Eelmisel aastal helistati hädaabinumbrile 112 kokku 989 711 korda. Et mõista, milline töö peitub iga hädaabikõne taga, veetsime päeva häirekeskuse Lõuna keskuse päästekorraldaja Meelise kõrval, kuulates reaalseid hädaabikõnesid ja jälgides, kuidas kriitilistes olukordades otsuseid tehakse.

On reede hommik, kell on saanud kümme. Aprillikuisest lumesajust hoolimata valdab meid põnevus ning väike ärevus. Oleme jõudnud häirekeskuse Lõuna keskusesse, kus võtavad meid vastu administratiivjuht Helena Käst ja grupijuht Margit Kokkonen. Üleriided seljast võetud ning põgusalt tutvust tehtud, avaneb meie kõrval häirekeskuse töösaali uks, kust astub välja päästekorraldaja-logistik Meelis Pihu, kellega me järgneva päeva koos veedame. 

Teeme tutvust ning siis saab Meelis, veel enne meiega päeva veetmist, ära käia oma kümneminutilisel pausil – selliseid pause on päästekorraldajatel õigus teha iga 50 minuti tagant. Meelise tööpäev algas täna tegelikult juba kell kaheksa hommikul ning kestab kuni kaheksani õhtul. Tavaliselt on vahetused 12-tunnised ning tööl ollakse neli päeva järjest: kahes öises ja kahes päevases vahetuses. Meelise sõnul on tavaliselt päevasel ajal üle Eesti korraga tööpostil umbes 15 päästekorraldajat, öösel aga 8. 

Margit ja Helena teevad meile pisikese tuuri ning räägivad lähemalt töösaali korraldusest. Esireas istuvad riigiinfotelefoni (1247) töötajad, seejärel mitmes reas päästekorraldajad, nende taga logistikud ja saali tagaotsas politseitöötajad ning üks meedik. 

Hädaabinumbrile vastatakse nii eesti kui ka vene keeles ning vajadusel saab kõne suunata päästekorraldajale, kes räägib inglise või soome keelt. Samuti võtab häirekeskus teateid vastu ka SMS-i teel, mis on oluline eelkõige kurtidele ja tummadele. Järgmisel aastal alustab häirekeskus teadete vastuvõtmist ka videokõne ja reaalaja tekstiedastuse vahendusel, mis muudab hädaabiteenuse palju kättesaadavamaks.

Järgmisel aastal alustab häirekeskus teadete vastuvõtmist ka videokõne ja reaalaja tekstiedastuse vahendusel.

Meie tööpäeva algus

Seame ennast Meelise töölaua juures sisse – üks ühel ja teine teisel pool lauda. Asume uurima meie ees paiknevat nelja monitori. On kohe aru saada, et kiire orienteerumine neil ekraanidel pole lihtne – pikad juhtumite loendid, asukohti näitav kaart, eraldi ekraan kogu info ülesmärkimiseks ja palju muud. 

Kõik juhtumid liigitatakse kategooriate järgi, mis on päästes, kiirabis ja politseis natuke erinevad. Kiirabi puhul on ohukategooriad alfa, bravo, charlie ja delta, millest delta tähistab kõige kiiremat reageerimist – elu on väga ohus ning on vaja vilkuritega kohale kiirustada. Politseil on kategooriad info, alfa, bravo ja charlie, kus viimane viitab kõrge ohutasemega olukorrale. Päästes kasutatakse astme süsteemi, kus I aste tähendab ohtu elule ja I alfa viitab olukorrale, kus oht elule puudub.

Meelis asub meiega kohe jutustama ning räägib hommikul tulnud mitmest huvitavast kõnest. Näiteks oli talle hommikul helistanud vanem naisterahvas, kes väitis, et tema kella patareid on tühjad ja küsis, mis kell on. Teist kõne oli ta juhuslikult kuulama sattunud. Kõige esimesed sõnad, mida ta kõrvalt kuulis olid: “Üks oinas tuleb kallale!!!”. 

Näiteks oli talle hommikul helistanud vanem naisterahvas, kes väitis, et tema kella patareid on tühjad ja küsis, mis kell on.

“Siis oli meie poolt ka suur vaikus, et ei osatudki kohe seisukohta võtta. Et kas mingisugune kuri oinas on kuskil lahti pääsenud,” rääkis Meelis. Tegelikult tuli välja, et tegemist oli olnud liiklusraevuga: keegi oli ohtliku manöövri teinud ja siis teine juht tuli autost välja ja vehkis kätega. Helistaja ütles seepeale, et “Üks oinas tuleb kallale!”. 

Veidi jutustatud ning töökorraldusest algse ülevaate saanud, paneb Meelis kõrvaklapid pähe ning teeb ennast ekraanil aktiivseks, et olla valmis uute kõnede jaoks. Ka meile jagatakse ühed klapid ning saame kordamööda sissetulevaid kõnesid kuulata. Meelis lausub veel naljatades, et me kuulates ei köhiks sest meid on ilmselt kohe kõrvaklappide küljes olevast mikrofonist kuulda ning see oleks abivajaja jaoks häiriv. Seega kuulame kõnesid ja jälgime Meelise toimetamist hiirvaikselt.

“Häirekeskus, tere, mis juhtus?” 

Heliseb telefon, Meelis vajutab lauatelefonil nuppu ning kostub mehe hääl. Toimunud on poevargus, kuhu on vaja saata kohale politsei. Kõne on venekeelne ning sellele järgneb ka kohe uus aruteluteema. Meelis räägib meile kui oluline on häirekeskuses töötades vene keele oskus. “Umbes pooled kõned on venekeelsed. Ilma vene keeleta siin hakkama ei saa,” lausub ta. Samas kiidab Meelis, et paljud vene emakeelega helistajad proovivad aina rohkem suhelda ka eesti keeles.

Järgmisena tuleb kõne noorelt naiselt, kes helistab, sest märkas, et temaga samas bussis viibiv vana naine kukkus ning ei saa enam püsti. Helistaja mainib, et olukord leidis aset Kaubamaja juures. Mõtlesime kohe, et tegu on Tartu Kaubamajaga, kuid ekraanil asuvale kaardile vaadates on näha, et tegu on hoopis Tallinna Kaubamajaga. Meile üllatuseks selgub tõsiasi, et häirekeskuse Lõuna keskus ja teised regionaalsed keskused ei vasta ainult oma piirkonna kõnedele nagu algselt arvasime, vaid kõik võtavad vastu kõnesid üle Eesti. Meelis räägib, et mõnikord on päris keeruline kohe mõista, kus sündmus toimub, kuna ei tunne nii hästi kõiki Eesti piirkondi – eriti juhul kui inimesed kasutavad koha nimetamisel slängi või mõnda lühendit. Seega aitab hädast välja ühel arvutiekraanil olev kaart, mis üsna täpselt helistaja asukoha positsioneeringut näitab. 

“Enda eksimused jäävad ikka kummitama. Mõtled, et ma ei teinud ju valesti.”

Päeva jooksul kuuleme mitmeid tõsiseid kõnesid. Saame kõne murelikult abikaasalt, kes kahtlustab, et tema naine võib enda elu ohtu seada, kuna on tarvitanud mitmeid ravimeid ja alkoholi. Häirekeskus saab veel kõne kooliarstilt, kes helistab, kuna noorel poisil on hingamisraskused ning ta vajab kohe kiirabi. Samuti tuleb kõne ühe noore tüdruku kohta, kes on teadvuseta ja kelle puhul kahtlustatakse kanepi tarvitamist. 

Tuleb ka üks kutse päästeametile, kus naine kirjeldab, et tema kõrval korterist tuleb vingugaasi lõhna. Naine ise ei soovi asja kontrollima minna, sest kardab, et kui ta koputab ja uks lahti tehakse, tuleb korterist vingugaasi välja. Pääste sõidab asja kontrollima, jälgime koos Meelisega, mis olukorrast edasi saab: hiljem kirja pandud kirjeldust lugedes selgub, et vingugaasi lõhn tekkis toidukõrbemisest ja õnneks väga ohtlikku olukorda ei tekkinud. 

Kuuleme mõnel korral, et päästekorraldajad küsivad ka üksteiselt nõu ja kinnitust, kuidas teine oleks kõne puhul käitunud. Näiteks küsis kõrval lauas töötav päästekorraldaja Meeliselt, et ta üht kõne uuesti kuulaks ja ütleks, mida tema selles olukorras oleks teinud. Meelis tõdeb: “Enda eksimused jäävad ikka vahest kummitama. Mõtled, et ma ei teinud ju valesti”. 

Ikkagi hädaabi, mitte infoliin 

Sisukate kõnede vahepeale lisandub meie üllatuseks päris palju tühi- ning valekõnesid. Meelise sõnul on üsna tavaline, et ikka kellelgi telefon taskus valib kogemata hädaabiliini numbri või hoopis lapsed helistavad ilma tõsiste probleemideta. Päeval saame kõne ühelt noorelt venekeelt kõnelevalt poisilt, kes soovib oma telefoni või Wi-Fi parooli teada. Samuti helistab kellegi telefon kogemata koolist ning kõne tagataustal on kuulda vaid laste hääli. 

Päeval saame kõne ühelt noorelt venekeelt kõnelevalt poisilt, kes soovib oma telefoni või Wi-Fi parooli teada.

Kuuleme, et tihtilugu on kõnede puhul tegu probleemidega, mis ei vaja tegelikult hädaabinumbrile (112) helistamist. Näiteks soovitakse abi väiksema liiklusõnnetuse registreerimisel, mida Meelise sõnul saavad inimesed ise teha veebilehel avarii.lkf.ee või täpsustava info saamiseks helistada riigiinfotelefonile (1247). Tahetakse ka, et päästekorraldaja otsiks mõnest registrist andmeid (nt mõne patsiendi asukoht haiglas), mida ei saa jagada või soovitakse, et kiirabi tooks peavalurohtu. 

Meelis räägib, et vahepeal inimesed ei mõtle läbi, kuhu nad helistavad. Ta toob ka välja, et EMO visiiditasu on nüüd juba 20 eurot ja seega tegelikult jõuab see bumerangina nende tööni tagasi. “Inimesed arvatavasti helistavad veel kergekäelisemalt, nad loevad juba raha. Tegelikult on ju lihtne, kiirabi visiit on tasuta ehk on lihtne öelda, et mul on palavik või too mulle peavalurohtu,” lausub ta. 

Tööpäeva jooksul tuleb veel mitmeid huvitavaid kõnesid. Näiteks tuleb kõne arvatavasti joobeseisundis mehelt, mille taustal on kuulda ka teisi sarnases olekus inimesi. Mees ütleb, et soovib politseid ning lubab oma kaasviibijale samal ajal lõuga anda. Kui aga Meelis uurib, milleks politseid täpsemalt vaja on, vastab mees: “Ei kujuta ettegi”. 

Veel helistab 17-aastase poisi isa, kes sai oma poja tüdruksõbralt kõne, et poeg oli korvpallitrennis jalga vigastanud. Poiss ise ei julgenud helistada vaid lasi oma tüdruksõbral isale helistada, kes seejärel helistas häirekeskusesse, kuigi ta ise sündmuspaigal ei viibinud. Kõrval lauast kostub samal ajal kõne, kus keegi soovib teada, miks külmkapp ei tööta. Veidi hiljem uurib teine helistaja, miks taaraautomaat ei võta väikeseid pudeleid vastu. 

“Näiteks helistas meile mees ja kurtis, et pole rahul tellitud intiimteenusega,” meenutab Meelis.

Kõnesid kuulates jääb kõrva, et mitmel korral helistatakse seoses raha muredega, millega häirekeskus abistada ei saa. Näiteks kurdab üks mees, et ta pole saanud raha ja ta ei saa ära maksta oma arveid. Meelise sõnul on olnud tänasest veel jaburamaidki juhtumeid. “Näiteks helistas meile mees ja kurtis, et pole rahul tellitud intiimteenusega,” meenutab ta.

Midagi uut ka kogenud päästekorraldaja jaoks

Üks päeva tipphetk, mida Meelisega hiljem pikalt meenutasime, oli telefonitoru otsas norskav meesterahvas. Meelis püüdis helistajat äratada, rääkis valjemalt, ent norin jätkus. Hoolimata koomilisest olukorrast jäi kogenud päästekorraldaja professionaalseks ning teda valdas mure, kas tegemist on kogemata tehtud kõnega või võib norskamine viidata hoopis tõsisemale seisundile, kus helistaja ei suuda rääkida. Hiljem lausus Meelis, et selline kõne oli tema jaoks esmakordne.

Märkame töösaali eesotsas seinal asetsevat suurt musta ekraani, mis ei tööta. Seega uurime selle kohta Meeliselt. Selgub, et varem sai sellelt ekraanilt jälgida avalikus ruumis paiknevate videokaamerate pilte üle Eesti, et operatiivselt reageerida näiteks erinevate suursündmuste ajal. Meelis tõdeb, et see ekraan ei tööta juba pikka aega, sest ilmselt rahapuuduse tõttu pole seda parandatud. Neid kaamerapilte vaatab hetkel ainult töösaali tagaosas istuv politseitöötaja. „Vahel oli neid kaameraid päris põnev vaadata,” meenutab Meelis. Ta räägib, et kui ekraan veel töötas, sai kaameratest vabadel hetkedel ka näiteks Tartu Raekoja platsis toimuvat armastusfilmide festivali ilma helita piiluda.

Häirekeskuses päeva veetes tabasime ennast mitmel korral olukorrast, kus kõnesid kuulates lausa ununeb, et tegu ongi päris inimeste, situatsioonide ning sündmustega. Kohati kaob justkui reaalsustaju: telefonitoru otsas inimese häält kuulates on keeruline endale teadvustada, et tegu ongi praegu päriselt kuskil Eesti otsas toimuva sündmusega, mitte mõne telesarjaga. 

Telefonitoru otsas inimese häält kuulates on keeruline endale teadvustada, et tegu ongi praegu päriselt kuskil Eesti otsas toimuva sündmusega, mitte mõne telesarjaga. 

Kui oleme mitmed tunnid pingsalt kõnesid vastu võtnud, teeme koos Meelisega 30-minutilise lõunapausi. Lõunapausideks puudub kindel kellaaeg, seda peab kollegidega ise läbi arutama, et korraga oleks tööpostil piisavalt päästekorraldajaid. Peale pausi vestleme Meelisega põhjalikumalt tema päästekorraldaja tööst ning nii saab meie reportaažist sujuvalt intervjuu.

 

Intervjuu päästekorraldaja-logistik Meelis Pihuga

Kust tuli otsus sellisele ametikohale asuda, kuidas sa siia jõudsid?

Varasemalt olin ma kindlustussfääris tööl, see aga ammendus ning ma olin uue valiku ees. Mul vahepeal oli mõte piirivalvesse minna, aga kodused ütlesid, et ma oleksin siis liiga kaua, lausa nädalaid, kuskil piiril ära. Tuleb võtta ikka mingisugune vaiksem asi ja nii siis saigi see 9-kuune päästekorraldaja õpe läbitud.

Ja siiamaani ütleksid, et oled selle siin oldud peaaegu 11 aastaga rahul?

Ei kurda. Ega vanus on ka juba selline, et keegi kuskil ei oota. Kindlustus on ka muidu selline huvipakkuv sfäär, aga seal oli abistamine vaid rahaliselt – siin saab nõu ja ressursi saatmisega inimesi abistada. Praegu plaanin siin jätkata, vist on isegi minu tööga rahul oldud, kui teiega vestlema lubati (naerab).

Kas töötamine selles valdkonnas on sind kuidagi inimesena arendanud?

Ütleme niimoodi, et ma nüüd oskan kuidagi teistmoodi vaadata mingisuguseid asju. Kui lähen kellelegi külla, vaatan näiteks elektrijuhtmeid ja mingisuguseid tulekustutustekke köögis. Mingisugune selline kiiks on tekkinud aga väga haiglaseks ei ole läinud. Pigem pool naljaga mõned märkused teen kui kuskil käin.

Miks võiks keegi, näiteks noor koolilõpetaja, selle ameti valida?

Igaüks peab ise sisimas tegema selle otsuse. Abistamise tahe peaks olema inimesel olemas. Ja empaatiavõime võiks ka olla juba varasemalt, muidu ei saa siin hakkama.

Millised iseloomuomadused selles ametis veel kasuks tulevad?

Rahulikkus. Mina olengi vana rahu ise, ma ärritun suhteliselt harva. Nagu eelnevalt saalis kuulsime, siis mõni helistaja ikkagi kipub solvama. Mind need asjad endast välja ei vii. Mõned üksikud korrad on, öösel mõnikord, kui tõesti mingi väga jabura asjaga helistab inimene ja siis veel ei ole viisakas ka. Siis natukene võib-olla ärritab.

Häirekeskuse kodulehel on kirjas, et lähtute oma töös ühistest väärtustest, milleks on asjatundlikkus, kiirus ja inimlikkus. Mida need sinu jaoks tähendavad?

Need on nagu kolm motot meil siin töö juures. Leian, et inimlikkust on kõige rohkem vaja. Asjatundlik peab ka olema ja kiire ka muidugi, siin väga uimerdada ei saa, sest muidu jääb keegi abita. Aga selline inimlik mõttelaad peaks asja juurde käima. Nagu tänagi olid seal pangakontoga probleemid, raha ei saanud. Tema jaoks oli see tollel hetkel väga suur mure ja ta tuli ära kuulata. Palju ta mind nüüd vastu kuulas, aga korrutad üle, mis ta teha võib. Lihtsalt toru hargile panna ja ära lõpetada, et mina teid aidata ei saa ja kõik, sellega ei ole asi lahendatud. Tulebki siis lasta tal end tühjaks rääkida ja see aeg võtta.

Leian, et inimlikkust on kõige rohkem vaja.

Kogesime päeva jooksul libakõnesid, valekõnesid ja oli huvitavaid seiku ka, aga kas sul tuleb endal veel mõni põnevam või ebatavalisem lugu meelde?

Mäletan, et meil oli üks selline regulaarne helistaja, kes oli kuskilt Ida-Eestist. Vot ja tema naabril olid jahikoerad, kolm tükki vähemalt, ja nad hakkasid öösel haukuma. Tema ei saanud sellepärast magada. Raske oli midagi ette võtta. Koerad minu arvates võivad haukuda. Kui nad öösel mingit liikumist näevad, hakkavadki haukuma, annavad peremehele märku, et seal mingi asi toimub. Aga naabrit see häirib, tema öö on rikutud, uni on rikutud. See on pidevalt niimoodi ja minu arust siiamaani lahendamata. Koeri toidetakse, elamistingimused on head. Ainuke asi on, et naabrit häirib. 

Et ta siis on ikka päris palju kordi helistanud?

Ma olen päris palju kõnesid saanud temalt ja kuulen ikka, et teised ka räägivad temaga. Seal on isegi valla poole pöördutud ja politsei on kohal käinud asja kontrollimas. Vist on isegi mingeid ettekirjutusi tehtud, aga päeval on vaikus. Öösel hakkavad koerad jälle haukuma. Siis on palutud, et paigutage koerad kuskile maale või teise kohta. Aga omanikul ei ole paigutada neid kuhugi ja ega vist ei olegi sellist seadust mis ütleks, et sa ei tohi loomi pidada niimoodi. Ainult et naabrit häirib selline tegevus. See on üks selline lugu. See ei ole nüüd midagi erilist aga ta on meelde jäänud. Sellised naabrikoerad on päris tihti mureks olnud.

No jah, aga vahel ongi siis päris raske mingit lahendust pakkuda.

Vähemalt kuulad ära. Vajadusel räägid temaga 20 minutit, kuigi see lahenduseni ei vii. Lihtsalt fikseerime jälle selle olukorra ära, et täna oli jälle selline asi ja homme on kindlasti jälle. Aga ma ei saa öelda, et pane tropid kõrva või koli ära. Näiteks linnas on sama olukord nende korteritega, mis on kuskil klubide läheduses. See on samasugune müra, jälle häirib inimesi. Need on sellised abitud olukorrad, et seal ei suudagi head lahendust pakkuda.

Aga neid kõnesid tuleb siis palju? Täna me ka ju tegelikult kogesime päris palju sellised kõnesid, et ei oskagi nagu kuidagi aidata.

Ja ongi sellised asjad, et ei olegi head lahendust. Me kuulame ta ära, tunneme kaasa ja püüame mõelda, et mida ta võiks ette võtta.

On midagi veel sellist keerulist, väljakutsuvat olnud?

Kõik sündmused on rasked tegelikult. Ei saa öelda, et sul on lihtne asi, helista hiljem, mul on siin kolm hästi tähtsat asja pooleli praegu. Igale helistajale on oma asi kõige tähtsam. 

Mis sulle meeldib selle ameti juures? 

Selline adrenaliini tekitav põnevus. Igav ei hakka. Tänagi selle poole päevaga, mis me olime siin. See norskamise kõne, seda mul ei ole varem olnud.

Kui palju või millist mõju avaldab see töö sulle vaimselt?

Ma ei võta tööd koju kaasa, ma unustan need juhtumid ära. Ükskõik kui tõsine miski on. Lihtsalt kui meedias jälle mingisugune lõik lastakse, siis tuleb meelde, et jah see oli, mäletan küll. Aga iga päev on uued sündmused, ei jõuagi meelde jätta. Muidu see ajalooarhiiv läheb nii paksuks. Siin on igasuguseid sündmusi olnud selle kümne aastaga. Ma arvan, et kõik need tüüpjuhtumid on mul juba läbi käidud.

Ma ei võta tööd koju kaasa, ma unustan need juhtumid ära. Ükskõik kui tõsine miski on.

Kas sa näed teiste töökaaslaste kõrvalt, et nemad jätavad ka töö koju minnes siia?

Inimesed on erinevad ja ega kõike ei näidata välja. Sisemiselt võib olla see põlemine päris suure leegiga, siis tulebki kolleegi märgata kõrvalt. Kas ta siis läheb aeglasemaks või eksib sagedamini. Siis peaks uurima, mis lahti on. Meil on muidugi psühholoogiline nõustamine siin tööandja poolt ettenähtud aga inimesed tihti ei taha seda tunnistada endale, et on vaja minna psühholoogi või psühhiaatri poole. Aga see võimalus on olemas.

Kas te jagate üksteisega ka enda kõnesid ja lugusid?

Ja, nagu päeval ka oli, et kellelgi jääb midagi kripeldama. Siis küsid, et kuule, kas ma tegin õigesti või kas ma oleksin pidanud ikka nii tegema. Ega mõnikord kiilubki kinni, see nupp ei ole iga päev nii terav, mõnikord oled uimasem ja ka lihtsamate asjadega võid komistada.

Kas sinu hinnangul väärtustatakse sinu tööd Eesti ühiskonnas piisavalt? 

Ei, seda võiks ikka rohkem teha. Kui artiklit kirjutate, peate selle esile tooma, et see on ikka väga tähtis amet. Aga ega siin kõik ametid on tegelikult tähtsad, me oleme lihtsalt eesliinil.

Kas sulle tundub, et on laialdaselt võetud selline hoiak, et häirekeskuses töötamine on lihtne?

Võib-olla on meedias jäänud selline mulje, et abi tuleb iseenesest ja siis päästekorraldaja esitab veel seal lolle küsimusi ka. Mulle helistas Setomaalt üks vanem naine, mingi tervisemurega. Küsisin temalt kaks küsimust ära ja ta ütleski, et kuule sina, ära lobise nii palju, saada abi välja juba. Ta ei saagi aru, et iga küsimus on tema suhtest täpsustav, et millist abi on vaja, kui kiiresti, mis temaga üldse juhtunud on.

Kas helistajad tihti kritiseerivad kuidagi, nagu selle juhtumi puhul?

Ja, mõnikord. Minule on jäänud meelde üks kuu või paar tagasi olnud öine vahetus. Kuskil oli sünnipäevapidu ja seal oli kellelgi mingi kulm või huul katki läinud ja siis helistati, et saatke kiirabi. Siis ma küsin, et kuidas see juhtus, oli tükka aega vahet kuni ta vastas: “Ütleme, et kukkus”. 

Mulle jättis see juba kahtlase mulje. Küsisin veel midagi aga taustalärm oli suur: muusika mängis ja joobes häälega seltskonnad hõiskasid. Ma ei kuulnud hästi helistajat ja siis ma vaeseke vääratasin. Pidin ütlema talle, et minge sealt joobes seltskonnast eemale, et ma kuuleks teid, aga ma ütlesin, et minge sealt joodikute seltskonnast eemale. Minu sõnast hakati kohe kinni. Hakkas ründamine: kuidas te nimetate minu sünnipäeva seltskonda joodikuteks, kuidas te üldse seal töötada saate? Kõne läks täiesti käest ära. Ise jäin rahulikuks, aga ma ei saanud isegi vabandada. Ta ei lasknud rääkida, ründas kogu aeg. 

Hakkas ründamine: kuidas te nimetate minu sünnipäeva seltskonda joodikuteks, kuidas te üldse seal töötada saate? Kõne läks täiesti käest ära.

Selline sõnavääratus võib mõnikord ikka kulutule süüdata, inimesed tundsid ennast nii solvununa. Viisakas see tõesti ei olnud. Temal oli võib-olla väga viisakas lipsudega seltskond seal, aga lihtsalt olid napsitanud ja rääkisid kõvasti. Aga kella kolme või nelja ajal öösel tuli endal ka selline vääratus.

Kuidas sa öist vahetust hindad, kui keeruline see on? Keeruline hakkab eriti seal kuskil vahetuse keskel ma kujutan ette.

Naiskollektiiv koob öösel, mõni loeb, mõni lahendab ristsõnasid. Keegi vaatab mingisugust seriaali, Jupiteris näiteks. Tuleb hoida ennast ärkvel. Siis kohv ja väike jalutuskäik iga 50 minuti tagant väljas. Mina vaatan ka mingeid seriaale, panen lihtsa sisuga saate käima, “Von Fock” või mingid välismaa kriminullid. 

Aga kui sa oled logistik, siis peadki järjest nina vastu ekraani olema, et ega sa midagi maha ei maga ka. Kui sa saadad brigaadi välja, siis öösel on kohustus kontrollida, et kas seal on ka inimesed ärkvel. Teed neile alarmeerimise. Me kõik oleme inimesed. 

Ameerikas on häirekeskuste kohta päris mitu seriaali vändatud, kas sa oled ise ka mõnda vaadanud?

Olen. Kunagi oli “911” või mingi selline. Eks seal filmis on hästi põnevaks tehtud kõik. Aga ega meil on täpselt samamoodi tegelikult ju, siin selle sama poole päevagagi. Ainult mingit otsest tagaajamist polnud. 

Kas sellisel tavapärasel öisel vahetusel, kui me ei räägi nädalavahetusest, on ka palju kõnesid?

Siis kõnekoormus tegelikult langeb. Vastu hommikut on kindlasti vähem. Poole seitsmest hakkab jälle tõusma, siis hakkavad vanemad inimesed üles ärkama: kellel käib pea ringi, on vererõhuga probleemid või komistatakse kuskil. Aga öösel kolmest kuueni on vaiksem periood. Aga sa oled ise ka siis unine, kui tuleb üks hetk see tirts, siis sa võpatad ja võid ka võib-olla esitada mingisuguse lolli küsimuse.

Ja millal on kõnede tippaeg?

Tegelikult on see kuni kella üheni öösel. Nädala sees on ka kella üheni ikka päris tihe helistamine. Nädala sees siis vajub ära, aga kui on nädalavahetused siis läheb ikka kolme või neljani välja. 

Kas on midagi sellist, mida sa tahaks, et avalikkus paremini teaks või mõistaks selle ametiga seoses?

Tööle võiks tulla siia asjalikke inimesi, noori ja vanemaid – missioonitunne ühendab siin kõiki. Nooremad on kiiremad, vanemad jälle elukogenumad. Ja kutse saab kiiresti, üheksa kuuga. Põnevust saab kindlasti enda ellu juurde. Ülemakstud töökoht see ei ole, aga elukogemust ja tarkust saab kindlasti. 

***

Märkamatult ongi meie tegus päev õhtusse jõudnud. Ka Meelise 12-tunnine vahetus saab varsti läbi. Lahkume häirekeskusest teadmisega, et päästekorraldaja töö ei ole vaid lihtsalt kõnedele vastamine. See on pingeline kuulamine, hindamine ja otsustamine, kuidas on kõige parem inimest antud olukorras aidata. Mingi lahendus on alati.

Illustreeris: Daria Taranzhina