Kaks kuud tagasi pakkisin kokku kõik oma kodinad ning veeresin Saaremaalt, oma armsast Kuressaarest, hoopis Tartusse, et saada kõrgharitud. Juba esimese septembri õhtul tehti mulle selgeks, et olen pärit mingisugusest eriskummalisest paigast ning kõnelen ka kuidagi ebatavaliselt. Toon teieni põnevaid eeldusi, küsimusi ja vandenõuteooriaid oma kodusaare kohta, mida ikka ja jälle ümber lükkama pean.

„Mis te päriselt räägitegi imelikult või? Ma arvasin, et see on mingi nali!”

Jah, me räägime imelikult. Vist. Ega me ise sellest seal keset merd aru ei saa. Mina avastasin oma „ö” siis, kui käisin mõned aastad tagasi Tartus sugulaste juures lõunal. Pidin demonstreerima, kuidas minu keeles põrsas põõsas põõnab ning koos põdrapõnnidega palju muudki ette võtab. 

Hiljem, kui hakkasin mandrikatega tihedamini läbi käima, sain teada, et „map tea (ma ei tea)”, „sokipöisel (sokiväel)”, „otsakont (laup)”, „mättima (spetsiifilist moodi määrima või meikima)”, „mutsima (muljuma, peksma või õgima)” ja paljud muud igapäevased väljendid on neile täiesti tundmatud. Isegi „kena” ei tohi öelda, kohe on naljakas. 

Aga mida need mandrikad ikka teavad? Nemad lasevad tuled ära ja pakivad lund. Ajuvaba.

Peale paari nädalat Tartus täheldasin, et mõne mu saaremaise sõna täpid on loogaks saanud. Enam polnud „pönev”, järsku läks „põnevaks”. Sellest hakkas aga jube kahju ning igal võimalusel rõhutan ma nüüd oma „ö”-d, sest selle üle tuleb uhke olla.

„Kas praamijärjekorrad on päriselt teile probleem või on see mingi filler uudis?”

Jah, see on probleem. Ma võiksin paluda ükskõik milliselt oma saaresemult pilti meeletust praamijärjekorrast ja nad saadaksid mulle neid päris mitu. Ma mõistan keskkonnakaitsjaid ja muid eksperte, kelle sõnul tekitaks Virtsu-Kuivastu silla ehitus paraja portsu probleeme, aga koju tahaks ka saada. Kurjade naabrite kommentaaride vältimiseks pean täpsustama, et ma ei ole Hiiumaa olukorraga kursis, aga nemad ilmselt asuvad mandrist liiga kaugel, et sillalootusi hellitada.

Saarlase nõuanne: kui järtsus seista ei viitsi, tuleb praamipilet võimalikult kaua ette broneerida, mõnikord isegi nädalate kaupa. Võimalusel vältida liikumist saare vahel reede õhtupoolikul ja pühapäeval, eriti suurürituste ning pühade ajal.

„Kas teil seal madusid ka on? Päriselt? Kuidas nad sinna saavad?!”

Meil kahjuks või õnneks anakondasid ja boamadusid vabas looduses ei leidu, kuid rästikud-nastikud möllavad ringi nii, et vähe pole. Tänaseks on nad Saaremaa ekstreemsete oludega niivõrd hästi kohanenud, et lausa munevad meie juures ning ei pea enam siia kuidagi saama, vaid on juba sünnist saarlased ja susisevad „öööööööö…”

Tõenäoliselt on need väänlevad olevused elanud Saare peal juba jääaja lõpust, mil Saaremaa (ja-jah, kallid naabrid, ka Hiiumaa) oli veel mandriga ühenduses või vähemalt väga lähedal. On võimalik,  et mõni isend on kasutanud Suure Väina ületamiseks puitu või muud taimestikku. Muidugi, kui keegi praamiga oma kodustatud roomajat transportis ning see Saaremaal plehku pani, on temagi nüüd meie elanik.

„Kas sa Muhul oled ka käind?”

Avame nüüd üheskoos Eesti kaardi ja uurime seda veidi. Mida näeme? Muhu saar asub Saaremaa ja Mandri-Eesti vahel. Enamus saarlasi reisib ratastel, mitte lennates. Kuivastu maantee ei hõlju vee peal, et Muhu läbimist vältida. Iga saarlane, kes on mööda teed mandrimaale vuranud, on Muhu saarel käinud. 

Ahjaa, enamus saarlasi ei ole “Muhul” käinud, me käime “Muhus”. Igaks juhuks täpsustan ka, et oleme “praamil”, mitte “praamis”. Tervitused sellele Tallinna sõbrannale, tänu kellele teada sain, et mandrikad “praamis” käivad. Amatöörid.

Tegin selle tõestamiseks isegi enda Instagramis küsitluse. 170 minu saaresemudest käivad “Muhus”, kuid “Muhul” käib täpselt kolm saarlast. Praamidega on lood pisut keerulisemad, mullegi üllatuseks sõidavad “praamis” lausa viis saarlast, kuid “praamil” sõidavad targad 174 inimest.

„Kas teil on kartuleid ka või on ainult tuhlis?”

Meil rohkem aiasaadusi peale tuhliste ei olegi, teeme neist isegi moosi …

Tegelikult on meil päris tihti hoopis kardulad, siiski kutsub tänapäeva saarlane tuhliseid (vanavanematele vastukarva) kartuliteks. Kusjuures, meil on ka “runnakad”, mida mandril ei tunta. „Tuhlis ja nott” on noorema põlvkonna jaoks kasutuses pigem naljatledes, kuid vanemad inimesed valmistavad ning söövad seda sageli.

„Oot-oot, misasja, teil saab netist koju toitu tellida?”

Tõepoolest, meil on Wolt-Bolt ja palju muud. Mõni platvorm või pood toimetab toitu ning muud kaupa kohale isegi teatud maapiirkondades, mitte ainult Kuressaare linnas. 

„Kui teil Bolt toidu jaoks on, kas taksot saab ka äpist tellida? Aa, ma arvasin, et teil on ainult need retrotaksod, kuhu helistama peab“

Tõesti, äpiga takso tellimine oli minu mäletamist mööda esimene Bolti teenus, mis Saaremaale jõudis. Teie suureks üllatuseks on meil võimalik ka elektritõukse laenutada.

„Saaremaal ikka valgusfoorid on ve?”

Ei. Mõni ajutine paigaldatakse suuremate teetööde ajaks. Ma ei kommenteeri, mitu korda olen peaaegu auto alla jäänud, sest … miks see tuli ütleb mulle, mida ma teha tohin või ei tohi? Ma ei ole sellega harjunud, et kui hakkan teed ületama, võib nurga tagant tuhiseda mõni uhke bemm ja hoopis temal on eesõigus. Saan aru küll, miks foorid võivad suure liiklusega teedel vajalikud olla, aga see ikka võtab harjumiseks aega.

„Kas te olete kõik omavahel sugulased?”

Päris onupojad ja -tütred me kõik ei ole, kuid lähemaid sugulussuhteid on meil kindlasti rohkem kui Tallinna kesklinnas. Pigem oleme hõimlased: alati on kellegi kasuemal kellegi vanatädi endise abikaasa sohilapsega uus sohilaps tulekul. Tänu sellele levivad ka kuulujutud nagu kulutuli.

„Mis mõttes sa ujuda ei oska?! Sa oled Saaremaalt!”

See on perekonnaviga, ma püsin vee peal, see on meie kohta isegi hästi! Saaremaal saab liikuda ka muu kondimootori, auto või lausa ühistranspordiga nii, et ujumisoskus ei ole tegelikult hädavajalik. Tean nii mõndagi saarlast, kes vett lausa kardab või tihti merehaigeks jääb. 

Lõpetuseks

Aitäh kõigile uudishimulikele mandrikatele, kelle otsekoheste küsimusteta oleks jäänud olemata nii mõnigi naerupahvakas mu saaresemudega. Aitäh mu armsatele kursakatele, kes mu saaresõnade ja ö-kalduvuse peale alati muigavad ning siis kohmetult vabandada proovivad. Kuid ma ei solvu. Vastupidi, tunnen enda sees soojust, et mulle niivõrd oluline kodukoht ka väljapoole paista on. Loodan, et mõni entusiastlik saarehuviline mandrikas sai loetust midagi uut teada. 

Kellel lugemise jooksul veel mõni küsimus tekkis, otsige mind julgelt üles ja küsige lisa. Äkki õnnestub nii sellele artiklile kunagi ka teine osa kirjutada. Kui keegi on huvitatud saarluse kursusest, mis kusjuures oli meil gümnaasiumis kohustuslik, võtke ühendust, saan kontakte jagada.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Johannes Peetsalu