„Oled särasilmne, kiire õppimisvõimega ja kohusetundlik – ootame sind oma toreda meeskonnaga liituma!” on üks mitmest klassikaliselt sõnastatud töökuulutusest, mille abil otsitakse inimesi ettevõtetega liituma. Mida võib endaga kaasa tuua klienditeenindajaks olemine ja selles valdkonnas töötamine? Neli naist kirjeldasid oma töökogemusi nii Eestis kui ka kodumaa piiridest väljaspool.

 

Kuidas te aru ei saa, ma olen BBC-st

 

Helena on viis aastat teenindajana töötanud muinasjutulises lossis Eesti piiri ääres. „Teenindusvaldkonna kaudu olen ikka näinud küll, kui palju on erinevaid inimesi olemas. Siiski pole see amet, mida ma terve elu teha tahan,” kirjeldas Helena oma seniseid kogemusi ning lisas, et aja jooksul on õnneks meelde jäänud pigem positiivsed lood. 

 

Helena lugu leidis aset ühel suveõhtul, mil neiu oli tööl. Õhtupoolikuks olid mõned kolleegid juba majast lahkunud ja ümbrus jäänud vaiksemaks. Vaikus ei kestnud kaua, sest ühel hetkel avanes lossiuks ning sealt vaatas vastu vanemas eas härrasmees, kes hoogsalt sisse tõttas. Mees ei teinud välja ei teenindajatest ega piletikassast, vaid hakkas omaette usinalt toimetama. „Ta hakkas kohe ringi sahmima ning muudkui filmis midagi,” meenutas Helena. Mõne aja möödudes otsustasid teenindajad härrale siiski läheneda ning paluda, et mees ostaks ringi vaatamise ja filmimise jaoks majapileti. Mees ei tahtnud reeglitest midagi kuulda. „Oi, ta ärritus kohutavalt,” kirjeldas Helena olukorda, mis järgnes, kui nad olid teinud mehele märkuse, et ilma piletita pole lubatud edasi minna. „Kuidas ei ole? Kuidas te aru ei saa? Ma olen BBC-st,” kärkis härra ja lisas, et segamine tuleb kohemaid lõpetada. Kuigi personal püüdis külastajat sõbralikult veenda ja olukorda selgitada, suurenes mehe pahameel veelgi. Kuna filmida polnud niisama lubatud, soovis mees võtta endale sviidi. „Suvi on külastuste tippaeg, mistõttu polnud sviiti kahjuks pakkuda, kuna kõik oli täis broneeritud,” selgitas Helena.  „Ma tulen siia ja teil ei ole ühtegi tuba pakkuda, kuidas see võimalik on,” oli mees hämmeldunud. Ta lisas: „Kui ma homme uuesti tulen, siis ma tahan nii tuba, lambapraadi kui ka friikartuleid liha kõrvale.” Lause lõppedes otsustas mees lahkuda ning järgmisel päeval ta enam tagasi ei tulnud – BBC jäi filmita ning lammas kartuliteta.

 

Kakahunnik kabiinis

 

Kristel on Eestist pärit noor neiu, kes pärast keskkooli lõppu Hollandisse elama suundus. Tänaseks on ta välismaal elanud juba aastaid ning töötanud mõnda aega ka teenindajana. Peamiselt oli Kristeli töökohaks riidepood, millele mõeldes lausus ta otsekohe: „Sealt kabiinidest leiab reaalselt kõike.” Kui varem leiti Kristeli sõnul kabiinidest kasutatud tampoone ja narkootikume, siis sellega asi ei piirdunud. „Ühel järjekordsel tööpäeval seisin proovikabiinide juures, jälgimaks seda, et kliendid ei võtaks riietusruumi lubatust rohkem tooteid kaasa,” alustas Kristel ning lisas, et nende ülesandeks on ka inimese lahkudes üle kontrollida riideruumi seisukord. „Pärast kliendi lahkumist läksin kabiini korrastama, kuid kardinat eest tõmmates tabas mind üllatus – nägin enda ees lömastatud hunnikut,” rääkis naine. „Inimese väljaheide oli lihtsalt keset proovikabiini kõikjal laiali!” Neiule tundus, et klient oli õnnetust püüdnud likvideerida, ent kahjuks tehti kõik hoopis hullemaks. Pärast niivõrd ootamatut leidu tuli riietusruum mõistagi sulgeda ning algas meeleheitlik põrandapesu.

 

Boilerist keedukannuni

 

Anna töötas ehituspoes klienditeenindajana kaks aastat, kuid tänaseks on ta ameti seljataha jätnud ja valdkonda vahetanud. Aega, mil ta teeninduses töötas, meenutab Anna kahetiste tunnetega: „Ma ei saa öelda, et see töö mulle üldse ei meeldinud, kuid kerge seal kindlasti polnud.” Nagu Helenal, on Annal enamjaolt meelde jäänud naljakad juhtumid: „Ma ei tea, kas mul lihtsalt vedas, aga õõvastavaid lugusid mul õnneks pole. Tean, et nii mõnelgi neid kahjuks siiski jagub,” sõnas naine.  

 

Anna kogemus leidis aset aastaid tagasi, mil ta oli äsja teenindajana alustanud. „Eks sellel ajal kippusin oma võimeid ikka üle hindama. Olin tulnud otse peolt, täielikus unevõlas ja väsinud. Halb oli olla ning leti taga olemine oli küll viimane, mida ma tol hetkel elult soovisin,” naeris Anna. Naise sõnul oli päeva ainus missioon ellujäämine, mille juurde kuulus võimalikult vähene suhtlus, ent viimane paraku ei õnnestunud: „Pool tööpäeva oli läbi, inimesi oli käinud vähe ja eks ma mõtetes juba juubeldasin ja lootsin, et äkki läheb kõik samas vaimus õhtuni välja,” meenutas Anna. Ühel hetkel katkestas tema mõtted lõppematu telefonihelin.  Helistajaks oli boileriotsingutel proua. „Ta oli äärmiselt järjekindel. Käis nagu uni peale, et tal on vaja kaheliitrist boilerit, sealjuures korduvalt toonitades, et see peab olema täpselt kaks liitrit.” Mõne tunni jooksul oli proua jõudnud helistada vähemalt viis korda ja tema mure ei paistnud kaduvat. Proua kõnelaviin jätkus ning päevakorras oli vaid üks küsimus: kust saada endale kaheliitrine boiler? Annale hakkas kogu olukord järjest enam nalja pakkuma ja hommikune kehv enesetunne oli justkui unustatud: „Vastasin talle pooleldi naljaga, et äkki on ta mõelnud hoopis keedukannu soetamisele.” Soovituse järel lõpetas proua kõne kohe. Anna sõnul hakkas tal isegi süda valutama, et äkki oli nali kohatu, sest tol päeval telefon enam ei helisenudki. „Järgmisel päeval helistas ta siiski tagasi. Tundsin proua juba häälest ära. Tahtsin esmalt vabandada eelmise päeva nalja pärast ning siis taas selgitada, et meil on pakkuda ainult suuri boilereid,” rääkis Anna. Tegelikult ei jõudnud teenindaja tervitusest kaugemale, kui proua teda katkestas. „Teate, see keedukann on vot et paremgi kui boiler. Aitäh teile,” oli proua õnnelik ja jätkas Anna tänamist.

 

Molluski eest ei vabanda

 

Viimasena otsustas oma kogemusest rääkida Sandra, kes on tänaseks teenindusvaldkonnas töötanud neli aastat. Sandra sõnul on tegemist mõned kuud tagasi juhtunud looga, mis tal kõige värskemalt meeles on. Oli reede, kell oli lähenemas kaheteistkümnele ning korisev kõht andis märku, et aeg oleks minna lõunale. „Kõik, kes teeninduses töötavad, tõenäoliselt nõustuvad, et iga päev on ettearvamatu – iial ei tea, kui kiire või aeglane tempo tuleb ja kui palju inimesi poodi külastab,” sõnas Sandra. Ta lisas, et tihtipeale ei jää tööl olles aega isegi söögi- ja ammugi mitte puhkepauside jaoks. „Mäletan, et see hommik oli alanud õnneks tavapärasest rahulikumalt,” ütles ta. Kuna poes oli jäänud vaiksemaks ning kolleeg sai mõnda aega teenindamisega üksi hakkama, suundus Sandra puhkeruumi poole, et veerand tundi rahulikult süüa. Ta oli jõudnud vaevu esimesed ampsud võtta, kui järsku tõmmati puhkeruumi uks raginaga lahti. „Olin nii ehmunud, sest uksel ei seisnud mitte minu töökaaslane, kes leti juurde jäi, vaid väga ärritunud moega meesterahvas,” meenutas Sandra. „On siin ettevõttes üldse keegi või on kõik nii lodevaks läinud, et mind teenindada ei saa?” oli härra esimene küsimus kohkunud Sandrale. Naine tõusis kohe püsti ja tõttas puhkeruumist välja, märgates, et kolleeg on teise kliendiga pikalt rääkima jäänud. Mehe ärritus ei tundunud vähenevat. „Igavesed molluskid,” kostis klient teenindaja selja tagant. „Eks ma ikka kuulsin, mis ta ütles, ent otsustasin mitte reageerida ja ta lihtsalt kiiresti ära teenindada,” rääkis Sandra. 20 minutit hiljem oli klient kauba suhtes mitu korda ümber otsustanud ja lõpuks ikkagi valiku langetanud ning suundus koos Sandraga kassa juurde. „Aitäh ja nägemist,” jõudis naine vaid öelda, kui mees teda katkestas: „Vabandan, et ma teile lodev ütlesin, aga molluski pärast ma andeks ei palu.” Ta krahmas letilt kilekotid ja võttis kiirel sammul suuna järgmise poe poole. 

 

Klient on kuningas, aga klienditeenindaja?

 

Hoolimata sellest, et Anna ja Sandra meenutavad klienditeeninduses juhtunut peamiselt naljatledes, ei tohi unustada, et sõnad teevad haiget. „Klient on kuningas, loomulikult, aga olgu ta ka siis viisakas,” ütles Sandra kindlalt. “Jah, mingi piirini võin ju enda üle ka nalja visata, aga ühel hetkel hakkan ikkagi küsima, kas tõesti kannan kõiki neid tiitleid, mille kliendid mulle pidevalt annavad. See on muserdav.” „Selle ameti puhul on üsna tavaline, et krae vahele sajab korralik ports soppa,” sõnas Anna. „Selge see, et kõigil on halbu päevi, aga on ka neid, kes käivad järjepidevalt õelalt ütlemas, ja see ei ole okei, ausalt.”

 

Nelja erineva loo põhjal saab öelda, et klienditeeninduses töötamine pakub iga päev väiksemaid ja suuremaid katsumusi. Töökuulutuses lubatud toreda kollektiivi ja kõige muu ilusaga võib kaasneda juhtumeid, mille eest keegi ei hoiata. Tööotsijal tuleb arvestada, et klienditeeninduses peab valmis olema tõepoolest kõigeks.