Laura Rannaväli on 20-aastane noor naine, keda paljud võivad teada ka kui Maria Rannavälja õde. Viimastel aastatel on sisulooja leidnud oma tee ja on Eestis 171 000 jälgijaga üks tuntumaid. Lisaks sotsiaalmeediaga tegelemisele on Laura ka tudeng ja praktikant ehk tegemistest puudu ei jää. Seekordses dialoogis avab Laura sisuloojate elu telgitaguseid, tõuse ja mõõnu.

Kust tuli idee hakata sisuloomega tegelema?

Mul ei tulnudki, mu õel tuli. Ta hakkas sisuloomega tegelema 13-aastaselt, mina olin kümnene. Tahtsin olla vanema õe moodi, nagu väiksemad õed ikka. Tegin samu asju, mida tema, mistõttu oli teekond sisuloomeni minu jaoks väga loomulik. 

Katsetasin YouTube’i, nagu Maria tegi, aga lõpuks otsustasin jääda ikkagi TikToki – tol ajal Musical.ly – ja Instagrami juurde. Ausalt öeldes sellepärast, et see oli koht, kus minu õde polnud. Näiteks Musical.ly-s sain üksinda särada.

Nüüd teeme samadel platvormidel sisu, pole mingit rivaalitsemist. Inimesed ikka küsivad vahepeal, et kui õde poleks alustanud sotsiaalmeediaga, siis mis ma teeksin või kes oleksin. Ma ei kujuta ette ega saagi teada.  

Mainisid, et tegelesid kunagi ka YouTube’iga – miks lõpetasid?

Jah, võtsin kõik videod maha ja polegi rohkem teinud, kuigi väga tahaks. Ma ise jälgin platvormil videoid, kus inimesed näitavad oma igapäevaelu, aga tunnen, et TikTokis toimib see palju kiiremini. Inimestel pole enam tähelepanuvõimet, et jälgida mõnd 30-minutilist videot, kuigi minule meeldib see kontseptsioon rohkem. See on omamoodi looming – struktureerida enda elu pikemalt kui kümnesekundiline lühivideo. Eks näis, äkki veel satun sinna platvormile. 

See on omamoodi looming – struktureerida enda elu pikemalt kui kümnesekundiline lühivideo. 

Millistele teemadele üritad oma sisuga tähelepanu juhtida? Mis on sinu fookus?

Arvan, et minu fookus on elustiil, ilu ja naiseks olemine. Vanaisale on alati raske selgitada, mida sotsiaalmeedias jagan, sest ta ei saa aru. Mis mõttes ma jagan oma elu ja see toimib? Samas pole mul väga konkreetset suunda. Eksisteerivad näiteks niššisisuloojad, nagu toidu-influencer‘id, fitness-influencer‘id – mina olen kõik ühes komplektis. 

Vahepeal räägin ka kunagisest toitumishäirest, mis on tõsisem teema. Arvan, et tervenemise teekonna jagamine on mõnes mõttes inspireeriv või aitab teisi, kuna kõnetab inimesi. Ka trenni teekonnast olen rääkinud – peamine fookus ongi mu oma elu. 

Tunnen, et ma pole veel piisavalt haritud, et tõsisematel teemadel, nagu poliitika, sõna võtta. Võib-olla kunagi. Kui sõda algas, siis ikka jagasin mingeid postitusi, kuid pigem arutlen sellistel teemadel pere ja sõprade keskis. Minu jaoks on sotsiaalmeedia nagu põgenemiskoht ja meelelahutus, mistõttu ei taha ka ise raskemaid teemasid jagada. Proovingi hoida sisu lihtsasti seeditavana.

Vanaisale on alati raske selgitada, mida sotsiaalmeedias jagan, sest ta ei saa aru. Mis mõttes ma jagan oma elu ja see toimib?

Ka sinu õde Maria tegeleb sisuloomega ning viimasel ajal on ta väga aktiivselt kajastanud poliitilisi protsesse. Mil määral peaks sinu arvates laskuma vastutus sisuloojatele, et kajastada neid ühiskondlikke teemasid või üldse olla eeskujuks? Kas sina tunned seda vastutust? 

On küll, meil on suur vastutus, kuna platvorm on suur. Mõelda, kui palju inimesi meid jälgib – mitmekümned, kui mitte sajad tuhanded. Kui sõda sai aktuaalsemaks teemaks, tundsin suurt pinget midagi jagada, kuna kõik tegid seda. Näidata kaasaelamist või tundmist. Murdusin ja jagasin ka. 

Tean, et mul on vastutus, aga tegelen selliste teemadega eraelus rohkem. Loodan, et inimesed loevad uudiseid ja on ise asjadega kursis, sest ma ei taha kasvõi natukene ust sellesse maailma avada. Taoline vastutus on minu jaoks liiga suur ja ma pole valmis seda võtma. Eks näis, võib-olla on asi kinni lihtsalt vanuses ja küpsuses. 

Õe kõrvalt vaatan küll, et ta on natukene poliitikasse sukeldunud ja proovib seal keskmes ujuda. Eks tema kõrvalt ma vaatan ja proovin olla kursis. Pigem võtan enda platvormi kui meelelahutust ja proovin ise olla piisavalt haritud, et teemadega kaasas käia.

Mil määral tunned, et sind võrreldakse töös oma õega?

Muidugi võrreldakse. Tänaseks oleme õnneks oma sisuga juba eristumas. Mäletan veel, et kui olin äkki põhikoolis või alustasin gümnaasiumi, hakkas tekkima stress: mida oma eluga edasi teen? Tundsin, et oli aeg vaadata, kuidas saaksin eristuda nii, et minu sisu mulle endale ikkagi meeldiks, aga saaksin õe varjust välja tulla. Seda on naljakas niimoodi öelda, aga paratamatult olen olnud terve elu Maria varjus. Siiamaani öeldakse mulle Maria õde, kuid see ei häiri enam.  

Seda on naljakas niimoodi öelda, aga paratamatult olen olnud terve elu Maria varjus.

Perega ükskord jõuluõhtul naersime, et Maria tuli laua taha ja ütles: „Toidupoes kaks noort olid minu selja taga ja sosistasid, et kuule-kuule, see on Maria, Laura õde.” Hakkasime naerma, vanaisa peaaegu nutma, kuna see oli täielik full-circle hetk. Aga arvan, et väiksena võitlesin kindlasti Mariaga sisemiselt. 

Kui ausalt ütlen, siis viimased kolm aastat on olnud minu elus revolutsioonilised. Sõlmisin lepingu YSL Beautyga, mis on hästi suur ja tuntud bränd. Koostöö aitas mul nii-öelda varjust välja tulla ja enda nišš leida. Iluteemad ja esteetika tulevad nii naturaalselt mulle, mistõttu partnerlus nendega meeldib väga. 

Tänaseks päevaks teeme asju koos ja oleme maastikul asjad natukene ära jaganud. Kui brändid tahavad mõlemaga koostööd teha, siis suudame leida konsensuse. Õhkkond on hästi sõbralik, sest oleme päriselus nii lähedased. Samas valdkonnas tegutsemine ei ole meie suhet üldse mõjutanud, pigem kaasa aidanud, ja on hea meel, et saame koos töötada. Kui on raskusi näiteks brändidega suhtlemisel või lihtsalt liiga palju pinget, siis ta mõistab mind. 

Kuidas on sinu elu muutunud pärast aktiivsemalt sisuloomega tegelema hakkamist?

Hakkasin sisuloomega tegelema, kui olin kümnene – ma ei mäleta elu enne seda. Mu isale meeldis alati öelda, äkki ma olin siis 12, et paratamatult, kuna meil oli mingi hetk nii palju jälgijaid, siis inimesed tundsid meid tänaval ära. „Te ei saa enam nina nokkida tänava peal,” naeris isa. Muidu inimesed näevad ja teevad meist video – see oleks ju kohutavalt piinlik.

Hakkasin sisuloomega tegelema, kui olin kümnene – ma ei mäleta elu enne seda. 

Ütlen ausalt, ma alustasin sotsiaalmeediaga kindlasti liiga vara. Ma ei saanud mitte midagi aru: mida ma teen, mis võim või vastutus mul on. Tänaseks olen selle enda jaoks lahti mõtestanud ja võtan tõsisemalt, et mul on noorte üle teatav mõjuvõim. 

Siiamaani kuulen tuttavatelt, et olen hästi ülal hoitud. Ma ei või vabaks lasta, sest millegipärast on mul lapsest saati olnud suur hirm, et kõik jälgivad mind. Nüüd olen ennast vabamaks lasknud, aga kui on mingid üritused, siis saad ikka aru, et keegi tunneb su ära. 

Veel mäletan, et kui võrkpalli mängisin, siis turniiridel või mängudel tunti ka ära ja hüüti nime. Ükskord tuldi pilti küsima ja pidin treenerile selgitama, mis või kes ma olen ja miks minuga pilti tahetakse. See oli alati hästi tore vestlus… Nüüd, kui keegi tuleb pilti küsima, on mul nii hea meel ja tunnen tänulikkust. Vaadates, kui palju ma kõigiga ekraani taga suhtlen, siis päriselus neid samu inimesi näha on nii võimas ja tekitab rõõmu. 

Ükskord tuldi pilti küsima ja pidin treenerile selgitama, mis või kes ma olen ja miks minuga pilti tahetakse. See oli alati hästi tore vestlus…

Rääkides algustest, siis mis on parim nipp alustavale sisuloojale? Kui kiiresti on praegusel maastikul üldse võimalik kasvada?

Ma mõtlen iga päev, et kui peaksin täna uuesti nullist alustama, siis ma ei teeks seda. Lihtsalt ei teeks. 

Kui mina alustasin, ei teinud keegi sotsiaalmeediat niimoodi – olid blogijaid, kes alles hakkasid sotsiaalmeediasse suunduma. Youtuberitest olid võib-olla Martti ja Liina ning sellised, kes mu õega toimetasid. Keegi ei teinud sellist igapäevaelu stiilis sisu. Olime õega ühed esimestest, mis tuli meile väga-väga kasuks ja oli suur eelis. 

Kogu aeg öeldakse, et „nii tahaks teha mingit sisuloomet”. Nad muidugi vaatavad, et saan ägedatel reisidel käia, ja arvavad, et kahe kuuga saab sellist asja saavutada. Võib-olla saab, kui oled väga nišikas, aga praegu alustades peab ka see olema ülikindel, et silma jääda. Ei piisa fitnessist või toitumisest – see ei löö enam läbi. 

Arvan, et ma ei paistaks silma, kui alustaksin sama asjaga, mida teen praegu. Kogusin jälgijaskonna nii noorelt, et nüüd saan nii-öelda lulli lüüa ja teha, mida tahan. Muidugi proovin teha sisu, mis jälgijatele meeldib ja neid hoida, aga ei pea nende kogumiseks enam vaeva nägema. 

Ma mõtlen iga päev, et kui peaksin täna uuesti nullist alustama, siis ma ei teeks seda. Lihtsalt ei teeks. 

Täna alustada tundub uskumatu. Leia mingi äge nišš või lünk turul ja looda parimat. Kindlasti on strateegiaid. Võib-olla on sul mõni tuttav, kelle sisusse saad põimuda või on brände, kes teevad bartertehinguid. Niimoodi kasvatad, kindlasti saab strateegiliselt läheneda, äkki sellega aitab isegi tehisintellekt välja – kes teab?

Väga üllatav vastus. Arvasin, et tänapäeval on just kerge alustada, sest ampluaa on niivõrd lai.

Paljud mu sõbrad, kes on sellel maastikul juba kaua toimetanud, ütlevad, et praegu alustades on kõike nii palju. Kõigil on palju arvamusi ning julgus anonüümselt kommenteerida. Läbilöömiseks peab olema kohutavalt paks nahk. Alustades sain pidevalt kommentaare, et „mida sa teed või üritad, sa ei jõua kuhugi”. Tänaseks olen ennast kehtestanud, kuid siiamaani on palju negatiivsust. Ei tea, kas oleksin uuesti alustades selleks valmis.

Kuidas sa Coachellale sattusid? Mis lugu sellega on?

Kuidas ma ikka sattusin. Lugu oli selline, et eelmise aasta jaanuaris kirjutas mulle Douglas läbi ühe Leedu agentuuri. Küsiti, kas tahaksin minna 2025. aasta Coachellale. Olin oma sisuloomega nii algusfaasis, et selline suur pakkumine üllatas mind ja arvasin, et see on skämm meil. Mu tolleaegne mänedžer ütles, et kuule, vaatame ikka üle ja vastame – mis ikka juhtuda saab. Vastasime ja kuidagi nii läkski ja hakkas toimuma, see tundus nii uskumatu. 

Nii see juhtuski. Lihtsalt üks päev tuli kiri ja mõtlesin, et davai, lähme sajaga. Väga äge ja elumuutev sündmus.  

Kõigil on palju arvamusi ning julgus anonüümselt kommenteerida. Läbilöömiseks peab kohutavalt paks nahk olema. 

Oled veel mainekate brändidega, nagu näiteks YSL Beauty või SEB Pank koostööd teinud. Kas on veel mõni unistuste bränd, millega sooviksid koostööd teha?

Tegelikult tahaksin YSL-i kui rõivabrändiga ka koostööd teha, aga nad ei tee eestlastele pakkumist. Vähemalt nii palju, kui ma proovinud olen. Tegelikult YSL Beauty ongi minu lemmik ja nad olidki üks mu unistuste brände. Nendega jätkamine on juba minu unistus ja reaalsus, mille üle on nii hea meel.

Kui veel midagi soovida, siis näiteks mõni ehtebränd nagu Swarovski. Veel võiks mõne automärgi brändiga teha – näiteks Mercedes. Mulle paratamatult meeldivad mingid high-end brändid. Ma ei tea, kust see tulnud on – võib-olla see, kuidas ma ennast sotsiaalmeedias presenteerin. Kuhugi tuleb ju pürgida. 

Aga mis on olnud kõige ägedam võimalus, mis sul tänu sisuloomele tekkinud on?

Võib-olla privileeg teha seda, mida ma teen. Ma ei pea käima kella üheksast viieni kontoritööl, vaid saan jagada oma elu ja sellega raha teenida. See ongi võimalus, mis sisuloome mulle andnud on ja olen selle üle nii-nii tänulik. See on selline sügavam vastus, aga muidugi ka Coachella. 

Ma olen ka noorena saanud kohvikus töötades selle pisikese kogemuse kätte, aga iga päev ärkan tänutundega, et saan jagada oma elu ja inimesed jälgivad mind. Ma inspireerin inimesi – see on uskumatult uhke tunne ja tekitab tänutunnet, et saan inspireerida teisi noori enda unistuste poole püüdlema. Ja see ongi see võimalus, mis sisuloome mulle on andnud. 

Ma inspireerin inimesi – see on uskumatult uhke tunne ja tekitab tänutunnet, et saan inspireerida teisi noori enda unistuste poole püüdlema.

Sisuloojate elu tundub teiselt poolt ekraani tihti väga glamuurne: erinevad üritused ja koostööd mainekate brändidega. Kas kuvand vastab tõele või peitub selle taga ka ränk töö?

Mitte päris üks-ühele, aga natukene ikka – glamuurne see elu on. Sind kutsutakse erinevatesse kohtadesse ja üritustele, saad tasuta asju. Mina saan ka väga palju reisida seoses tööga, mis kõik on tulnud viimase kolme aasta jooksul. Olen ise ka proovinud seda kõike navigeerida. 

Ränk töö ei saa selle kohta öelda, sest see ei ole võrreldav valdkondadega, nagu meditsiin ja õigus, mis nõuavad päriselt ränka tööd. Raske on siis, kui graafik on asju täis: üritused, pildistamised, kool ja eraelu. Ränk töö on hoida ka paksu nahka, sest inimestel tekib sinu kohta väga palju arvamusi ja kuidagi peab kahe jalaga maa peal püsima. 

Proovin eraelus selle kõigega kohanduda ja neid maailmu natuke eraldi hoida. See, mis sisu ma loon Instagrami või TikToki, vastab tegelikult ikkagi tõele, sest ma ei jaga võlts elu. Võib-olla ma ei jaga mingeid nõrgemaid eraelu puudutavaid hetki. Olen need kaks otsustanud enda turvalisuse pärast lahus hoida. 

Mainisid, et õpid ka ülikoolis, täpsemalt Tallinna Ülikoolis ristmeediat. Kuidas hoiad tasakaalu töö, kooli ja vaba aja vahel?

No eks see ole raske, ma siiamaani ei oska võib-olla. Näiteks nüüd kevadsemestril on loengud iga päev, mõni päev kümnest kuueni. Kui koolikoormus on suurem, siis oskan natuke hoiduda sotsiaalmeediast. Näiteks veebruar oli uskumatult raske. Lõpetasin hiljuti sõbralikult koostöö oma vana mänedzeriga, kuna olen ka praktikal – mõtlesin, et toimetan praegu üksinda. 

See, mis sisu ma loon Instagrami või TikToki, vastab tegelikult ikkagi tõele, sest ma ei jaga võlts elu. 

Nüüd kõike ise hallata on kohutavalt raske: panin endale liiga palju koostöid. See on väga huvitav, kuid proovida leida aega ka iseendale on raske. Aga arvan, et nooruspõlves tulebki sajaga tööd teha ning kogu seda teekonda ja kiiret elustiili nautida – see on hästi oluline. Tänutunne aitab alati. Olen tänulik, et saan koolis käia, haridust omandada ja teha tööd, mida armastan. 

Kui kaua näed end sotsiaalmeedias sisu tootmas? Teed sa seda veel aastaid või soovid mingi hetk erialast palgatööd teha?

Ma ei ole seda enda jaoks veel ära mõtestanud. Mõtlen sellele tihti, aga ei ole vastust leidnud. Ma ei tea, kas tahaksin tulevikus kuskil telemaailmas toimetada või mida üldse teha. Tegelen sisuloomega seni, kuni see tundub minu jaoks loomulik. Eks näis, mis saab. 

Aga kui sa poleks praegu sisulooja, siis kes? Millega tegeleksid?

Mängisin lapsena võrkpalli: siis oli mul suur unistus võrkpalluriks saada ja välismaal mängida. Aga mul tuli põlvevigastus ja pidin lõpetama. Küsin endalt alati, kas turundus on päriselt mu tugevus või olen lihtsalt lapsest saati sellel alal toimetanud. Samamoodi ristmeediat õppima minnes ei teadnud ma tegelikult, mida teha tahan. Kandideerisin ka geenitehnoloogiasse ja moedisaini korraldusse – väga erinevad alad. 

Arvan, et selles vanuses ongi täiesti normaalne kõhelda: mõni on sünnist saati tahtnud arstiks saada, aga ma olen täielik vastand. Nuputan siiani, kes ma olla tahan, aga mulle väga meeldib mood. Äkki leiaksin kuidagi viisi moevaldkonda jõuda ja toimetaksin seal. 

Arvan, et nooruspõlves tulebki sajaga tööd teha ning kogu seda teekonda ja kiiret elustiili nautida – see on hästi oluline. 

Tundud kaamera ees alati enesekindel ja jätad väga viimistletud mulje. Mil määral erinevad Laura Instagramis ja igapäevaelus? Kas üritad hoida kindlat kuvandit või oled lihtsalt sina ise?

Nüüd olen natuke rohkem mina ise. Mõned aastad tagasi oli häälest kuulda, et üritan väga esineda – konkreetselt piuksusin. Siis hakkasin kuulma, et sõprade tuttavad uurivad ümberringi, kas Laura päriselus ka nii räägib. Sain aru, et pean midagi muutma. 

Aga vaata, ma ei julge sotsiaalmeedias olla 100 protsenti mina ise, sest siis ei jää minust endale ja sõpradele mitte midagi. Olen kindlasti ka päriselus hästi ülalpeetud ja positiivne, nagu ka sotsiaalmeedias tundun. 

Samas paljud mu sõbrad ütlevad, et ma ei näita sotsiaalmeedias, kui naljakas ma olen. Mulle väga meeldib huumor: teen sõprade ja perega pidevalt nalja. Muidugi on kahju, et ma ei saa seda näidata, aga oleksin seda poolt näidates hästi haavatav. Seetõttu hoian seda ust lukus ja see on privileeg ainult minu lähedastele. 

Sinu töö hõlmab avalikes kohtades filmimist ja pidevalt üritustel käimist. Kujutan ette, et sotsiaalne patarei võib kiiresti tühjaks joosta. Mil määral kaasneb selle tööga sotsiaalne ärevus? 

Suurtel üritustel, kus on palju inimesi, esineb ikka ärevust. Näiteks pärast Coachellal käimist kirjutati mulle kohutavaid asju, nagu „tapa ennast ära” või „mis sa üldse teed”. Tundsin end liiga suure tähelepanu all ja see mulle ei meeldinud. Mäletan, et ei saanud lausa mõnda aega magada. Aga see oli jälle üks õppetund, et ei tohi negatiivsust kuulata, vaid tuleb keskenduda ikkagi iseendale ja olla kahe jalaga maa peal.

Ma ei julge sotsiaalmeedias olla 100 protsenti mina ise, sest siis ei jää minust endale ja sõpradele mitte midagi.

Sotsiaalne patarei saab üsna kiiresti tühjaks, aga sa ei tohi seda välja näidata, sest siis inimesed arvavad, et oled üleolev ja kuri. Hakkasin oma mänedzeriga kolm aastat tagasi töötama ja tema aitas mind meeletult. Ma ei julge ise ennast reklaamida, mulle ei meeldi oma saba kergitada, aga tema tuli ja tegi selle ära. 

Mul on ka alati ärevus olnud ja paratamatult kardan, et inimesed kogu aeg vaatavad ja jõllitavad mind. See (ärevus – E. T.) pole kindlasti mu igapäevaelule kaasa aidanud, aga see-eest on mul selg alati sirge ja naeratus näol. Esinedes, oleneb muidugi publikust, ma enamasti närvis pole. See on hästi loomulikuks muutunud ja olen õppinud avalikult esinema, mis on minu meelest üks oskus, mis peaks kõigil olema. Mina olen selle omandanud tänu kümme aastat sisuloome valdkonnas toimetamisele.

Mis nippe annaksid noortele – kuidas eristada nii-öelda Instagrami elu ja reaalsust, et mitte tunda survet elada mingil kindlal viisil?

Kuulen palju, et keegi tahaks mina olla, kuna mu elu tundub nii glamuurne ja reisin palju. See kõik on muidugi ekstreemselt äge, aga on ka teine pool. Eraelus on mul pikad, rasked koolipäevad ja oli ka väga halb suhe toidu ja oma kehaga. Seda poolt ma ei tahtnud väga pikalt jagada.

Nüüd olen hakanud vaikselt jagama, et olin pikalt alakaalus ja tegelesin söömishäirega. Naljakas oli aga see, et kui seda kõike lõpuks tunnistasin, kommenteeris keegi, et „ma teadsin juba ammu, aga keegi ei uskunud mind” ja ma lihtsalt pahvatasin naerma. See oli silmiavav kommentaar, et vau, mu jälgijad on ikka hoolikad ja teavad rohkem, kui ma arvan. Nad saavad väga hästi aru, mis mu elus tegelikult toimub. 

See kõik on muidugi ekstreemselt äge, aga on ka teine pool.

Tuleb välja minna ja teadvustada, et elu, mida mina elan, ei olegi nii-öelda tavaline. See on tulnud puhtalt sellest, et mul on jälgijad, tänu kellele on selline elustiil võimalik. Tegelikult elan ikka tavalise inimese elu: käin sõpradega väljas ja mul on omad raskused. Võib-olla see ongi tegelikult minu vastutus jagada ka katsumusi – see on paljudele toeks. Jagades ka raskemaid hetki, tahan näidata, et sotsiaalmeedia ei näita alati elu sellisena, nagu see päriselt on.

Kellest, kui üldse, ise inspiratsiooni võtad? On mõni konkreetne inimene? 

Konkreetne inimene… iseendast! See on hästi huvitav, aga minu enda potentsiaal on minu inspiratsioon. Kui kaugele on võimalik jõuda, see on nagu mäng. Boom, saab veel kaugemale, boom, sa saad veel kaugemale jõuda, sul on veel võimalik saavutada. See ongi minu peamine inspiratsiooniallikas – minu kõige kõrgem potentsiaal.

Mis on sinu praeguses eluetapis järgmised sammud või eesmärgid?

Mu elus toimub praegu väga-väga-väga palju, keeruline aeg on. Mul on pea laiali otsas ja lihtsalt ootan kevadet: et kõik uuesti õitseks ja saaks uue hingamise. Võib-olla tahaksingi iseendaga rohkem aega veeta, kuna praegu on see raske. 

Kui minna kaugemasse tulevikku, siis ülikool lõpetada ja vaadata, kuhu tuul mind viib. Tahaksin väga elada välismaal – küsimus on, kas sisuloomet teha või töötada. Armastan inimestega suhelda ja olen hästi suur lobamokk. Välismaal on see kuidagi palju loomulikum, Eestis päris nii ei saa. Siiski, Eesti on alati mu südames ja iga kord kui kuskilt tagasi tulen, olen nagu mingi fänn. Ütleme nii, et unistusi on mul palju ja üritan neid järjest ellu viia. 

Jagades ka raskemaid hetki, tahan näidata, et sotsiaalmeedia ei näita alati elu sellisena, nagu see päriselt on.

Lõpetuseks, kas sul on oma jälgijatele mingi sõnum, mida sotsiaalmeedias iga päev öelda ei saa? 

Unistage suurelt. Unistage, aga olge hästi strateegilised, kuidas need reaalsuseks teha. Ma olen seda väga palju teinud. Kõik on võimalik, kui näed selle nimel vaeva. See võtab aega ja nõuab palju rasket tööd, aga on seda väärt, sest keegi teine ei näe sinu unistuste nimel vaeva. 

Nautige ka ülikooli või kooli teekonda ja tundke igast päevast rõõmu – see on ülioluline. Ja tunda tänulikkust selle üle, mis sul on. Tihtipeale võrdled end sotsiaalmeedias teistega, et „ah tal on see ja too”, aga äkki tal pole neid asju, mis sinul on. Olgu need materiaalsed asjad, pere või lihtsalt see, et sul on palju vaba aega. Mitte keegi teine ei ela sinu elu ja ainult sina saad enda elu teha selliseks, missuguseks sa tahad. Päeva lõpuks oled ikka iseendaga ehk enda seltskonda nautida on ka väga oluline. 

 

Dialoogi ankeet: LAURA RANNAVÄLI

Mis tunne on?

Külm. Mul on väga külm, see on karm.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Moedisaini.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Nende kombinatsiooniga. 

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Ma ei julge mingisse skandaali sattuda. Ma ei tea, sest minust ei saaks kunagi peaminister.

Mida tehakse sinu arust kriminaalselt harva?

Iseendale pai. Me ei kiida ennast piisavalt, seda tuleb ka teha. 

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Kingalusikas, sest ma ei kasuta seda mitte kunagi.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Et sa näed päriselus parem välja kui sotsiaalmeedias. See on nii kahemõtteline kompliment. Enda arust näed ikka piltidel parem välja…

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Kui kallis oli vastlakukkel – viis eurot!

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2026.

Väsitav, sest infot on nii palju ja kogu aeg toimub midagi, aga ka põnev, kuna popkultuur on äge ja tänapäeva noortel on võrreldes meie vanematega nii palju võimalusi.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Et ma olen hästi sügava mõtteviisiga. Mulle meeldib inimesi analüüsida: kui räägin kellegagi ja nad ei anna mulle ühtegi reaktsiooni või emotsiooni, ei saa ma neist aru. Kui kuulen, et kellelgi on raske, mõtlen sellele terve nädala ja leian alati põhjuse, miks inimesed nii või naa käituvad. Mulle väga meeldib psühholoogia, inimpsühholoogia ja emotsioonid.

 

„Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

Illustratsiooni foto: erakogu

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Mari Kedelauk