Ripsmetušš ja lauvärv. Peegelpilt poeaknast. Huulepulga jälg veepudeli serval. Five products for perfect feather brows. Pildid klubivetsus ja Gua Sha. Siren eyes makeup tutorial. Esikaamera, üleolev pilk, lõikav lainer. Oh, I love being a woman! 

Kuni järsku enam mitte. 2021. aasta septembrikuus korjasin kõik oma meigitooted ühte karpi, mille avasin uuesti alles poole aasta pärast, ja lasin oma valgeks blondeeritud juustel välja kasvada. Ees ootasid kuus kuud, mille jooksul peegelpilt iga päevaga natuke harjumatumaks muutus, kuigi vastu vaatas tegelikult mina ise, lihtsalt ilma toodete, täiustuste ja parandusteta.

„Teen seda iseenda jaoks” ja muud valed

Neid päevi, mil ma teismeea jooksul ilma meigita koolis käisin, oli vähe. Hoolimata sellest, et olin lugenud Simone de Beauvoiri, riidekapis asetses särk rasvase kirjaga „The future is female” ja mind ümbritsev meediaruum oli alati sügavalt ühiskonnakriitiline, polnud ma kunagi eriti mõelnud, miks ma juba aastaid igal hommikul kulmuvärvi järele haarasin. Igasugune meigiteemaline arutelu sõbrannadega jõudis alati õige kiiresti täpselt sama järelduseni – tegu on eneseväljendusega ja suurim ebaõnn lasub poistel, kes ei saa iial osa elevust täis õhkkonnast, mis valitseb tüdrukute vannitoa peegli ees enne peole minekut.

Seda suurem oli mu üllatus, kui sattusin tänu Instagrami algoritmile ühe sisulooja peale, kelle videod adresseerisid ilukultuuri topeltstandardeid tabaval ja mõtlemapaneval viisil. Kuidas sai meik olla midagi, mida kandsin iseenda jaoks, kui ma ise ei saanud seda ilma peeglisse vaatamata nähagi? Kas „iseenda jaoks” ei tähendanud lihtsalt seda, et meigi kandmisest saadud positiivsed emotsioonid tulenesid siiski eelkõige teistest inimestest ja sellest, kuidas nad minu välimusele reageerisid?

Mida enam aeg edasi, seda rohkem hakkas mind häirima ka mõte teesklemisest, millest ma iga päev osa võtsin – teesklemine, et mu kulmud ongi tumedad ja identsed, et mu juuksed ongi naturaalselt heleblondid, et mu põski katabki loomulikult rõõsa õhetus. Olin autentsust otsinud igal pool mujal oma elus: põlgasin igasugust kastidesse paigutamist, proovisin vältida oma isiksuse lavastamist sotsiaalmeedias ja lõpuks üldse lõpetasin internetis postitamise, kuid miskipärast olin pimedalt leppinud teatud näitemänguga selles osas, mis puudutas minu välimust. Pärast selle ebakõla mõistmist kripeldas kognitiivne dissonants mu südamel senikaua, kuni mõistsin, et tagasiteed enam ei ole.

Vabadus, mida ei teadnud, et igatsesin

Üleminek läks aeglaselt, keemiliselt värvitud kulmud püsisid tumedana veel pikalt pärast meigivaba elu alustamist ja blondeeritud juukseid kasvatan välja tänaseni. Küll aga nautisin juba esimestel nädalatel mingit veidrat vabadust, mille puudumisest polnud ma varem teadlik olnudki. Mitte keegi ei olnud mulle öelnud, kui õnnis tunne on ärgata päris viimasel hetkel enne tööd, haarata midagi hamba alla ja minna uksest välja, olles kulutanud peegelpildi vaatamisele ainult nii palju aega, kui kulus hammaste pesemisele! Selle aja arvelt nautisin magusat und, lugesin õhtuti kauem raamatut ja mõtlesin tihti, kui palju tunde olin oma elu jooksul kulutanud peegli ees seismisele, selle asemel et omandada mõnda kasulikku oskust või teha midagi, mis mu elu päriselt täisväärtuslikumaks muudaks. 

Ühtäkki tundsin rõõmu sellest, et sain oma keha täielikult kasutada – hõõruda uniseid silmi, süüa ilma huulepulga pärast muretsemata, nutta, teha trenni, suudelda, seista vihma käes ja tunda, et olen olemas mitte ainult silmailuks, vaid ka tegutsemiseks. Tundsin palju tugevamat sidet iseendaga: päevast päeva ilma meigita peeglisse vaatamine sundis mind silmitsi seisma kõigega, mida olin eelnevalt proovinud enda juures peita. Samas mõtlesin ka palju vähem väikestele ebatäiustele, mis muidu pideva näo inspekteerimise käigus paratamatult silma hakkasid.

Panin oma eksperimendi käigus aga päris kiiresti tähele, et teiste naistega meigist rääkida on keeruline. Sellel on ilmselt mitmeid põhjuseid: teemat üles võttes on lihtne tunduda liialt moraliseeriv; teiseks võib meigivaba naistegelane seostuda mingil määral ideega koledast kassitädist, kes ei hoolitse enda eest ja on üldiselt ühiskondlik paaria.

Tean ka omast kogemusest, et ilurutiinid on naissoo igapäevaelu niivõrd oluline osa, et kriitikat kuulda on keeruline ja kohati isegi ehmatav, kuigi ehk nii mõnedki taipavad sellega kaasnevaid probleeme. Igatahes oli huvitav täheldada, et kaasaegne naisõiguslus on meile nii tugevalt kinnistanud naiste õigust valikuvabadusele, et meile ei tule enam pähegi, et ka naised saavad teha valikuid, mis neile tegelikult kahjulikud on. 

Ilu kui kaitsemehhanism ja grupikuuluvuse näitaja

Samas tuleb tõdeda, et valetaksin, kui ütleksin, et need kuus kuud olid lihtsad. Võisin küll olla pääsenud teesklemise ahelaist ja nautisin siiralt oma põhimõtete järgi elamist, kuid see ei muutnud tõsiasja, et maailm minu ümber pöörles ikka samamoodi edasi. Paraku on inimesed juba loomult ilu hindavad olendid, minu isiklik ärkamine ei kohusta kedagi teist ilukultuuri lahti mõtestama ning kahjuks on ühiskonnas siiski selged eelised neile, kes status quo’d edasi kannavad.

Leidsin end tihti telefonis vanu pilte sirvimas, südames natuke kibe tunne – nägin fotodel tüdrukut, kes kandis küll meiki ja polnud seega iseendaga läbinisti rahul, kuid see-eest oli selge, et igapäevaelus vähemalt tunnetas ta end enesekindlamana ning ei mõelnud pidevalt ilukultuuri ja selle kahjulikkuse peale. Mõtlesin seega kaua, enne kui ühel märtsikuu õhtul lõpuks jälle kulmuvärvi välja otsisin, aga tõtt-öelda oli õige turvaline tunne jälle ilutoodete kaitsva kilbi taha varjuda.

Teise tähtsa põhjuse minu eksperimendi lõppemises suutsin aga sõnadesse panna alles kuid hiljem: välimuse muutmine on üks kõige kättesaadavamaid sotsiaalse kapitali kogumise viise. Kandsin varem valget silmalainerit mitte ainult sellepärast, et see nägi ilus välja, vaid eelkõige selle tõttu, et kõik lahedad tüdrukud kandsid valget silmalainerit. Ka minu südames oli soov sellesse kategooriasse kuuluda, kuid kuna päriselt laheda tüdruku-moodi käitumine oli keeruline, siis palju lihtsam oli seda kommunikeerida oma välimusega. Kes oleks arvanud, et laheda tüdruku imidž maksab Tartu Kaubamaja NYXi riiulis 10,99 eurot? Milline diil!

Vaja on julgust ausalt arutleda

Minu eksperiment on tänaseks läbi. Ma mängin uuesti ühiskonnareeglite järgi, sest vastuvoolu ujuda on lihtsalt liiga keeruline. Ometi olid need kuus kuud aeg, mil kogu oma 20 eluaasta jooksul kõige enam sain iseendaga sõbraks ja õppisin kriitilise pilguga üle vaatama ka teisi põhimõtteid, mida olin alati kaljukindla tõena näinud. Ma ei jaga arvamust, et mitte keegi ei tohiks meiki kasutada, samas usun siiski, et see on üldjoontes kahjulik; kuid kõige enam pean oluliseks seda, et kõik saaksid võimaluse sellised küsimused eelkõige enda jaoks ausalt ja avatult läbi mõelda. Hetkel on diskursus minu arvates alles lapsekingades ning jõuab tupikusse kohe, kui kõlab fraas „teen seda iseenda jaoks”.

Lisaks oleme oma kultuuriruumis hetkel sellises veidras olukorras, kus on peaaegu võimatu tunnistada, et teeme midagi teiste inimeste heakskiidu nimel. Tihti kaitstakse meigi kandmist põhjendusega, et tegu on eneseväljendusega, kuigi tegelikult väljendame kõik täpselt sama asja: me tahame, et inimesed arvaksid, et me oleme ilusad. Ja see, et me otsime välist heakskiitu, on täiesti normaalne! Küll aga on kurb, et meil ei jätku tihti lihtsalt piisavalt julgust, et seda endale tunnistada.

Ühes artiklis on keeruline kõiki ilukultuuri ümbritsevaid probleeme kokku võtta, kuid kellele teema rohkem huvi pakub, siis minu aruteludele iseendaga andsid palju mõtteainet ajakirjanik Jessica DeFino artiklid ja esseed ning Instagrami kasutaja @notyourmanicpixiedreamcurl, kelle natuke tumblrliku nime taga peitub omajagu mõtlemapanevat sisu.