Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) juht Katariina Järve sõnab vastuseks haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, et tudengid ei saanud tulemusstipendiumi kärpest teada ministeeriumilt, vaid rektoritelt.

Milline on Eesti kaasamiskultuur ja ühiskondlik debatt? Üldiselt vastaksin, et meil on sellega päris hästi. Huvirühmadel on võimalus kohtuda ja mõtteid vahetada. Teisalt on viimasel ajal saanud tokenistlik ministritasandi kaasamine tudengite jaoks tõsiasjaks.

Kurb on näha, et minister Kristina Kallas proovib maalida pilti, nagu tudengitega oleks poolteist aastat vesteldud tulemusstipendiumite kaotamisest. Tegelikult tuli tulemusstipendiumite kärpimine võimalusena teemaks ühel EÜL-i kohtumisel ministriga 2023. aasta kevadel. Siis oli tudengiesindajate seisukoht valida variant, mis ei kaotaks ära tulemusstipendiumeid, sest seda ei saa tudengid toetada.

Loe: INTERVJUU ⟩ Kristina Kallas vaidlusest üliõpilastega: “Päris nii ei saa. Ma ütlen ausalt, päris nii ei saa.”

Vahepeal on meediast läbi käinud ministri isiklik ebasümpaatia tulemusstipendiumite osas, kuid demokraatlikus riigis võiksid poliitikat kujundada konkreetselt sõnastatud ja läbianalüüsitud ettepanekud, mille põhjalt on huvirühmadel võimalik tekitada dialoogi, arutelu ja debatti.

Viimasel kohtumisel septembris lahkus minister enne kõrgharidusteemade arutelu, võttes päevakorras ette kõik teised, ka kohapeal tõstatatud teemapunktid. – Katariina Järve

Pärast seda kohtumist ei ole tudengitel olnud võimalust eraldiseisvalt ministriga kohtuda. Põhjuseks on minister toonud enamasti aja puudumise. See tekitab tahes-tahtmata tudengites tunde, et ministrit tudengid tegelikult ei huvita, sest eraldiseisvaks kohtumiseks pole aasta aega mahti olnud. Ainsad kohtumised on olnud haridusministeeriumi noorte nõukogu kaudu, kus on kohal ka teised noorteorganisatsioonid. Viimasel kohtumisel septembris lahkus minister enne kõrgharidusteemade arutelu, võttes päevakorras ette kõik teised, ka kohapeal tõstatatud teemapunktid.

Tudengid said kärpest teada rektoritelt

Kurb on tõdeda, et ka tulemusstipendiumi kärpest ei saanud tudengid teada otse ministeeriumilt või ministrilt, vaid rektoritelt, kes nendeni jõudnud arvutustabelit jagasid. See paneb minu kui tudengiesindaja kahtlema, kas me ikkagi oleme “oluline partner”, nagu minister seda väidab.

Mul on väga hea meel näha, et kõik kõrghariduse huvirühmad on nüüd kokku toodud kõrghariduse töörühma, mis võiks lähiajal esitleda Eesti kõrghariduse pikka plaani. Küll aga oli kurb näha, et kaasatud oli üheksa kõrgkooli esindajat, kaks erasektori esindajat ning ametiliitude esindaja ja noorte teaduste akadeemia.

Kas me ikkagi oleme “oluline partner”, nagu minister seda väidab? – Katariina Järve

Nende kõrval on kõige arvukamal kõrghariduse huvirühmal – tudengitel – kõigest üks esindaja, mis paneb tudengid lihthäälteenamuse põhimõttel toimivas töörühmas ebavõrdsesse positsiooni. Palusime kolme tudengiesindajat, kuid sellest ministeerium keeldus ning ka esimesel kohtumisel oli näha, et ainsana tudengite vaate esindamisel on väga keeruline oma seisukohta jagada.

Eesti tudengkonna hinnangul on eraraha kaasamine loomulikult positiivne ja vajalik, kuid see ei tohiks tähendada ainult tudengitelt raha küsimist, vaid ka näiteks erasektori kaasamise toetamist ja võimestamist.

Tudengite jaoks on murettekitav kuulda vastandlikke signaale. Piketi päeval peaministri kohustustes olnud siseminister Lauri Läänemets kinnitas kõigile, et selle valitsuse ajal tasulist kõrgharidust ei tule. Samas on koalitsioonileppes, millele ka haridusminister viitab, selgesõnaliselt kirjas, et kõrgkoolidele tekitatakse võimalus eestikeelsetel õppekavadel tasu küsida. Viimase oli haridusminister kaasa võtnud ka kõrghariduse töörühma esimesele kohtumisele, mil kõigile anti ülesandeks tulla järgmiseks kohtumiseks välja ettepanekutega, kuidas õppemaksu küsida.

Väga tahaksin tudengina näha laia ühiskondlikku debatti ning sellest otse ka ministriga vestelda. Näen, et tegime 2013. aastal otsuse väärtustada haridust ning leida riigieelarvest vahendeid, et suurendada meie ühiskonnas olevate kõrgharitute osakaalu. Nüüd on otsustajad jõudnud järeldusele, et see ei ole enam vajalik.