“Kõik algab lapsepõlvest” ütleb iga 21. sajandi isehakanud psühholoog, kes mulle instagrami reelse või Tik-Toki skrollides vastu vaatab. Need elud, mis on kinni jäänud lapsepõlve, vatiteki sisse hommikusi multikaid vaatama innustavadki tänapäeva noori üha enam minema teraapiasse ning õppima tundma uut leiutist nimega inner child. Sisemist last, kes otsib ja lõugab, sest keegi kunagi kusagil ei näinud, mõistnud või suutnud. Mis tema südant vaevab? Mis on ta igatsus?

“Lapsed on oma kodu peeglid.” Üksikindiviidile pannakse definitsioon peale juba temast sõltumatute nüansside abil. Meie ühiskond igatseb silte, sest vaid nende abil suudame me seada tähtsust. Kas elu jooksul tuleb aga tähendust tuleb taga ajada? Kas antud otsinguil ei kehti “I don’t chase I attract” filosoofia? Kas peitub see uue ajastu kullavalem religioonis, enesearmastuses, töönarkomaanias, inimese enda deemonites, armastuses või milleski, mis hoopis rohkem varjatud? Teoses “21 õppetundi 21. sajandil” väidab Yuval Noah Harari muidugi optimistlikult: “Kui sa kedagi tõeliselt armastad, siis sa ei pea kunagi muretsema elu mõtte küsimuse üle.” Subjektiivne. Vaidleks vastu, isegi väidaks, et autori mõte on ebatervislik, sest teise inimese peale enda tähendus kirjutada on veelgi laastavam kui filosoofiaküüsi langemine. 

Minu silmis algab tähendus uuendusest, millegi muutmisest. Olgu see peidetud usu leidmises kõrgemasse, uuesti Tinderi allalaadimises, tööalaste lisaprojektide haaramisest, kella viieks äratuskella sättimises või tantsupõrandal end teistesse dimensioonidesse tantsimises. Valikuid on mitmeid, otsus on konkreetne. Kuldne dramaturgia reegelgi ütleb, et konflikt on oluline ning paus peab kandma. Paus kui protsess, kasvamispunkt. Sest just uuendus on see, mis paneb meid end elus tundma ja veel sellises, mis seda tõeliselt väärt on.

Uuendus saab toimuda nii kasvavas kui ka kahanevas kulgemises, kas tühjus hakkab paisuma (siis on vajalik ümberpööre!) või kaob vaikselt uue-suuna poolt toodud elevustundesse. Arengus saavutatakse peagi kontroll ning selle sees on Tõnu-Õnnepalulik kohalejõudmine ja harmoonia. Meid ei juhita, meie juhime. Uue eluoluga harjutakse poole aastaga, see on aeg, mil inimene suudab enda harjumused tõeliselt juurutada (viide), selle ajaga tuntakse end uudses olukorras ka kodus. Ollakse n-ö kohale jõudnud. 

Uuendus, areng, kontroll: uppumissurmast rabelemiseks justkui päästerõngas, mille abil end külmast veekogust välja rabeletakse. Kuid see ei tähenda automaatselt ka sisemise rahu saabumist. Jah, kelle käes on kuldvõtmeke? Ajad on keerulised ning kohati tundub rumal teha miskit muud kui lihtsalt iga päev ellu jääda. 

Ometigi, on tähendus endiselt peidetud sinna, kuhu vaadatakse kõige viimasena. Lihtsuses. Hommikustes päikesetõusudes, poolikutes õnnestumistes ja valusates õppetundidest, esimestes lumesadudes, kallimate igatsuses, lahkumistes ja naastmistes, andumistes ja kandmistes, imestuses ja kibestuses. Edumeelses ühiskonnas pole enam kohta kulgemisel, mis viiks meid kohale enda hingerahu paradiisi. Kus oleme me kõik nagunii üksi, aga õnnelikud.