Vaikne õhtupoolik Tartus Karlovas peidab endas saalitäit naisi, kes on valmis end proovile panema alal, mida tihti vaid stripiklubiga seostatakse. Kuid kõrgete kingade ja sensuaalsete pöörete taga peitub karm füüsiline treening ja ühtehoidev kogukond. Reportaaž viib lugeja otse postitantsu keerisesse. 

Tartu tänavad on päevasest suminast maha rahunenud. Kell on saamas kaheksa ning jõuan Karlova pisikeste tänavate vahel asuva maja juurde. Teisel korrusel ootab mind piklik saal, kus pikemas seinas on terve seina ulatuses suur peegel. Saalis on asetatud kahes reas maleruutu kaheksa posti, mina valin kõige aknapoolsema posti, mis asub esimeses reas. 

Saali kogunevad erivanuses naised, mõni on vanem, mõni noorem. On ka tudengeid, nagu mina. Kuna teised käisid eelmisel nädalal koos trennis, siis on nad tuttavad ja teavad, mida oodata. Mina seisan kramplikult posti ümber: vaatan seda ülevalt, vaatan alt, vaatan saalis ringi ja ei oska ennast kuidagi tunda. Ma olen küll varem tantsutrennides käinud, kuid pole kunagi tantsinud saalis, kus on alla kaheksa inimese. 

Mina seisan kramplikult posti ümber: vaatan seda ülevalt, vaatan alt, vaatan saalis ringi ja ei oska ennast kuidagi tunda.

Algab trenn

Trenni alustame soojendusega. Treener Liisi seisab saali keskel eesosas ja näitab ette ning meie imiteerime teda lambakarjana. Ma pole vist mitte kunagi oma puusi niimoodi keerutanud, tiirutanud, kaheksatanud ja muid vingerpusse nendega teinud. See soojendus tegi ka need puusa- ja seljalihased soojaks, millest ma polnud kuulnudki. 

Puusadest jõuame peagi jalgadeni. Ma olin eelneval nädalal haige, mistõttu pole ammu trennis käinud ja mu jalalihased pole valmis selleks, mis saama hakkab. Soojendades hoiame ennast harkis kükkasendis varvastel ja iga sekund on määrav: kas nüüd kukun kõigi ees näoli või suudan veel paar sekundit vastu pidada? Ma jään siiski püsti ja teen endale salaja pika pai, et vastu pidasin… soojenduse. 

Ma pole vist mitte kunagi oma puusi niimoodi keerutanud, tiirutanud, kaheksatanud ja muid vingerpusse nendega teinud. 

Mul pole absoluutselt aimu, mis mind ees ootab. Olen kursis ainult sellega, et tegemist on exotic stiili trenniga. Minule, kui postitantsuga mittetegelevale inimesele, ei ütle see sõna mitte midagi. Treener Liisi haarab kahe käega postist kinni ja lendab suure kaarega teisele poole posti ja ootab, et me järele teeksime. 

Ma vaatan teisi ja ülejäänud esimese rea inimestel tuli hüpe välja. Mina proovin siis ka. Võtan ühe käega kõrgemalt ja teise käega hoian posti kaisus ning hüppan. Ma olen võib-olla milligrammi millisekund õhus ning prantsatan teisele poole posti maha. Liigutus oli justkui õige, kuid selles universumis polnud seda kindlasti kaunis vaadata. Proovin veel ja veel ja veel ja veel. Proovin ka teistpidi, et mõlemad pooled saaksid koormust. 

Proovin veel ja veel ja veel ja veel. Ma tunnen end nagu vett täis imenud Käsna-Kalle, keda gravitatsioon ikka maa poole tõmbab. Mida rohkem ma ebaõnnestun, seda rohkem mul on tahet edasi püüelda. Liisi vaatab mu poole ja ütleb, et olen tubli. Saan lõpuks ometi rahul olla. 

Mida rohkem ma ebaõnnestun, seda rohkem mul on tahet edasi püüelda. 

Kontsakingad on tulevikumuusika

Hakkame harjutama kava, mille nad eelmisel nädalal ette võtsid. Teised panevad hiigelkõrged kontsad jalga ja lähevad algpositsioonidesse posti taha. Mina kontsakingi ei saa, sest ma ei saa veel posti najal hüppamisegagi hakkama, kuid ühel päeval võin ka mina nii tubliks saada.

Ma ei teadnud, et hakkan tantsukava õppima. Teadmine, et tegemist on tantsukavaga, annab mulle lootust, et äkki saan tõesti sellega hakkama. Treener Liisi näitab eesreas keskmisel postil kava ette ning meie teeme rahulikus tempos kaasa. Väga palju on keerutamist ja tiirutamist, aga kui Liisi näitab ette, siis suudan imiteerida. 

Nüüd on aeg õppida uut osa. Püherdame maas ja teeme veel posti ümber erinevaid tiire ja pöördeid. Mu aju hakkab aina rohkem ja rohkem puntrasse minema. Minu peas on puntratants, kuid füüsiliselt peaksin sensuaalselt tiirlema ümber posti. 

Pärast igat pööret lausun „Jummel Juuli” ja proovin aina uuesti. Kui keegi mind poriseva porikärbsega kõrvuti paneks, poleks ilmselt võimalik vahet teha. Ainus vahe seisneks selles, et ma maandun peale hüppeid nagu hea isuga lehmake, mitte nagu kerge kärbes. Siiski tekib mul iseendaga võistlus: ma ei anna alla enne, kui välja tuleb. 

Ma proovin ja katsetan igat pidi. Mu tehnika seisneb selles, et ma vaatan, kuidas teised teevad, ja püüan võimalikult täpselt kopeerida. 

Kui keegi mind poriseva porikärbsega kõrvuti paneks, poleks ilmselt võimalik vahet teha. Ainus vahe seisneks selles, et ma maandun peale hüppeid nagu hea isuga lehmake, mitte nagu kerge kärbes.

Aeg näidata oskuseid

Aeg on lennanud nii, nagu teised tüdrukud ümber posti. Nüüd on aeg teha kava läbi treenerita. Mul on käed tiirlemisest punased ja umbses saalis suudan mõelda ainult sellele, et tahaks oma lohvakad dressid ja pikkade varrukatega pluus seljast heita. No tõsiselt palav on. 

Alustame kavaga algusest. Ma mäletan täpselt kolme esimest liigutust ning nüüd on mu peas kõik järgnevad liigutused ja posti ümber pöörded üheks massiks kogunenud. Teised teavad täpselt, mida teha, ja ma lihtsalt keerlen, pöörlen, tiirlen. 

Mulle lihtsalt ei jäänud meelde ja minu amatöörtantsija pea ei tee veel nendel liigutustel piisavalt hästi vahet, et need eraldi sammudena meelde jätta. Pole hullu. Järgmisel korral proovime uuesti!

Pärast trenni on mul võimalus uurida treener Liisilt postitantsu kohta. Kõnnime teise saali, võtame istumise alla matid ning asume jutustama. 

Mida tähendab sinu jaoks postitants?

Minu jaoks on postitants elustiil. Algselt oli see hobi ning siis sai tööks. Nüüd keerleb kogu mu elu selle ümber. See maailm on üli-üli lai. 

Kui ma alustasin, oli mu jaoks postiakrobaatika see, mis mulle huvi pakkus. Sealt hakkas järjest laienema ning ma mõistsin, et teised stiilid on ka huvitavad. Postitantsus pole ühte asja ehk see võib olla ükskõik mis, millel post on abivahend. See või olla akrobaatika, tants, kaasaegne tants – mis tahes. Postitants sõnana ei ütle midagi. See ütleb ainult seda, et seal kasutatakse posti, aga see võib olla väga varieeruv.

Postitantsus pole ühte asja ehk see võib olla ükskõik mis, millel post on abivahend.

Kuidas sa postitantsuni jõudsid?

Mul oli juba teismelisena mõte või unistus proovida postiakrobaatikat. Need trikid nägid nii ägedad välja,  see tundus nii jõuline ning see maailm tundus põnev. Kui ma jõudsin päriselt trenni, siis tegin alguses kohe paralleelselt eksootikat (See trenn, mida mina proovisin – A.L.) ja postiakrobaatikat. 

Mingil hetkel  hakkasin vaikselt liikuma tantsu poolele, sest alguses vaatasin, et trikid on ägedamad, kuniks sain aru, et tants on ka nii äge. Võtsin alguses hästi kaua hoogu, et ma üldse julgeks trenni minna. Ma ei julgenud tulla nii, et ma tulen ja siis avastan, et olen hästi halb. Alguses hakkasin lõuatõmbeid harjutama ja kui suutsin mingi arvu ära teha, siis alles julgesin minna proovima. Ma olen terve aja ühes stuudios treeninud. Ma alustasin trennides käimisega ja siis hakkasin ise vaikselt trenne andma.

Alguses hakkasin lõuatõmbeid harjutama ja kui suutsin mingi arvu ära teha, siis alles julgesin minna proovima.

Mis sind selle ala juures kõige rohkem köidab?

Seal on väga palju asju, aga põhiline on kogukond. Ma arvan, et see on see, mis hoiab ka siis, kui on raske. Alguses inimesed kardavad, sest nad ei tea, mis neid ees ootab, et ei saada hakkama ja võimalik, et alguses ei saadagi ning see on okei. 

Mingil hetkel sa näed, kuidas nad hakkavad üksteist toetama. Kui ühel tuleb mingi trikk välja, võib terve saalitäis inimesi juubeldada, plaksutada ja huilata selle peale. See on nii äge, kuidas need naised toetavad teineteist. Kui trenni tuleb uus inimene, võetakse ta kiiresti omaks ja hakkab ennast palju paremini ja enesekindlamalt tundma ning lõpuks on ta ise see, kes teisi toetab. Trennis on seitse/kaheksa inimest ning lõpuks on kõik inimesed sulle omad. 

Kui ühel tuleb mingi trikk välja, võib terve saalitäis inimesi juubeldada, plaksutada ja huilata selle peale. 

Millist füüsilist vormi ja ettevalmistust postitants eeldab?

Trenni tulemiseks pole vaja mingeid eeldusi. Kui sa tuled, siis algtaseme trennid ongi selle eeldusega, et sa ei oska mitte midagi. Hakkadki vaikselt seda jõudu koguma ja alguses ongi lihtsamad asjad. 

Tehakse jõuharjutusi, lihtsamaid elemente ja jalad on maas ehk liigutakse rohkem posti ümber, mitte posti peal. Sealt see jõud tulebki. Mida ma tahan kogu aeg rõhutada on see, et sa ei pea midagi oskama, et siia tulla, aga ma ise käitusin sellele täpselt vastupidi. Sellest tõesti piisab, kui tuled trenni kohale. 

Kõik on harrastajad ja alustanud kuskilt, väga paljud nullist. Väga paljud, kes on alustanud nullist, on alustanud 40+ vanuses. Täiesti olematu trenni taustaga inimesed tulevad trenni ja nende areng on väga kiire, sest nad teavad, mida nad tahavad ja nad ei põe mõttetute asjade pärast. 

Kui sa tuled, siis algtaseme trennid ongi selle eeldusega, et sa ei oska mitte midagi. 

Kuidas see spordiala sind füüsiliselt mõjutanud on?

Põhiliselt saab postitantsus vatti ülakeha. Mina käin lisaks ka jõusaalis, sest kui teha posti, sa ei loe kõiki korduseid ning teed ühelt poolt rohkem. Ühelt poolt teed ka paremini, sest üks pool on tugevam ning tasakaalu leidmise pärast käin lisaks jõusaalis. Põhiliselt tuleb siin ikka muskel. 

Kuidas on su enda arvamus muutunud postitantsust võrreldes algusaegadega?

Alguses olin ainult postiakrobaatikast huvitatud. Mõtlesin, et see on selline kõva sport ja on vaja teha hullult trikke. Siin maailmas sees olles olen nii palju rohkem hakanud hindama tantsu ilu. Sa ei pea tegema ühtegi trikki, aga seda on ikka ilus vaadata. Need keha liikumised, see sensuaalsem ja algupärasem pool. 

Mu fookus on ka nihkunud. Olen ise hakanud rohkem tantsima. Selle ala mitmekesisuse imetlemine ja ka see, et kui alguses mõtlesin, et see on raske ja akrobaatiline spordiala, siis nüüd hindan rohkem seda, kust postitants pärit on. See on pärit stripiklubidest ja see maailm pole kuskile kadunud. 

Ükskõik, mida me postil teeme, ükskõik kui lai see on ja ükskõik kui mitte stripiklubilik see on, siis see on sealt alguse saanud. Seda austada ja teada, kus selle asja juured on ja osata seda hinnata ning väärtustada, see on väga ilus. 

Siin maailmas sees olles olen nii palju rohkem hakanud hindama seda tantsu ilu. Sa ei pea tegema ühtegi trikki, aga seda on ikka ilus vaadata. 

Milliseid stereotüüpe oled sa postitantsu kohta kuulnud?

Tüüpiline stripiklubidega seostamine, mis on loogiline, sest juured ongi seal. Need pole kaks eraldi maailma, aga kui inimene tuleb siia trenni, siis see ei tähenda, et ta tahab klubisse tööle minna. Ta tuleb siia enda jaoks, enda füüsilist vormi parandama, enesekindlust ja kogukonda leidma. 

Teine asi, mis ma olen kuulnud just naiste poolt, on see, et ma ei saa tulla, see on nii raske. See on kõige levinum arvamus trennide kohta. Ei julgeta tulla, sest ei saada kohe hakkama. Pigem on muutunud üldine suhtumine positiivsemaks. Kui ma ütlen, millega ma tegelen, siis öeldakse, et see on nii äge. Enam ei öelda, et sa tegeled nii imelikuga asjaga. 

Kas teie stuudio sotsiaalmeedias on ainult positiivne järelkaja?

Jah. Seal pole ma kohanud üldse mingit negatiivsust. Kui on stuudioga seotud, siis ma näen mõnda üksikut nõmedat kommentaari, aga ma ei näe põhjust nendele vastata. Mu lemmik oli kellegi kommentaar, et see on nii palju vähem muljetavaldav, kui sa tead, et post keerleb, mitte tantsija ei keerle. See pole võimalik. Lõbus kommentaar, mida lugeda, aga vastata ei viitsinud. 

Mida sa ütleksid nendele inimestele, kes arvavad, et postitants on ainult meelelahutus?

Ma võib-olla soovitaks tulla trenni. Kaks võimalust: arva edasi kuskil, kui sa tahad nii arvata või tule trenni ja proovi. Inimesel, kes proovib seda ise kogeda ja näeb neid inimesi, kes sellega tegelevad, avardub endal maailmapilt. 

On inimesi, kes arvavad, et postitants on ainult stripiklubides, sest vähemalt Eesti avalikus ruumis, mis on väljapoole suunatud, see ongi seal. Postitants ongi spordiklubides, kus inimesed ise teevad või siis see, mis paistab välja – stripiklubid. Pole eriti mingeid kohti, kus postitantsijad saaks mujal enda loomingut näidata. 

Võistlusi Eestis pole olnud või siis on pisikesed, mis ei kajastu kuskile. Esinema kutsutakse vähe ja lavastusi on minu teada olnud kaks. Need pigem ei jõua avalikkuseni ja siis ongi mulje, et postitants on ainult see, mis toimub stripiklubides. Sotsiaalmeedias on näha, kui lai maailm tegelikult on, aga seda ei jälgita, sest inimesed pole selles mullis. 

Inimesel, kes proovib seda ise kogeda ja näeb neid inimesi, kes sellega tegelevad, avardub endal maailmapilt.

 

Illustratsiooni foto: Lais Queiroz / Pexels

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Mari Kedelauk