Albumiarvustus | 5 Seconds of Summer’i uus album on kui sõit Austraalia mägedel
Karoli Harjus kuulas enda pikaaegse lemmiku 5 Seconds of Summer’i uut üliavameelset albumit ning tõdes, et kuigi talle muidu karjuvad mehed ei meeldi, võib siin väikese erandi teha.
5 Seconds of Summer
“EVERYONE’S A STAR!” (Republic Records)
Hinnang: 10/10
5 Seconds of Summer ehk 5SOS on Austraaliast pärit punknüanssidega pop–rock bänd, mis tõusis laiema avalikkuse ette aastal 2013, mil käidi tuuril maailmakuulsa poistebändi One Directioniga. Kokku on kollektiiv välja andnud kuus stuudioalbumit, millest viimane, “EVERYONE’S A STAR!” ilmus 14. novembril. Kuna olen juba aastaid bändi fännanud ning mind ootab kevadel ees nende kontsert Poolas Łódźis, tõmbasin selga solist Luke Hemmingsi fännisärgi ning süvenesin värskesse albumisse eriti põhjalikult.
Värske albumi turunduskampaania oli märkimisväärne. Kõik algas juba septembrikuus, mil üle maailma hakati märkama müstilisi värvilisi plakateid, millel kirjas “Your Favourite Boy Band Is Coming Back”. Kuigi tol hetkel ei olnud võimalik midagi sajaprotsendiliselt väita, olid lootusrikkad fännid kindlad, et nende lemmikud Luke, Michael, Calum ja Ashton sepitsevad midagi põnevat.
Novembri keskel ilmuski värske album, mille stiilivalikute hulka kuuluvad tähekesed, neoonvärvid, pungilik esteetika ja Y2K võnked. Temaatika on seinast seina: vaimsest tervisest ühiskonnakriitikani ning peokultuuri pühitsemisest tõelise armastuseni. Albumi esimene versioon on vaid 36 minutit pikk, kuid koos kõigi lisalugudega, küündib see pea tunnini.
Album on kaootiline, täis irooniat ja nii enda kui ka teineteise üle nalja tegemist.
Album on kaootiline, täis irooniat ja nii enda kui ka teineteise üle nalja tegemist. Eriti hästi on seda näha loo “Boyband” muusikavideost, kus bändiliikmed omavahel tülitsevad ning üksteist ei salli, kuid avalikkuse ees teesklevad, et kõik on oivaline.
Olulisel kohal on igas loos maailmatasemel produktsioon. Tihti esineb hääli moonutavaid või muid heliefekte, mis atmosfääri kujundavad. Suur osa laulusõnadest on mitmetähenduslikud, aga esineb ka peaaegu mitte midagi ütlevaid lauseid, näiteks “It’ll be so good with the good one”. Kuigi mu kaasfännid leiavad ka selles reas mingeid sügavamaid tähendusi, jään mina pigem skeptiliseks…
Michael Clifford rääkis Rolling Stone’ile, et naudib kõige rohkem seda, kuidas album käsitleb väljamõeldud maailmas irooniliselt päris olukordi. Calum Hood tunnistas aga Billboard’ile, et albumi nimilugu “Everyone’s A Star!” on inspireeritud AC/DC kontserdil kuuldud fraasist ning bändikaaslased lõid selle ümber terve maailma.
Kui pressituur lõpeb, saab bänd vaid mõned nädalad hingata ning märtsis algab maailmaturnee. Pooled meestest on isad ja kolmas bändibeebi on tulekul, kuidas nad seda kõike teha jõuavad? Ma tõesti ei tea…
Pooled meestest on isad ja kolmas bändibeebi on tulekul, kuidas nad seda kõike teha jõuavad? Ma tõesti ei tea…
Kuid nüüd lugude juurde. Harva leidub selliseid albumeid, kust mul on raske oma lemmiklaulu välja tuua, kuid “EVERYONE’S A STAR!” on selle tükiga hakkama saanud.
“Everyone’s A Star!” alustab kriitilise tooniga – peamiselt muusikatööstuse, aga ka üldisemalt ühiskonna suhtes. Salm “Blue light killed the dreamer somewhere in the dark” võib viidata levinud nutisõltuvusele, mille tõttu paljud inimesed päevad-ööd nö pimedas istuvad ning ei näe võimalusi enda ümber. Nii jäävad täitmata ka nende unistused.
Samas võivad bändiliikmed viidata ka lavatuledele, mis nende endi ootustele ja unistustele otseselt ei vastanud, sest see maailm tegelikult murdis nad. Kolimine juba teismeeas tuuribussi, mille teel kohtud pealtnäha küll glamuurse elustiili, aga ka pahatahtlike inimeste ja üliohtlike sõltuvustega, ei ole just nõrkadele. Paljusid on see maailm rajalt niitnud, kuid õnneks on 5SOS säilitanud oma armastuse muusika vastu.
Sarnane aus ja personaalne joon kandub edasi kogu laulu vältel, näiteks bridge’is “Livin’ in the glitter, baby, I don’t feel a thing. Eating gum for dinner and I’m smilin’ through my teeth.” See lõik väljendab meelelahutusvaldkonnas tegevate inimeste sagedasi probleeme: tuimus, toitumishäired ja võltsid naeratused.
Muusikaliselt ei ole aga laul eriti mõtlemapanev või südantmurdev, pigem kuulaks seda hilisõhtustel kiiretel autosõitudel. Kuigi ma ei arva, et tegemist on tuuri avalooga, ei suuda ma ära oodata, et seda laivis kuulda
Ma ei saa jätta mainimata loo imelist produktsiooni, mis tekitab kuulajas üleva tunde. Võngetele annavad hoogu juurde ka heliefektid lauljate häältel, justkui oleks nad mingis teises universumis.
“NOT OK” jätkab emotsionaalset tooni ning keskendub üha enam vaimsetele probleemidele. Ülihea valik esimeseks singliks!
Üks refräänirida, mida terve laulu vältel korratakse – “bite the apple” – võib üllatuslikult olla viide piiblilugudele. Kui Eeva ja Aadam Eedeni aias elasid, jäid nad uskuma Saatana valet ning sõid hea ja kurja tundmise puu vilja, mille tagajärjel pagendati nad paradiisist. Lugu peegeldab hästi ka 5SOSi liikmete olukorda – neil oli unistus lüüa muusikatööstuses läbi ja elada glamuurset staarielu, aga igal asjal on oma head ja vead.
“Where did the good boy go? Killed by desire” räägib küll taaskord vaimsetest probleemidest, kuid viitab ka ühele karmile, kuid üsna paratamatule tõsiasjale, et meelelahutusvaldkonna staaridel on tihti lähedased suhted erinevate mõnuainetega. Sinna see müstiline good boy kadusk. Ja miks? Ikka oma suure unistuse pärast.
Ma ei saa siinkohal jätta mainimata ka bridge’i asendavat trummar Ashton Irwini rääkimisosa. See ei ole eriti loogiline ega terviklik ning ei peagi olema. Irwin seletas Rolling Stone’ile, et see jutt, mis ta räägib, on illustreeriv näide sellest, milline oled meelemürkide mõju all: emotsionaalne, impulsiivne ja tormakas. Kui esimesel kuulamisel võis see klipp tunduda suvalise täitematerjalina, siis tegelikult lisab see loo tervikule nii mõndagi juurde.
Selle laulu puhul lausa pean rääkima vokaalidest! Eriti pre-chorus, kus laulavad Luke ja Ashton – vau, kuidas nende hääled kokku sulavad, is this heaven? Olles Michael’i suur-suur fänn on viimase refrääni eelne osa minu jaoks nagu kirss tordil. Mulle muidu karjuvad mehed ei meeldi, aga siinkohal teen erandi…
Mulle muidu karjuvad mehed ei meeldi, aga siinkohal teen erandi…
“Telephone busy” on vist mu isiklik lemmik ilmunud singlite seast. Just refrään tekitab jubeda tahtmise jalga ja puusa keerutada. Kui ma muidu fännan elu eest basskitarre, siis siin laulus tekitab külmavärinaid just elektrikitarr.
“Boyband” on nii õige koha pealt ühiskonnakriitiline, et juba ainult sellest loost võiksin terve essee kirjutada. Kogu laul on ülisarkastiline, sest tegelikult bändi liikmed vihkavad toksilist fännikultuuri. Nad viskavad nalja selle üle, et neid on terve karjääri vältel poistebändiks kutsutud, kuigi nad ei ole kunagi sellele stereotüübile vastanud ega ei hakka ilmselt ka. Nad alustasid muusika tegemist ise, maast ja madalast, mitte ei olnud tööstusesse „istutatud” ehk nö industry plant. Nad on kirjutanud valdava enamuse oma lauludest ise või olnud vähemalt kaasautorid. Koreograafide poolt loodud tantsukavasid ja ühesuguseid esinemisriideid on nende karjääri jooksul ette tulnud ekstreemselt harva.
Laulul on ka seos Liam Payne’iga, kes eelmise aasta oktoobris meie seast lahkus. Kuna 5SOS käis omal ajal koos One Direction’iga maailmatuuril ja oldi kõigi liikmetega lähedased, oli juhtunu bändi jaoks valus ja šokeeriv. Payne’iga juhtunus süüdistatakse palju fännikultuuri ja meelelahutustööstuse pahesid ning kuigi tema lugu pole kaugeltki esimene, oli see laulu kirjutamise ajendiks. “Boyband” ilmus üllatusena 16. oktoobril, mil möödus aasta Payne’i traagilisest surmast.
Selle laulu puhul pean sügavamalt süvenema sõnadesse, sest nende sõnum on niivõrd oluline.
“Love me when I’m skinny and we never ever age” viitab meelelahutusvaldkonna ebarealistlikele ilustandarditele, aga suurema fänni terav kõrv kuuleb vihjet Ashtoni soololaulule “Skinny Skinny”, mis räägib sisuliselt samast teemast, kuid palju isiklikumas võtmes.
“I’m skin and bone, I’m made of nothing
[ … ]
You tear me up all of the time
Hey, skinny skinny
Stop your thinking ‘bout tomorrow
You’ll never make it like that (Too bad)
I wanna eat, I wanna stay thin
I wanna dance, but I gotta stay in”
“Imaginary boyfriend” ja “Take my photograph and lick it with a wet tongue” viitavad parasotsiaalsetele suhetele fännidega, mis võivad kohati minna väga üle piiri. Fännide seas võib leiduda inimesi, kes on staaridesse täielikult armunud ja tõsimeeli arvavad, et on oma iidolitega romantilises suhtes.
“Make that monkey dance” viitab, et avaliku elu tegelasena tunnedki end tihti nagu ahv puuris – iga sinu liigutust jälgitakse ning põgenemiseks ei ole võimalust. “Love me ‘til I get it wrong” on ilmselge vihje tühistamiskultuurile. Inimesed armastavad ja ülistavad sind seni, kuni libastud, ükskõik, kas meelega või kogemata. Ühe hetkega võib sinu vastu pöörata kogu maailm, katsu siis sellest olukorrast välja tulla.
“Make me the flavour of the week” vihjab, et avaliku elu tegelane on populaarne kuni leitakse uuem, parem ja otse loomulikult ilusam kuulsus, keda tabab peagi sama saatus.
Avaliku elu tegelane on populaarne kuni leitakse uuem, parem ja otse loomulikult ilusam kuulsus, keda tabab peagi sama saatus.
Ma võiksin lausa suurema summa peale kihla vedada, et “Boyband” on tuuri avalugu. Kui keegi minuga ei nõustu, siis pange laul käima, sulgege silmad ja kujutage ette, kuidas üks õige kontsert algab …
“No. 1 Obsession” näib esmapilgul rääkivat ühe üdini armunud mehe vaatenurgast, aga bändi enda sõnul kirjutasid nad püüdest rahvale meeldida. Refrääni teine pool on saamas minu number üks obsessiooniks ning kuigi laulus on rohkem ka basskitarri kuulda, viib taas võidu koju elektrikitarr.
“I’m Scared I’ll Never Sleep Again” on üks armas retro-armastuslugu. Vist ei saa olemas olla ühtegi halba laulu, kus mainitakse 90ndate New Yorki. Teine ja kolmas salm niitsid vähemalt pool bändi fännidest pikali, sest Calum ajamas mesijuttu on paljudele suur nõrkus.
“istillfeelthesame” on korralik tempovahetus. Lugu jääb lõpupoole aina aeglasemaks ning viimaks on kuulda mingisugust no copyright ufomuusikat. Ma siiani ei ole selgitust leidnud, mis see seal lõpus täpsemalt on. Üldiselt meenutab see laul “Youngblood” albumit, mis on minu vaieldamatu lemmik 5SOS’i väljalase.
Lugu jääb lõpupoole aina aeglasemaks ning viimaks on kuulda mingisugust no copyright ufomuusikat.
“Ghost” kõlab nagu üks väga depressiivne jõululaul. Bänd (eesotsas Luke’iga) keeldus avamast, millest lugu täpsemalt räägib. Sõnu võib peegeldada nii romantilisele suhtele kui ka sõprusele.
“Sick of Myself” jätkab hellade teemadega nagu juba pealkirjast järeldada võib. Sõnad on ennasthaletsevad ja idealiseerivad minevikku. Laulu üllatavalt hoogne rütm on aga päris kaasahaarav.
“Evolve” on üks kuum-kuum laul, mis ülistab peokultuuri ja noorust. “I know you can make me a man from a monkey” viitab tagasi “Boyband”’ile, kus bändiliikmed tunnevad end kui ahvid puuris. See lause aga väljendab, et nad tunnevad end elusalt ja inimlikult vaid peol, kus on mängus mitmed meelemürgid.
Laulu vahemänguna kasutatakse naishääle loetud teaduslikku teksti. Huvitava vaheldusena kasutatud helilõik ütleb, et tüdrukud kasvavad varem suureks ja poisid möllavad kauem ringi, seega ei ole paljud neist tegelikult naistele piisavalt head. Suur osa fännidest on väljendanud sotsiaalmeedias rahulolu, et vähemalt need poisid on eneseteadlikud.
“The Rocks” on ülimalt depressiivne emarokk, millega bänd eriti rahul ei olnud. Minu arvamuse puhul kehtib aga kuldreegel: kui laulu bridge on hea, siis on ka laul hea.
“Jawbreaker” on armastuskiri. Üks loo kaasautoritest on Luke Hemmingsi abikaasa Sierra Phương-Thảo Hemmings, kes on varemgi bändi projektides kaasa löönud. Nende kahe lugu on midagi tõeliselt maagilist ja ühine oskus seda väljendada läbi laulukirjutamise on lausa kadestusväärne.
“EVERYONE’S A STAR!” füüsilistest koopiatest on valmistatud erinevaid versioone nii palju, et lausa igal bändi liikmel on oma. Igal neljal variandil on üks lisalugu, mis originaalalbumi koosseisu ei mahtunud. Mõni päev peale plaadi ilmumist, lisati need ka voogedastusplatvormidele. Sellest nelikust on minu lemmikuks Ashtoni plaadi laul “Chest”, eriti selle teine salm. Kõva konkurentsi pakub Michaeli versiooni lugu “Wishful Dreaming”, mis paneb puusa korralikult nõksuma. Kui bass oleks valjem, siis võib-olla oleksin ta võitjaks krooninud.
Füüsilistest koopiatest on valmistatud erinevaid versioone nii palju, et lausa igal bändi liikmel on oma.
Austraalia koomikud tulid aga avalikkuse ette veel ühe versiooniga värskest albumist: “EVERYONE’S A STAR! – Somebody’s Father btw Exclusive Digital Album (COOL DAD Edition)”, millelt leiame veel ühe muusikalise meistriteose nimega “COOL DAD”. Laulule on lähenetud ilmselge huumoriga, aga selles peitub ka tõeterasid.
“I can buy you marijuana, I’m a very cool dad. You can smoke a cigarette, if you let me have a drag. Promise you won’t tell your mother, that’d be very, very bad.” Mõni karmim muusikakriitik viskaks tõenäoliselt kuuldu peale sussid püsti, aga minu süda lausa soojeneb seda pisut lapsikut kaost kuuldes.
Kui võtta kokku kõik albumi tõusud ja mõõnad, tekivad ühed korralikud Ameerika mäed, või pigem Austraalia mäed. “EVERYONE’S A STAR!” avab 5SOS’i viisil, mida pole varem ei nähtud ega kuuldud. Albumilt leiab midagi igale meeleolule, olgu see südantlõhestav või -soojendav.
Tahad nutta? Saab! Tahad tantsu vihtuda? Saab! Tahad sügavalt depressiivsete sõnade järgi jalga keerutada? Saab! Kas on kuskil keegi, kes vajab veel veenmist, et seda albumit kuulata?
Illustreeris: Daria Taranzhina
Toimetas: Johannes Peetsalu
Sarnased artiklid
-
DIALOOG
-
ajalugu
-
-
-
eesti
Albumiarvustus | 5 Seconds of Summer’i uus album on kui sõit Austraalia mägedel
Karoli Harjus kuulas enda pikaaegse lemmiku 5 Seconds of Summer’i uut üliavameelset albumit ning tõdes, et kuigi talle muidu karjuvad mehed ei meeldi, võib siin väikese erandi teha.
5 Seconds of Summer
“EVERYONE’S A STAR!” (Republic Records)
Hinnang: 10/10
5 Seconds of Summer ehk 5SOS on Austraaliast pärit punknüanssidega pop–rock bänd, mis tõusis laiema avalikkuse ette aastal 2013, mil käidi tuuril maailmakuulsa poistebändi One Directioniga. Kokku on kollektiiv välja andnud kuus stuudioalbumit, millest viimane, “EVERYONE’S A STAR!” ilmus 14. novembril. Kuna olen juba aastaid bändi fännanud ning mind ootab kevadel ees nende kontsert Poolas Łódźis, tõmbasin selga solist Luke Hemmingsi fännisärgi ning süvenesin värskesse albumisse eriti põhjalikult.
Värske albumi turunduskampaania oli märkimisväärne. Kõik algas juba septembrikuus, mil üle maailma hakati märkama müstilisi värvilisi plakateid, millel kirjas “Your Favourite Boy Band Is Coming Back”. Kuigi tol hetkel ei olnud võimalik midagi sajaprotsendiliselt väita, olid lootusrikkad fännid kindlad, et nende lemmikud Luke, Michael, Calum ja Ashton sepitsevad midagi põnevat.
Novembri keskel ilmuski värske album, mille stiilivalikute hulka kuuluvad tähekesed, neoonvärvid, pungilik esteetika ja Y2K võnked. Temaatika on seinast seina: vaimsest tervisest ühiskonnakriitikani ning peokultuuri pühitsemisest tõelise armastuseni. Albumi esimene versioon on vaid 36 minutit pikk, kuid koos kõigi lisalugudega, küündib see pea tunnini.
Album on kaootiline, täis irooniat ja nii enda kui ka teineteise üle nalja tegemist.
Album on kaootiline, täis irooniat ja nii enda kui ka teineteise üle nalja tegemist. Eriti hästi on seda näha loo “Boyband” muusikavideost, kus bändiliikmed omavahel tülitsevad ning üksteist ei salli, kuid avalikkuse ees teesklevad, et kõik on oivaline.
Olulisel kohal on igas loos maailmatasemel produktsioon. Tihti esineb hääli moonutavaid või muid heliefekte, mis atmosfääri kujundavad. Suur osa laulusõnadest on mitmetähenduslikud, aga esineb ka peaaegu mitte midagi ütlevaid lauseid, näiteks “It’ll be so good with the good one”. Kuigi mu kaasfännid leiavad ka selles reas mingeid sügavamaid tähendusi, jään mina pigem skeptiliseks…
Michael Clifford rääkis Rolling Stone’ile, et naudib kõige rohkem seda, kuidas album käsitleb väljamõeldud maailmas irooniliselt päris olukordi. Calum Hood tunnistas aga Billboard’ile, et albumi nimilugu “Everyone’s A Star!” on inspireeritud AC/DC kontserdil kuuldud fraasist ning bändikaaslased lõid selle ümber terve maailma.
Kui pressituur lõpeb, saab bänd vaid mõned nädalad hingata ning märtsis algab maailmaturnee. Pooled meestest on isad ja kolmas bändibeebi on tulekul, kuidas nad seda kõike teha jõuavad? Ma tõesti ei tea…
Pooled meestest on isad ja kolmas bändibeebi on tulekul, kuidas nad seda kõike teha jõuavad? Ma tõesti ei tea…
Kuid nüüd lugude juurde. Harva leidub selliseid albumeid, kust mul on raske oma lemmiklaulu välja tuua, kuid “EVERYONE’S A STAR!” on selle tükiga hakkama saanud.
“Everyone’s A Star!” alustab kriitilise tooniga – peamiselt muusikatööstuse, aga ka üldisemalt ühiskonna suhtes. Salm “Blue light killed the dreamer somewhere in the dark” võib viidata levinud nutisõltuvusele, mille tõttu paljud inimesed päevad-ööd nö pimedas istuvad ning ei näe võimalusi enda ümber. Nii jäävad täitmata ka nende unistused.
Samas võivad bändiliikmed viidata ka lavatuledele, mis nende endi ootustele ja unistustele otseselt ei vastanud, sest see maailm tegelikult murdis nad. Kolimine juba teismeeas tuuribussi, mille teel kohtud pealtnäha küll glamuurse elustiili, aga ka pahatahtlike inimeste ja üliohtlike sõltuvustega, ei ole just nõrkadele. Paljusid on see maailm rajalt niitnud, kuid õnneks on 5SOS säilitanud oma armastuse muusika vastu.
Sarnane aus ja personaalne joon kandub edasi kogu laulu vältel, näiteks bridge’is “Livin’ in the glitter, baby, I don’t feel a thing. Eating gum for dinner and I’m smilin’ through my teeth.” See lõik väljendab meelelahutusvaldkonnas tegevate inimeste sagedasi probleeme: tuimus, toitumishäired ja võltsid naeratused.
Muusikaliselt ei ole aga laul eriti mõtlemapanev või südantmurdev, pigem kuulaks seda hilisõhtustel kiiretel autosõitudel. Kuigi ma ei arva, et tegemist on tuuri avalooga, ei suuda ma ära oodata, et seda laivis kuulda
Ma ei saa jätta mainimata loo imelist produktsiooni, mis tekitab kuulajas üleva tunde. Võngetele annavad hoogu juurde ka heliefektid lauljate häältel, justkui oleks nad mingis teises universumis.
“NOT OK” jätkab emotsionaalset tooni ning keskendub üha enam vaimsetele probleemidele. Ülihea valik esimeseks singliks!
Üks refräänirida, mida terve laulu vältel korratakse – “bite the apple” – võib üllatuslikult olla viide piiblilugudele. Kui Eeva ja Aadam Eedeni aias elasid, jäid nad uskuma Saatana valet ning sõid hea ja kurja tundmise puu vilja, mille tagajärjel pagendati nad paradiisist. Lugu peegeldab hästi ka 5SOSi liikmete olukorda – neil oli unistus lüüa muusikatööstuses läbi ja elada glamuurset staarielu, aga igal asjal on oma head ja vead.
“Where did the good boy go? Killed by desire” räägib küll taaskord vaimsetest probleemidest, kuid viitab ka ühele karmile, kuid üsna paratamatule tõsiasjale, et meelelahutusvaldkonna staaridel on tihti lähedased suhted erinevate mõnuainetega. Sinna see müstiline good boy kadusk. Ja miks? Ikka oma suure unistuse pärast.
Ma ei saa siinkohal jätta mainimata ka bridge’i asendavat trummar Ashton Irwini rääkimisosa. See ei ole eriti loogiline ega terviklik ning ei peagi olema. Irwin seletas Rolling Stone’ile, et see jutt, mis ta räägib, on illustreeriv näide sellest, milline oled meelemürkide mõju all: emotsionaalne, impulsiivne ja tormakas. Kui esimesel kuulamisel võis see klipp tunduda suvalise täitematerjalina, siis tegelikult lisab see loo tervikule nii mõndagi juurde.
Selle laulu puhul lausa pean rääkima vokaalidest! Eriti pre-chorus, kus laulavad Luke ja Ashton – vau, kuidas nende hääled kokku sulavad, is this heaven? Olles Michael’i suur-suur fänn on viimase refrääni eelne osa minu jaoks nagu kirss tordil. Mulle muidu karjuvad mehed ei meeldi, aga siinkohal teen erandi…
Mulle muidu karjuvad mehed ei meeldi, aga siinkohal teen erandi…
“Telephone busy” on vist mu isiklik lemmik ilmunud singlite seast. Just refrään tekitab jubeda tahtmise jalga ja puusa keerutada. Kui ma muidu fännan elu eest basskitarre, siis siin laulus tekitab külmavärinaid just elektrikitarr.
“Boyband” on nii õige koha pealt ühiskonnakriitiline, et juba ainult sellest loost võiksin terve essee kirjutada. Kogu laul on ülisarkastiline, sest tegelikult bändi liikmed vihkavad toksilist fännikultuuri. Nad viskavad nalja selle üle, et neid on terve karjääri vältel poistebändiks kutsutud, kuigi nad ei ole kunagi sellele stereotüübile vastanud ega ei hakka ilmselt ka. Nad alustasid muusika tegemist ise, maast ja madalast, mitte ei olnud tööstusesse „istutatud” ehk nö industry plant. Nad on kirjutanud valdava enamuse oma lauludest ise või olnud vähemalt kaasautorid. Koreograafide poolt loodud tantsukavasid ja ühesuguseid esinemisriideid on nende karjääri jooksul ette tulnud ekstreemselt harva.
Laulul on ka seos Liam Payne’iga, kes eelmise aasta oktoobris meie seast lahkus. Kuna 5SOS käis omal ajal koos One Direction’iga maailmatuuril ja oldi kõigi liikmetega lähedased, oli juhtunu bändi jaoks valus ja šokeeriv. Payne’iga juhtunus süüdistatakse palju fännikultuuri ja meelelahutustööstuse pahesid ning kuigi tema lugu pole kaugeltki esimene, oli see laulu kirjutamise ajendiks. “Boyband” ilmus üllatusena 16. oktoobril, mil möödus aasta Payne’i traagilisest surmast.
Selle laulu puhul pean sügavamalt süvenema sõnadesse, sest nende sõnum on niivõrd oluline.
“Love me when I’m skinny and we never ever age” viitab meelelahutusvaldkonna ebarealistlikele ilustandarditele, aga suurema fänni terav kõrv kuuleb vihjet Ashtoni soololaulule “Skinny Skinny”, mis räägib sisuliselt samast teemast, kuid palju isiklikumas võtmes.
“I’m skin and bone, I’m made of nothing
[ … ]
You tear me up all of the time
Hey, skinny skinny
Stop your thinking ‘bout tomorrow
You’ll never make it like that (Too bad)
I wanna eat, I wanna stay thin
I wanna dance, but I gotta stay in”
“Imaginary boyfriend” ja “Take my photograph and lick it with a wet tongue” viitavad parasotsiaalsetele suhetele fännidega, mis võivad kohati minna väga üle piiri. Fännide seas võib leiduda inimesi, kes on staaridesse täielikult armunud ja tõsimeeli arvavad, et on oma iidolitega romantilises suhtes.
“Make that monkey dance” viitab, et avaliku elu tegelasena tunnedki end tihti nagu ahv puuris – iga sinu liigutust jälgitakse ning põgenemiseks ei ole võimalust. “Love me ‘til I get it wrong” on ilmselge vihje tühistamiskultuurile. Inimesed armastavad ja ülistavad sind seni, kuni libastud, ükskõik, kas meelega või kogemata. Ühe hetkega võib sinu vastu pöörata kogu maailm, katsu siis sellest olukorrast välja tulla.
“Make me the flavour of the week” vihjab, et avaliku elu tegelane on populaarne kuni leitakse uuem, parem ja otse loomulikult ilusam kuulsus, keda tabab peagi sama saatus.
Avaliku elu tegelane on populaarne kuni leitakse uuem, parem ja otse loomulikult ilusam kuulsus, keda tabab peagi sama saatus.
Ma võiksin lausa suurema summa peale kihla vedada, et “Boyband” on tuuri avalugu. Kui keegi minuga ei nõustu, siis pange laul käima, sulgege silmad ja kujutage ette, kuidas üks õige kontsert algab …
“No. 1 Obsession” näib esmapilgul rääkivat ühe üdini armunud mehe vaatenurgast, aga bändi enda sõnul kirjutasid nad püüdest rahvale meeldida. Refrääni teine pool on saamas minu number üks obsessiooniks ning kuigi laulus on rohkem ka basskitarri kuulda, viib taas võidu koju elektrikitarr.
“I’m Scared I’ll Never Sleep Again” on üks armas retro-armastuslugu. Vist ei saa olemas olla ühtegi halba laulu, kus mainitakse 90ndate New Yorki. Teine ja kolmas salm niitsid vähemalt pool bändi fännidest pikali, sest Calum ajamas mesijuttu on paljudele suur nõrkus.
“istillfeelthesame” on korralik tempovahetus. Lugu jääb lõpupoole aina aeglasemaks ning viimaks on kuulda mingisugust no copyright ufomuusikat. Ma siiani ei ole selgitust leidnud, mis see seal lõpus täpsemalt on. Üldiselt meenutab see laul “Youngblood” albumit, mis on minu vaieldamatu lemmik 5SOS’i väljalase.
Lugu jääb lõpupoole aina aeglasemaks ning viimaks on kuulda mingisugust no copyright ufomuusikat.
“Ghost” kõlab nagu üks väga depressiivne jõululaul. Bänd (eesotsas Luke’iga) keeldus avamast, millest lugu täpsemalt räägib. Sõnu võib peegeldada nii romantilisele suhtele kui ka sõprusele.
“Sick of Myself” jätkab hellade teemadega nagu juba pealkirjast järeldada võib. Sõnad on ennasthaletsevad ja idealiseerivad minevikku. Laulu üllatavalt hoogne rütm on aga päris kaasahaarav.
“Evolve” on üks kuum-kuum laul, mis ülistab peokultuuri ja noorust. “I know you can make me a man from a monkey” viitab tagasi “Boyband”’ile, kus bändiliikmed tunnevad end kui ahvid puuris. See lause aga väljendab, et nad tunnevad end elusalt ja inimlikult vaid peol, kus on mängus mitmed meelemürgid.
Laulu vahemänguna kasutatakse naishääle loetud teaduslikku teksti. Huvitava vaheldusena kasutatud helilõik ütleb, et tüdrukud kasvavad varem suureks ja poisid möllavad kauem ringi, seega ei ole paljud neist tegelikult naistele piisavalt head. Suur osa fännidest on väljendanud sotsiaalmeedias rahulolu, et vähemalt need poisid on eneseteadlikud.
“The Rocks” on ülimalt depressiivne emarokk, millega bänd eriti rahul ei olnud. Minu arvamuse puhul kehtib aga kuldreegel: kui laulu bridge on hea, siis on ka laul hea.
“Jawbreaker” on armastuskiri. Üks loo kaasautoritest on Luke Hemmingsi abikaasa Sierra Phương-Thảo Hemmings, kes on varemgi bändi projektides kaasa löönud. Nende kahe lugu on midagi tõeliselt maagilist ja ühine oskus seda väljendada läbi laulukirjutamise on lausa kadestusväärne.
“EVERYONE’S A STAR!” füüsilistest koopiatest on valmistatud erinevaid versioone nii palju, et lausa igal bändi liikmel on oma. Igal neljal variandil on üks lisalugu, mis originaalalbumi koosseisu ei mahtunud. Mõni päev peale plaadi ilmumist, lisati need ka voogedastusplatvormidele. Sellest nelikust on minu lemmikuks Ashtoni plaadi laul “Chest”, eriti selle teine salm. Kõva konkurentsi pakub Michaeli versiooni lugu “Wishful Dreaming”, mis paneb puusa korralikult nõksuma. Kui bass oleks valjem, siis võib-olla oleksin ta võitjaks krooninud.
Füüsilistest koopiatest on valmistatud erinevaid versioone nii palju, et lausa igal bändi liikmel on oma.
Austraalia koomikud tulid aga avalikkuse ette veel ühe versiooniga värskest albumist: “EVERYONE’S A STAR! – Somebody’s Father btw Exclusive Digital Album (COOL DAD Edition)”, millelt leiame veel ühe muusikalise meistriteose nimega “COOL DAD”. Laulule on lähenetud ilmselge huumoriga, aga selles peitub ka tõeterasid.
“I can buy you marijuana, I’m a very cool dad. You can smoke a cigarette, if you let me have a drag. Promise you won’t tell your mother, that’d be very, very bad.” Mõni karmim muusikakriitik viskaks tõenäoliselt kuuldu peale sussid püsti, aga minu süda lausa soojeneb seda pisut lapsikut kaost kuuldes.
Kui võtta kokku kõik albumi tõusud ja mõõnad, tekivad ühed korralikud Ameerika mäed, või pigem Austraalia mäed. “EVERYONE’S A STAR!” avab 5SOS’i viisil, mida pole varem ei nähtud ega kuuldud. Albumilt leiab midagi igale meeleolule, olgu see südantlõhestav või -soojendav.
Tahad nutta? Saab! Tahad tantsu vihtuda? Saab! Tahad sügavalt depressiivsete sõnade järgi jalga keerutada? Saab! Kas on kuskil keegi, kes vajab veel veenmist, et seda albumit kuulata?
Illustreeris: Daria Taranzhina
Toimetas: Johannes Peetsalu
