Tartu on tuntud kui Eesti tänavakunsti paradiis. Kas linnapildis olevad kleebised on osa tänavakunstist ja kaunistavad õhkkonda või muudavad linnapildi räpaseks ja labaseks? 

Tartu linnas liigeldes on näha rohkelt kleepse – pinkidel, elektrikappidel, tänavavalgustuspostidel, ustel ja isegi liikusmärkidel. Möödujad ei pruugi aga kleepse märgata ega neile tähelepanu pöörata. On need lihtsalt suvalised pildikesed või omavad sügavamat tähendust? Just seda läksingi linna peale uurima.

Kesklinnas jalutades hakkasin lähemalt vaatama tänavapostidel olevaid kleepse. Tuleb välja, et kleepsud omavad väga erinevaid eesmärke ja peidavad palju infot, mis läheb igapäevaste tegemiste varjus ja linnasagingas tihti kahjuks kaotsi.

Tartu tänavaid kaunistavatelt kleepsudelt leiab palju reklaami ja QR-koode. Kleebised on justkui erinevate asutuste visiitkaardid – leidub nii üliõpilasorganisatsioonide kui ka festivalide ja ürituste omi, näiteks Tartu 2024. Muu reklaami kõrval märkasin ka Noore Isamaa, Tartu Uue Teatri ja Elektriteatri kleepse.

Lisaks reklaamile on suur osa kleebistest kunstilised – joonistused ja kujundused. Rodo Dodo, Maikro ja Kairo on nimed, keda kohtasin tänavatel rohkem kui korra. Kõik kolm nime on pseudonüümid kunstnikele. Maikro on Mikorogalerii kunstnik, kes kogub oma kodulehel raha mikrogalerii ehituseks.

Rodo Dodo on keegi salapärane tänavakunstnik, kelle Instagrami kontolt on näha, et ta levitab oma loomingut ka väljaspool Eestit, näiteks Saksamaal, Portugalis, Itaalias ja Hispaanias. Kairo, kodanikunimega Kairi Kliimand, on Tartu tänavakunstnik, kelle naivistlikku loomingut kohtab kõige rohkem Supilinnas.

Reklaamide ja (tänava)kunstnike kleebiste kõrval jäid mulle silma mõned väga omapärased kleepsud. Esimene pilt jätab ruumi kujutlusvõimele, kuid tundub nagu pildil oleks keegi Ville. Paistab, justkui Villel oleks viis jalga ja kõrvitsa välimusega naeratav nägu. Tema ümber on palju inimesi. Villel on ka teine osa, mis on küll tagasihoidlikum, kuid siiski sügavamõtteline.

Leidub ka maailmavaatelise ja väärtustpõhise sõnumiga kleebiseid, näiteks kliimakriisi ja LGBT-kogukonna kohta. Ühel kleepsul on kirjas “Kui sa pole vegan, oled looma piinaja”.

Kas kleepsud tänavakunsti paradiisis muudavad ikkagi linna koledamaks või vastupidi? Selles küsimuses ei ole tartlased ühel nõul. Kui küsisin linlaste käest, mida nemad kleebistest arvavad, öeldi nii seda, et kleepsud muudavad linna värvilisemaks ja põnevamaks, kui ka seda, et need rikuvad linna ilu, sest kuluvad kiiresti, lähevad koledaks ja riivavad silma.

Tartu linnavalitsus on küll oma kodulehel öelnud, et nad ei aktsepteeri linnapildis kleebiseid, kuid tänavapostidelt neid siiski ei eemalda. Pinke ja prügikaste hoiavad korras lepingupartnerid, mitte linnavalitsus. Teisalt ei näe linn kleebistes probleemi, sest need on ajutised ja kuluvad kiiresti.

Minu arvates muudavad kleepsud linna ilmekamaks, kui need asuvad õiges kohas ega ole nilbe sisuga. Silma hakkavad kleepsud riivama siis, kui need narmendavad. Kleeps Raekoja platsi tänavapostil või Genialistide klubi uksel ei sega kedagi ja pigem sobib keskkonda, kuid linnavalitsuse uksel või Kaubamaja seintel ei oleks kleebised niivõrd kohased.