raha.

Üks peamisi avastusi on see, et emadus on probleemne. Sa ei saa olla ühel ajal hea politseinik ja hea ema. Ma räägin Tšehhi sarjade põhjal, aga ma arvan, et see on ka mujal riikides levinud nähtus. Sa pead [naisena] valima kas karjääri või lapse. See on see suurim stereotüüp. Samuti, kui sa oled halb isa, siis sa oled imeline võmm – see on lihtsalt paratamatu ohverdus. Aga naised ei saa niimoodi võita.

Teine suur asi on naiste seksualiseerimine. Nad langevad palju rohkem seksuaalse vägivalla ohvriks. Ja siis nad lähevad välja, üritades meelitada pahalast kuhugi, kandes seksikaid riideid ja mängides oma seksuaalsuse peale.

Eestis on väga suur fenomen “Kättemaksukontor”. Ma jäin nüüd mõtlema, et miks see nii populaarseks sai? Ma olin siis täpselt üks neist fännavatest tiinekatest. Ma arvan, et oligi sellepärast, et esimest korda olid meil need lahedad naiskangelased, kes tegid vingeid asju, kes polnud lihtsalt printsessid.

See meenutab mulle lugu sellest, miks Disney “Frozen” nii populaarseks sai. Lõpuks ometi olid meil kaks printsessi, kellest üks sai kuningannaks. Tal ei olnud vaja mingit meest, et olla imeline ja valitseda maailma. Lõpuks isegi väikesed poisid tahtsid end riietada selleks kuningannaks.

Ja ma ütleks, et see on [“Kättemaksukontori” puhul] samamoodi. Lihtsalt lõpuks olid need kick-ass naised, keda eeskujuks võtta. Kui ma olin laps, siis minu lemmikud olid vampiiritapja Buffy ja sõjaprintsess Xena – need vinged naised ekraanil.

Samas, kui ma mõtlen keskmise eestlase peale, siis on nad sageli inimeste teemal väga lukus ega võta kuulda. Kuidas me saaksime seda silda luua?

Ma arvan, et läbi arutelude. Ma ütlen alati oma tudengitele, et sind on üles kasvatatud teatud moel. Sul on oma väärtused ja asjad, mis teevad sinust sinu. Aga siis lähed näiteks teise linna ja kuuled seal midagi, mis on nagu “vau, ma ei ole isegi mõelnud sellele – muidugi!”

See on tänapäeval teisiti, sest kõik on enamasti kättesaadav sotsiaalmeedia vahendusel. Aga jällegi – ma tunnen, et meie põhiülesanne akadeemiku ja tudengina on minna koju ja aeg-ajalt vestelda oma vanematega. Öelda: “Hei, see arusaam on vananenud. On tegelikult väga oluline mõelda sellest veidi teisiti.” Ma arvan, et nad võtavad seda paremini vastu sinult, kes sa oled neile kallis inimene.

Mu ema – vaene inimene, ma olen nii palju ta kallal targutanud! Ma alati ütlen: “Ema, see on nii stereotüüpne! Sa ei saa niimoodi mõelda.” Ja ta vastab: “Miks? Ma olen alati selline olnud.” Siis ma selgitan talle. Ma toon alati näite, et kuidas sa end tunneksid, kui see oleksid sina, mõni su sõber või mina. Ja siis ta lõpuks tunnistab: “Sul on õigus, ma olen tõesti olnud veidi pimeduses”.

Milliseid valearusaamu kipub vanematel generatsioonidel olema?

Minu vanemate põlvkond kasvas üles väga rassistlike vaadetega. Me pole Tšehhis harjunud nägema eri nahavärviga inimesi.

Näiteks kui kusagil teleseriaalis või reklaamis on keegi, kes pole valge, siis nii mõnigi läheb pöördesse. Kui mõnel poeesisel reklaamil on afroameerika mees, siis paljud Tšehhis leiavad: “OMG! Mis see siis on?! See pole meie, see pole meie kultuur!” Nad ei näe, kuidas nende eluajal on vahepeal maailm avanenud. Ka naiseks olemise osas.

Ma arvan, et see tuleb sellest, et oleme endine nõukogude riik. Kommunismi ajal pidid tegema pea kõike, mitte lihtsalt lapsi kasvatama. Peale seda, kui sotsialistlik võim langes, tahtsid paljud naised naasta koju oma pere juurde, sest neil ühtäkki avanes selleks võimalus. Paljudele võib jätkuvalt tunduda veider näha naisi, kes tahavad keskenduda karjäärile või seda perega kombineerida.

Jätkuvalt on ootus, et naise põhirollid on olla ema ja abikaasa. Ma olen ka ise seda kogenud. Ma olen just selles vanuses, mil inimesed hakkavad uudishimutsema. Mis mu valik siis on? Kas ma olengi siis see karjäärinaine? Ma olen samuti väga noor, et olla osakonna juht. Inimesed tunnevad huvi, milline on minu roll selles kõiges.

Mulle näib, et ühest küljest on popkultuur globaliseerunud: “Kõik vaatavad TikTokist ja Youtube’ist mingit Ameerika värki”. Samas paljud kultuurilised eripärad tulevad välja just kohalikust sisust. Inimestel on teistsugune reaktsioon, see on kuidagi paremini mõistetav ja isiklikum.

Jah, nagu ka Tšehhi produtsendid ütlevad: kõik, mis on kohalik, on hinnas. Inimesed tahavad näha kohalikku kultuuri, kuulda oma rahvuskeelt. Üks asi on kõik need võimalused, mis meile on avanenud, aga samal ajal sa pead ikka toitma inimeses seda kodumaist. See on ka küsimus, mis kerkib: milline see representatsioon siis välja näeb?

See kõlab nagu pikk põlvkondadeülene protsess.

See võtabki aega. Samas ka näiteks mina olen inimene, kes kasvas üles vanemate käe all 90ndatel. Ka mul on peas stereotüübid, mille vastu pean iga päev võitlema: nagu, kuidas ma saan jätkuvalt niimoodi tunda. See on nii sügaval mu sees.

Mis sind nii tundma paneb?

Näiteks mingid mõisted kvääri kohta. Noorematel generatsioonidel on palju rohkem silte. Meid kasvatati pisut teisiti. Meil oli neid palju-palju vähem. See tekitab minus mõnikord segadust ja ma pean selles kuidagi juhinduma. Näiteks on selline asi, et inimesed kitkuvad oma kulmudesse kaks väikest lõhet – siis see näitab, et oled kväär. Ma pikalt ei teadnud üldse, mis see on või mida see tähendab. Minu hirm on see, et jään tudengitest kaugeks. Ma pean end kursis hoidma, kui ma tahan nendega sammu pidada ja neid teemasid koos arutada.

Nii et isegi LGBTQ+ kogukonna sees on veidi erinevaid vaateid.

Need arusaamad ongi pidevas muutumises kogu aeg. Meil kõigil on omad erinevad eelarvamused, minul ja sinul. Vanematel, vanavanematel. Aga neid on võimalik muuta. See saab olema aeglane, aga see toimub – nii et see on hea.

Mida sa muidu praegustest noortest arvad?

Ma armastan praeguseid noori. Ma küll vihkan seda, milliseks on maailm nende jaoks muutunud. Vihkan seda, et mõned pahandavad, et “miks te virisete, kui teil on kõik olemas”. Samal ajal see, mis neid tulevikus ees ootab, on väga hirmus – kliima ja kõik muu. See on ilmselge, miks noorem põlvkond on kohati ebakindel ja hirmul.