Ajakirjandustudeng Georg Sebastian Järvet leiab, et poliitikute muutumine sisuloojateks muudab poliitika pealispinnaliseks ning lõhestab rahvast. Inimesed ei vali enam lahendusi või strateegiaid riigi edendamiseks, vaid valimas käimine muutub meelelahutuseks.

Vanemal valijaskonnal on tihtipeale enda maailmavaated juba kivisse raiutud, kuid noorte arvamust on veel võimalik muuta ning mis oleks selleks parem koht kui nende endi igapäevane suhtlus- ja ajaveetmiskeskkond. Seda, et sotsiaalmeediapostituste peamiseks publikuks on eesmärgipäraselt just värskelt valimisõiguse saanud noored, öeldakse harva välja. Siiski on see küllaltki läbinähtav, kuid vähe tähelepanu pälviv tõsiasi.

Statistikaameti andmete järgi kasutab internetti Eesti noortest igapäevaselt liikvel olles 97%, mis tähendab, et meediat tarbitakse kogu aeg.

Enne Euroopa Parlamendi valimisi oli Indrek Tarandi Instagrami kontol üks postitus. Valimiste ajal lisandus sinna juurde 38, kuid peale valimisi pidurdus postituste arv taas ning lisandunud on vaid üks. 

Poliitikud ei loo noortele suunatud postitusi mitte oma valimislubadustest või maailmavaadetest teada andmiseks, vaid kätekõverduste ning karate oskuste näitamiseks. Värskelt valimisõiguse saanud noored ei oska sellist reklaamimist aga kahjuks tihti läbi näha ning seetõttu kulutatakse oma hääl kõige humoorikama etteastega poliitiku peale.

Erakonna esindajana on loomulikult vajalik end reklaamida, kuid probleem seisneb hoopis pealispinnalises manipuleerimises. Miks peaks normaalseks pidama poliitiku selget eesmärki meelelahutuslike võtetega valijat mõjutada? Kes teab, võibolla see ei olegi võte, vaid hoopis nende valimislubadus. Jüri Ratase kätekõverdused enne Euroopa Parlamendi valimisi kutsusid noori tema poolt hääletama ja saatsid ta erakonna parima häältetulemusega Brüsselisse. Tundub, et Ratas jätkab ka seal sama poliitikat. Võimalik, et noored soovivadki, et Eesti oleks teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele esindatud kui tugev jõusaali „jõmm”.

Võimalik, et noored soovivadki, et Eesti oleks teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele esindatud kui tugev jõusaali „jõmm”.

Eestis saab kohaliku omavalitsuse volikogu (edaspidi KOV) valimistel valida esimest korda 16-aastaselt ning selleks hetkeks ei ole noorte maailmavaated tihti täielikult kinnistunud ja nii on nad erakondade propagandale kerge saak. Jüri Ratase plaksuga kätekõverdused on muljetavaldavad ja selgelt meeldejäävad ning see on ka nende postituste mõte. Siiski jäetakse sellega noored ebaausasse olukorda, kuna nad ei tea poliitikast piisavalt ning on kursis, vaid sellega, kui lahedad postitused Ratasel on.

See sarnaneb aastatetagustele omavalitsuste valimisele, kus Edgar Savisaar veel kandideeris ning vanemad valijad andsid oma hääle talle kui tuttava nimega kandidaadile. Teisest küljest tekib seal valimisaktiivsuse probleem. Kui ei teata, kelle poolt hääletada, ei mindagi valima. 2021 toimunud KOV valimistel kasutas oma häält umbes 40% 16–17 aastastest ning ligikaudu 34% 18–24 aastastest. Ka poliitikud ei tee tihti omalt poolt piisavalt, et seda olukorda parandada.

Noorte ülesanne on olla oma valikus kindel. Muidugi, alati saab end rohkem toimuvaga kurssi viia, kuid need, kellest me räägime, on värskelt valimisõiguse saanud inimesed. Praegune õppekava jätab noored valijad olukorda, kus neile on järsku suure kaaluga õigus kätte antud, millega ümber käimiseks ei ole kaasas juhendit. Siinkohal ei räägi ma ainult KOV-ist, vaid ka teistest valimistest. 

Euroopa Parlamendi valimiste ajal jagas Indrek Tarand oma sotsiaalmeediakontol väga erinevaid, humoorikaid postitusi, mis jäid noortele meelde. Ilmselgelt olid need neile suunatud ja poliitikust ei loodud pilti poliitiliste vaadete, vaid naljakate videote põhjal. TikToki kommentaariumites arutavad noored, kelle poolt valimistel hääletada ning paljud soovitused hõlmavad just suunamudijatest poliitikuid. Põhjenduseks on tihti kirjas midagi taolist: „Ta videod on alati suht naljakad.” Usun, et siit joonistub välja ka haridussüsteemi probleem. Noori ei harita valimisteemadel piisavalt. Seda tuleks parandada ja kohendada vastavalt ühiskonna muutumisele ja arenemisele, eriti võttes arvesse sotsiaalmeedia suurenevat rolli.

Erakondade reklaamides asenduvad valimislubadused humoorikusega. Ehk on soov välja selgitada, kes on kõige naljakam? Selline arusaam poliitikast kasvatab poliitikud, kes naeruvääristavad tõsiseid teemasid. Erakondade korruptsiooni ja valimislubaduste mitte täitmise teemal postitas Jüri Ratas tehisintellekti abil tehtud video. Sealne tekst ütles „Ära lase nahka üle kõrvade tõmmata! Vali Jüri Ratas!” Visuaalselt oli seal ahv, kes üritas arvatavasti just seda Jüri Ratasega teha.

Erakondade reklaamides asenduvad valimislubadused humoorikusega. Ehk on soov välja selgitada, kes on kõige naljakam?

Sandra Lauri sõnad „moslemitest kõrilõikajad” on noortele ajju söövitanud just tema loosungi. Idee sotsiaalmeedia meemide abil enda propageerimisest ei lõppe enne, kui valijad annavad märku, et see ei tööta nende peal. Väidan, et ainuke põhjus, miks sellist lähenemist kasutatakse, on seepärast, et see töötab. Noored lähevadki õnge ning teevad oma esindaja valiku tuginedes arvamusele, kes kõige paremini nende meelt lahutas.

Seepärast ongi see üleskutse noorele valijaskonnale. Noored ei tohiks lasta poliitikutel ennast ära kasutada. Tuleb vaadata sügavamale kui naljakad TikToki või Instagrami videod. Anastassia Kovalenko-Kõlvarti valimislubadus ei ole rohkete loosimängude korraldamine ning Mihhail Kõlvart ei kasuta karate võtteid, et ummikutest lahti saada.

Noored lähevadki õnge ning teevad oma esindaja valiku tuginedes arvamusele, kes kõige paremini nende meelt lahutas.

Poliitikute üleminek sisuloojateks muudab poliitika pealispinnaliseks ning lõhestab rahvast. Inimesed ei vali enam lahendusi või strateegiaid riigi edendamiseks, vaid valimas käimine muutub vabatahtlikuks ning meelt lahutavaks võimaluseks. Rahvas polariseerub, mitte enam poliitiliste vaadete, vaid teadmatuse pärast. Valijad otsustavad oma kandidaadi kasuks hääletada meeldejäävuse põhjal. 

Sama olukord on tekkinud Ameerika Ühendriikides, kus riigipea on teinud endast, kas naerualuse või sisulooja. Näiteks postitab USA president Donald Trump X-is tehisintellekti tehtud videoid, kus riigipea mängib kitarri. Niisamuti on ka Jüri Ratas jõudnud olukorda, kus ta postitab AI loodud videosid oma sotsiaalmeediasse. Sellised võtted tõmbavad tähelepanu, lihtsustades valijatele poliitmaastiku drastiliselt pealispinnalisemaks. 

Populism ei ole midagi, mille poole püüelda ning Sandra Lauri demagoogiaga laetud sõnavõtud Delfi TV saates selle termini tõelist tähendust ei muuda. Poliitikud peaksid valijate ette minnes võtma kaasa südametunnistuse ning noored valijad võiksid valimistel otsustades sotsiaalmeedia postitustest kaugemale vaadata. Ainult nii saab Eesti poliitikast veel äärmuslikku populismi eemal hoida.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina

Toimetas: Anette Marie Volt