Ajakirjanikud ja akadeemikud on ühel nõul, et eetikakoodeksit tuleb värskendada, sest tehisaru levik loob uusi küsimusi, kuid puudub ühine arusaam, mis mahus koodeksit muutma peaks.

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi kiitis heaks Eesti ajalehtede liit (praeguseks Eesti meediaettevõtete liit – J. P.) 1998. aastal. Ajakirjandusmaastik on aga 26 aastaga oluliselt muutunud ning tekkinud on uued dilemmad, näiteks sotsiaalmeedia ja tehisaru kasutamist puudutavad küsimused.

Koodeks tuleks lahti võtta

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse professor ja üks kehtiva eetikakoodeksi väljatöötajaid Halliki Harro-Loit ütles, et tehnoloogiliste ja sotsiaalpoliitiliste muutuste tõttu tuleb koodeksi sisu uuesti üle vaadata. “Puudu on punktid, mis käsitleksid ajakirjanike suhet erinevate kommunikatsiooniagentidega: sotsiaalmeediaga, blogijatega, kuni propagandani välja,” selgitas professor Harro-Loit.

Samuti tuleks tema sõnul lisada koodeksisse ka tehisaru puudutavad küsimused. “Me peame andma lugejale teada, kes on selle teksti kokku pannud,” lisas ta. “Küsimus ei ole ainult autorluses, vaid ka andmebaasides, mille põhjal on lugu tehtud.”

Harro-Loidi sõnul ei saa koodeksit parandada n-ö natuke siit ja natuke sealt. “See on nagu ühele vanale kuurile moodsate juurdeehituste loomine,” sõnas Harro-Loit. “Koodeks tuleb lahti võtta.”

Pressinõukogu esimehe ja Eesti Ekspressi peatoimetaja Merili Nikkolo arvates ei ole koodeksi uuendamine tingimata vajalik, sest kehtiv dokument on ajahambale hästi vastu pidanud. “Hoolimata sellest, kas lugu ilmub veebis või paberil, on mingid väärtused paigas,” selgitas Nikkolo.

Eetikakoodeks on nagu põhiseadus, mida me ka ei muuda iga aasta. – Merili Nikkolo

Samuti ei ole tema sõnul tekkinud probleeme pressinõukogule esitatud kaebuste lahendamisel. “On kaebusi, kus on tulnud sisse sotsiaalmeedia teema või on kaevatud näiteks podcast‘i peale,” lausus Nikkolo. “Kõik need asjad on saadud läbi arutada.”

“Eetikakoodeks on nagu põhiseadus, mida me ka ei muuda iga aasta. See on läbimõeldud, hästi sõnastatud ja kajastab meile olulisi väärtuseid,” selgitas ta.

Nikkolo lisas, et on siiski punkte, mille puhul võib olla muudatuste tegemine vajalik. “Milline on AI kasutamisel toimetuse vastutus? Kas seda tuleb märkida? Kuidas tuleb märkida? See on teema, mille üle võib tõsisemalt arutada,” nentis ta.

EMLi tegevjuht: muudatused on vajalikud

Eesti meediaettevõtete liidu (EML) tegevjuht ja Tartu Ülikooli külalislektor Väino Koorberg ütles, et koodeksit puudutavates küsimustes ongi teadlaste ja praktikute vaated pisut erinevad. “Probleemid, mida akadeemilise vaate esindajad tõstatavad, pole praktikute jaoks alati probleemid,” sõnas Koorberg.

EMLi tegevjuhi arvates on ajakirjanike töö muutunud keerulisemaks. “Aeg, mis kulub teksti loomisele ja avaldamisele, on kiirenenud,” selgitas Koorberg. “Muudatused [eetikakoodeksis] on vajalikud, kuid need tuleb korralikult läbi vaielda.”

Koorbergi sõnul arutati koodeksi uuendamise üle põhjalikumalt selle aasta kevadel. “Juuni alguses oli peatoimetajate päev (EMLi korraldatud konverents – J. P.), kus tegin sel teemal ettekande. Praegu jäi peale ettevaatlik hoiak, et kergekäeliselt ei tasu koodeksit muuta, kui see senimaani töötab,” lisas Koorberg. Samas ei välista ta, et teema on lähiaastatel uuesti arutamisel.

Üks lahendus oleks kommenteeritud väljaanne

Wideni advokaadibüroo IT, IP ja andmekaitse valdkonna kaasjuhi ja vandeadvokaadi Henri Ratniku arvates on lihtsus ja arusaadavus üks tänase eetikakoodeksi tugevusi. “Kui selliseid reeglistikke kompleksseks muuta ja pidevalt täiendada, ei jõua inimesed neid enam järgida ning siis ei ole neist kasu,” sõnas Ratnik.

Ideaalis võiks üks hetk olla ajakirjanduseetika koodeksi niinimetatud kommenteeritud väljaanne. – Maarja Pild-Freiberg

Ratniku arvates ei ole AI spetsiifiliste nüansside koodeksisse lisamine vajalik, sest need on juba seadusega reguleeritud. “Kui me tahaksime midagi muuta, peaks selleks olema väga hea põhjus. Mina täna vandeadvokaadi seisukohast neid põhjuseid ei näe,” lisas ta.

Advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat ja endine pressinõukogu liige Maarja Pild-Freiberg arvas, et toimivat koodeksit ei pea tingimata lahti võtma, sest täiendusi saab teha ka teistmoodi. “Ideaalis võiks üks hetk olla ajakirjanduseetika koodeksi niinimetatud kommenteeritud väljaanne, kus on avatud pisut enam iga punkti sisu,” selgitas Pild-Freiberg. 

Kommenteeritud väljaannet peavad heaks lahenduseks ka Koorberg ja Nikkolo. “Ma arvan, et eetikakoodeksi kommenteeritud versioon võiks olla täitsa hea mõte,” selgitas Nikkolo. “Saaks tuua punktide juures näiteid ja selgitusi.”

Professor Halliki Harro-Loidi arvates ei oleks kommentaaride lisamine piisav. Tema sõnul tuleks arutada, kas Eestis on ajakirjanduseetika koodeks või ajakirjaniku eetika koodeks. “See on oluline ideoloogiline pööre,” sõnas ta. 

Harro-Loidi sõnul ei ole seega vajalik uute reeglite sõnastamine, vaid hoopis ajakirjanikule või organisatsioonile langeva vastutuse küsimus. “Oleks vaja arutada, kes üldse on see, kes on keskne moraalse vastutuse võtja,” lisas ta. “See oleks uue koodeksi mõte.”

• Loe ka: Pressinõukogu liige Signe Ivask lapse hooldusõiguse skandaalist: kes sellest praegu võidab? Mitte keegi

Küsimused tehistaibu kasutamisega

Selle artikli illustratsioon ei ole tehisaru genereeritud üksnes mugavuse tõttu. Kuigi tõsi, see säästis ka aega. Siiski tahtsin pigem näidata, kuidas tehistaibu kasutamine ajakirjaniku tööd ja otsuseid mõjutab. 

Näiteks saab luua enda vaoshoitud artiklile skandaalse illustratsiooni. Palusin vabavaralisel tehisaru programmil genereerida pildi, millel on kujutatud akadeemikut ja ajakirjanikku eetikakoodeksi üle vaidlemas. Tõepoolest, paari sekundiga on mul terve galerii väärika väljanägemisega rüselejatest.

Jamaks läheb siis, kui ma esitlen AI loodud pilte päriselulise materjalina ning kui keegi lugejatest jääb tõepoolest uskuma, et meediaproffide vahel läks kismaks. Sotsiaalmeedias levib selliseid võltsfotosid palju ning veelgi rohkem on inimesi, kes neid kriitikavabalt usuvad. 

Järgmine jama tekib autoriõigustega. Kes siis on ikkagi selle pildi autor? Või teksti? Äkki on ka need tähemärgid siin mõne nupuka keelemudeli poolt ritta seatud?

Ma ei taha öelda, et tehisaru kasutamist peaks hakkama eetikakoodeksi või mõne muu dokumendiga piirama. Jätan need vaidlused eriala professionaalidele. Kuid toimetused ja ülikoolid võiksid seista hea selle eest, et ajakirjanikud teaksid, kuidas vastutustundlikult enda tehiskolleegi abi kasutada. Seda enam, et tegu on suurepärase tööriistaga. Praegu puudub aga ajakirjandustudengite õppekavast endiselt kursus “Sissejuhatus tehisaru kasutamisse”. 

Kuid tehistaru on siin ja ära minna ei kavatse. Nii ei jää ka ajakirjanikel muud üle, kui kaasata teda läbimõeldult enda tööprotsessi.