Tallinna Kesklinnas, vanalinna äärel asuvasse kohvikusse astub sisse Triinu Kree. Särasilmselt viskab ta pilgu üle kohvikuala ja silmab mind. Kohtume Draamateatri vastas asuva raamatupoe kohvikus, mis on mitmes mõttes igati sobilik. Triinu on avaldamas oma teist luulekogu, samaaegselt olles tihedalt seotud ka teatrimaailmaga. Võõraks ei jää talle ka ajakirjandusmaastik. Lisaks on ta tegus veel mitmes vallas, millest kõigest temaga järgneva poole tunni jooksul rääkisimegi.

Triinu, tegeled korraga nii mitmel rindel, et keeruline on järge pidada. Nagu Hunt Kriimsilm. Kelleks sa end ise pead? Oled sa luuletaja, tudeng, kultuurikriitik või hoopis midagi muud?

Ma enda arust olen lihtsalt tegelane, kes üritab aru saada, mida ta elus teha tahab ja katsub kogeda võimalikult palju erinevaid asju. Hästi naljakas on öelda, et ma olen luuletaja. Võib-olla on see stereotüüp. Kui ütled: “Ma olen nüüd luuletaja!”, siis sa peaks olema võib-olla neljakümnendates inimene, kes on hullult palju raamatuid välja andnud. Aga samas inimesed alati ütlevad mulle, et “Oot, oot, oot mis asja, ütle, et sa oled luuletaja ja ära tee kuidagi väiksemaks ennast!”. 

Niisugune tegelane, kes üritab leida oma kohta maailmas. Teatrikriitikat teen, näitlen, luuletan, kirjutan proosat, mõnikord artikleid, olen mõnikord filmivõtetel abiks – hästi palju erinevaid asju. 

Selle kõige kõrval, millega on täidetud sinu argipäevad, kui sa mingit erilist projekti just ei tee?

No hetkel ma passin, sest ma olen töötu. Aga siit edasi lähengi töövestlusele. Loodan, et saan tööd. No ütleme nii, et kui ma parasjagu ei passi, siis ma käin tööl või koolis. Ma õpin hetkel [Tallinna] Tervishoiu Kõrgkoolis hambaravi assistendiks. Aga kavatsen sealt vist ära tulla. Sellepärast, et tunnen, et see ei ole minu jaoks ikkagi. Nii et jah, selline väga over the place. 

Siit tänasest töövestlusest saab tegelikult edasi minna sinu Yaga juurde. Sa teed Yaga keskkonnas “kolimismüüki”, mis edasised plaanid on?

Ütleme niimoodi, et see kolimismüük on väike advertisement (reklaami – AMV) trikk. Sellepärast, et ma kohe ei koli. Ma tahan lihtsalt ruumi juurde saada. Loodan, et siis inimestel hakkab hale äkki. (Naerab) Samas see ei ole päris vale ka, sest ma loodan kutiga võimalikult varsti Mustamäele kokku kolida. Praegu ma elan siinsamas, kesklinnas.

Mis kraami vastu Yagas siiani kõige suurem huvi on olnud, kui seda niimoodi paika saab panna? 

See on nii juhuslik. Palju oleneb sellest, kuidas asju pildistada. Ma saan ise ka ostjana aru. Yaga on nii teraapiline. Sa käid poes, aga sa ei ole poes sees, vaid pikutad voodis ja vaatad, mis asjad on. Mõtled missugune inimene see huvitav on, kes neid aju müüb. Teed psühhoanalüüsi. 

Aga piltidega on tõesti see, et sa võid panna näiteks ühe pildi ja siis ei ole ühtegi huvilist, aga siis paned parema pildi ja lambist on sul 12 laiki ja kõik tahavad osta järsku. Aga hästi lähevad mingid seelikud äkki, sellised funkyd.

Aga minnes su kirjutamise juurde, kust see entusiasm sinu meelest alguse sai?

See entusiasm oli naljakas. Esimeses-teises klassis niimoodi kooliülesande korras ma kirjutasin paar luuletust. Üks neist oli isegi kohutavalt tore ja naljakas, kui ma tagantjärele mõtlen… Aga niimoodi kirjutama-kirjutama ma hakkasin siis, kui mu süda murdus esimest korda aastal 2016. Ütleme niimoodi, et ma ei ole kunagi uskunud sellesse, et ma nüüd istun maha ja hakkan kirjutama. Selleks peab olema ikkagi mingisugune emotsionaalne tõuge ja mida rajum, seda parem tuleb tavaliselt. Alguses need luuletused olidki niimoodi, et veri ja süda ja ronk on sõjaväljal – mida iganes. Üli dramaatiline, onju. Üldse ei sobinud tegelikult. Aga siis vaikselt hakkas tulema kuidagi oma stiil. 

Kirjutama-kirjutama ma hakkasin siis, kui mu süda murdus esimest korda aastal 2016.

Kas kirjutada eelistad rohkem arvutiga või käsitsi paberi ja pliiatsiga? 

Mulle väga meeldib paber ja pliiats, aga kahjuks seda ei ole alati kaasas, nii et ma kirjutan telefoni märkmetesse kõige rohkem. Arvutisse siis, kui ma hakkan midagi välja andma, et see on nii-öelda ametlik koht. Selles mõttes ma olen vanamoodne, et ma väga ei suuda asju ära saata telefonist. Arvuti on see, et nii, ma nüüd saadan. Nagu mingi testamendi kirjutaks.

Ja hetkel oled oma teist luule- ja proosakogu välja andmas ning kogud ka Hooandjas raha selle jaoks. 

Jaa, palun andke raha mulle.

Mis sind seda kirjutama ajendas? 

Minu esimene luulekogu, “Kajakalinnad”, oli pigem mingisugune lineaarne joon sellest, mis ma üldse olen kirjutanud. Sellest ajast, kui ma olen hakanud kirjutama. Ja seal olid mingisugused pärlid sees. Ta ei peegeldanud minu hetkest taset. Seda oli ka, aga seal oli hästi suur popurii kõigest, mis ma olen kirjutanud. Mistõttu mul on selle üle võib-olla natukene piinlik. 

Kui inimesed seda tausta ei tea, siis nad arvavad, et praegu ma kirjutan ka niimoodi. See, et mul on piinlik oma vanade asjade pärast vähemalt näitab, et on mingisugune areng. Esimene oli selline soojendus. Minu arust esimest raamatut ei ole väga võimalik välja anda niimoodi, et see tuleb kohe hästi võimas ja võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma olen hästi kannatamatu. 

Esimesega tahad enda raamatu väljaandmise süütuse kaotada, aga teise raamatuga sa ikka valmistud ette. Tegelikult mul oli see teine raamat juba valmis kirjutatud mingi pool aastat tagasi. Aga nüüd, kui ma hakkasin seda Hooandja asja ajama, siis ma avastasin, et tegelikult ma olen vahepeal nii palju muutunud. Oma elu ja olu ja kõige ümbritsevaga, et ma tahaks seda nagu otsast peale hakata kirjutama.

Esimesega tahad enda raamatu väljaandmise süütuse kaotada, aga teise raamatuga sa ikka valmistud ette. 

See on esimene kord, kus ma ütlen, et tegelikult, kuni Hooandja käib, ma kirjutan seda raamatut uuesti. Ma kuidagi tunnen, et muidu ma annan kogu aeg justkui vana asja välja. Aga ma tahaks anda nii värsket, kui vähegi võimalik on. See, mis hetkel päriselt tuleb…noh, kõik asjad aeguvad ära, kui sa ei vaheta midagi ümber. 

Kuidas sa kirjeldaksid oma uut luulekogu paari sõnaga?

Elujanuline, skandaalne ja värviline.

See on päris hea. Ehk sattusid ka lugema mõnda aega tagasi Müürilehes ilmunud intervjuud emeriitprofessor Marju Lauristiniga, kus professor leidis, et tänapäeva noorte seas ei ole vaimult suureks saamine enam populaarne. Kas sa jagad professori muret või näed seda kuidagi teistes toonides hoopis? 

Kusjuures ma ei oska öelda. See hästi palju oleneb. Näiteks, ma tulen Viljandist. Viljandi gümnaasiumi olen lõpetanud ja seal ma tean inimesi, kes väga konkreetselt ongi selle mindsetiga, et tahavad ja kannavad seda mingit kultuursust endas. See ongi hästi huvitav. 

Aga samas jällegi, ma olen mõnikord käinud koolides rääkimas. Näiteks mind kutsuti riigigümnaasiumisse kirjandusnädalale esinema. Tegin seal juhtkonnale töötuba ja pidasin loenguid. Ja kui koolides käia, siis jällegi tundub, et see on justkui ära vajunud, see nii-öelda vaimult suureks saamise tahe. Aga samas siis jällegi kohtud mingite uute inimestega….

Oi, Tõnis Niinemets! (Näitleja möödub kohviku aknast – AMV) See pane ka sisse (naerab).

….kes on jällegi üli hyped. Ma loodan, et see on ikkagi populaarne. Aga ta võiks alati olla populaarsem. Selles mõttes, nendele sobib, kes ise tegutsevad. Siis on vähem konkurente (naerab). Aga muidugi, rohkem ikka võiks olla.

Milline on sinu seos ja kogemus ajakirjandusega? Sinu tekste ilmub siin ja seal. Müürilehes, Värskes Rõhus, Postimehes…

Jaa, ma olin 2022 suvereporter Sakalas. Põhikoolis olin ma Heale Lapsele – see laste ja noorteajakiri – teinud mingisuguseid reportaaže. Tegin raamatuarvustusi, selliseid lihtsamaid asju. Siis ma sain Sakalasse. 

Pärast Sakala kogemust ja siis sealt edasi, mul natukeseks ajaks kadus huvi ajakirjanduse vastu. Kuigi ma olin enda gümnaasiumi koolilehe ja podcasti saatejuht ja peatoimetaja. 

Aga just eile näiteks käisin Levilaga rääkimas, et sinna nüüd kirjutan paar lugu. Mõnikord Müürilehte. Siis ma olen ERR-i kultuuriportaali kirjutanud. Sirbi-süütus on kaotamata veel, seda võiks teha. Ja siis Värske Rõhk ja rohkem ei ole praegu.

Just oli kultuurikülgedel väga aktuaalne teema Nora Maria Londoni saaga. Mis tundeid see tekitas või oled hoopis sina selle pseudonüümi taga? 

Ei. Ma ei oleks praegu sellise jakiga sulle intekat andmas, kui ma oleks sellise summa võitnud (naerab). 

Kusjuures ma kiiruga olen läbi lugenud küll selle Nora Maria Londoni asja. Minu arust, siin on kaks punkti: kas ma olen harjunud sellise nähtavalt noorusest pakatava kirjutamisstiiliga või ma lugesin seda juba teades, et selle taga tõenäoliselt on vanem meesterahvas. Sest see tekst tundus mulle kuidagi nii vanamehelikult paatoslik või natukene selline, et on kooli aktus ja õpetaja räägib mingisugust moraali. Ma pead ei anna, sest ma ei ole maha istunud ja seda sada protsenti sisse elades läbi lugenud. 

Aga selles mõttes Helena Aadli mõtteavaldus Müürilehes, “Kuidas me tapsime noore naise hääle”, see oli ka aus. Ma mõtlen, et kui oleksin olnud seal konkursil osaleja, saades teada, et seal taga tegelikult ei olnud nendele nõuetele vastavat inimest. Siis võiks ju hakata mõtlema, et okei, tekst ju võitis, aga seal taga ei ole inimest, kes vastab nendele kvalifikatsioonidele.

Samas Hebo Rahman kirjutas… Nimed on väga hästi meeles täna, ma olen uhke selle üle (naerab). Hebo Rahman kirjutas Maalehes vist, et “Nora Maria London, me ei vaja sind”. Et iseenesest kirjandusteemaline lugu on lambist jõudnud esikülgedele. Natuke huvitav. Samas on jällegi öeldud, et vanasti olid ka ju pseudonüümid ja võib-olla tänapäeva inimestel see ei tohiks olla nii romantiseeritud, kui mängus on ikkagi väga suured rahasummad. Et jah, ma ei tea, pigem negatiivne tunne on selle värgi vastu. 

Hääle ja kultuuriruumis olemise kohta veel. Kas sinu meelest on noorte häält meedia- ja kultuuriruumis liiga vähe kuulda?

Ma ise viibin kogu aeg nende väljaannete sees, kus seda just on hästi palju, nii et ma ei ole võib-olla õige inimene vastama sellele. Noh, alati võiks olla rohkem, poliitikas kindlasti. 

Ma leian, et kultuurivaldkonnas seda on päris palju, sest et hästi palju uusi inimesi tuleb peale kogu aeg ja näiteks vähemalt Levila ja Müürileht ongi selle mõttega juba eos, et nad tahavadki neid noori hääli. Aga ma arvan, et igale poole mujale, sest kultuur on suht kaetud juba, oleks vaja.

Kultuuri koha pealt – sa tegeled pidevalt ka näitlemisega ja selle õpetamisega ning töötad lisaks veel ka dramaturgina. On mul õigus?

Ma olin Haapsalu teatristuudios dramaturg. Mind kutsus sinna Alissija-Elisabet Jevtjukova, siis ma olin seal 2024 sügisest talveni. Ja siis avastasin, et okei, kuidagi nii palju oli teha. Oli veel töö ja kool ja mingisugused muud projektid ja siis ma tundsin, et see on natukene too much. Ma hetkel ei ole seal, aga ma lähen ilmselt tagasi. Ma nagu justkui olen, justkui ei ole. Ja Muusikalikoolis vanalinnas annan ma draamat ja asendan tantsu vahel.

Näitlemisega on jälle seesama teema, et kas sa oled näitleja. Sest mul on väga suur respekt ja ma olen eluaeg imetlenud kõike seda lavakat. Noh, et mina, lambine tont, ütlen järsku, et ma olen näitleja. See on kuidagi mitte austav nende suhtes. Samas jällegi, kuidas sa siis määratled ennast. Ütlen, et vahepeal näitleja. See on ka nagu veider natuke. 

Ma käisin gümnaasiumis teatristuudios. Olen teinud ka enda monolavastuse, mis on etendunud ühe korra Tallinnas ja ühe korra Ugalas. Võeti väga hästi vastu. See oli 95 protsenti improvisatsioon. Ja ma olen hästi õnnelik, et see kukkus välja niimoodi. Läksin lavale nii, et ma enam-vähem ei teadnud, mis ma seal rääkima hakkan. Mul olid mingid asjad olemas, läksin vooluga ja lõpus inimesed nutsid ja kõigile väga meeldis. 

Ja siis mõelda, kas mina tegin seda just? Vau.

Läksin lavale nii, et ma enam-vähem ei teadnud, mis ma seal rääkima hakkan.

Viis aastat olen käinud erinevates kodu- ja välismaistes seriaalides ja sarjades. Mõni väiksem roll taustal. Enamasti lihtsalt sellepärast, et lõbus oleks. Ja ma kohtasin oma kutti ka “Estonia” seriaali võtetel. Need olid pikad võtted, öö läbi. Ja nüüd tutvuste kaudu olen ka olnud kostüümiosakonnas abiks ja ma loodaksin saada äkki sisse BFMi kunagi.

Mis eriala siis praegu mõttes on? 

See aasta ei võeta filmikunsti vastu, järgmine võetakse. Aga stsenaristikat võib-olla… Tahaks proovida väga lavakas dramaturgiks või lavastajaks, sest näitlejaks ma vast ei sobiks. No, never say never, aga lihtsalt teades, kuidas see süsteem seal toimib, siis ma cringen kaugelt liiga palju ennast selleks, et niimoodi mõnusa power‘iga neid ülesandeid teha. Pigem sinna kirjutamise poole jääda.

Nii et sa kirjutad ja töötad vahepeal ka dramaturgina. Sellest tulenevalt, kuidas on sinu jaoks seotud draamaõpe ja kirjutamine? 

Kui õppida dramaturgiat, siis seal on seda kirjutamise poolt rohkem. Lavastajana sa oled võib-olla rohkem näitlemise sisse imbunud. Aga ma praegu õpetan vanalinnas draamat, väiksematele ja suurematele. See aitab saada mõnikord üle kirjutamiskrambist. Kui teha mingisuguseid erinevaid improvisatsiooni ülesandeid või niisama lihtsalt fun‘ida õpilastega, siis sealt tuleb üli ägedaid mõtteid, mida muidu ei tuleks. Kui istud laua taha ja hakkad punnitama, kui on midagi hästi ruttu vaja ja ma pean selle asja ära kirjutama. Kuidagi see draama õpetamine aitab mõtte hästi lahti saada vahel. See on hästi mõnus. 

Kas lisaks tehtud monolavastusele oled ka oma näidendi kirjutamisele mõelnud?

Ma olen kirjutanud tegelikult ühe. Mingisugusele konkursile vist. Ma ei mäleta… See sai mingisuguse eripreemia vist. Ma olen kirjutanud ühe stsenaariumi. Endale ei võta kogu krediiti, kutiga kahe peale ja August Rei stsenaariumi konkursil sai kolmanda koha suurte stsenaristide seas. Aga jah, ma ei ole veel sellist nii-öelda adekvaatset näidendit kirjutanud.

Aga mingi hetk võib seda ehk oodata?

Ma loodan, et ma suudan olla piisavalt kannatlik, et sellist asja kokku kirjutada. Ma panen alati mingeid fragmente kirja. Minul käib kõik hästi ruttu kogu aeg. Aga näidend nõuab, et sul on storyline ja sul on plot ja karakterite arengud. Sellist konstrueerimist tuleks harjutada.

Luulega tegeleva inimese käest tasub ikka ka lugemissoovitusi küsida. Soovita meie lugejatele mõni teos, ilma milleta oleks keeruline edasi elada. Mis oleks see must read? 

See tegelikult on hästi piinlik, sest et ma ei ole lugenud viimase poole aasta jooksul eriti palju. Ma sain mingist vanakraamipoest endale nõukaaegse seksiõpiku ja seda ma lugesin lihtsalt sellepärast, et naljakas oli. 

Ma sain mingist vanakraamipoest endale nõukaaegse seksiõpiku ja seda ma lugesin lihtsalt sellepärast, et naljakas oli. 

Oh, tegelikult üks hästi lahe raamat proosas, mis kõlab nagu lastekas, aga on tegelikult väga deep. Suht traumeeriv ka, aga see on hea, et ta on traumeeriv. Mõjub järelikult. Roald Dahli “Henri Suhkru imeline lugu ja teised jutud”. Sellise väljaandena on hästi palju erinevaid lugusid koos. Ja üleüldiselt lugeda Liisi Ojamaa luulet, Liisi on imeline.

Aitäh sulle.

Arutelud erinevatel teemadel jätkusid veel jahedavõitu talveilma jaoks enda kokku pakkimise ja hoonest väljumiseni. Nentisime, et seljataha jäänud vestlus oli igati õdus ning andis hea stardi reedesele päevale. Ja juba seejärel lippas Triinu rõõmsameelselt nägemiseni jättes töövestlusele ning saladuskatte all võib öelda, et seegi vestlus osutus edukaks.

 

Dialoogi ankeet: TRIINU KREE

Mis tunne on?

Hea! Päike ka juba paistma hakanud, tuletab meelde, et seasonal depression ikkagi on olemas.

Kui peaksid homsest oma eriala vahetama, siis mida sa teeksid?

Praegu olen nii paljudel lahedatel “erialadel” (draama- ja loovkirjutamisõpetaja, luuletaja-kirjanik, esineja, filmimaastikul tegeleja nii kaamera ees kui taga jm), et järele midagi ekstreemselt huvipakkuvat, milles ma ka hakkama saaks, alles ei jääkski… aga kui antaks võimalus, siis oleksin meeleldi Vahemere ääres rändav ja vahepeal seal resideeruv ajakirjanik-kolumnist. Töötaks mõnes vaikses kohalikus poekeses ja jälgiks inimesi, elu, kirjutaks neist. Aga ma tõesti ei tea, tahan kõike kogeda.

Kas sa usud, et edu on seotud rohkem ande või tööga? 

Mõlemaga. Aga ehk natuke rohkem andega, kui seda aupaklikult ja loomerõõmus uhkeks minemata kasutatakse. Ja et seda hästi kasvatada, jällegi tööga, eelkõige pealehakkamisega.

Millised muudatused viiksid esimesena ellu, kui oleksid üheks päevaks peaminister?

Peaministrina seda teha ei saaks, aga kaotaksin maailmast nii mõnedki ohtlikud riigitegelased ära. Peaministrina… rohkem rahastust kultuuritöötajatele.

Mida tehakse sinu arvates kriminaalselt harva?

Passitakse.

Milline leiutis on sinu arvates täiesti mõttetu?

Banana slicer…

Mis on kõige veidram kompliment, mille oled saanud?

“You are, at the same time, the holiest and unholiest person I’ve ever met.”

Mis oli viimane asi, mis sind päriselt üllatas?

Et Lidl-ist ei saa absoluutselt mitte midagi päriselt asjalikku.

Ütle ühe lausega, mis tunne on olla noor aastal 2025? 

Olla noor 2025. aasta maailmas on hirmus, imelik, aga samas ka habras ja ilus.

Mida võiksid kõik sinu kohta teada?

Et ma tõepoolest kohutavalt armastan elu ja selle vahvaid väikseid ilusaid hetki, kui ka vahel raske on. Ja et ma tunnen kõike kohutavalt sügavalt.

 

“Dialoog” on Neljanda Dimensiooni uus intervjuusari, kus vestleme silmapaistvate ja omanäoliste noortega erinevatelt elualadelt. Värskelt, rikkumata ja otse. Nagu ikka.

Illustratsioon: Daria Taranzhina