Istume Noraga hommikul mu kodusel diivanil, ta on jõudnud hetk tagasi Tartusse. Nora on Kristjan Järvi bändi mänedžer, töötab koos tiimiga erinevate kergelt hullumeelsete projektide kallal, õpib Berliinis BIMM ülikoolis muusikaäri ning on muuhulgas ka minu parim sõbranna. Tartusse tõi teda aga hoopis bänd Momentum, mille üks solistidest ta on – bänd esineb tudengipäevade öölaulupeol. Intervjuu algus venib, sest Nora töökõned ei lõppe. 

Kuidas sa tutvustaksid ennast kellelegi, kes sind ei tea?

Ma olen Nora. Ma olen 21, lihtne Eesti tüdruk, kes elab poole kohaga Berliinis ja õpib teist aastat muusikaäri. Töötan Kristjan Järvi bändi Nordic Pulse’i mänedžerina ja teen ka kaasa tema Meelte Videviku projektides, tavaliselt artisti koordinaatori ja tiimijuhina.

Mida su töö endast täpsemalt kujutab?

See hõlmab endas väga-väga-väga paljusid asju tegelikult. Lihtsalt öeldes ma vaatan, et kõik oleksid õigel ajal õiges kohas ja õigesti riides. See on natuke lasteaiakasvatajaga sarnane amet. Kui me oleme suure koosseisuga, siis on muusikuid 45 kuni üle 50, isegi 60. Siis kõikide nende ajakavade tegemine, kõik riietused, transport, suhtlemine erinevate kontserdipaikadega, erinevate kontsertide korraldajatega, visuaalse materjali tegemine ja haldamine on minu teha. Kõik, mis hakkab sellest, et keegi saadab meili “Tere, me tahaks, et te tuleks esinema” kuni selleni, et kõik on koju jõudnud. Meil on rahvusvaheline bänd ehk siis töö kestab seni kuni nad lennukiga oma koduriikidesse jõudnud on. 

See on natuke lasteaiakasvatajaga sarnane amet.

Mis või kes on üldse Nordic Pulse?

Nordic Pulse on bänd, mis mängib orkestraalsete instrumentidega ehk see näeb välja nagu orkester, aga ta funktsioneerib nagu bänd. Mitte keegi ei istu ja ei loe nooti ja ei ole tavaliselt must-valges ülikonnas, nagu sa tavalist orkestrit näed. Nad õpivad kõik oma show’d pähe, mis on suht ebareaalne – ma ei tea, kas mina isiklikult suudaksin seda kunagi teha. Nad on alati püsti – välja arvatud need, kes peavad istuma oma instrumendi pärast – nad tantsivad, laulavad, meil on alati mega suured visuaalsed show’d, lavadisainid on hästi erilised. See ongi bänd, mis näeb välja nagu orkester.

Mis roll Kristjanil Nordic Pulse’is on?

Kristjan on muidugi dirigent, aga ta on ka helilooja, mitte ainult Nordic Pulse kontekstis. Ta loob väga palju muusikat Nordic Pulse’ile ja on kogu show produtsent. Ta mõtleb meiega koos välja kõikide detailideni, milline võiks lava välja näha, kuidas heli peaks olema jne. 

(Taas heliseb Nora Liisa telefon – KK) Mulle helistatakse Piletilevist, ma arvan… ei see on hoopis mu töökaaslane.

Igatahes. Ma tahaks öelda, et Eestis ei ole väga palju selliseid artiste või kunstnikke, kellega saaks teha nii lahedaid projekte, nii suures mahus ja eriti nii rahvusvaheliselt. Just see, et saab teha midagi, mille hing on Eestis, aga mida saab igale poole viia. 

Teiselt poolt on see vahel keeruline. Kristjanil on palju geniaalseid ja pööraseid ideid ja vahel võib neid olla keeruline kokku korjata ja aru saada, kuidas neid praktikas on võimalik ellu viia. Eks sellised lahedad ideed vajavadki rohkem pingutust.

Missugust muusikat te mängite?

Kõike, tõesti kõike. Me oleme teinud elektroonilise muusika projekte, mänginud lõpušõu eelmise aasta Beach Grindi festivalil koos Cartooniga. Või “Bright & Black” projekt Tallinnas ja Helsingis, kus orkestrandid mängisid heavy metal muusikute poolt kirjutatud loomingut. Samas vahel on meie muusika pigem ambient ja hästi palju mängime ka originaalset muusikat. See tõesti varieerub ühest otsast teise, kuni popmuusikuteni – nad käisid Coldplay ja Bastille’ga mängimas – kes on väga suured popstaarid.

Millal sina Nordic Pulse’iga liitusid?

Ma liitusin 2024 juunis, algselt siis projektiassistendina ja väiksel määral artistide koordinaatorina. Algselt oli mõte, et ma jään sinna suveks just assistendi tööd tegema ja kuidagi sai sellest suvest pikaajalisem töö. Alates veebruarist tegutsen ma nende managerina.

Kirjelda oma tööpäeva.

Mõni tööpäev on selline, kus ma teen nipet-näpet. Samas teine tööpäev on selline, kus ma ärkan hommikul üles ja istun hommikust õhtuni kõnedes ja teen veebilehti, saadan meile, teen sotsiaalmeedia postitusi. Kolmandat moodi päev on kontserdi- või tuuripäev, kus on päev läbi siblimist: tuleb minna kontserdipaika kohale, vaadata, kuidas proove tehakse, kuidas kõik lavalised dekoratsioonid jõuavad kohale, et merch oleks müügis. Mitte ükski tööpäev ei ole samasugune. 

Mulle endale meeldivad kõige rohkem tuuripäevad. Ma tunnen ennast seal kõige mugavamalt. Olen avastanud, et töötan kaoses kõige paremini, siis tekib minu sees mingi rahu. Aga igavamaid päevi ja on rohkem. Mõned mõtlevad, et sa töötad mingi bändiga ja et see on üliäge – kogu aeg on glamuur ja kontserdid, muudkui reisid ühest kohast teise. See on tegelikult väiksem osa sellest tööst, väga palju on arvuti taga istumist ja meilidele vastamist. 

Olen avastanud, et töötan kaoses kõige paremini, siis tekib minu sees mingi rahu.

Mis on su töös kõige suuremad väljakutsed?

Minu jaoks on see töö täna algusest lõpuni üks suur väljakutse. See projekt oli minu esimene samm muusikaäri maailma, ma ei teadnud varem muusikaärist midagi. Olen õppinud väga palju – iga päev tuleb ette uusi olukordi. Vahel ma lähen natukene paanikasse, aga kõik asjad kuidagi jooksevad paika.

Me oleme sellest ka omavahel varem rääkinud, aga kuidas sulle see fake it till you make it elustiil sobib? Selline go with the flow ja improviseerimine, nagu sa ka ise ütlesid, et alguses kõik teadmised sul puudusid. 

See on päris huvitav, sest ma ütleks, et enne, kui ma Berliini kolisin, ei olnud ma väga go with the flow ja fake it till you make it. Ma olen pigem olnud hästi korralik ja tahan, et kõik asjad oleksid hullult organiseeritud ja teen ainult seda, mida oskan ja tahan selles hästi kindel olla. Ma hästi kartsin eksida. 

See Nordic Pulse’ga töötamine… enam see pole nii palju fake it till you make it kui alguses. Keegi küsib: “Oskad mingit x asja teha?”. Tegelt ma ei oska, aga ikka vastan: “Jaa, muidugi!” Siis ma istun seal ja mõtlen neid asju välja. Ma saan lõpuks ikka kõik tehtud. Ma arvan, et see ongi loovjuhtimise ja meelelahutusmaailma puhul nii, et sa ei saa õppida õpikust asju lõpuni ära. Kõigil peab olema veits go with the flow suhtumine, sest teistmoodi sa ei pea selles maailmas vastu.

Mida see töö sulle inimesena õpetanud on? On see sind kuidagi muutnud ka?

Ma arvan, et täpselt seda sama, et mitte miski pole võimatu. Ma ei ütlekski eitust, et mitte miski pole võimatu, vaid et kõik on võimalik. Ma põdesin täpselt samamoodi, nagu kõik 20-aastased põevad, et mis minust siin elus saab ja kuidas ma saan seda tööd teha, mis ma tahan teha. Kuidas ma saan kusagil jala ukse vahele ja kes mu praktikale võtab. Kõik asjad tulevad omal ajal või natukene hiljem.

Ma põdesin täpselt samamoodi, nagu kõik 20-aastased põevad, et mis minust siin elus saab ja kuidas ma saan seda tööd teha, mis ma tahan teha.

Praktika on nüüd siis tehtud jah…

Praktika… nojah, kutsume seda praktikaks (naerab). Ma arvan, et mu praktika olid mingid esimesed väikesed projektid. Aga tegelikult ma ei ole kunagi päriselt kuskil praktikal istunud. 

Kas on midagi, mis on sind inimeste juures üllatunud? Ma tean, et sa töötad väga paljude erinevate inimestega koos. 

Kuna ma ise alguses ikkagi hullult põdesin seda, et ma ei oska neid asju, siis tegelikult inimesed on väga kannatlikud. See on okei öelda, et tegelt ma ei oskagi kõike. Ma olen aru saanud, et mitte keegi ei oska kõike. Mulle kunagi ülikoolis ka räägiti, et teile võib tunduda, et see mees, kes istub seal kõige kõrgemal korrusel, kõige suurema tooli peal Universali plaadifirmas, et tema nüüd teab kõike… Tegelt ta ei tea midagi. Maailm muutub iga päev nii kiiresti, mitte keegi ei ole kunagi sellel mina-olen-the-best positsioonil. 

Mulle kunagi ülikoolis ka räägiti, et teile võib tunduda, et see mees, kes istub seal kõige kõrgemal korrusel, kõige suurema tooli peal Universali plaadifirmas, et tema nüüd teab kõike… Tegelt ta ei tea midagi.

Mis on sinu suurimad töövõidud?

Ma arvan, et iga kord, kui sa oled töötanud pikalt mingi projekti kallal ja sa istud seal kontserdil või lava taga ja vaatad seda telekast, siis ongi võidutunne: “Jess, me saime selle tehtud!”. Siiamaani on see iga kord natukene ebareaalne tunne, et kuidas see võimalik on, et me siukese asja ära tegime. 

Me käisime eelmise aasta septembris Šveitsis tuuril ja ma arvan, et seal oli üks minu lemmikkontserte, mis teinud oleme. See oli ühes kirikus, meil olid lahedad kohapeal tehtud valgusinstallatsioonid, millega oli kogu ruum täidetud. Mick Pedaja laulis seal ja mul olid pisarad silmas, ma olin lihtsalt nii õnnelik. Ma ei loekski neid töövõite, et “Aa, ma sain palga-  või ametikõrgendust!” Pigem see sisemine tunne on see töövõit, mis ma saan nendest projektidest.

Sa ütlesid nüüd ka, et mees istub kõige kõrgema tooli peal ja muusikatööstus on valdavalt meestemaailm. Kuidas seal naisena tegutseda on, eriti noore naisena?

Ikkagi on tulnud ette olukordi, kus ma pean ennast tõestama. Või, et minus kaheldakse. Sest esiteks, ma olen naine ja teiseks, ma olen 21. Pole ülikooligi veel lõpetanud. Aga samas minu igapäevases töökeskkonnas on rohkem naisi, mis on üllatav. 

Kui ma vahel oma sõbrannadele räägin oma otsesest bossist, siis nad on öelnud, et nad kujutavad ette mõnda vanemat meest. Aga ei, ta on naine. See on täiega haige, et neil tuleb silme ette kõigepealt mees. Mul on töökeskkonnas hästi palju naisi ja need mehed, kes on mu lähemas tööringkonnas, on väga toredad. Võib-olla nad salaja kahtlevad minus – on võimalus, et nad ei näita seda välja. Ma pole pidanud õnneks liiga palju sellega kokku puutuma, aga arvan, et see on mingil määral naisena niikuinii elukestev teema. Alati on inimesi, kes sinus kahtlevad. Praegu veel eriti, kui ma olen noor naine. 

Alati on inimesi, kes sinus kahtlevad. Praegu veel eriti, kui ma olen noor naine. 

Sa oled paralleelselt Berliinis üliõpilane. Kuidas sa tööd ja kooli tasakaalus hoiad?

Ma arvan, et siin kehtib ütlus: kes teeb, see jõuab. Päriselt ka! Ma tunnen, et nendel hetkedel, kui mul ei olnud tööd, logelesin ma palju rohkem. Nõme öelda, aga tegin kooliasju rohkem viimasel minutil. Kuidagi ma tean, et see tasub ennast ära mingi hetk. Ma ei oleks elu sees nõus tööd ära jätma, et koolile rohkem keskenduda. Tean, et kui ma tahan ühte teha, tuleb ka teist teha.

Kas see töökogemus on kinnitanud su tulevikuvalikuid või ootuseid tööle?

Sada protsenti! Muusikaäris olemise unistus tekkis suhteliselt hilja, sest ma ikka väga pikalt arvasin, et võiksin minna muusikaliteatritsse laulma. Nii kui see tekkis, teadsin, et ma tahan kindlasti töötada live-muusikaga, artistidega lähedalt ja ma tahan reisida, tuuritada. See töökoht on täiesti ideaalne kombo nendest kolmest. Suhtlemine on minu tugevus.

Ütlesid, et kui saaksid peaministriks, muudaksid sa midagi kultuuris. Milliseid peamisi murekohti sa näed? 

See on nii raske küsimus. 

Mida sa ise tunnetad? 

On väga palju Eesti festivale, mis on ära jäänud. Näiteks Sume (jäi eelmisel aastal ära – KK) või Intsikurmu, mis on väga lahedad ja omanäolised festivalid. Intsikurmu ja Sume olid oma nišis ja mul on kahju, et neid enam ei ole. Mulle hullult meeldib festivalide kultuur. Me ka teeme oma festivali (Meelte Videvik – KK) ja ma ei saa öelda, et oleks väga lihtne. 

Ma lihtsalt arvan, et eriti Eestis on muusikal nii-nii suur roll. Alates sellest, et me oleme laulurahvas – ennast vabaks laulnud. Minu jaoks on Eesti kultuuripärand ja muusika nii olulised. Me oleme väike rahvas ja meil on nii ägedad artistid ja nii ägedad üritused. Ma lihtsalt tahaks, et see püsiks. Mul ei ole praegu hirmu, et meie muusika või kultuur hakkavad kuskile kaduma, aga arvan, et neid peaks hoidma mingite teiste tähtsate asjadega samal pulgal.

Sa kirjutasid oma ankeeti, et inimesed peaksid rohkem puhkama. Millal sa viimati puhkasid?

Ma puhkasin eelmisel nädalal, aga see oli sunnitud puhkus, väike tervisehäda. See ei olnud tore puhkus, olin kaks päeva voodis. Sellepärast ma vist kirjutasingi selle sinna ankeeti, sest ma peaksin seda ise ka tegema. Eks ma vahel ikka võtan mõne vaba pühapäeva.

Millal?

Nojah, see on natukene selle maailma paratamatus, et sa oled mingis mõttes kogu aeg online. Keegi helistab ja no ikka võtan vastu ja räägin ruttu ära. Keegi saadab sõnumi, et “Kas saad ruttu ühele küsimusele vastata?” ja no eks ma siis ikka vastan. Mõtled küll, et on puhkepäev, aga vastad selle päeva jooksul mitmele-mitmele sõnumile ja kõnele. Ma päriselt ei oska öelda, millal ma näiteks nädal aega puhkasin. Või isegi kolm päeva.

Tean, et sa oled ülitöökas ning see peegeldub ka praegu sinu vastustest. “Dialoogi” formaat sai alguse üldse sellest, et Marju Lauristin ütles ühes Müürilehele antud intervjuus, et noorte seas pole vaimult suureks saamine enam populaaarne. Mis sa sellest arvad?

Mina seda ei usu.

Kuidas sa üldiselt meie generatsiooni kultuuritarbimist tunnetad?

On igasuguseid erinevaid inimesi. Neid, kes on natuke laisemad ja on neid, kes tahavad natukene rohkem lugeda, kuulata ja ennast harida. Mina ei ole elanud sellel ajal, millal meie vanemad või vanavanemad noored olid. Ma ei tea, kas ma usun seda, et nende ajal oli see nüüd nii palju populaarsem. Ma tahaks arvata, et seal oli täpselt sama palju inimesi, kes tahtsid ennast arendada, aga samas ka neid, kes ei huvitunud sellest ja olid natukene laisemad. 

See on küll tõsi, et tänane elu on mega mugav – tellid Wolti, Bolti – kõik on nupuvajutuse kaugusel. Võib-olla see teeb mingi erinevuse. Aga ma ei tahaks öelda, et usun seda täielikult. Mina olen küll kohanud väga palju ägedaid noori… Ma räägin nagu ma oleks tuhat aastat vana (naerab). Minu eakaaslased siis. Nende seas on väga palju lahedaid inimesi ja kui ma vaatan enda sõpruskonda, siis kõigil on mingi unistus, mille osas nad on kirglikud või mida nad tahavad teha. Nad siis arendavad ennast selles vallas. Aga et pole enam populaarne – nii öelda on veits karm.

Kui ma vaatan enda sõpruskonda, siis kõigil on mingi unistus, mille osas nad on kirglikud või mida nad tahavad teha.

Ankeedis on tegelikult veel üks asi, mis vajab selgitamist. Mis värk selle USA hümniga on?

See on lihtsalt nii hea laul. Ma ei oska seda selgitada ja tean, et üli paljud arvavad, et olen täiega imelik selle pärast, aga seal on paar kohta, mis mõjuvad mulle nii hästi. Ma ei tea muusika kirjutamisest midagi, ma ei ole kunagi ühtegi lugu kirjutanud ja ilmselt ei kirjuta ka. Ma ei tea, mis on geniaalse loo kirjutamine. 

Ma võin subjektiivselt öelda, kes kirjutab head ja geniaalset muusikat… ja ma ei usu, et see USA hümn on nüüd hullult keeruline ja geniaalselt kirjutatud teos. Sellel pole mingit pistmist sellega, et mulle USA meeldiks või, et mul oleks American dream, et oh ma lähen kunagi USAsse. USA hümnis on lihtsalt üks koht, mis mõjub mulle nii hästi ja see on minu kõige veidram guilty pleasure või obsessioon. See on väga imelik ka mulle endale.

 

Dialoogi ankeet: NORA LIISA SUISLEPP

Mis tunne on?

Väsinud ja elevil. Kiired, aga samas super põnevad ajad on.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Hetkel ei tahaks oma eriala mingi hinna eest vahetada, aga kui peaks midagi valima, siis ma arvan, et ma pürgiks psühholoogia poole.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Ma usun, et andest pole mingit kasu, kui ei viitsita selle kallal tööd teha. On mõni õnnelik, kes saab ka ainult andekusega elus läbi, kuid tööl on siiski suurem osakaal.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Kui me elaksime ideaalses maailmas, kus on rahu ja kõik esmavajadused kaetud, siis minu süda tahaks ikkagi alati rohkem kultuuri panustada.

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Puhatakse – see kehtib minu puhul eriti…

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Mu ema ostis kunagi mingi jubina, mis võtab maasikatel rohelise otsa küljest ära. Täiesti mõttetu. See ei töötanud ka.

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Kui meesterahvast politseinik puhumisreidi ajal ütles, et mul on ilusad küüned. Kompliment ise ei olnudki nii veider, aga see kogu situatsioon pakkus mulle tollel hetkel palju nalja.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Ma üllatun väga palju, sest mul on igapäeva asjade peale kohutavalt halb mälu. Sõbrannad saavad alati viis korda oma lugusid rääkida ja mulle on see ikka uus.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025? 

Väga lahe, aga samas päris keeruline.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Mulle meeldib kohutavalt USA hümn.

 

Illustreeris: Daria Taranzhina