Veebruari lõpus esietendunud “HYMN” käsitleb nooreks olemise tunnet. Lavastuse jooksul tekkis mitmeid mõtteid ja küsimusi nii ühiskonna, nooruse kui ka lavastuse enda kohta. Kuna oleme ise 20ndate alguses noored, mõtlesime need kirja panna ja teiega jagada.

Kuidas mõista õlle müümist näitleja poolt, kes etenduse alguses räägib, et noorte seas on alkoholitarbimine vähenenud, kuid selle on asendanud narkootikumid? Miks on algselt esietenduse ajaks lõppema pidanud petitsioonile pühendatud etenduse alguses nii palju aega? Milline see nooreks olemise tunne ikkagi on või olema peaks? Vastuste etteandmine pole aga olnud lavastaja Jarmo Reha taotlus. Terve kogemusega on tahetud tekitada küsimusi ja arutelu just juurde.

Lavastuse fookusgrupis olevad noored on tegelikult väga erinevad ja muutuvad vanuses 18–25 veel väga palju. Õnneks ei tehta “HYMNis” üldistusi. Meeskond on tunnistanud, et lavale võisid jõuda just privilegeeritumate noorte hääled – nende, kes üldse teadsid, et korraldatakse selliseid pidusid, kus noortega suheldakse.

1905. aastast pärit Gustav Suitsu manifest “Noorte püüded” on etenduse juures tähtis osa, millega kaasneb petitsioon muuta see kohustuslikuks lugemiseks riigikogulastele. Katkendeid manifestist kandis ette näitleja Grete Jürgenson, kuid ajastule omast keelt on tänapäeval raske jälgida ja nii kaob huvi ka teksti vastu. Jah, oleme see TikToki põlvkond, kes ei suuda keskenduda rohkem kui mõne sekundi, kuid olenemata püüdlusest teksti süveneda, jooksis lõpuks enamus ikka kõrvust mööda. Meelde jäid lööklaused “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” ja “Jeunesse oblige”, sest need olid tuttavad. Kui manifestile on pühendatud etenduses nii palju aega vaid selleks, et publik saaks allkirjastada petitsiooni (näitlejad palusid lavastuse alguses, et publik seda teeks), siis ei tundu see end õigustavat. Kui ongi leitud julgus teatrisaalis telefon kotist välja võtta, siis kes ikka hakkab seal oma Smart-ID salasõna sisse toksima?

Aga nüüd noorte juurde. Noortel on peal surve. Kohustab meid noorus ise või meie vanemad, aga kogu aeg peab rabelema – õppima, töötama, hobidega tegelema, ennast arendama ja mida kõike veel – et elus üldse kuhugi jõuda. Palju korraga tehes tundub paratamatult, et kõigele ei jõua pühenduda ja samas on raske ühte prioriteeti valida, sest tegelikult pole me jõudnud mõeldagi, millega me päriselt tegeleda tahame. Sinna juurde käivad muremõtted, kas me teeme ikkagi piisavalt ja anname endast parima. Kui aga panna jalad mugavalt seinale, tekib kiiresti hirm. Näiteks hirm lõpetada Maximas kassapidajana. Respekt neile, aga ei taha nagu.

Kohustab meid noorus ise või meie vanemad, aga kogu aeg peab rabelema – õppima, töötama, hobidega tegelema, ennast arendama ja mida kõike veel – et elus üldse kuhugi jõuda.

Näitleja Kirill Havanski väljendas laval muret, kuidas ta tunneb aina rohkem, et petab kellegi teise ootusi või unistusi. Need pole aga tema enda unistused ja sellepärast mõjuvad unistused kohustustena. Vanemad ja teised elukogenumad inimesed tahavad omast kogemusest tihti soovitusi anda, mida noored oma elus tegema peaksid. Kuigi võime sisimas ise soovida neid kuulda, siis lõpuks ei pruugi erinevatesse suundadesse sikutamisest kuigipalju kasu olla. Kuidas jääda aga endale ja oma teekonnale kindlaks, kui pole teada, mis on “õige”, sest sul puudub just kogemus? Jääb üle vaid ise ämbreid kolistada, et oma tõde leida. 

Havanski loeb ette ka noorte soove, mida lavastuse meeskond noortelt neile korraldatud pidudelt kogus. Üheks meeldejäävamaks oli soov lasta noortel feilida, sest ühekordne õnnestumine ei tähenda ka igal järgneval korral õnnestumist. Tundub, et meie generatsioonis kohati isegi julgustatakse ebaõnnestumist: kui on teada see, mida teha ei taha, on tegemist niisamuti vajaliku teadmisega. Eestis on levinud aga süüdistamise kultuur, millepärast tahavad ja julgevad vastutust võtta vähesed. Samuti ei mõisteta tihti, kui inimene on teinud otsuse oma tolle hetke parima teadmise põhjal. 

Lavastuse alguses lubati, et näitlejad hakkavad taidlema, mida võib tegelikult tõlgendada kui generatsioonide vahelist “võitlust” (kehastajateks lisaks Jürgensonile ka Juhan Soon), sest teineteist ei mõisteta ega kuulata. Kuigi me elame samas ühiskonnas ja võiks ju koostööd teha. Sest ilma koostööta we all go drown together. Lavastuse põhisõnum on: “Kuulake noori!”. Aga kes meid kuulda võtab, kui näiteks poliitikud ei kuula ju isegi mitte teineteist? Ja mida meil kogenematutel üldse öelda on? Tegelikult tähendab kuulamine ka laiemalt kaasamist, kuid selles osas ei tundu samuti suuri arenguid toimuvat.

Lavastuse alguses lubati, et näitlejad hakkavad taidlema, mida võib tegelikult tõlgendada kui generatsioonide vahelist “võitlust”.

Efektse taidlemisena võib võtta ka punkbändi etteastet “A mul suva” eesotsas Soonega. See pakub taas ruumi mõtisklemiseks, kas noortel on kõigest täiesti suva või näiteks ainult sellest, mis neid otseselt ei puuduta. Etteaste on äärmiselt elus, elujõust laetud. Kas noorus peakski selline olema? Kas midagi on valesti kui ma oma noorust sellisena ei taju? Kas siis, kui ma pole punkbändis, ei võta ma oma noorusest viimast?

Tundub, et me pole sedavõrd mässumeelsed nagu 90ndatel võisid noored olla, sest me pole vabasse riiki sündinutena võõrvõimu poolset piiratust tundnud. Oleme kohati ehk rohkem valmis arutlema oma valikute üle, mitte käituma lihtsalt trotsist ristivastupidiselt vanemate soovidele. Selles osas oleme justkui suuremad vastuhakkajad välisele survele.

Nõustume etenduses ekraanivahendusel kõlanud Viljandi noorte mõttega, et elus tuleks rohkem rõõmu tunda väikestest asjadest. Tundub, et oskamegi seda rohkem võrreldes oma vanematega. Justkui pöördume lihtsate inimlike asjade juurde tagasi ja meis pole sedavõrd suurt (materiaalset) suurushullustust. Ka meie unistused pole seotud uhkete majade või kallite autodega, vaid tahaks lihtsalt teha sellist tööd, mida me armastame. Kui selle eest saab ka piisavalt raha, et ära elada ja ehk jääb natuke ka üle, siis ongi hästi. Naabrist ei pea parem olema.

Ka meie unistused pole seotud uhkete majade või kallite autodega, vaid tahaks lihtsalt teha sellist tööd, mida me armastame.

Kogemused näivad olevat uus valuuta, mille üle on mõtiskletud lavastusest välja jäänud monoloogis “Kuidas lugemine käib”. Lavastuse dramaturgid Jarmo Reha ja Aare Pilv on kirjutanud: “Aga isegi kui kulutad raamatu peale raha või jääb sul raamatu lugemise võrra mingi raha teenimata – pea meeles, et raha on kõige mõttekam kulutada just kogemuste peale: maailmaavastamine, osasaamine maailmakultuuri sügavikest, katarsised, hingeavardused paberiridadel. Sest kogemus ei saa läbi, ta jääb sinusse alles ja kannab nii-öelda dividende.” Raha tuleb tagasi. Aeg mitte.

Kuigi nii etenduses kui siin väljendatud noorte muredes pole midagi uut, siis vorm, kuidas neid laval edasi anti, oli kahtlemata vähemalt meile uus ja värske. Rõõmu pakub see, et tegemist pole heietusi täis sõnalavastusega ning sedasi jääb Uus Teater truuks ka soovile sõnastada mõistet “teater” üha uuesti. Nooreks olemine polegi üks kindel tunne või kogemus, vaid pidev muutumine ning tasakaalu otsimine enda, väliste ootuste ja valikuvabaduse vahel.

 

“HYMN”

Autor-lavastaja Jarmo Reha, dramaturgid Jarmo Reha ja Aare Pilv.

Kunstnik Stina Leek, helikunstnik Markus Palo, valgus- ja videokunstnik Aleksandr Mirson.

Laval Grete Jürgenson, Kirill Havanski, Juhan Soon.

Esietendus 28. veebruaril Tartu Uues Teatris.

 

Illustratsioon: Anastasia Andrejeva