Kevadiselt soojal lõunal astub väiksesse Tallinna kohvikusse Oliver Reimann. Silmates mind, sammub ta tuttava entusiasmiga minu laua juurde ning sõnab teretades, et silmaopist tundlikke silmi varjavad tumedad päikeseprillid jätaks ta hea meelega ette. 

Oliveri näol on tegemist korraliku rööprähklejaga – küll leiab ta aega, et teha tööotsi Eesti Rahvusringhäälingus, teatris ning televisioonis näidelda, aga ka kõige kõrvalt lavakunstikoolis õppida.

Oled tegev väga mitmes valdkonnas. Kuidas sa teatrini jõudsid?

Ütleme selline teatrihuvi on minus olnud terve elu. Sellele on kohati kindlasti andnud tõuke elu Sõlekeses – tantsimine tantsuansamblis Sõleke ja erinevad lava taga käimised ning esinemised. See kõik on kasvatanud seda huvi.

Teisipidi on mul juba väiksest saati olnud mingi pisik küljes. Nüüd takkajärgi vaadates olin ma juba lasteaias lõpuraamatusse pannud kirja, et tahan saada tsirkuse direktoriks või lavastajaks. Ma ei tea, kust see mõte mul tekkis. 

Minu lasteaiakaaslase isa Guido Kangur teadis, et mul on teatri vastu huvi ja kui Linnateatris otsiti ühe lavastuse jaoks noort poissi, kes seal mängida võiks, siis Guido soovitas mind. Sealt hakkas see tee päriselt arenema. 

Seni olin ma pigem lihtsalt selline tore esinemishuviline poiss. Läbi selle rea, et ma hakkasin erinevaid ülesastumisi tegema, kas siis koolis õhtujuhtimised või Linnateatris need niinimetatud lapsnäitleja rollid. Läbi nende sain ma aru, et mulle meeldib isegi rohkem olla kulissis kui laval. 

Eks täna Lavakunstikoolis olles olen ma mingites lavastustes ka laval, aga kuna ma olen niivõrd enesekriitiline, siis mulle meeldib tegelikult rohkem olla lava taga. Aga mõlemad on toredad. Ühesõnaga kuidagi niimoodi see tee hakkas arenema.

Alates 2022.aastast õpid Lavakunstikoolis lavastaja õppesuunal. Kuidas selle valikuni jõudsid? Oli see kohe esimene variant?

Kui ma gümnaasiumi lõpetasin ja teatud olude tõttu mind kaitseväkke vastu ei võetud, siis jäi mulle vaheaasta. Selle jooksul töötasin ma Linnateatris etenduse juhina ja juba gümnaasiumi kõrvalt tegin tööd ka televisioonis. Ma nimetasin seda enda jaoks ikkagi selleks moodsaks “vaheaastaks”, et saada selgust, mida ma tahan.

Too aeg olin ma juba jupp aega teatrielu hingata saanud. Seal uksepiidal olemist oli tegelikult päris palju, et kas siit edasi minna või vaadata kuhugi mujale. Mul oli täitsa sirgeid ja täiesti kardinaalseid mõtteid ka, aga vististi mõned päevad enne lavastaja katsete lõppu ma ikkagi kirjutasin need esimesed kirjatööd ära ja panin teele. Mõtlesin, et on vähemalt proovitud.

Seal uksepiidal olemist oli tegelikult päris palju, et kas siit edasi minna või vaadata kuhugi mujale. 

Kusjuures Lavaka katsetega on huvitav asi see, et need lavastajakatsed kestavad praktiliselt pool aastat. Jaanuaris pidid esimese asja esitama ja järjest sõelutakse, kuni alles juuli alguses oli lõppvoor.

Selle jooksul pead sa tegema nii palju kirjatöid, et ühel hetkel ma isegi juba katsete ajal mõtlesin, et kuramus, ma ei tea, kas see ikka on see. Tekib selline tunne, et “kurat, enam ma alla ka ei anna, nüüd ainult lõpuni”. Nende otsustada on, kas saab või ei saa.

Minu arust need kõhklused ja kahtlused ei ole tegelikult selles mõttes kuhugi kadunud ja ma arvan, et see on ka eluterve, mitte liialt kapselduda.

Kõige rohkem oligi küsimus, kas see on see. See ei ole mulle enam niivõrd eksootiline ja hämmastav maailm, vaid ma tegelikult saan aru, et see käib nii ja see käib naa ja nemad söövad ka kartulit ja hakklihakastet ja kõik oleme tegelikult samasugused. See ei ole mingi glamuur või tohutu maagia. See oli loogiline jätk, aga mingid kõhklused seal olid.

Ja said lavakasse (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool) sisse. Räägi veidi oma õpingutest lavakas. Kui intensiivne see on? 

Ma arvasin, et see õpe on intensiivsem, aga eks ma ise olin eelnevalt elanud ka päris intensiivset elu. Kõik kindlasti ei saa öelda, et nad arvasid, et see on intensiivsem. Eks harjumist oli ikka ja kõige rohkem harjumist vist sellega, et sa ei tea mitte midagi. Isegi kui ma siin enne ütlesin, et oled juba natuke maailmaga tuttav, siis tegelikult kui sa saad kooli sisse, siis saad iga päevaga üha enam aru kui vähe sa tead. Ja see tegelikult on väga lahe tunne. See kool on elustiil, aga teisipidi mul on tunne, et see eriala on ka elustiil. 

Milleks on kool? Kool on ju valmistumaks ette iseseisvaks eluks või pärastiseks tööks. Tänaseks päevaks ütlen, et see kool minu meelest seda ka teeb ja ma ei võta seda kuidagi, et “oo, ma käin lavakas”, vaid ma tegelen sellise valdkonnaga, mis minu meelest käib väga suurte lainetena. 

See kool on elustiil, aga teisipidi mul on tunne, et see eriala on ka elustiil. 

Mingil hetkel kui sa midagi lood ja teed, siis oled rohkem kuskil omas mullis kinni. See tähendab, et lavastusprotsess on pikem protsess. Lavakas on lihtsalt paraku neid mulle, milles viibida, hästi palju. Ühel päeval ilmselt neid mulle korraga nii palju enam ei ole. 

Lavakunstikoolis on ka ikka nii, et vahepeal oled väsinud ja vahepeal on tuju rõõmus ja vahepeal kurb. Need on nagu Ameerika mäed. Jällegi, mul on tunne, et mõnikord lavaka elust räägitakse palju hullemaid legende, kui see tegelikult on. Aga eks sageli vist kujutelm millestki on võimsam, kui see asi ise võib-olla on.

Ehk siis õpe ei ole väga rutiinne, vaid iga päev on erinev?

Rutiinne on ta küll. Esimesed kaks aastat on ikkagi väga rutiinne mu meelest. Meie kursus on esimene, kes saab lavastaja-dramaturgi eraldi õpet. Õpe kestab neli aastat ja esimesed kaks aastat teeme lavastajatudengitena kaasa ka kõiki näitlejatudengite asju. 

See tähendab, et viis korda nädalas, kolm tundi järjest on erialatund, kus oledki mustas saalis ja teed oma kursusega erinevaid näitlejate harjutusi, ülesandeid, tehnikaid, räägite ja analüüsite näidendeid. Sinna kõrvale jäävad igapäevased loengud: Eesti teatriajalugu, välisteatriajalugu, eesti keel ja kirjandus… Ikkagi selline tunniplaan ja rutiinsus on. 

Nüüd teised kaks aastat on rohkem selline vaba lend, sest hakkavad tulema diplomilavastused. Näiteks mul oli just prooviprotsess ja siis ma koolist ikkagi mingis mõttes eraldun, sest see on suurem prioriteet antud hetkel. Aga seal kõrval on ikkagi kirjanduse tund, filosoofia tund, lavakõne tund ja eks sa ikkagi üritad nendes ka käia. 

Aga mingil hetkel on nii, et kui sul on esietenduseni kaks nädalat, siis see on väga keeruline. Samamoodi teevad meie näitlejad praegu Noorsooteatris tükki “1984”.  Neil on praegu peaproovide aeg, mis tähendab, et jällegi neid ei ole väga koolis. Kolmandal ja neljandal kooliaastal vististi kaob rutiin üha rohkem. 

Samas üks asi, mida kool on õpetanud – selleks, et selles tempos püsida, on hea luua enda rutiin. Isegi kui sul näiteks päevad hüppavad, vahepeal on hästi konkreetne tunniplaan, järgmine hetk on vaba kava. Üks asi, mida sügisene “Püha Jõe Kättemaksu” prooviperiood mulle õpetas: ma lõin endale päris konkreetse rutiini, mida ma igapäevaselt teen ja see aitab tegelikult hoida väga tugevat selgroogu.

Räägime su diplomilavastusest “Kangelane”, mis praegu Piip ja Tuut teatris etendub. Käisin ka ise seda vaatamas. Miks valisid just Jan Kausi novelli “Kangelase võimalus” oma diplomilavastuse aluseks? 

Selleks, et kool lõpetada, peavad kõik lavastajatudengid mõnes Eesti teatriruumis vähemalt ühe lavastuse tegema.  Sügisel tegime neljakesti teiste lavastajatudengitega ühe lavastuse Noorsooteatris, “Püha Jõe Kättemaks”. See lavastus on täitsa omaette teema ja väljakutse, kuidas neljakesi lavastada. See oli väga-väga lahe ja õpetlik kogemus. Kohustuslik on aga teha ka üks iseseisev lavastus. Minul on neid kaks, järgmine on aasta pärast ühes teises Tallinna teatris.

Selle Piip ja Tuut teatri “Kangelasega” on see lugu, et enne lavakunstikooli sain ma tuttavaks Piibu ja Tuudu, Haide ja Toomase tütre Emma Trossiga. Me tegime Emmaga koos sealsamas Piip ja Tuut teateris erinevaid katsetusi, proovisime ise lavastada, ise mängida ning Haide ja Toomas andsid meile selleks võimaluse. Meil oli sõpru, kellega me saime proovida, meil oli valgus ja heliruum. Me saime kõike teha ja ise proovida, eksida, katsetada.

Aasta tagasi käisin ma Piip ja Tuut teatris mingit etendust vaatamas, see võis olla “Hamlet”. Väga tore lavastus täiskasvanutele nende teatris. Peale “Hamleti” etendust ütlesid Haide ja Toomas, et kuule, Jan Kausil tuli üks novell välja ja sina õpid ju lavastajaks praegu, kas sa ei tahaks seda lavastada. See on pöörane ja me ei kujuta küll ette, kuidas seda teha, sest seal on uskumatuid elemente, aga see on paras väljakutse.

Ma mõtlesin, et nad pakuvad mulle novelli ning lugesin selle juba selle pilguga läbi, et ma teen seda seal majas ja nende inimestega. Alles nüüd olen aru saanud, et nemad pakkusid lihtsalt seda novelli, et kuule, see on lahe novell, äkki sa tahad teha. 

Minu jaoks on see, kui sentimentaalseks minna, omamoodi ajaakna kokkusidumine või lavakaeelsele ajale nüüd lavakat lõpetama hakates lipsu sidumine. Ma ei ütle, et ma hakkan õppimist lõpetama, kindlasti mitte, õpe on elukestev. Minu meelest on seal samas majas tagasi olemine üks tore mõte.

Ma ei ütle, et ma hakkan õppimist lõpetama, kindlasti mitte, õpe on elukestev.

Piibu ja Tuudu teater on väike armas erateater ja minu meelest selliseid maju, mis on oma niššiga ja oma kiiksuga – neid peab hoidma ja nendes peab toimetama ja neis peab olema elu. 

Mistõttu ma ka väga julgustan inimesi käima vaatamas asju, mis esialgu tunduvad võõrad ja kus ei ole Eesti kuulsaimad filminäitlejad, vaid on lihtsalt väga lahedad oma nišid. Piip ja Tuut teater kindlasti on üks selline koht. See, kuidas need inimesed seal mõtlevad, mida nad teevad ja see, mis fenomen on Piip ja Tuut ise. Mulle tundub see õige, et ma saan ka kooli ajal selle kogemuse kätte. 

Esimese diplomilavastuse teen siis väikeses erateatris. Proovi vahel ma ka ise riputan kardinaid üles ja panen pinke paika, pesen põrandat ja räägin näitlejatega, et kuidas küll rahadega kokku tulla, sest seal antud kontekstis on näitlejad ka majajuhid (Haide Männamäe ja Toomas Tross – AMV) 

Teisipidi põrkun ma aasta pärast kokku juba masinavärgiga, mis on teatrimaja, kus on nii palju teisi mutreid ja komponente. Nii saan teatri tegemise mõlemaid ääri nuusutada, sest ma usun, et mõlemas on oma ilu, võlud ja valud.

See novell ühtpidi sobib väga tugevalt tänasesse aega. Teisipidi pakkus see novell selliseid võimalusi, mis noore lavastaja tudengina ajasid nii-öelda hamba verele, et kuidas ma seda teeks. Kui tegelane saab ikkagi laval supervõime, mis ei ole tegelikult päriselus võimalik, milliste tinglikute või abstraktsete vahenditega seda serveerida? 

Novell on kirjutatud ikkagi väga poliitiliselt, aga minu jaoks oli oluline sinna sisse pikkida just mingisugust minule olulist poeetikat või abstraktsust, mis võimaldab seda ka laiemalt näha, kui lihtsalt ühte poliitilist akti. Minu jaoks on sageli ikkagi võitlus iseenda deemonitega tugevam kui võitlus väliste deemonitega.

Minu jaoks on sageli ikkagi võitlus iseenda deemonitega tugevam kui võitlus väliste deemonitega.

Need mõlemad on selles loos olemas ja minu arvates, olen ma praegu üritanud vaatajale jätta ruumi selleks, et sealt saab välja lugeda mõlemat võitlust. Inimestelt, kes on vaatamas käinud, olen ma kuulnud ühtsugust ja teistsugust ja kolmandat arvamust ja see rõõmustab mind. Ma näen, et selles tükis on ruumi inimestel leida üles see, mis neile sellel hetkel vajalik oli. 

Samamoodi rääkides veel kontrastidest, siis praegu tegin ma abstraktse, kujundliku ja pigem tinglike vahenditega lavastuse. See-eest aasta pärast on mul plaanis üks täitsa hüperrealistlikkusse kalduv köök-elutuba, kolme inimese tükk. Nii saan ka ise avastada koolis erinevaid piire ja ääri.

Milliseid väljakutseid ja õppetunde pakkus see lavastusprotsess sulle lavastajana?

Kui sa võtad ette jutustada novell kangelasest, siis peab seal olema kindlasti koor. Ja ma ütlesin kohe Haidele ja Toomasele, kui ma selle olin novelli läbi lugenud, et ma kindlasti tahan kaasata lauljaid ja koori. 

Kõige suuremad õppetunnid on näiteks kuidas jaotada oma aega, kui sa teed proovi kooriga. Seal on iga minut arvel, sest sinust sõltuvad nii paljud inimesed. Samal ajal ei tohiks näitleja maha jahtuda ja koor ei peaks niisama passima. Ajaplaneerimist on kindlasti õpetanud. 

Ma rääkisin enne siin sellest väiketeatri võlust ja kindlasti on väljakutse see, kuidas mitte ajada segi seda hetke, kui me teeme proovi või seda hetke, kui me paneme kardinaid. Kust jookseb nende piir ja kuidas neid piire tõmmata ja kuidas minna ühest hetkest üle teisele.

Ma ei oska niimoodi avameelselt näppe peale panna. Seal on haavatavaid ja helli nurki selles tükis, aga ma arvan, et see on ka loomulik osa. See jääb iga tükiga nii.

Ma tunnen, et ma pean ise enda näpud ära kõrvetama, et aru saada – pliit on kuum ja sinna peale ei tasu neid panna. Mul on tunne, et selliseid “pliidi katsumisi” jääb mul olema igas projektis. Mul on tunne, et nii saab õppida, olla värske ja nii on nendest asjadest ka endale edaspidiseks kasu. Ühesõnaga, oli ka siin pliidi puutumist, aga käsi ei läinud põlema ja haava enam ei ole, nii et hästi on.

Seda kogemuse saamise soovi on näha olnud küll. Sa oled seotud väga mitme eri valdkonnaga –  tants, teater, muusika, tele, aga ankeedis ütlesid, et kui sa peaksid eriala vahetama päevapealt, siis sa õpiksid merelogistikat. Kust selline valik? 

Logistikat jah. Praeguses ajas ja oludes ning minu enda vanaisale ja isale mõeldes, on see merendus seal ees. Logistika üleüldiselt ja selline organisatoorne külg ja asjaajamise kirg on minus alati olemas olnud. Seda olen ma saanud välja elada televisioonis töötades, olles otsesaadete administraator.

Enne Lavakunstikooli mõtlesin ma küll täitsa tõsiselt, et kas minna õppima kauneid kunste või teha muud. Hetkel otsustasin kaunite kunstide kasuks, aga logistika tundub mulle ka huvitav ja see tundub mulle miski, mida ma juba näpuotsaga olen puutunud, aga mida ma ei välista, et ma ühel hetkel võib-olla käega puutun.

Lisaks logistikale, oled üles kasvanud ju tantsu keskel. Su vanaema on tantsuansambel Sõlekese looja ning ema ja tädi seal treenerid. Lisaks on su ema sel aastal ka tantsupeo üldjuht. Kas tantsutee jätkamine professionaalsel tasemel oli vahepeal valikus ka sinu jaoks?

Ei, vist ei olnud, aga ma jätan siiski lausesse sisse “vist”. Tants on olnud minu elu loomulik osa ja ma väga armastan tantsimist ja ma väga armastan tantsupidu. Tants on miski, mis minu seest ikkagi aeg-ajalt välja tahab tulla, on selleks siis lihtsalt kodus olemine või tore pidu. Ja kuna Sõleke on olnud minu elust nii suur osa ja ma olen seal ise väiksest saati tantsinud, siis tants on miski, mis on mul hinges.

Mulle väga meeldib balleti vaatamas käia. Tantsupeol käin ma ikkagi kohapeal ja mulle piisab juba näiteks tantsupeo puhul sellisest hetkest kui mitusada inimest tulevad korraga maratoni väravast platsile. Siis mul on silmad märjad. See on huvitav asi, mis on ikkagi veres.

Tantsupeost rääkides, siis XIII noorte tantsupeol “Sillad” olid sa teleülekande saatejuht. Milline see kogemus oli ja kas sa teeksid seda uuesti?

See kogemus oli pöörane. Ma olen Eesti Televisioonis olnud pikalt otsesaadete administraator – “Ringvaade”, “Terevisioon”, igasugused galad, jõulutunnelid, EFTA-d. Seda ma ikkagi aeg-ajalt teen tänase päevani, nii palju, kui ma kooli kõrvalt saan, küll kahjuks vähem, aga elus tuleb teha valikuid. 

Ringvaates olen ma muidu olnud ekraani taga, aga suviti olen ka ekraani ees, reporterina olnud ja möödunud pidu pakuti mulle ja Heleri Allile otsesaadet juhtida. Helerit ma väga imetlen. Ta on omal alal proff, nii et natuke ikkagi oli ka selles mõttes kõhe olla, et imetlusväärse kolleegi kõrval astuda.

Meile pakuti rahvamuusikapeo, rongkäigu ja tantsupeo saatejuhiks olemist ning kuna mulle meeldib asju elus ära proovida ja igasugu hullusi teha, siis ma ütlesin sellele kiirelt ja mõtlemata “jah”. Ma olin väga rõõmus selle üle.

Ma olen elus harva närvis, aga too esimene otse-eeter… Kui sa teed Ringvaates reporterina loo, siis sa käid platsil ära ja pärast lähed montaaži ja monteerid selle kokku ja suudad sealt, kui on juhtunud, et ei ole olnud kõige õnnelikum võttepäev, vähemalt telemaagiat natukene teha ja lõigata niimoodi kokku, et sellest saab vaadatav asi. 

Aga otsesaate puhul oli esimene ülekanne rahvamuusikapeost, mis oligi selline kolmepäevane või kahepäevane trall meil, kui me seal kütsime. Need 10 sekundit enne eetrit, kui sulle öeldakse, et “10 sekundit, saatepea ja eeter” olid ikkagi sellised, millest ma ei mäleta, mida ma too hetk mõtlesin, nägin või arvasin, sest see oli ikkagi kõhe.

Aga ma olen taliujuja ja ma olen väga seda meelt, et karastamine teeb tugevaks ja igasugune külm vesi, muu elu praktika mõttes, on ülimalt hea. Kui sa selle šoki ära teed, siis tegelikult on järgmine kord mitu-mitu-mitu korda lihtsam.

Mõnikord on mu meelest lihtsam teha ära üks kiire valuline hetk ja hiljem selle arvelt olla tugevam. Nüüd on toredasti, et kogemus ise oli tore ja see aasta, küll mitte tantsupeol, aga on lootust, et saab samad duot näha eetris taas ka sellel peol küll teistele ülekannetel, aga siiski.

Mõnikord on mu meelest lihtsam teha ära üks kiire valuline hetk ja hiljem selle arvelt olla tugevam.

Nii et saan järeldada, et teeksid uuesti?

Ma ei saa Heleri osa öelda, sest ma ei tea, kas ta on jah öelnud, aga rongkäiku ja rahvamuusikapidu me teeme.

Tegelikult oled ERR-is juba viis aastat nüüdseks tegutsenud. Paar aastat tagasi rääkisid intervjuus kuidas asendasid 2020. aastal suvesaadet ja jäid pärast sinna tööle. Kuidas üldse nii juhtus?

Ma ütlesin ka ankeedis, et elus tuleb tööd teha. Ah oleks pidanud hoopis niimoodi panema, et tööd tuleb teha, aga õnne peab ka olema. Minu arust on mul väga palju olnud õnne ja ma olen selles mõttes väga rõõmus ja õnnelik inimene, et mul avanevad mingid võimalused ja kui võimalused avanevad, siis ma üldiselt võtan need ka kohe vastu. 

Ma käisin kooli ajal töövarjupäeval “Ringvaates”, sest ma teadsin sealset administraatorit. Suvel helistas ta mulle ja uuris kas ma tahaksin teda järgmisel päeval asendada. Jällegi, mul ei olnud õrna aimugi, mida ja kuidas ma tegema pean. Ma käisin töövarjupäeval pool aastat enne seda, ma ei mäleta mitte midagi. 

Saatis kõik juhised, higipale oli otsa ees, läksin kohale, tegin selle ühe saate ära ja siis kuidagi juhtus, et ma jäin sinna otsesaadete administraatoriks ning juba samal sügisel ma tegingi “Terevisiooni” ja “Ringvaadet” mõlemat. 

Niimoodi juhtus mõnikord ka, et hommikul tegin “Terevisiooni”, siis käisin koolis ja õhtul tegin “Ringvaate”. Ma muidugi ei soovita seda gümnaasiumi õpilastele, sest kool on ikkagi tegelikult aeg, mil peaks õppima ja mul selle arvelt jäid mingid asjad õppimata. Ma ütlen, et kui sa ise toimetad, töötad, küsid, uurid, palud ja proovid, siis sa saad ise teada, mis sulle meeldib ja mis mitte. Ja kui sa ilusti küsid ja on hetk ja on õnne ja usku, siis antakse ka võimalus proovida. 

Kuna ma seal administraatorina olin ja suviti tahavad inimesed puhata, siis ma saingi proovida ka reporterina kätt ja niimoodi ma olen seal vaikselt pesitsenud ja telemaja on tõesti lahe paralleel teatrile. Kindlasti on palju asju, mida ma saan telest võtta kaasa teatrisse ja vastupidi.

Ühtpidi ma ütlen, et ma tänase päevani õpin, kuidas jaotada oma aega proovis, aga samas on tele tugevalt ajataju tekitanud. Ma tean väga selgelt, mida tähendab seitse minutit või kaheksa minutit, mis on üks intervjuu pikkus. Ma tean, mis asjad ma jõuan teha ära seitsme või kaheksa minutiga või kui ma vaatan laval stseeni, siis ma tean umbes, et “ahhaa”, see oli nii pikk praegu. Ka julgus võõraste inimestega suhelda, mis on selle töö puhul minu meelest vältimatu. 

Lavastajana sa ikkagi lood ühel hetkel mingisuguse grupi, kellega te koos olete ja teete, siis need ei ole võõrad inimesed. Aga alguses on iga inimene võõras ja selleks, et seda gruppi luua, peab olema julgus alguses võõraga suhelda.

Sind on ka hetkel teleekraanidel näha. Seekord uues Eesti Telefilmi krimisarjas Von Fock. Kuidas sa sinna sattusid? 

No, kuna ma olin kunagi Linnateatris lapsnäitlejana ja ammu-ammu mängisin niisuguses Eesti Televisiooni sarjas “Miks mitte?”, siis selles valdkonnas töötavad või castinguid tegevad inimesed teavad mind. See on selline tore, väikene amps.

Mul on hea meel, et selles sarjas mängib nii palju Eesti näitlejaid, nii neid, kes on igapäevaselt teatrites kui ka neid, kes tegelikult on vabakutselised. See oli väga-väga tore ja mul oli au teha väikest, armsat sutsu, milleks oli toapoisi roll.

See sarjas mängimine andis mulle seda selgust küll, et kui ma peaksin näitlejatööd tegema, siis mulle niimoodi teles või filmis meeldib see rohkem. Praegu hakkan mõtlema, mulle vist ei meeldi korrata, sest teatris on kõige raskem see asi, et sa pead kordama. Sa pead uuesti tegema. Ühe korra saad kätte, aga vaat meister on see, kes seda ka järgmised sada korda hästi teeb. 

Sa kiitsid praegu väga näitlejate valikut sarjas ja sari on tegelikult palju aktuaalset kajastust saanud, sealhulgas ka palju kriitikat. Mis sa ise lõpptulemusest arvad? Oled vaadanud praegu välja tulnud osi juba?

Helistasin just ükspäev oma vanaemaga. Rääkisin mõlema vanaemaga sellest sarjast ja üks neist ütles selle kohta: “see kõik on ju nii vägev” ja ma olen nõus. Minu meelest on tore, et tehakse ja julgetakse teha. 

Isegi kui selle sarja tempo on… eestlaslik (muigab), siis minu meelest selle sarja suurus ja julgus on kiitmist väärt ja mul on hea meel, et see tehti. Ma loodan, et selliseid asju tehakse veel. Minu arust meil on alati midagi öelda, kas enda või teiste kohta ja isegi kui me eestlaslikult ei lõpeta virisemist, siis ma loodan, et sellest hoolimata tehakse veel.

Lõpetuseks, vaadates tulevikku. Oled varasemalt öelnud, et sulle meeldib nii tele, teater kui ka film ja seetõttu ei oska tuleviku teekonda valida. Kas nende paari aasta jooksul on midagi muutunud? Kas on lisandunud mõni uus valdkond või on miski pildilt kadunud? 

Ei ole. Ma olen endiselt seda meelt, et heas mõttes kirju elu aitab hoida ennast erksana ja värskena, et mitte jääda kuskile kinni või lõksu. Mulle väga-väga meeldib kõiki neid asju teha ja ma arvan, et erinevate asjade tegemine rikastab mind ennast. Nii, et ma arvan küll, et ma jätkan just erinevate asjade tegemist ja tore on, kui neid saab ka kokku liita või põimida. Ma usun, et selliseid võimalusi tuleb ka elus.

 

Dialoogi ankeet: OLIVER REIMANN

Mis tunne on?

Äge

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Õpiksin kas merelogistikat või läheks trammijuhiks.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga?

Tuleb teha tööd, aga ei tohi kaotada lootust oma potensiaalsele andele. 

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Panustaks tõsiselt julgeolekusse. 

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Pidutsetakse kolm päeva järjest.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Elektrooniline taimede kasvataja

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

Et ma näen välja nagu Riina Roose.

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

???

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025? 

Lahtimõtestamine on minu jaoks oluline, aga leian, et selle asemel, et pidevalt analüüsida, mis tunne mul on, võiks selle aja ära kasutada tegutsemiseks ja elamiseks.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Helistamine > kirjutamine

 

“Kangelane”

Dramaturg Siret Campbell, lavastaja Oliver Reimann, kunstnik Jaanus Laagriküll, laulutekstide autor ja helilooja Siim Aimla, valguskujundus Marita Keskküla, video- ja helikujundus Rene Topolev, fotod Siim Vahur, plakat Lii Ranniku, produtsent Marek Demjanov.

Laval Toomas Tross, Haide Männamäe ja MUBA rütmimuusika õpilaste koor.

Lavastus on loodud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna XXXII lennu lavastaja õppesuuna üliõpilase Oliver Reimanni diplomitööna, Jan Kausi novelli “Kangelase võimalus” ainetel. 

Esietendus 19. märts 2025 Piip ja Tuut Teatris.

Tulevased etendused: 14.04, 16.04 ja 17.04.

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

 

Illustratsioon: Daria Taranzhina