Eesti rahvastikus on pudelikael 20-aastaste juures. Näiteks 24-aastaseid ehk 2000. aastal sündinuid on sama palju kui 75-aastaseid, kes sündisid 1949. aastal. 50-aastaseid ehk 1974. aastal sündinuid on 24-aastastest suisa 45% võrra rohkem. 

Statistiliselt polegi 24-aastaste arvamusel nii palju kaalu kui 50-aastaste omal. See aga ei tähenda, et noortel pole arvamust või see peaks jääma hüüdja hääleks kõrbes. Need on noored, keda kohtab tänavatel, poes ja teatris. Need on noored, kes õpivad ja töötavad. Need on noored, kes on mitu korda valinud kohalikke omavalitsusi, riigikogu ja europarlamenti. Kuid kuhu on haihtunud nende noorte hääl ajakirjanduses? 

Mugav on noortest rääkida siis, kui on vaja rõhutada TikToki ohte, heita kliimaaktivistidele ette protestikultuuri või tuletada 20ndates naistele meelde, et tuleviku nimel tuleb hakata kiiresti sünnitama. Teemadepõld, mis noortele korda läheb, on tegelikult palju laiem. Meilt tasub küsida ka seda, mida arvame maksudest, kinnisvaraturust, liikluskultuurist, regionaal- ja rändepoliitikast ning üleminekust eestikeelsele haridusele. See nimekiri pole mõistagi ammendav. 

Nii nagu teisi eagruppe ei saa ka 20ndates noori laia pintsliga maalida. Võtmekohaks on tutvused ja isiklik lähenemine – nagu ajakirjanduses ikka. Innustame toimetusi kuulama oma nooremaid kolleege ja tuttavate lapsi ning lugusid planeerides kaaluda, kas mugavusallika saaks seekord asendada noore värske pilguga. 

Peatselt alustavad väljaannetes tööd praktikandid. See on hea võimalus kuulata, mis on neil ja nende eakaaslastel hingel, ning tuua need mured ja rõõmud laiema avalikkuseni. Noored pole ühtlane hall mass: meil on oma huvid ja arvamused, mis mõjutavad ühiskonda. Nende teadasaamiseks tuleb noortele sõna anda.