Ühel veebruarikuu päeval kirjutab mulle hea sõber Lauri (25) ja ütleb, et temast on saanud kutseline autojuht ehk rekkamees. Veelgi enam, ta kutsub mind endaga sõitma. Järgnev on kiire pilguheit maailma, mis koosneb pikkadest kilomeetritest, varastest hommikutundidest ja suurtest masinatest.

Kohtume Lauriga juunikuu alguses Tallinna vanasadamas. Kell on 5.30. Veoauto esiklaasi pesev Lauri on olnud üleval juba kella kolmest hommikul. Enne sadamasse jõudmist on vaja veel logistikakeskusest koorem peale tõsta. Täna veame me trammi haakeseadmed. Lisaks tuleb auto ära tankida. 

„Ega rekka tankimine ei ole lihtne ja kiire nagu auto tankimine! Paagid on suured ja mõlemal pool autot. Kui üks pool saab ära tangitud, siis tuleb masin ringi ajada ja ka teine pool ära tankida,“ kirjeldab Lauri 450 liitrit diislit mahutava masina tankimist. Sellele vaatamata jõuame rekkaga sadamasse õigeks ajaks.

Lauri teeb töösõite ainult Soomes ja Eestis. „Kaugemale ei taha minna, seal on rekkamehe elu lausa ohtlik!“ väidab Lauri. Kaugemal Euroopas olevat see tõesti ohtlikum kui Soomes ja Eestis. Nimelt varastatakse mujal Euroopas veomasinate pealt kaupa, samal ajal kui juht ise kabiinis magab. Vargad võivad ka relvastatud olla. „Pole mõtet niimoodi eluga riskida,“ selgitab Lauri.

„Kaugemale ei taha minna, seal on rekkamehe elu lausa ohtlik!“ väidab Lauri.

Kui laeva pealt rekkaga maha saame ja Helsingi linnast läbi sõidame, ootab meid ees tee Kesk-Soome. Täpsemalt Otanmäkisse, kus asub meie esimene sihtkoht. Seal asub Škoda trammitehas, kuhu tuleb viia trammide haakeseadmed. Eesmärk on kohale jõuda päevaga, mis siis, et sihtkoht asub 550 kilomeetri kaugusel põhjanaabrite pealinnast.

Ranged reeglid

Seejuures tuleb pidada silmas, et kutseline autojuht ei tohi sõita järjest kauem kui neli ja pool tundi. Siis peab ta kindlasti tegema 45-minutilise pausi, mille sees leiab ta tavaliselt koha, kus lõunatada. Pärast esimest pausi saab ta jälle sõita neli ja pool tundi, mil tuleb teha veel üks kolmveerandtunnine paus. Pärast seda saab ta sõita veel poolteist kuni kaks tundi, kuni tema tööpäev lõpeb. 

Seejärel tuleb teha üheksa või üheteistkümne tunni pikkune paus, et magada. Unetundide vahel ei saa aga palju valida, sest 9-tunniseid pause saab teha maksimaalselt kaks tükki nädalas. Kui parasjagu kiiret ei ole, teeb autojuht pikema pausi. Rekka roolis peab olema värske peaga.

Kõike seda dikteerib sõidumeerik, mis loeb ja arvestab tunde ning ilma milleta ei tohi sõita. Kui rekkamees sõidab kauem kui sõidumeerik lubab, siis salvestab seade ületöötatud ajad. Kui politsei sõidumeerikust väljavõtte teeb ning avastab ületunnid, peab juht trahvi enda taskust kinni maksma. Seega ei ole rekkamehel väga suurt vabadust, et sõiduaegu painutada.

Kui politsei sõidumeerikust väljavõtte teeb ning avastab ületunnid, peab juht trahvi enda taskust kinni maksma.

Lisaks sellele on rekkal ka kiirusepiiraja. Erinevatel masinatel on erinevad piirajad, kuid Lauri omal on selleks 89 km/h. Rekka kiirusepiirangud sõltuvad sellest, millisest riigist see pärineb. Näiteks Eestis, Moldovas ja Rumeenias võib maanteedel sõita kuni 90 kilomeetrit tunnis, mujal on kiirusepiirang 80 kilomeetrit tunnis, millest tuleneb ka kiirusepiiraja. Seetõttu võib kogenum autojuht mõista, miks jäävad välismaised rekkamehed tihtipeale maanteedel teistele sõidukitele jalgu – nad lihtsalt ei saa kiiremini sõita!

Lauri, nagu ka teised rekkamehed, saab teated oma järgmisest koormast ja sihtkohast logistiku käest. Tema suhtleb ja uurib, kust kuhu on kõige lihtsam ja mõistlikum kaupa vedada. Seega ei ole alati teada, kuhu rekajuht järgmisena sõitma peab. Vahel peab logistiku järgi ka ootama. 

„See on kõige tüütum osa selle töö juures,“ selgitab Lauri. Ta on juba korra pidanud ootama oma logistiku järel, mistõttu läks puhtalt passimise peale kaks tundi. See oli maha visatud tööaeg, mida ei saanudki tagasi teenida. Seekord me passima ei pea, küll aga saame teada järgmise koorma sihtkoha vahetult enne, kui oleme eelmise koorma maha pannud.

Ööbimine kontoris

Jõuame Otanmäkisse päeva lõpuks. Seal selgub, et sama päeva õhtul me kaupa maha panna ei saa. Soomlased on kange rahvas: kui kell kukub, minnakse kohe koju. Ületunde Soomes naljalt ei tehta. Seega tuleb jääda kusagile lähedale ööbima. Leiame vaikse kohakese maantee ääres. 

Soomlased on kange rahvas: kui kell kukub, minnakse kohe koju.

Rekkamehe elu üks osa on ööbida oma kontoris ehk autokabiinis. Selleks on olemas kaks voodikohta, mis meenutavad narivoodit. Ringi liikumiseks seal palju ruumi ei ole. Ühe koha peal saab püsti seista ja voodi peal saab istuda. Põrandale on Lauri paigutanud pehme vaiba, et saaksime ilma saabasteta käia. 

Samuti on tänapäevastest mugavustest rekkas olemas ka mikrolaineahi. Selles valmistab Lauri omale tavaliselt valmistoitu, mida on hea pauside ajal süüa. Nii valmib ka meie õhtusöök, milleks on varem poest ostetud makaroniroog. Pisikeses, kuid hubases autokabiinis saime mõlemad oma öö ära veedetud.

Järgmisel hommikul alustame varakult. Äratus on kell 6, sest tahame koorma maha tõsta kell 7. Kuna tegemist on Škoda trammitehasega, mis on piiratud ligipääsuga ala, võib minu kui kõrvalise isiku kohalolek probleeme valmistada. Selleks, et probleeme vältida, otsustasime, et mina peidan ennast magamiskoti sisse ja leban voodi peal pikali. Lauri sõidab rekkaga territooriumile, saab samas kohas uue kauba peale ning keegi mind tähele ei pane. Läks hästi.

Selleks, et probleeme vältida, otsustasime, et mina peidan ennast magamiskoti sisse ja leban voodi peal pikali.

Uus kaup on värvimata metallidetailid, mille viime Vaasa lähistele. Kuna vahemaa pole pikk, sõidame selle otsa ära juba hommikupoolikuga.

Seejärel võtame lähedal asuvast Vaasa logistikakeskusest peale uue koorma, mis peab jõudma Helsingi külje all olevasse Vuosaari sadamasse. Tegemist on suure kaubasadamaga, mis on kordades suurem kui Eesti suurim kaubasadam Muugal. Sadamasse me sama päevaga ei jõua, mistõttu jääme õhtuks Tampere ringtee ääres olevasse tanklasse. 

Tankla ümbrust saab võrrelda Ülemiste kaubanduskeskuse parklaga Tallinnas. Lisaks suurele sõiduautode parkimisalale on tankla teenindushoone taga pisem parkla veomasinatele, kuhu meiegi ennast paigutame. Soomes olevaid suuremaid tanklaid võib heal juhul võrrelda Eesti Tikupoisi tanklaga. Meiegi peatumiskohas on külapoe mõõtu kauplus, kus saab osta vajalikke toiduaineid. Lisaks on olemas suurem söögikoht, kus on lõuna ajal isegi rootsi laud. 

Ja kõige tipuks on olemas ka soomlaste au ja uhkus ehk Hesburger, kust saame meiegi enda hommikusöögi. Burger kõhus, on hea taas teele asuda.

Töö on töö

„Tegelikult selle ameti juures sa väga palju ei näe,“ ütleb Lauri. Ühise arutelu käigus selgub, et rekkamees võib käia paljudes kohtades, aga valdavalt piirnevad need suuremate linnade ringteedega ja looduse imetlemisega. Näiteks juunikuus näeb polaarjoone juures hästi palju metsloomi, sest pea ööpäev läbi on täiesti valge. Meie seekord päris polaarjoone juurde ei jõudnud. Kuid mõned nädalad hiljem saadab Lauri pilte põhjapõtradest, kes tema sõiduki lähedal jooksevad. Sellised hetked, kus metsik loodus otse silme eest läbi jookseb, teevad rekkamehe elu rõõmsamaks.

Mõned nädalad hiljem saadab Lauri pilte põhjapõtradest, kes tema sõiduki lähedal jooksevad.

Kuid rekkamehe töö võib muutuda päris kiiresti ka üksluiseks. Kõrvalistujana nägin, kuidas enamus ajast me ainult sõitsime sadu kilomeetreid mööda maanteed. Reisi lõpuks kogunes kilomeetreid üle 1500. Ühe nädala kohta on seda palju, kuid see käib pikamaa autojuhi töö juurde. Lauri täiendab veel, et temal ei ole selle vastu midagi, sest töö on töö ja seda tööd talle teha meeldib.

Töö juures pakub Laurile pinget see, et sõitmise poolest võib küll rutiin tekkida, kuid sihtkoht või alguspunkt on ikkagi teistsugused. Täiesti identset päeva ei ole. Samuti tunneb ta, et see töö sobib talle, sest inimestega väga palju suhtlema ei pea ja ta saab valdavalt olla omaette. Pauside ajal vaatab ta Netflixi ja Youtube’i videosid.

Pärast Helsingi külje all asuvas Vousaari sadamas käimist paneb Lauri mind maha Vantaa lennujaama lähistele ning soovin talle sealsamas head teed. Temal on vaja minna veel tagasi Tamperesse uue koorma järgi, mis tuleb tagasi Eestisse tuua. Seetõttu otsustasime koos, et minul oleks mõistlikum leida ise tee tagasi laeva peale. Reisi lõpetamine koos Muuga sadamas oleks mulle logistiliselt palju keerulisem.

Pikk sõit rekkakabiinis oli isegi minu jaoks veidi väsitav ja tüütu, kuigi sõitsin lihtsalt kaasas. Päev läbi ühe koha peal istumine ei ole lihtne ning ka sellest tüdineb ühel hetkel ära. Minu peamine eesmärk oli mõista rekkamehe elu. 

Selgus, et see on tegelikult üsna üksildane. Ainsad inimkontaktid on kaubalaadijate ja logistikutega. Ilmselt oleneb see aga paljuski inimtüübist ning tundub, et minu sõber just sellist elu naudibki. Nagu Lauri ütles, siis rekkamehel ei hakka kunagi totaalselt igav, olgu ootamatuseks siis põhjapõdrad või olukorrad kauba ja logistikutega.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina