JUHTKIRI ⟩ Tudengid on jäetud tagaplaanile
Ootame ministeeriumilt rohkem tudengite kaasamist – neid puudutavad stipendiumite, toetuste ja õppelaenu süsteemi muutused kõige rohkem.
Möödunud nädalal tuli üllatusena, et tudengeid ei kaasatud tulemusstipendiumi kaotamise aruteludesse. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas küll selgitas, et Eesti üliõpilaskondade liidule (EÜL) räägiti stipendiumi kaotamisest poolteist aastat tagasi, kuid tänavune otsus tuli siiski ootamatult.
EÜL-i juht Katariina Järve sõnul tuli tulemusstipendiumite kärpimine teemaks ministriga kohtumisel 2023. aasta kevadel – tudengid seda plaani aga ei toetanud. On murettekitav, et tudengitel pole pärast kohtumist olnud võimalust ministriga eraldiseisvalt kohtuda, kuigi on proovitud. Järve sõnul on minister toonud põhjuseks aja puudumise.
Lisaks said tudengid tulemusstipendiumi kärpest teada rektoritelt, mitte aga otsuse langetanud ministeeriumilt. Jääb mulje, et tudengid, keda kõrgharidusega, eriti toetuste ja stipendiumitega seotud otsused kõige rohkem puudutavad, on jäänud aruteludest (vähemalt viimasest aruteluringist) kõrvale.
Üliõpilaskondade liidu juht Katariina Järve: tekib tunne, et ministrit ei huvita tudengid
Ühe häälega tudengid
Sel nädalal saime teada, et ministeeriumi vajaduspõhise õppetoetuse eelarve läks lõhki. Mõlemad huvigrupid, nii EÜL kui ka ministeerium tunnistavad, et tudengite majanduslik olukord on läinud kehvemaks. Seetõttu ootame, et 7. oktoobril ministeeriumi poolt kokku kutsutud töörühm võtaks tugevalt fookusesse lisaks kõrghariduse rahastusele ka tudengite rahalise heaolu. Ja selle eest saavad töörühmas seista tudengid.
Töörühmas, mis toimib lihthäälteenamuse põhimõttel, on tudengitel vaid üks hääl.
Või kas ikka saavad? Töörühmas on 14 esindajat: üheksa kõrgkoolist, kaks erasektorist, üks teadus- ja arendusasutuste ametiliitudest ja üks noorte teaduste akadeemiast. Tudengeid ehk kõige arvukamat huvirühma on laua taga vaid üks. See tähendab, et töörühmas, mis toimib lihthäälteenamuse põhimõttel, on tudengitel vaid üks hääl. EÜL soovis töörühma kolme esindajat, ministeerium nendega nõus ei olnud. Selle põhjust me ei tea siiani.
Töörühma algatamine on õige otsus – see on hea viis eri reformidesse või muutustesse kaasata võimalikult palju huvirühmi. Nagu ütles Kallas: 2029. aastaks on kõrgharidusse vaja praeguse süsteemi ülalhoidmiseks 100 miljonit eurot. Seda raha aga tema sõnul riigieelarves ei ole.
Töörühma plaan vaadata kõrghariduse tulevikku “ühes kompotis” – nii kõrgkoolide omavahelist tööjaotust, tegevustoetuse eraldamise põhimõtteid, tudengite laenu- ja toetussüsteemi, rahvusvahelistumise ulatust ja eraraha kaasamist – on mõistlik. Ühekaupa otsuste tegemine, nagu näiteks tulemusstipendiumite kärpimine, ei loo kõrgharidusele “pikka plaani”, millest lähinädalatel palju kuulnud oleme, aga mida siiani ei ole.
Kus lõpeb Kallas, algab Läänemets
Selgust vajavad ka vabariigi valitsuse plaanid ja ministrite erisuunalised lubadused.
Kallas ütleb, et tasuta kõrgharidus ei saa jätkuda. Siseminister Läänemets ütleb, et praegune valitsus tasuta kõrgharidust ära ei kaota. Koalitsioonilepe ütleb omakorda, et tasuta kõrghariduse kõrval antakse ülikoolidele võimalus küsida teatud juhtudel õppetasu ka eestikeelsetel õppekavadel. Keda või mida uskuda? Või ongi tulevik veel nii lahtine?
Kes võidab targast arstist, insenerist või psühholoogist?
On omaette küsimus, kas tasuta kõrgharidus on “püha lehm”. Tudengid ütlevad, et on, kuid ministeerium nii ei arva. Kallas toob välja ühe põhjusena tasuta kõrghariduse kahjuks, et kõrgharidusest saab kasu ainult pool elanikkonnast – kõrgharidusega inimene võidab kõige rohkem.
Ei saa kasu ainult pool ühiskonda. Võiks küsida, kes võidab targast arstist, insenerist või psühholoogist? Terve ühiskond. Mida kõrgemalt on inimene haritud, seda rohkem väärtust ta ühiskonnale loob. Olgu see tehnoloogia areng, eesti keele ja kultuuri areng või ühiskondlike protsesside uurimine – innovatsioonist võidavad kõik. Suureneb riigi maksutulu ning Eesti saab tervikuna juurde rohkem spetsialiste ja talente.
Nii tasulisel kui ka tasuta kõrgharidusel on omad plussid ja miinused, aga tuleb arvestada, et kõrghariduse tasuliseks muutmisel tuleb muuta ka ajale jalgu jäänud õppelaenude ja toetuste süsteemi, et tudengid, kellel pole õppimiseks piisavalt vahendeid, saaksid sellegipoolest haridust omandada.
Olgugi, kas jääme tasuta kõrghariduse juurde või liigume tasulise kõrghariduseni – selge on see, et otsused peavad olema tehtud argumenteeritult, huvigruppidega (ka tudengitega!) läbiräägitult ja ühiskonnale selgitatult. Et üliõpilased ei peaks jälle Stenbocki maja ees meelt avaldama.
Reportaaž tudengite meeleavalduselt: “Me ei luba kõrgharidusel muutuda luksuskaubaks!”
Sarnased artiklid
JUHTKIRI ⟩ Tudengid on jäetud tagaplaanile
Ootame ministeeriumilt rohkem tudengite kaasamist – neid puudutavad stipendiumite, toetuste ja õppelaenu süsteemi muutused kõige rohkem.
Möödunud nädalal tuli üllatusena, et tudengeid ei kaasatud tulemusstipendiumi kaotamise aruteludesse. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas küll selgitas, et Eesti üliõpilaskondade liidule (EÜL) räägiti stipendiumi kaotamisest poolteist aastat tagasi, kuid tänavune otsus tuli siiski ootamatult.
EÜL-i juht Katariina Järve sõnul tuli tulemusstipendiumite kärpimine teemaks ministriga kohtumisel 2023. aasta kevadel – tudengid seda plaani aga ei toetanud. On murettekitav, et tudengitel pole pärast kohtumist olnud võimalust ministriga eraldiseisvalt kohtuda, kuigi on proovitud. Järve sõnul on minister toonud põhjuseks aja puudumise.
Lisaks said tudengid tulemusstipendiumi kärpest teada rektoritelt, mitte aga otsuse langetanud ministeeriumilt. Jääb mulje, et tudengid, keda kõrgharidusega, eriti toetuste ja stipendiumitega seotud otsused kõige rohkem puudutavad, on jäänud aruteludest (vähemalt viimasest aruteluringist) kõrvale.
Üliõpilaskondade liidu juht Katariina Järve: tekib tunne, et ministrit ei huvita tudengid
Ühe häälega tudengid
Sel nädalal saime teada, et ministeeriumi vajaduspõhise õppetoetuse eelarve läks lõhki. Mõlemad huvigrupid, nii EÜL kui ka ministeerium tunnistavad, et tudengite majanduslik olukord on läinud kehvemaks. Seetõttu ootame, et 7. oktoobril ministeeriumi poolt kokku kutsutud töörühm võtaks tugevalt fookusesse lisaks kõrghariduse rahastusele ka tudengite rahalise heaolu. Ja selle eest saavad töörühmas seista tudengid.
Töörühmas, mis toimib lihthäälteenamuse põhimõttel, on tudengitel vaid üks hääl.
Või kas ikka saavad? Töörühmas on 14 esindajat: üheksa kõrgkoolist, kaks erasektorist, üks teadus- ja arendusasutuste ametiliitudest ja üks noorte teaduste akadeemiast. Tudengeid ehk kõige arvukamat huvirühma on laua taga vaid üks. See tähendab, et töörühmas, mis toimib lihthäälteenamuse põhimõttel, on tudengitel vaid üks hääl. EÜL soovis töörühma kolme esindajat, ministeerium nendega nõus ei olnud. Selle põhjust me ei tea siiani.
Töörühma algatamine on õige otsus – see on hea viis eri reformidesse või muutustesse kaasata võimalikult palju huvirühmi. Nagu ütles Kallas: 2029. aastaks on kõrgharidusse vaja praeguse süsteemi ülalhoidmiseks 100 miljonit eurot. Seda raha aga tema sõnul riigieelarves ei ole.
Töörühma plaan vaadata kõrghariduse tulevikku “ühes kompotis” – nii kõrgkoolide omavahelist tööjaotust, tegevustoetuse eraldamise põhimõtteid, tudengite laenu- ja toetussüsteemi, rahvusvahelistumise ulatust ja eraraha kaasamist – on mõistlik. Ühekaupa otsuste tegemine, nagu näiteks tulemusstipendiumite kärpimine, ei loo kõrgharidusele “pikka plaani”, millest lähinädalatel palju kuulnud oleme, aga mida siiani ei ole.
Kus lõpeb Kallas, algab Läänemets
Selgust vajavad ka vabariigi valitsuse plaanid ja ministrite erisuunalised lubadused.
Kallas ütleb, et tasuta kõrgharidus ei saa jätkuda. Siseminister Läänemets ütleb, et praegune valitsus tasuta kõrgharidust ära ei kaota. Koalitsioonilepe ütleb omakorda, et tasuta kõrghariduse kõrval antakse ülikoolidele võimalus küsida teatud juhtudel õppetasu ka eestikeelsetel õppekavadel. Keda või mida uskuda? Või ongi tulevik veel nii lahtine?
Kes võidab targast arstist, insenerist või psühholoogist?
On omaette küsimus, kas tasuta kõrgharidus on “püha lehm”. Tudengid ütlevad, et on, kuid ministeerium nii ei arva. Kallas toob välja ühe põhjusena tasuta kõrghariduse kahjuks, et kõrgharidusest saab kasu ainult pool elanikkonnast – kõrgharidusega inimene võidab kõige rohkem.
Ei saa kasu ainult pool ühiskonda. Võiks küsida, kes võidab targast arstist, insenerist või psühholoogist? Terve ühiskond. Mida kõrgemalt on inimene haritud, seda rohkem väärtust ta ühiskonnale loob. Olgu see tehnoloogia areng, eesti keele ja kultuuri areng või ühiskondlike protsesside uurimine – innovatsioonist võidavad kõik. Suureneb riigi maksutulu ning Eesti saab tervikuna juurde rohkem spetsialiste ja talente.
Nii tasulisel kui ka tasuta kõrgharidusel on omad plussid ja miinused, aga tuleb arvestada, et kõrghariduse tasuliseks muutmisel tuleb muuta ka ajale jalgu jäänud õppelaenude ja toetuste süsteemi, et tudengid, kellel pole õppimiseks piisavalt vahendeid, saaksid sellegipoolest haridust omandada.
Olgugi, kas jääme tasuta kõrghariduse juurde või liigume tasulise kõrghariduseni – selge on see, et otsused peavad olema tehtud argumenteeritult, huvigruppidega (ka tudengitega!) läbiräägitult ja ühiskonnale selgitatult. Et üliõpilased ei peaks jälle Stenbocki maja ees meelt avaldama.
Reportaaž tudengite meeleavalduselt: “Me ei luba kõrgharidusel muutuda luksuskaubaks!”
