Kohtume Johannaga vihmasel teisipäeval Tartus Aparaaditehases, hubases Cruffini kohvikus. Järgmise pisut vähem kui tunni jooksul vestleme kirjandusest, noore loomeinimese elust ja pehmepõsksetest roosadest radikaalidest.

Alustame algusest. Vikipeedias on kirjas, et oled kultuurikriitik, fotograaf, ajakirjanik ja kirjanik. Kui peaksid end tutvustama väljaspool tiitleid, siis kes sa oled?

Väljaspool tiitleid on end väga raske kirjeldada, aga mida need terminid ühendavad, on üleüldine loometegevus. See on küll järjekordne tiitel, ent olen ikkagi loomeinimene: mul on väga palju väljendusviise ja -vahendeid, minusse mahub palju. Kui tuleb leida midagi muud kui tiitel, siis olen lihtsalt väga uudishimulik.

Millise tiitliga sa praegu kõige rohkem suhestud?

Tahaksin ennast kutsuda kirjanikuks. Keeruliseks läheb, kui küsida, kes on kirjanik, sest mul pole kaht ilmunud raamatut ehk teisisõnu ma ei kuulu Eesti Kirjanike Liitu.

Liikmel peab olema ette näidata kaks teost. Mul ilmus alles debüüt. Ikkagi olen kirjanik. Ja pigem prosaist kui luuletaja, olgugi, et esimene teos on luulekogu, aga proosat tuleb veel ohtralt. 

Sa mainisid ankeedis, et kogu sinu looming ei kõnele sinu eest ja päriselt oled pehmepõskne roosa radikaal. Kuidas sa seda terminit kirjeldaksid?

Ei kirjeldakski. Jätaksin täpselt nii ambivalentseks, kui ta on. See on rida mu ühest luuletekstist. Olen öelnud, et kogu mu looming ei kõnele minu eest, ma ei taha ka oma loomingu eest kõneleda. Igaüks mõistab seda rida nii, kuidas ta tahab või ei taha.

Olen öelnud, et kogu mu looming ei kõnele minu eest, ma ei taha ka oma loomingu eest kõneleda.

Lisaks kõigele omandad sa Tartu Ülikoolis magistrikraadi Eesti kirjanduse erialal. Kuidas sa selle erialani jõudsid?

Hästi raske on minna tagasi hetke, kus kirjanduseni jõudsin, sest lihtsalt ei mäleta seda aega. Sünnist 12. eluaastani oli mul meeletu privileeg. Vanemad lugesid mulle igal õhtul ilukirjandust, mõtlesid ise unejutte välja.

Ilmselt sain kirjanduspisiku juba lootevees. Kuigi mu vanemad pole kirjanikud ega kirjandusteadlased, aga on alati armastanud palju lugeda. Olen kasvanud kultuuririkkas keskkonnas. 

Otsus õppida ülikoolis kirjandust tuli gümnaasiumis. Tahtsin teada, mida tekstid teevad, aga veel rohkem tahtsin teada, kuidas nad seda teevad.

Tahtsin teada, mida tekstid teevad, aga veel rohkem tahtsin teada, kuidas nad seda teevad.

Kuidas sa kirjutama hakkasid?

Kirjutasin ühe väikese raamatu karust ja köitsin selle ise lõngaga kokku. Võisin olla kuskil seitsme- või kaheksa-aastane või isegi noorem. Mul on väga eredalt meeles, kuidas seda kirjutasin. 

Inimesed ja nende lood on mulle alati väga korda läinud. Pole olnud hetke, kus ma poleks üldse kirjutanud. Olen üks väheseid, kes armastas ka koolikirjandeid. Mida vanemaks sain, seda kriitilisemaks muutus mu pilk. Nii sattusin täiesti juhuslikult ajakirjandust viljelema.

Esialgu kirjutasin küll arvamuslugusid, aga sealt edasi juba reportaaže ja intervjuusid, kuniks töötasingi 19-aastasena täiskohaga Pärnu Postimehe ajakirjanikuna.

Ajakirjandus andis mulle võimaluse eriilmelisi lugusid koguda ja üles kirjutada. Isegi kui see žanr võib-olla alati pole nii mänglev kui ilukirjandus, siis see andis võimaluse maailma oma sõnadega mõtestada ja kirjeldada.

Sa oled lisaks Pärnu Postimehele avaldanud oma tekste ka Sirbis, Müürilehes, Värskes Rõhus, Vikerkaares ja Loomingus. Milline on sinu kogemus üleüldiselt ajakirjandusega?

Need väljaanded on kõik väga erinevad, nii ka tekstid. Aga üldiselt on mul väga vedanud, sest ma pole pidanud kirjutama tekste, mida ei tahaks kirjutada. Eriti mõeldes tagasi uudistereporteri ajale. Muidugi tuli ette, et pidin pressiteateid toimetama või minema kohtadesse, mida võib-olla poleks esialgu valinud, aga ka need kogemused olid lõppkokkuvõttes harivad ja silmi avavad. 

Suurim vedamine on aga alati olnud usaldus. Tunnen, et olen teinud midagi õigesti ja hästi, sest toimetajad usaldavad mind. Juba noore ajakirjanikuna sain palju valikuvabadust ses osas, millest kirjutan, ja see viis mind erinevate teemade juurde, millest väga hoolin.

Näiteks hooletöö, seksuaalne ahistamine, erinevad kohtuprotsessid – kõikvõimalikud keerulised teemad, mida võib-olla muidu ei usaldaks ühele 19-aastasele, kogemuseta ajakirjanikule.

Juba noore ajakirjanikuna sain palju valikuvabadust ses osas, millest kirjutan, ja see viis mind erinevate teemade juurde, millest väga hoolin.

Kas tulevikus kujutaksid ette ennast ajakirjanduses mingi kohaga töötama?

Ei teagi. Sellele on raske vastata, sest minu jaoks on ajakirjandus praegu end mõnes mõttes ammendanud. Ma ei kirjuta enam aktiivselt päevalehtedele, aga ei välista, et võiksin seda kunagi jälle rohkem teha.

See kogemus pole mul kindlasti mööda külge maha jooksnud, kannan sealt väga palju üle teistesse kirjutistesse, aga ilmselt ennast ühegi päevalehega otseselt enam ei seo. Aga ära iial ütle iial, eks. Kultuurilehed on teine teema, aga ka see ettekujutlus on hägune. Mul on hetkel töölaual nii palju muud. 

Tulles tagasi veel kirjanduse õpingute juurde Tartu Ülikoolis, siis kuidas aitab see sinu loomingule kaasa?

Hästi palju vaieldakse tegelikult selle üle, kas aitab. Kirjandusteadus teeb sind väga teadlikuks sellest, mida ja kuidas tekst teeb. Vahel võib see aidata, teinekord olla aga aeglustav jõud.

Olen kuulnud siit ja sealt, et kui tahad kunsti teha, ei tohiks kunsti õppida. Samas arvan, et mina suudan need kaks piisavalt lahus hoida. Isegi kui hägused, on mul siiski mingid piirid, kus tegelen kirjanduse kui omaloominguga ja kus tegelen kirjanduse kui teadusega. Ja vähemalt teadlikult ei põimi neid omavahel.

Kui kirjutan teadustööd, siis kasutan hoopis teistsugust keelt, hoopis teistsugust mõttemalli. Kui oma viimast lõputööd kirjutasin, siis tegelikult tegin neid asju paralleelselt, see oli väga hea vaheldus. Sain liikuda luulekogu käsikirjast teadustöösse ja vastupidi. 

Ehk siis ülikoolis sa pigem just saad õppida kirjandust kui teadust ja loomingulisem kirjutamine on see, mida teed pigem väljaspool ülikooli?

Ei tea, kas niisugust üldistust päris saab teha. Kui sa õpid kirjandusteadust, siis tegelikult loed väga palju tekste, mis omal moel aitab kaasa sellele, milline kirjutaja sa oled.

Ja on ju ka olemas loovkirjutamise kursused, välismaal terveid osakondi, mis tegelevad loovkirjutamise õpetamisega. Mina pole kunagi käinud üheski loovkirjutamise seminaris, seega ei oska öelda, kas aitab.

Samas ülikool annab igal juhul mingisugused meetodid ja mehhanismid. Kirjutamisannet ülikool teaduskraadina ei väljasta, aga olemasolevat tööriistakasti aitab täiustada kindlasti.

Ja pealegi ei saa öelda, et ma ei tegeleks ülikoolis loomingulise kirjutamisega. Vabandust, armsad õppejõud, aga vahel, kui väga igav on, siis kirjutan loengus ka luuletusi. Päris mitu “Tsükli” teksti sündis loengutes.

Vabandust, armsad õppejõud, aga vahel, kui väga igav on, siis kirjutan loengus ka luuletusi.

Tulles sinu kui loomeinimese igapäevaelu juurde. Millega sa igapäevaselt tegeled? Milline näeb välja sinu tavaline argipäev?

Arvan, et mul pole sellist head tavalist argipäeva, mida näiteks tuua. Kõik mu päevad on nii erinevad. See on vabakutselise inimese saatus. Ärgates ei tea kunagi, milline mu päev täpselt välja näeb.

Mulle väga meeldib, kui suudan või saan mahti kirjutada, aga seda ka alati ei juhtu. Ärkan, joon kohvi ja siis vaatan edasi, mis juhtuma hakkab. Ma ei talu rutiini, kuigi vahel oleks vaja. 

Rääkides sinu kirjanduslikust loomingust, siis sel kevadel ilmus sul debüütluulekogu “Tsükkel”, mis on meedias palju tähelepanu saanud. Kuidas oled end tundnud selle tähelepanu keskmes? Kas sa oskasid oodata, et sinu esimene luulekogu pälvib nii palju huvi ja mitmeid arvustusi?

Kindlasti mitte. Luule pole väga popp, eriti mensuluule (menstruatsiooni teemaline luule – toim.), mistõttu oli mulle väga suur üllatus, et “Tsükkel” sellist tagasisidet sai. Väga hea meel oli selle üle ja siiamaani natuke seedin seda, et inimesi huvitab ja kõnetab. Väga vahva, et see niimoodi on mõjunud.

Ootasin suurt tülgastust, konservatiivide viha, et miks säärane raamat, kus räägitakse päevadest ja seksuaalsusest, saab Kulka rahastuse, aga seda ei tulnudki. Ja siiamaani pole tulnud. Kus te olete?

Tsiteerides Ringvaate Selmat ja Aunet, olen “natuke pettunud” (naerab). Tegelikult saan aru, et neil on muud ka teha, ma pole nii tähtis, aga ikkagi. Võib-olla natuke kartsin seda, aga see hirm oli täiesti asjatu.

Ootasin suurt tülgastust, konservatiivide viha, et miks säärane raamat, kus räägitakse päevadest ja seksuaalsusest, Kulka rahastuse saab, aga seda ei tulnudki. Ja siiamaani pole tulnud. Kus te olete?

Lugesin ise ka “Tsükli” läbi ja ütleksin, et see on tõesti väga julgelt ja avatult kirjutatud. Väga oluline teema, millele ühiskonnas tähelepanu tuua. Sa korraks juba mainisid seda, aga kas oli väike hirm sellist teost avaldada?

Ma ei tea, need hirmud on mingil teisel tasandil minu jaoks. Kõikidel loovisikutel või vähemalt enamikel rõhub hingele imposter, kes ütleb, et üks või teine asi pole ikka piisavalt hea. Ja seega muretsesin hoopis muude asjade pärast. Näiteks, et mu tekstid pole piisavalt kvaliteetsed.

Ma ei muretse selle teema pärast eriti. See oli teadlik valik, et sellisel teemal kirjutan, mistõttu tegin selle julge sammu juba siis, kui otsustasin, et sellise teose kirjutan. Avaldamise eel ma ei muretsenud enam. Need hirmud pole tihtipeale väga ratsionaalsed ja need muutuvad ajas. 

Sinu looming pole jäänud ka teiste kirjanike poolt märkamata. Nimelt, pälvisid sel aastal Eesti Kirjanike Liidult Siuru stipendiumi. Mida selline tunnustus sulle kui ühele noorele loomeinimesele tähendab?

Väga palju tähendab. Tähendab seda, et märgatakse. Olen alati öelnud, et ma ei fänna premeerimiskultuuri. Seda, et kunsti hinnatakse mingite hierarhiate järgi või mingites kriteeriumites, mh näiteks vanuse põhjal. Arvan, et kunst ei mahu sellistesse raamidesse.

Tunnustused, eriti Eesti riigis ja ühiskonnas, on siiski väga olulised. Kultuur ja kultuuritöötajad on niigi alarahastatud ja pidevate kärbete küüsis, seega väikesed preemiad on suureks toeks. Pluss see saadab sõnumi, et “okei, sa teed ägedat asja, pane edasi”.

Kas sa oskasid stipendiumit oodata või tuli see ootamatult?

See tuli väga ootamatult. Maarja Kangro saatis mulle kell pool üks öösel, just siis, kui olin uinumas, sõnumi, mis võis umbes olla midagi sellist: “Kuule,…”. Ma ei saanud pärast paar tundi und. 

Kas see tunnustus annab noorele kirjanikule mingisugust enesekindlust ka juurde?

Kindlasti annab. Siuru on kirjandusajaloos nii oluline rühmitus. Selle jälgedes käia on väga uhke tunne. See kindlasti motiveerib edasi kirjutama.

Räägime nüüd kirjutamisest. Kui tihti sul tuleb ette näiteks kirjutamise blokki, et sa hakkad kirjutama ja lihtsalt ei suuda?

Seda tuleb ikka päris tihti. Sellel hetkel ma lihtsalt rohkem ei kirjuta. Või siis olen hästi suur toimetaja, mis tähendab seda, et hakkan käsikirja päris algusest uuesti üle lugema. See tekitab selle, et saan end teksti lugedes uuesti joonele, kus pooleli jäin. 

Mitu päeva nädalas sa üldse kirjutad? Kas tunned, et vahepeal on vaja võtta mõni päev kirjutamisest täiesti vabaks, et saada korraks eemale sellest?

Ma ikkagi võtan neid vabu päevi ka, aga püüan siiski iga päev natukene kirjutada. See ei pruugi olla ilukirjandus tingimata. Aga teadustööd tehes üritan ennast hoida kogu aeg sellel liinil, hoida end värskena. Kuidagi hoian end tekstide sees ka siis, kui ma füüsiliselt ei kirjuta, kirjutan hoopiski mõttes.

Ma ei taha väga kauaks tekstidest eemale minna, siis nad kuidagi hakkavad liiga palju oma elu elama. Mul on ka loomulikult neid tekste, mis on jäänud kõrvale ja mis ootavad oma aega või taasavastamist. Need jäävadki tihtipeale aastaks või lausa kaheks kõrvale. Või langevad täiesti välja. 

Ankeedist tuli välja, et sul on mitmes mõttes janu. Mille järele sa praegu elus kõige rohkem januned? 

Kui ma seda kirjutasin, siis polnud vett joonud lihtsalt. Aga kui sügavamalt mõelda, siis see kõlab nüüd väga klišeelikult, aga mul on suur elujanu. Tunnen nii suurt rõõmu selle üle, et lõpuks tahan elada. Ma pole alati nii tundnud.

Aga kui sügavamalt mõelda, siis see kõlab nüüd väga klišeelikult, aga mul on suur elujanu. Tunnen nii suurt rõõmu selle üle, et lõpuks tahan elada. Ma pole alati nii tundnud.

Aga kuidas see elamine sinu jaoks välja näeb?

Ma ei tea veel ja nii ongi põnev. Ma ei karda enam seda.  

Aga kas sul on ka tuleviku ees mingisugune hirm?

Ei. 

Aga rääkides natuke kirjanduslikust tulevikust. Mida sa soovid kirjandusmaailmas kindlasti korda saata või ära teha?

Ma ei sea endale selliseid suuri eesmärke, sest kirjandus tavaliselt ei täida seda, mis sa eeldad, et ta täidab. Ja nii palju küsitakse “Tsükli” kohta ka, mis selle kirjutamise eesmärk oli, aga ma ei sea kirjutades tervikteosele eesmärki. Kirjutan, sest see on mu kutsumus.

Tahan maailma kirjeldada. Kui teos on valmis, siis saan vaadata, mida ta minuga tegi. Teiste ühel või teisel viisil mõjutamine ei peaks üldse minu meelest eesmärk olema, sest igaüks loeb teksti niikuinii läbi oma keha, oma subjektiivse kogemuse. Pole vaja spekuleerida võimalikku interpretatsiooni.

Teiste ühel või teisel viisil mõjutamine ei peaks üldse minu meelest eesmärk olema, sest igaüks loeb teksti niikuinii läbi oma keha, oma subjektiivse kogemuse, pole vaja spekuleerida võimalikku interpretatsiooni.

Leian, et mul on küsimused ja näen, et ühiskonnal on mingid küsimused, millele vastuseid otsitakse. Ja ma siis üritan nendele vastata kirjanduse kaudu, ilma et seaks endale ülesandeks midagi korda saata või ära teha. 

Vaatad jooksvalt?

Sisuliselt jah. 

Ja nagu loomeinimestelt ikka küsitakse, siis millal võib sinult uut loomingut oodata?

Plaanisin sel aastal saada valmis juba teise käsikirja, aga see pole veel õnnestunud. Loodetavasti järgmisel või ülejärgmisel aastal. 

Ja kas selleks järgmiseks teoseks on proosateos, luulekogu või hoopis midagi kolmandat?

See on proosa, millega praegu tegelen.

Kas tahad midagi öelda veel selle uue teose kohta?

See on veel nii kujunemisjärgus, et ma palju ei oska. Vikerkaares ilmus üks katkend sellest, ajutise laenpealkirjaga “Normaalsed inimesed”. See annab enam-vähem aimu, milline raamat tuleb. Selline fragmentaarne, poorne, hästi kehaline, kogemuspõhine. Ma ei oskagi praegu liigendada, kas tuleb romaan või mitte. Eks näis, aga kindlasti pole tegu klassikalise romaaniga. 

 

Dialoogi ankeet: JOHANNA ROOS

Mis tunne on?

Janu on, mitmes mõttes.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Kipun sellistele käskudele mitte alluma, aga kirjandus(teadus)ele pakub kõva konkurentsi filmimaailm. Õpiksin ilmselt filmirežissööriks.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Ma ei usu kumbagi. Ma hoopis arvan, et edu sõltub paljuski juhustest (mis, kus, kes,

millal).

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Tühistaks maksumuudatused, mis süvendavad ebavõrdsust, kaotaks palgalõhe, survestaks riigikogu nõusolekuseadust vastu võtma, muudaks ligipääsetavuse ja võrdse kohtlemise ühiskonnas poliitiliselt seksikaks ja prioriteetseks, tunnustaks palestiina rahvust ja püüaks avada inimlikumat dialoogi, kus üks ei süüdista teist, vaid väärtustatakse inimelu, olenemata kellegi etnilisest, religioossest, seksuaalsest vm kuuluvusest. Aga ma pole peaminister ja 12 tundi on liiga vähe.

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Komplimente.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Paberkõrred. Ei säästa planeeti ega mu närve.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Et mul on ilus naba (mitte ainult ühe korra, natuke jälk ikka!)

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Ma polegi ammu siiralt üllatunud – päris kurb. Aga täitsa ägedad on ka sellised väikesed üllatused, kui avastad muidu uimasel päeval, kui tore on lugeda, kokata, muusikat kuulata, jalutada, trenni teha, koristada.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025?

Pea käib ringi.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Kogu mu looming ei kõnele minu eest, aga päriselt olen pehmepõskne roosa radikaal.

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Merilin Leetna