Elu kulgeb viimasel ajal kahekordse kiirusega nagu TikToki video. 15 sekundit ja kõik. Nii otsustasime teha viiepäevase sotsiaalmeedia paastu ning saime omal nahal tunda, kuidas teiste eludega vähem kursis olemine aitab keskenduda enda omale. 

Miks otsustasime sotsiaalmeediast paastuda?

Anette: Seda on väga raske tunnistada, kuid kogu mu elu on telefonis. Need hetked, kui ma arvutis ei õpi, sirvin ma TikTokis, Instagramis või jälgin sõprade elu Snapchatis. Kui alustan Netflixis uue sarja vaatamist, muutub see rutiiniks ning keeruline on fokusseerida vajalikele ülesannetele. Kui ma kodus koristan või teen süüa, panen Spotify’st peale esitusloendi või taskuhäälingu. 

Ma olen väsinud tundmast ennast sotsiaalmeedia ahelates. Ma jälestan tunnet, et mul pole aega, kui reaalsuses kaob see interneti sügavustesse. Minu keskmine sotsiaalmeedia tarbimisaeg jääb kuue kuni seitsme tunni vahele, kuid järgneva viie päeva jooksul see kõik muutub.

Minu keskmine sotsiaalmeedia tarbimisaeg jääb kuue kuni seitsme tunni vahele, kuid järgneva viie päeva jooksul see kõik muutub.

Mirtel: Ma tahan olla pidevalt ühenduses, sest mind haarab ängistus, kui olen liiga kaua sotsiaalmeediast eemal. Tunnen end ühiskonnast võõrandununa, kui ei tea, mida teevad mu sõbrad, juhututtavad või kuulsused. Leian end iga mõne tunni või koguni minuti tagant mõttetult pöidlaga ekraani libistamast, sest telefoni järele haaramine on lihasmälus. 

Mu tähelepanuvõime on vähenenud, sest Instagrami ja TikToki videoid on nüüdsest võimalik panna kahekordse kiiruse peale. Nii saan videod kiiremini läbi vaadata ja jõuan ühe istumisega rohkem sisu tarbida. Tundub absurdne, kuid ilmselt on paljudele noortele olukord tuttav. 

Murdepunkt toimus septembrikuu keskel, kui haarasin hommikul esimese asjana telefoni ja avasin Tiktoki. Üldiselt suudan end kontrollida, kuid tol hetkel võttis dopamiinikoll võimust. Ehmusin ka ise ning tundsin end hommikuse seiga tõttu terve päev halvasti. Mõtlesin endamisi: ,,Miks sa nii tegid?” Otsustasin, et miski peab muutuma.

Ranged reeglid

Otsustasime siis ühiselt, et olukord peab muutuma ning paneme end proovile. Meie digitaalne paast kestis viis päeva ja keelatud olid järgmised platvormid: TikTok, Snapchat, Instagram, Tinder, Spotify, Netflix, Facebook, Youtube ja Pinterest.

Meediatudengitena me end ühiskonnast päris välja lõigata ei saa, mistõttu oli infoallikatena lubatud kuulata raadiot (ka muusikakanaleid) ja vaadata televiisorist harivaid programme. 

Suhtluskanalina on lubatud Messenger, kuid Facebooki sisenemine on siiski rangelt keelatud. 

Pidasime mõlemad paastu kohta päevikut, mille väljavõtteid ka siin jagame.

14. oktoober, päev enne paastu algust

Anette: Ma olen täiesti paanikas. Mõte sellest, et olen varsti kogu ühiskonnast eraldatud, on päris hirmus. Ma olen harjunud kõike jagama ja samamoodi ka teiste jagatut tarbima. Arvutist käib sari ,,Gilmore Girls” ning telefonis mängivad vaheldumisi muusika ja TikTokid. Ma tahaks võimalikult palju kõike tarbida! Mitme päeva eest ette! 

Kirjutasin hommikul sõpradele, et mul on plaanis teha sotsiaalmeedia detox ning nad küsisid, mis ma siis selle ajaga peale hakkan. Mul on nii palju asju tegemata või pooleli, et ma ei oska isegi ette kujutada, mida kõike ma selle ajaga ära teha. Sotsiaalmeediakasutus on minu jaoks tohutu ajaraiskamine. Kuid isegi, kui ma seda endale tunnistan, on sellest loobumine ebameeldivalt keeruline. 

Sotsiaalmeediakasutus on minu jaoks tohutu ajaraiskamine. Kuid isegi, kui ma seda endale tunnistan, on sellest loobumine ebameeldivalt keeruline. 

Suhtlen inimestega erinevatel meediaplatvormidel ning mul on laupäevaks kokkulepitud aeg tätoveerija juurde. Olen temaga siiani suhelnud Instagramis ning nüüd pean talle teada andma, et edaspidi saab ta minuga suhelda vaid kontaktnumbri kaudu. Miskipärast tundsin seda tehes piinlikkust, justkui oleksin ma teinud midagi valesti.

Kell on üle südaöö. Sarja kinni pannes tahan teha Snapchati postituse, et jagada, kuidas olen lõplikult võrgust väljas, kuid saan hetk hiljem aru, et seda ma teha ei tohi. Vaatan toas ringi ja mul on vaja teha nii palju asju, mida möödunud päeval teha ei viitsinud. Olen harjunud vaatama sarju kella kolmeni öösel, kuid nüüd pole mul muud paremat teha kui koristada. Panen Raadio 2-e käima ja alustan tegutsemist.

15. oktoober, kolmapäev

Mirtel: Tegin hommikul silmad lahti ja tundsin veidrat vabadust. Olen harjunud hommikurutiini taustaks muusikat kuulama, kuid täna viibisin oma mõtetega täielikus vaikuses. Alles kooli jalutades jõudis mulle kohale, et eksisteerib selline imeloom nagu raadio. Panin käima raadiokanali MyHits ja tatsusin naerusuiselt kooli poole. 

Raske hakkas alles loengus. Käsi haaras intuitiivselt telefoni järele. Sõrm tahtis vajutada Instagrami logo peale, mida home screen’il lihtsalt ei eksisteerinud. Hakkasin naerma ja ei puutunud telefoni loengu lõpuni. Veetsin koolis veel paar tundi ja siis hakkas mu aju muutusega harjuma. Ilma pidevate teavitusteta suutsin paremini fookuses püsida ja töömeeleolu säilitada.

Ilma pidevate teavitusteta suutsin paremini fookuses püsida ja töömeeleolu säilitada. 

Koju jalutades kuulasin linnulaulu, tänavasuminat ja krabisevaid sügislehti jalge all. Mõnus.

Alles õhtul tekkis alateadvuses tung sotsiaalmeediat sirvida, kuid surusin selle kiiresti alla. Igavuse peletamisele aitas kindlasti kaasa raadio, mis saatis mind terve õhtu vältel. Raadio ainuke miinus on see, et ei saa ise laulu valida. 

Kuulsin MyHitsist räppar Sämi laulu ,,Kanuu” vähemalt kolm korda ja peagi tundsin, et ,,loksun keset ookeani oma kanuus nagu Nublu pagasita Peruus”. 

Anette: Hommikul vaatasin esimese asjana telefoni. Mitte ühtegi teavitust. Tavaliselt olen harjunud vaatama üle sõprade postitused, vastama öö jooksul tulnud sõnumitele ja panema peale Spotify’st mõne taskuhäälingu või esitusloendi. Nüüd ei saanud ma seda teha. Kogu hommik möödus vaikuses. Vahel ümisesin niisama. Tegin omleti valmis, istusin söögilaua taha ja… mis edasi? Olen harjunud söömise kõrvale vaatama TikTokke või Youtube’i videoid, kuid nüüd istusin vaikuses, taustaks enda mälumine.

Olen harjunud söömise kõrvale vaatama TikTokke või Youtube’i videoid, kuid nüüd istusin vaikuses, taustaks enda mälumine.

Loengus mul ahvatlusi polnud, kuid kui suundusime grupiga privaatsesse ruumi, et õppida, oli mul iga paari hetke tagant tung avada telefon ja lihtsalt skrollida. Mul tekib justkui igatsus nende sõprade vastu, keda ma tihti ei näe. Ma olen harjunud saama neilt Snapchati vlogisid ja olema kursis nende igapäevaeluga. 

Tagasi kodus olles panen mängima raadio. Rändan mitme raadiokanali vahel. Igalt poolt tuleb veidrat muusikat ning jutusaateks mul tuju pole. Leian hea muusika, kuid järgmine laul on jälle midagi veidrat ja ma lähen järk-järgult rohkem närvi. 

Filmin ennast tüdinud näoga ja saadan lähimatele inimestele Messengeri video, kus selgitan olukorda. Ma saan aru, et ma asendan Snapchatti Messengeriga, kuid vahe on selles, et Messengeris on see palju personaalsem. Snapchatis ei tea kunagi, mitu inimest selle pildi või video sai ja kas see oli just SULLE mõeldud. Messengeris võetakse aeg, et päriselt vastata. Minu arust on see areng. 

Õhtul kohtume Mirteliga ning räägime sellest, mis päeval raadiost kuulsime. Kui tavaliselt on mu ekraaniaeg keskmiselt seitse tundi, siis täna oli see alla kolme tunni.

Õhtul kohtume Mirteliga ning räägime sellest, mis päeval raadiost kuulsime. Kui tavaliselt on mu ekraaniaeg keskmiselt seitse tundi, siis täna oli see alla kolme tunni.

16. oktoober, neljapäev

Anette: Hommikul ärgates oli jälle esimene reaktsioon vaadata kõigepealt telefoni, kuid ühtegi teadet seal taaskord polnud. Panin käima Vikerraadio ning kuulasin hommikusi uudiseid ja muusikat. Koristasin toa ning käisin sõbranna juures ühte tantsu harjutamas. 

Päev läks väga kiiresti ning kätte oligi jõudnud õhtu, mille veetsin humanitaarteaduste instituudis Karju Lauristini kontsertloengul. Pärast sõitsin koos sõbrannaga Tartust Tallinnasse. 

Kuigi mul tekkis paar kordan tunne, et tahaksin olla telefonis või vaadata, mida teised mulle kirjutanud on, oli FOMO (fear of missing out – A.L.) kordades väiksem kui eelneval päeval.

Mirtel: Tundsin end hommikul pisut ärevana, kuna ees ootas täiesti vaba päev. Panin hommikul päevaplaani paika, et end konstantselt tegevuses hoida. Käisin jõusaalis, kus olen harjunud kuulama kõrvaklappidest enda loodud Spotify esitusloendit, et luua trenni meeleolu. Seekord pidin leppima jõusaali muusikaga, mis polnud sugugi nii halb. Samuti oli mul kaasas trennikaaslane, kes mind motiveeris.

Tundsin end hommikul pisut ärevana, kuna ees ootas täiesti vaba päev.  

Õhtul suundusin akadeemilise punkbändi kontsertloengule, mida olid vaatama tulnud ka mitmed mu kursusekaaslased. Sotsialiseerusin päeva jooksul palju ja olin pidevas ühenduses. Reaalses ühenduses. 

Teise päeva põnev avastus oli Raadio 2, mis tutvustas mulle muusikat ja artiste, mida või keda ma vabatahtlikult kuulama sattunud ei oleks. Arvan, et kuulan peale detox’i lõppu raadiot edasi, sest see mõjub kuidagi värskendavalt.

17. oktoober, reede

Anette: Ärkasin üles varem kui tavaliselt ning tundsin end palju energilisemalt kui muidu. Panin mõtlemata peale raadio ja kuulasin uudiseid. Päeval olin ma kursusekaaslase juures kooliasjadega tegelemas ning enamus aega kuluski sellele. 

Õhtul veetsin aega perega ning mul tuli tohutu filmi vaatamise tuju. Ma ei saanud Netflixi kasutada, kuid…HATCHA! Mul on võimalus kasutada Jupiteri. Unustasin ära, et televiisorist uudiste vaatamine ei lähe detox’i reeglite alla ning asusin uudistama, mis maailmas toimub. Mu üürikorteris pole televiisorit ehk ma pole harjunud seda ka vaatama. Uudistesaated varustasid mind sama infoga, mida olin hommikul raadiost kuulanud, kuid meeldetuletuseks oli hea koos visuaalidega seda siiski vaadata. Sain taaskord varem magama minna ja end täielikult välja puhata. 

Mirtel: Suundusin juba hommikul bussiga Tallinnasse. Sõit läks kiiresti, kuna tegelesin terve aeg koolitöödega. Jätkus mu sünnipäevanädal ning nädalalõpp oli täis meeleolukaid tegevusi – käisin spaas ja restoranis õhtust söömas. Jah, lõõgastumiseks on ka muid ja veelgi efektiivsemaid viise peale sarja vaatamise või sisutühja sotsiaalmeedias sirvimise.

Kolmandaks päevaks olin saavutanud sisemise rahu ja õppinud olema hetkes. Ometi tundsin puudust tegemiste jagamisest Instagrami kontol, kuhu olen harjunud eredamaid hetki postitama. Mõistsin aga, et mõnikord võib hetked jätta iseendale ja talletada neid oma mälus, mitte Instagrami story’des. 

Õhtul toimus aga kannapööre. Mind tabasid võõrutusnähud nagu kurbus, ärevus ja närvilisus.

Õhtul toimus aga kannapööre. Mind tabasid võõrutusnähud nagu kurbus, ärevus ja närvilisus. Ma ei oska ootamatut emotsioonide laengut kuidagi põhjendada, kuid ilmselt tundsin tugevat FOMO. Paar päeva tagasi oleks ma ilmselt emotsioonide ohjeldamiseks langenud eskapismi ehk eemaldunud reaalsusest sotsiaalmeediasse. Nüüd aga otsisin toetust perelt ja nendega suhtlemine kergitas mu suunurki.

Läksin heade emotsioonidega magama. Digipaastu esimeste päevadega on paranenud ka minu unekvaliteet. Ekraanivaba aeg enne magamaminekut aitab kiiremini uinuda ning ärgata värske ja puhanuna.

18. oktoober, laupäev

Anette: Viimased päevad kuulasin palju raadiot ning veetsin aega lähedastega. Mul ei tulnud lõpuks enam mõttessegi raisata oma aega ekraanidele. Elasin oma rahulikus elutempos ning mul oli lõpuks ometi aega, et õppida, trenni teha ja olla lihtsalt oma mõtetega.

Mõistsin, kuidas telefon vaigistab mu mõttepuhanguid ja kui palju häid ideid jääb mõtlemata, sest ma tarbin nii palju ebavajalikku sodi. Minu jaoks on olnud alati hirmutav, et aeg läheb nii ruttu ja mu päevas nii vähe tund. Tuleb välja, et tegelikult on aega küll ja veel.

Mirtel: Hommikupoolikul käisin loomaaias loodusega ühendust loomas. Segavate faktoriteta jalutamine oli tõeline nauding: ainult mina ja loomariik. 

Käimas on KOV valimiste nädal ja paljud poliitikud on trüginud sotsiaalmeediasse, et püüda noorema valijaskonna hääli. Ka minul tuli teha valik, kuid digitaalse paastu tõttu ei olnud ma poliitikute TikTokkidest mõjutatud. Valiku tegemisel lähtusin valimisreklaamidest tänavatel ning programmidest kandideerivate erakondade ja valimisliitude kodulehtedel. Ilma sotsiaalmeediata, mis kipub noorte poliitilisi vaateid mõjutama, tundub poliitika palju hoomatavam ja vähem sensatsiooniline.

Ilma sotsiaalmeediata, mis kipub noorte poliitilisi vaateid mõjutama, tundub poliitika palju hoomatavam ja vähem sensatsiooniline.

Õhtu veetsin taas sõprade seltsis, kes olid mu eksperimendist teadlikud. Tegemist oli sõpradega, keda ma polnud ammu näinud ja mul on hea meel, et sain olla eriti ,,kohal”. Emotsioonid, mida reaalne suhtlus pakub, on palju autentsemad kui sotsiaalmeedias kiireloomulise sisu jagamine. 

Tol õhtul seadistasin oma telefoni nii, et saan lihtsa nupuvajutusega muuta ekraani mustvalgeks. Pean tõdema, et see toimis – telefon oli veelgi ebaatraktiivsem ning võtsin selle õhtu jooksul kotist välja vaid paaril korral kella vaatamiseks.

19. oktoober, pühapäev

Anette: Tunnen, et tahaksin vaadata, mitu päeva jaksaksin ilma sotsiaalmeediata veel edasi olla, kuid tean, et mind ootavad sõnumid ja ürituste kutsed, mida peaksin üle vaatama. Ma ei oska endale tegevust leida ja loen mingil määral minuteid. 

Sotsiaalmeedia detox’i käigus sain aru, kuidas teiste eludega vähem kursis olemine aitab mul keskenduda rohkem enda omale, sest mul ei olnud võimalust seda teistega võrrelda. FOMO on üks nendest asjadest, millega tegelen iga päev. Võimalik, et leidsin tänu eksperimendile sellele ravimi. 

Mirtel: Märkamatult ongi jõudnud kätte viimane päev. Ausalt öeldes oleksin sotsiaalmeediast eemal veel paar päeva, sest rakenduste tagasi tõmbamine tekitab minus ärevust. Olen harjunud elama n-ö infosulus ja teadmatuses. Ma ei tea, millega mu sõbrad tegelevad: mida nad hommikuks söövad või kellega nad õhtul väljas lõbutsevad.

Päeval tähistasime pere ja sugulastega minu sünnipäeva ja õhtul suundusin juba rongiga Tartu poole. Koju jõudes oli jäänud veel kolm tundi digipaastu lõpuni. Vaatasin ,,Valimisstuudiot” ning jagasin emotsioone Messengeris lähedasemate inimestega. 

Kaalusin pikalt, kas avan rakendused südaööl või ootan hommikuni, kuna kartsin sotsiaalmeedia sügavustesse mitmeks tunniks kinni jääda. Endalegi pettumuseks avasin mõned minutid peale südaööd Instagrami. Õnneks ma mõttetult sirvima ei jäänud, sest ühe õhtuga end kõigega jälle kurssi viia tundus liiga ajakulukas. Kuulasin Spotify’st enda lemmikartisti Frank Oceanit ja vajusin magusasse unne. Olen iseendale tänulik, et muutuse ette võtsin. Tunnen, et saan jälle hingata.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Johannes Peetsalu